Читать книгу Cinder - Marissa Meyer - Страница 6

peatükk

Häiresireenid polnud veel hajunud, kui väljakule mürises juba uus masin. Vaikust lõhestasid rasked sammud. Keegi karjus käsklusi. Keegi vastas kurguhäälel.

Cinder viskas märsi selga ja hiilis üle tolmuse põranda, lükkas eest määrdunud laualina ning pistis näpud kitsasse pilusse põranda ja ruloo vahel. Põsk vastu sooja põrandat, piilus ta välja ning nägi väljaku teises servas kolme paari kollaseid saapaid. Eriolukordade operatiivüksus. Ta sikutas rulood veidi ülespoole ja vaatas, kuidas gaasimaske ja kollaseid kanistreid kandvad mehed Sacha Changi putka sisemuse mingi vedelikuga üle pihustasid. Isegi teisel pool väljakut pani selle hais Cinderi nina kirtsutama.

„Mis toimub?“ päris Iko ta selja tagant.

„Nad pistavad Chang-ji3 putkale tule otsa.“ Cinderi pilk eksles mööda väljakut, mille ühes servas seisis säravvalge hõljuk. Peale kolme mehe polnud väljakul kedagi. Cinder keeras end selili, Iko helendav sensor paistis talle otse silma. „Läheme, kui leegid välja löövad. Siis nad ei pane meid tähele.“

„Kas me oleme hädas?“

„Ei. Aga mul pole tõesti mingit tahtmist täna karantiinimeestega jännata.“

Üks meestest karjus jälle midagi, järgnes sammukõmin. Cinder pööras pead ja kissitas pilust välja. Putkasse lendas tõrvik. Peagi segunes bensiinihais kõrbeva saia lõhnaga. Mehed astusid paar sammu tagasi, nende siluetid joonistusid leekide taustal selgelt välja.

Cinder kargas jalule ja haaras prints Kai androidi kaelapidi kaenlasse. Teise käega tõmbas ta ruloo vaikselt üles. Siis roomas ta nii märkamatult, kui suutis, uksepilust läbi, silmad meeste selgadele naelutatud. Iko järgnes talle ja vuras tuhatnelja järgmise putkani, kuni Cinder ruloo taas alla lasi. Koos lidusid nad mööda lettidest, mille paanikas omanikud olid sulgemata jätnud, kuni jõudsid esimesele kitsale tänavale turu taga. Must suits kattis taeva. Mõne sekundi pärast vuhisesid katuste kohal kümned hõljukid, kõik teel väljaku poole.

Cinder kahandas sammu alles siis, kui oli turuäärsed väikesed tänavad selja taha jätnud ja tundis end piisavalt turvaliselt. Päike oli nii madalal, et läänes kõrguvate pilvelõhkujate vahelt paistis seda vaid viir. Õhk väreles augustipalavuses. Majade vahelt aeg-ajalt valla pääsevad tuulehood ei jahutanud ka sugugi, vaid keerutasid üksnes rentslist prügi üles. Väljakust nelja kvartali kaugusel hakkas taas ilmnema elumärke – jalakäijad sosistasid, pead koos, laadapäeva katkupuhangust. Ekraanid majaseintel näitasid otsepilti Uus-Pekingi suitsevast kesklinnast ja allservas jooksval uudisteribal kerkis katku nakatunute arv iga sekundiga – ehkki vaid ühe inimese haigestumine oli saanud ametliku kinnituse.

„Kõik need meesaiakesed,“ mõmises Iko üht pagariputkast võetud lähiplaani vaadates.

Cinder hammustas põske. Kumbki neist polnud turupagari menukeid iialgi maitsta saanud. Iko ei tundnud maitseid ja küborge Sacha Chang ei teenindanud.

Kõrged büroohooned ja laiad ostukeskused tegid tasapisi ruumi räpastele kortermajadele, mis olid ehitatud nii üksteise otsa, et moodustasid lõppematu klaasist ja betoonist seina. Kunagi joosti selle linnajao avaratele eluruumidele tormi. Ajaga oli kortereid muudetud aina väiksemaks – üha rohkem inimesi tuli ühele ruutmeetrile ära mahutada – ja nukramateks. Nüüdseks oli korrusmajast saanud üks otsatu koridoride ja trepikodade labürint.

