Читать книгу Cinder - Marissa Meyer - Страница 7

peatükk

„Sa lähed ballile!“ Iko kopsis oma kombitsaid justkui plaksutades kokku. „Me peame leidma sulle kleidi! Ja kingad! Ma ei luba sul nende kohutavate saabastega minna. Ja ehk ka uued kindad...“

„Saad sa selle lambi siiapoole tuua?“ palus Cinder, ise samal ajal tööriistakasti ülemist sahtlit lahti sikutades. Ta kobas selles ringi, mutrid-poldid kolisemas. Iko veeres lähemale. Sinakas valgus ajas keldriboksi hämaruse laiali.

„Sa mõtle vaid seal pakutavale toidule,“ ei jätnud Iko järele. „Ja kleitidele. Ja muusikale!“

Cinder ignoreeris teda. Ta valis sahtlist välja peotäie tööriistu ning asetas need Iko magnettorsole.

„Oh, taevake! Ja mõtle prints Kaile! Sa võid prints Kaiga tantsida!“

See sundis Cinderi peatuma ja Iko pimestavasse valgusesse kissitama. „Miks peaks prints minuga tantsima?“

Iko ventilaator undas, ta üritas head vastust välja nuputada. „Sest seekord pole sul õliplekki otsa ees.“

Cinder neelas turtsatuse alla. Androidide loogika oli kohati erakordselt algeline. „Ma ei taha su tuju rikkuda, Iko, aga ma ei lähe ballile,“ sõnas ta ja virutas sahtli kinni, et järgmise kallale asuda.

Iko ventilaator vaikis korraks, kuid käivitus siis kohe uuesti. „Vaste puudub.“

„Esiteks kulutasin ma just kõik oma säästud uue jala peale. Aga kui mul raha olekski, siis miks ma peaksin raiskama selle kleidile, kingadele ja kinnastele. Mõttetu.“

„Millele sa seda siis veel kulutada tahaksid?“

„Kruvikeerajate täiskomplektile? Tööriistakastile, mille sahtlid kinni ei kiilu?“ Oma sõnade kinnituseks virutas ta õlaga täiest jõust vastu teist sahtlit. „Oma korteri sissemaksele, et ma ei peaks enam Adri ori olema?“

„Adri ei kirjuta vabastamisdokumentidele alla.“

Cinder avas kolmanda sahtli. „Ma tean. See maksaks niikuinii palju rohkem, kui üks loll kleit.“ Ta haaras paar mutrivõtit ning asetas need kastile. „Ja äkki peaks laskma endale nahka siirdada?“

„Su nahal pole häda midagi.“

Cinder saatis Ikole kõõrdpilgu.

„Aa, sa mõtled oma terasosi.“

Cinder lükkas ka viimase sahtli kinni, haaras õlakoti ja surus kõik tööriistad sinna sisse. „Mida muud ma su meelest... Ah, kuhu see tungraud jäi?“

„Mis sa jonnid,“ manitses Iko. „Võib-olla õnnestub sul kleidi osas vahetuskaupa teha. Ma olen ammu tahtnud Sakura tänavale sellesse vintage-riiete poodi minna. Sa tead küll, millist ma mõtlen, onju?“

Cinder tuhlas laua alla visatud tööriistade seas. „Vahet pole. Ma ei lähe kuhugi.“

„On küll vahet. See on ball. Ja prints!“

„Iko, ma remondin tema androidi. Ega me sellepärast kohe sõbrad ole.“ Printsi androidi mainimine süütas Cinderi peas tulukese. Järgmisel hetkel sikutas ta tungraua tolle roomikute alt välja. „Ja mis tähtsust sel kõigel on, sest Adri ei lase mul niikuinii minna.“

„Ta ütles, et kui sa hõljuki korda teed...“

„Just. Ja mis saab siis, kui ma selle korda teen? Mis saab Peony alatasa rikkis tahvlist? Mis saab...“ Ta libistas pilgu üle toa ja märkas nurgas kössitavat vana roostes androidi. „Mis saab sellest Aednik7.3st?“

„Mis häda Adril sellega peaks olema? Tal pole enam aeda. Tal pole rõdugi.“

„Ma tahan öelda, et tegelikult pole tal plaaniski mind ballile lasta. Kuni ta leiab veel mõne asja, mida remontida saab, ei saa minu „kohustused“ iial otsa.“ Cinder surus kotti päris mitu tungrauda ja kinnitas samal ajal endale, et ta ei hooli sellest põrmugi. Põr-mu-gi.

Ballile ei passiks ta niikuinii. Isegi, kui ta leiaks kingad ja kindad, mis tema ebardlikke kehaosi varjavad, ei püsiks ta sorgus juustes ükski lokirull. Meigi peale ei julgenud ta mõtlema hakatagi. Ta vaid istuks tantsuplatsi servas ja irvitaks kõigi printsi järgi õhkavate tüdrukute üle, püüdes iga hinna eest teeselda, et pole ise armukade. Teeselda, et see ei häiri teda.

Ballil pakutav toit, samas, tegi ta uudishimulikuks.

Ja prints ju tundis teda nüüd. Nii-öelda. Kai oli olnud ta vastu kena. Võib-olla ta isegi kutsuks Cinderi tantsule. Viisakusest. Rüütellikkusest, kui näeb teda nõndaviisi üksi seismas.

See meeldiv kujutluspilt langes aga põrmu sama kiiresti, kui oli tekkinud. See oli võimatu. Sellest polnud mõtet isegi mõelda.

Ta oli küborg ega lähe kunagi ballile.

