Читать книгу Cinder - Marissa Meyer - Страница 8

peatükk

Peony virutas Cinderi õla pihta säärase obaduse, et too peaaegu vanade androidiroomikute kuhja len-das. „Kuidas sa võisid nii kaua vait olla? Sa oled kodus olnud ju vaid kui kaua? Nii neli-viis tundi!“

„Ma tean, ma tean, palun vabandust,“ lausus Cinder õlga masseerides. „Ma ei leidnud sobivat hetke ega taht-nud, et Adri sellest kuuleks. Ma ei taha, et ta seda kuidagi ära kasutaks.“

„Keda see ema huvitab? Mina tahan seda ära kasutada. Taevased tähed, lausa prints. Sinu putkas. Uskumatu, et mind seal polnud. Miks mind seal polnud?“

„Sest sind mässiti parasjagu siidi ja brokaadi.“

„Uh.“ Peony virutas ühele teel vedelenud esitulele jalaga. „Sa oleksid pidanud mulle sõnumi saatma. Ma oleksin kahe sekundiga kohal olnud, ballikleidis ja puha. Uh! Ma vihkan sind. Nüüd on see ametlik – ma vihkan sind. Näed sa teda uuesti? Muidugi näed, eksole? Ma võin kaaluda su vihkamise lõpetamist, kui mind siis kaasa võtad. Kuuled, jah?“

„Leidsin!“ kõlas Iko hääl neist kümme meetrit eestpoolt. Tema prožektor valgustas välja muu kola sisse mattunud vana hõljuki.

„Noh? Ja milline ta oli?“ päris Peony, hoides peaaegu hammastega kinni masina poole tormavast Cinderist – just nagu oleks tema kõrval seismine võrdunud Tema Kõrgeaususe enese kohalolekuga.

„Ma ei tea,“ vastas Cinder. Ta avas hõljuki kapoti ja kinnitas kaane varda otsa. „Ah, suurepärane, seda polegi veel rüüstamas käidud.“

Iko veeres Cinderi varjust välja. „Ta oli piisavalt viisakas, et mitte osutada Cinderi laubal olevale suurele õlilaigule.“

Peony ahmis õhku. „Ei olnud nii!“

„No mida? Ma olen mehaanik. Ma olen alatasa must. Oleks ta tahtnud mind lille lööduna näha, oleks ta pidanud ette teatama. Iko, mul on siia valgust vaja.“

Iko painutas pead ettepoole ja suunas valguse mootorisse. Cinderi teisel käel laksutas Peony keelt. „Äkki ta pidas seda sünnimärgiks?“

„Aitäh, see on küll hea lohutus.“ Cinder sikutas kotist tangid. Öötaevas oli selge ja ehkki linnatuled varjutasid kõik tähed, hiilis õhuke noorkuu horisondil nagu unine silm udus.

„Kas ta on päriselt sama ilus nagu telekas?“

„Jah,“ vastas Iko. „Isegi ilusam. Ja uskumatult pikk.“

„Sinu meelest on kõik pikad.“ Peony nõjatus masina nina vastu ja pani käed rinnal risti. „Ma tahan teada, mis Cinder arvab.“