Selle sipelgapesa trööstitus ununes hetkeks, kui Cinder oma tänavale keeras, sest sekundi murdosaks paistis betooni vahelt kaugel kaljuserval oma uhkes üksinduses hiilgav Uus-Pekingi palee. Selle kuldsed tornitipud helkisid õhtupäikeses oranžilt ja aknad puistasid viimaseid kiiri linna peale tagasi. Külluslikult kaunistatud katuseviilud, kuristikule ohtlikult lähedale kippuvad tornid, ümarad tipud taeva poole küünitamas. Cinderil kulus tavalisest pikem viiv, et see kõik endasse haarata – ta mõtles kellelegi, kes viibis ehk tolsamal hetkel seal nende müüride vahel.

Muidugi oli ta paleed ennegi näinud. Ja teadnud, et seal elab üks teatav prints. Ent nüüd tundis ta temaga hoopis teistsugust lähedust ja see täitis ta imeliku rahuloluga. Ta oli printsiga kohtunud. Prints oli tulnud tema putkasse. Prints teadis Cinderi nime.

Tõmmanud sisse pika sõõmu niisket linnaõhku, keeras Cinder viimaks otsa ringi. Nüüd tundis ta end lapsikult. Kaugel seegi enam, kui ta hakkab Peony kombel printsi poole õhkama.

Phoenixi Torni sissepääsu ees võttis Cinder kuningliku androidi teise kaenla alla. Ta lehvitas seinal rippuva ID-skanneri ees vabanenud käe rannet ja kuulis ukse kolksatust.

Iko läks oma kombitsaid kasutades kolinal trepist alla keldrisse – hämarasse koopasse, kus pisikesi hoiuruume eraldas vaid traatvõrk. Kopitanud õhk vajus neile peale. Iko lülitas sisse prožektori ja peletas laiali üksikute halogeenlampide maalitud varjud. Tegelikult võinuks nad minna ka pimesi. Tee kitsasse kõledasse keldriboksi number 18-20, mida Adri Cinderil töötoana kasutada lubas, oli neil küllap igaveseks pähe kulunud.

Cinder viskas õlakoti põrandale ja tegi sassis töölaual androidile ruumi. Ta vahetas töökindad vähem räpaste puuvillaste kinnaste vastu ja keeras boksiukse oma selja taga uuesti kinni. „Kui Adri küsib, siis meie putka pole pagari omale ligilähedalgi.“ sõnas ta Ikole, kui nad olid suuna lifti poole võtnud.

Iko tuluke vilkus. „Selge.“

Liftis olid nad üksi. Alles siis, kui nad kaheksateistkümnendal korrusel liftist välja astusid, muutus maja justkui mesitaruks – koridorid olid täis kulli mängivaid lapsi, mööda ukseääri hiilivaid kodu- ja külakasse, ukseavadest kostus lakkamatut ekraanide surinat.

Nende korteri uks oli pärani. See oli nii ebatavaline, et Cinder pidi enne sisenemist igaks juhuks numbrit kontrollima.

Elutoast kostis Adri kime hääl. „Peonyl peab olema sügavam dekoltee. Ta näeb välja nagu vanamutt.“

Cinder piilus ümber nurga.

Adri seisis, üks käsi holograaf-kamina simsil. Tal oli seljas krüsanteeme täis tikitud hommikumantel, mis sobis kohutaval kombel kokku tema selja taga seinale kuhjatud võltsantiiksete paberlehvikutega. Ta nägu oli kaetud nii paksu puudrikihiga ja huuled maalitud nii kirkaks, et ta nägi ka ise võlts välja. Ta oli end üles löönud nagu kavatseks välja minna, ehkki tegelikult lahkus ta korterist haruharva.

Kui ta ka märkas Cinderit uksel kõõlumas, ignoreeris ta teda.

Võltsleekide kohale kinnitatud tahvel näitas parasjagu laadaplatsil toimuvat. Pagari putka oli tehtud maatasa. Püsti seisis veel vaid kaasaskantav ahi.

Pearl ja Peony seisid keset tuba, pealaest jalatallani siidi ja tülli mähitud. Peony hoidis oma tumedaid juukseid üleval ja üks Cinderile tundmatu naine askeldas tema dekoltee kallal. Kui Peony naise õla tagant Cinderit silmas, lõid ta silmad särama ja üle ta näo levis lai naeratus. Summutatud kilkega osutas ta kleidile.

Cinder saatis talle laia naeratuse vastu. Noorem kasu-õde nägi oma hõbedaselt sätendavas, tulevalgel kergelt lavendlikarva kleidis välja nagu ingel.