„Nüüd peaks vist kõik olema,“ sõnas ta pettumuse varjamiseks hoogsalt oma õlakotti kohendades. „Hakkame minema?“

„Vaste puudub,“ vastas Iko. „Kui hõljuki korda tegemine ei veena Adrit sind ballile lubama, siis miks me prügimäele läheme? Kui temal seda magnetrihma nii kangesti vaja on, siis miks ta ise prügi sisse tuhnima ei lähe?“

„Sest ball või mitte, aga sinu müüks ta võileivaraha eest maha kohe, kui talle ettekäände annaksin. Pealegi, kui nemad ballile lähevad, on kogu korter meie päralt. Kas see ei kõla mitte hästi?“

„Lausa suurepäraselt!“

Cinder asutas minekule... ja seisis ühtäkki vastamisi end üle ukseläve hiivava Peonyga. Tal oli ikka veel seljas hõbedane ballikleit, kuid selle kaelus ja alumine serv olid viimaks valmis. Dekolteele oli lisatud tibake pitsi, mis rõhutas veel eriti tõsiasja, et juba neljateistaastaselt olid tal tekkinud kurvid, millest Cinder unistadagi ei julgenud. Kui Cinderil oligi kunagi olnud potentsiaali naiselike vormide arenemiseks, siis tema kallal askeldanud teadlased olid selle rikkunud. Ta oli piitspeenike. Liiga kondine. Liiga poisilik. Liiga kohmakas oma raske kunstjalaga.

„Ma kägistan ema ära,“ teatas Peony. „Ta ajab mu hulluks. „Pearl peab leidma abikaasa,“ „Mu oma lapsed söövad mul hinge seest“, „Keegi ei hinda minu pingutusi“ bla-bla-bla.“ Ta nipsutas ema ahvides õhus sõrmi.

„Mida sa siin teed?“

„Peidan. Ja tulin küsima, et äkki sa ikka vaataksid mu tahvlit.“ Ta tõmbas väikese ekraaniga seadme selja tagant välja ja ulatas Cinderile.

Cinder võttis selle enda kätte, piieldes samal ajal Peony kleidiserva, mis põrandalt tolmurulle kogus. „Sa teed kleidi mustaks. Vot siis on Adri tõeline türann.“

Peony näitas Cinderile keelt, kuid korjas seelikusaba siiski kaenlasse. „Mis sa siis arvad?“ päris ta paljastel päkkadel tippides.

„Sa oled imeilus.“

Peony keerutas ennast rahulolevalt, käkerdades kan-gast, nii et see hakkas hirmuäratavalt kortsu tõmbuma. Siis ta lõbusus kustus. „Ta oleks pidanud laskma ka sulle kleidi teha. See pole aus.“

„Ma ei tahagi ballile minna.“

Cinder kehitas õlgu. Peony hääles oli nii palju kaastunnet, et ta ei viitsinud vaielda. Tavaliselt suutis ta ignoreerida armukadedust, mida ta oma õdede vastu tundis – ehkki ta vaatas tihti kahjutundega, kuidas Adri neid poputas, imetles nende pehmeid käsi. Takkapihta oli Peony tema ainus inimesest sõber. Ometi värahtas ta sees miski, kui ta Peonyt selles kleidis nägi.

Nii viiski ta jutu mujale. „Mis selle tahvliga on?“

„Ajab mingit mula jälle.“ Peony lükkas tühjade värvipurkide pealt kola vähemaks ja valis tükk aega kohta, kuhu istuda. Viimaks leidis ta ühe natukenegi puhtama nurga ja hüppas sinna, kleit ümber jalgade lehvimas. Seal ta siis kõlgutas jalgu ja trummeldas kandadega vastu purke.

„Sa oled jälle neid nõmedaid staariäppe alla tõmmanud?“

„Ei.“

Cinder kergitas kulmu.

„Ühe keeleäpi. Ja seda oli mul kooli jaoks vaja. Ahjaa, enne kui ma unustan, Iko, ma tõin sulle ka midagi.“

Iko veeres Peony kõrvale. Too tõmbas oma dekolteest välja sametist paela, küllap õmblejanna selja tagant pätsatud. Niipea, kui Iko seda nägi, lõi kogu tuba särama.

„Aitäh,“ ütles android, kui Peony paela ümber ta peenikese randme sidus. „See on armas.“

Cinder pani tahvli töölauale printsi androidi kõrvale. „Ma vaatan seda homme. Praegu peame minema Tema Majesteedi jaoks rihma otsima.“

„Ahah. Kuhu te lähete?“

„Prügimäele.“

„Küll see saab tore olema,“ märkis Iko, hoides sensorit ikka veel oma uuel käevõrul.

„Tõesti?“ päris Peony. „Kas ma võin ka tulla?“

Cinder naeris. „Ta teeb nalja. Iko on viimasel ajal sarkasmi harjutanud.“

„Mul suva. Peaasi, et ma ei pea seal umbses korteris kükitama.“ Peony lehvitas endale tuult ja nõjatus hajameelselt vastu metallriiulit.

Cinder haaras temast õigel hetkel kinni. „Ettevaatust selle kleidiga!“

Peony piidles kõigepealt oma kleiti, siis tahmaseid riiuleid ja raputas muretult pead. „Aga võin siis või? Kõlab põnevalt.“

„Kõlab haisvalt ja räpaselt,“ sõnas Iko.

„Kust sa tead?“ päris Cinder. „Sul ei ole lõhnasensoreid.“

„Mul on fantastiline kujutlusvõime.“

Cinder itsitas ja puksis oma kasuõde ukse poole. „Olgu, aga mine vaheta riided ära. Ja kiiresti. Mul on sulle üks jutt.“