„Pearl.“ Adri osutas näpuviipega vanema tütre poole. Too hakkas otsekohe keerutama, paljastades mööda selga alla jooksva pärlinööpide rea. Tema liibuva pihiku ja volangidega seelikuosaga kleit oli samasugune nagu Peonyl, ainult kuldselt sätendavast riidest. „Võtame pihast ikka rohkem sisse.“

Surunud nõela läbi Peony kaeluse, silmas naine ukseavas seisvat Cinderit, kuid keeras pilgu kähku kõrvale. Astunud sammu tagasi, võttis ta suunurgast kimbukese nööpnõelu ja kallutas pea mõtlikult viltu. „See on juba väga liibuv. Me tahame, et ta saaks tantsida ka, eksole?“

„Me tahame, et ta leiaks endale abikaasa,“ vastas Adri.

„Ei-ei,“ naeris õmblejanna närviliselt, sikutades kangast Pearli piha ümber. Cinder oli kindel, et Pearl oli oma kõhu niigi viimseni sisse tõmmanud – tema ribid paistsid juba praegu läbi kleidi. „Ta on abiellumiseks veel liiga noor.“

„Ma olen seitseteist,“ teatas Pearl naisele altkulmupilku saates.

„Seitseteist! Näete? Laps alles. Praegu on aeg lõbutseda. Kas pole nii, tüdruk?“

„Lõbutsemise eest ei maksa keegi,“ sõnas Adri. „Sellelt kleidilt ootan ma tulemusi.“

„Ärge muretsege, neiu Linh on kaunis nagu hommikukaste.“ Torganud nööpnõelad suhu tagasi, keskendus õmblejanna taas Peony dekolteele.

Adri tõstis pilgu ja märkas samuti viimaks Cinderit – pilgu järgi oletades küll esmajoones tema poriseid saapaid ja laigulisi tööpükse. „Miks sa turul ei ole?“

„See pandi täna varem kinni,“ teatas Cinder, visates paljuütleva pilgu nurgas helendavale ekraanile. Adri ei pannud seda mõistagi tähele. Ükskõiksust teeseldes viipas Cinder koridori poole ja teatas: „Ma siis lähen ja kasin end veidi, et oma kleidi prooviks valmis olla.“

Õmblejanna vakatas. „Veel üks kleit, Linh-ji? Ma ei toonud selle jaoks materjali.“

„Oled sa hõljuki magnetrihma ära vahetanud?“

Cinderi naeratus kustus. „Ei. Veel mitte.“

„Noh, kuni see katki on, ei pääse meist keegi ballile või kuidas?“

Cinder surus ärrituse alla. Sama vestlust olid nad möödunud nädalal pidanud juba kaks korda. „Uue magnetrihma jaoks on mul vaja raha. Vähemalt 800 univeri. Kui kogu mu teenistus otse sinu arvele ei läheks, oleksin juba uue ostnud.“

„Ja ma peaksin uskuma, et sa ei raiskaks kogu raha kergemeelsetele mänguasjadele?“ Adri saatis kõõrdpilgu Iko poole, ehkki tegelikult kuulus Iko ju talle endale. „Lisaks ei saa ma endale lubada korraga nii magnetrihma kui ka uut kleiti, mida sa kannad ainult ühe korra. Nii et sul tuleb hõljuki parandamiseks mingi muu moodus leida või ise endale ballikleit soetada.“

Cinderi ärritus ägenes. Ta oleks tahtnud öelda, et Pearl ja Peony võiksid ballile minna odavamates poekleitides, mitte kallites disainkleitides. Või et nemadki kannavad oma kleite ainult ühe korra. Või et kuna tema oli selles peres ainus, kes raha teenis, oleks õiglane, et tema saaks otsustada ka selle kulutamise üle. Aga kõigest sellest poleks olnud vähimatki abi. Seaduse järgi kuulus Cinder koos oma teenitud raha, mõne eseme ja isegi äsja paigaldatud uue jalaga Adrile täpselt samamoodi nagu majapidamis-android. Adrile meeldis seda Cinderile meelde tuletada.

Nii suruski ta viha alla enne, kui Adri väiksematki vastuhaku lõhna jõudis tunda.

„Võib-olla õnnestub mul magnetrihma osas vahetuskaupa teha. Küsin naaberpoodidest.“

Adri turtsatas. „See kasutu android sobiks vahetuseks küll.“

Iko sukeldus Cinderi jalgade taha varju.

„Tema eest ei saaks väga palju,“ sõnas Cinder. „Keegi ei taha nii vana mudelit.“

„Ega vist ei taha tõesti. Äkki peaksin teid mõlemaid lihtsalt varuosadeks müüma.“ Adri sirutas käe ja sikutas Pearli pooleliolevat kleidikäist. „Mul on ükskõik, mismoodi sa selle hõljuki korda teed. Peaasi, et sa teed seda enne balli. Ja odavalt. Muidu hoiab see rämpsuhunnik lihtsalt parkimiskohta kinni.“

Cinder surus käed tagataskutesse. „Kas sa tahad öelda, et kui ma teen hõljuki korda ja suudan endale kleidi hankida, võin seekord tõesti kaasa tulla?“

Adri tõmbas suunurgad kergelt krimpsu. „Oleks ime, kui sa suudaks leida endale selga midagi, mis suudab varjata su“ – ta saatis pika pilgu Cinderi saabaste poole – „eripärasid. Aga jah. Kui sa hõljuki korda teed, võid vast ballile tulla.“

Peony saatis Cinderile hämmastunud poolnaeratuse. Vanem õde sööstis aga ema kallale. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt! Tema? Meiega koos?“

Cinder surus õla kõvasti vastu uksepiita, püüdes niimoodi Peony eest oma pettumust varjata. Pearli solvangud ei lugenud midagi. Cinderi silmanurgas oli plinkinud oranž tuluke – Adri polnud oma lubadust tõsiselt mõelnud.

„Nojah. Ma lähen ja püüan siis ühe magnetrihma leida,“ sõnas ta nii siiralt, kui suutis.

Adri viipas talle käega, keskendudes taas Pearli kleidiäärele. Mine juba, tähendas see.

Cinder heitis veel ühe pilgu õdede luksuslikele kleitidele ja taganes toast välja. Ta oli vaevu saanud selja keerata, kui Peony kiljatas.

„Prints Kai!“

Cinder tardus. Katkuteated olid katkestatud, algas otseülekanne palee pressikonverentsilt. Prints Kai kõneles trobikonnale ajakirjanikele, nii inimestele kui androididele.

„Pane kõvemaks,“ kamandas Pearl õmblejannat eemale lükates.

„...uuringud on jätkuvalt meie peamine prioriteet,“ sõnas prints Kai, hoides kõnepuldi servadest kinni. „Meie teadlased töötavad väsimatult, et leida vaktsiin haigusele, mis on juba röövinud ühe mu vanematest ja ähvardab röövida ka teise, kümnetest tuhandetest kodanikest rääkimata. Täna on olukord kriitilisem, kui iial enne, sest üks haigusepuhang leidis just aset siinsamas meie linna südames. Enam ei saa väita, et see puudutab üksnes vaeseid maapiirkondi. Letumoos ähvardab meid kõiki ja me leiame viisi selle leviku peatamiseks. Seejärel saame taas hakata üles ehitama oma majandust ning taastame kunagised õitsvad Ida Ühendriigid.“

Kõlas loid aplaus. Katku-uuringuid oli alustatud juba tosina aasta eest kohe pärast esimest haiguspuhangut ühes kauges Aafrika Liidu linnakeses. Edusamme ei paistnud kuskilt. Samal ajal oli taud tõstnud pead sadades üksteisest võimatult kaugetes kolletes üle maailma. Sajad tuhanded inimesed olid haigestunud, kannatanud, surnud. Adri abikaasa oli nakatunud Euroopa-reisil – samal reisil, kus ta oli andnud nõusoleku hakata ühe üheteistaastase küborgi-orvu hooldajaks. Cinderil oli temast väga vähe mälestusi. Ühes neist veeti meest ära karantiini, Adri taustal märatsemas, kuidas too küll võis ta säärase asjandusega üksi jätta.

Adri ei rääkinud oma abikaasast kunagi. Koduski ei meenutanud teda suurt miski. Ainsa märgi sellest, et ta kunagi elanud oli, võis leida kaminasimsilt, mis oli täis holograaf-tahvleid ja medaleid – auhindu rahvusvaheliselt tehnoloogiamessilt, kolm aastat järgemööda. Cinderil polnud aimugi, mille tema kasuisa oli leiutanud. Ilmselgelt mitte midagi suurejoonelist, sest surres jättis mees pere vaesusesse.

Ekraanil astus keegi printsi juurde ja ulatas talle kirja. Printsi otsaesine tõmbus kipra. Ülekanne katkes.

Nüüd näidati neile sinist ekraani, mille ees seisis laud. Laua taga istus üks naine. Tema näost polnud võimalik välja lugeda ühtegi emotsiooni, kuid tema lauale asetatud käte sõrmenukid olid täiesti valged.

„Katkestame Tema Keiserliku Kõrguse pressikonverentsi erakorralise uudise tõttu, mis puudutab Tema Keiserliku Majesteedi Rikani tervist. Keisri arstidelt saabus ametlik kinnitus, et Tema Majesteedi letumoos on jõudnud kolmandasse staadiumisse.“

Õmblejanna võttis nööpnõelad suust, kõlas sügav ahhetus.

Cinder surus end tagasi vastu uksepiita. Tal polnud tulnud pähegi Kaile kaastunnet avaldada või kuningale paranemist soovida. Küllap pidas prints teda nüüd tundetuks. Täielikuks mühkamiks.

„Palee teatel on tehtud kõik, et Tema Majesteet end mugavalt tunneks, ning et teadlased töötavad väsimatult vaktsiini leidmise nimel. Ehkki küborgide värbamine jätkub, on vabatahtlikud vastumürgi testimisele endiselt väga oodatud.“

„Keisri haigus on tekitanud palju küsimusi 126. Rahufestivali toimumise kohta, aga prints Kaito kinnitas, et kõik ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt, ja avaldas lootust, et festival pakub veidigi rõõmu muidu nii raskel ajal.“ Ankur peatus ja kõhkles, ehkki prompteris tekst jooksis. Siis ta nägu leebus ja ta häälde tekkisid soojad toonid. Ta lausus lõpetuseks: „Elagu keiser.“

Õmblejanna pomises needsamad sõnad ankrule vastu. Ekraan läks uuesti mustaks ja lülitus seejärel tagasi pressi­konverentsile. Seal polnud aga vaadata midagi – prints oli lahkunud ja kõik reporterid seisid oma kaamerate ees, püüdes kodukanalile olukorrast ülevaadet anda.

„Ma tean ühte küborgi, kes võiks vabatahtlikult testimisele minna,“ sõnas Pearl. „Ei pea ju tingimata värbamist ära ootama.“

Cinder vaatas Pearlile ülalt alla – ehkki Pearl oli temast aasta vanem, oli ta oma viisteist sentimeetrit lühem. „Hea mõte,“ vastas ta. „Ja seejärel võiksid sina tööle minna, et oma ilusa kleidi eest maksta.“

Pearl sattus segadusse. „Nad maksavad vabatahtlike peredele hüvitist, et sa teaksid.“

Küborgide värbamist oli ühe keiserliku uurimisrühma soovitusel alustatud aasta tagasi. Igal hommikul tõmmati loosirattast mitmete tuhandete seast välja ühe Ida Ühendriikides elava küborgi ID-number. Neid oli teadlaste laboriloomadeks toodud kohale isegi riigi kaugeimatest nurkadest Mumbaist ja Singapurist. See kõik pidi jätma mulje nagu oleks inimkonna üldise hüvangu nimel surra suur au. Tegelikult anti sellega rahvale taas selge sõnum, et küborgid ei olnud teistega võrdsed. Paljud neist olid saanud teadlaste lahketes kätes sõna otseses mõttes uue elu. Neil vedas, muidu oleksid nad niikuinii surnud, arvasid paljud. Seega oli ju vaid aus, et nemad ohverdavad oma elu esimesena.

„Me ei saa Cinderit vabatahtlikuks saata,“ protesteeris Peony oma seelikusaba sikutades. „Ta peab enne mu tahvli korda tegema.“

Pearl turtsatas ja keeras selja. Peony tegi õe selja taga nägusid.

„Lõpetage nägelemine,“ nähvas Adri. „Peony, sa kortsutad oma kleidi ära.“

Õmblejanna asus taas tööle ja Cinder taandus koridori. Iko oli temast juba kaks sammu eespool, et Adri seltskonnast võimalikult kiiresti pääseda.

Cinder oli Peonyle tänulik, et kasuõde tema kaitseks välja astus, ehkki seda poleks vaja olnud. Adri ei saadaks teda iial vabatahtlikuks, sest see tähendaks pere ainsa rahateenija kaotamist. Adri ise polnud päevagi tööl käinud, selles oli Cinder veendunud.

Aga peaks loosirattast tema number välja tulema, ei saaks keegi midagi parata. Viimasel ajal tundus niigi, et ebatavaliselt palju küborge sattus katsetele just Uus-Pekingist ja selle eeslinnadest.

Iga kord, kui selleks juhtus olema teismeline tüdruk, tundus Cinderile nagu tiksuks ta peas üks kell.

3 Aasiamaades kasutatav vanemale naisele viitav viisakas nime järelliide. Toimetaja märkus.