Читать книгу Minu Moldova - Marje Aksli - Страница 5

Umbusklikult ja eelarvamusega põrnitsen Viini kesklinna šikis hotellis istudes Moldova kaarti: see on väike, kitsas ja lääne poolt liiga sirge servaga. Juba see serv ei meeldi mulle – tundub, nagu oleks keegi maakaardil selle koha peale joonlaua pannud ja tõmmanud tšahh! tüki Rumeenia küljest.

Tean, et see poolkuud meenutav endine sotsvabariik on vaene ja hall. Moldova on nüüd Euroopa vaeseim riik. Kuid mida muud saabki ennustada see asukoht Ukraina ja Rumeenia vahel? Koleda ja Inetu vahel? Ma ei ole kummaski käinud, kuid mu kujutlusvõime endise sotsleeri kohta teeb oma tööd.

“Oeh, mida ma seal ometi tegema hakkan?” ahastan, kuid pere otsus Moldovasse sõita on juba tehtud. Mu abikaasa Keith^[1.] on vastu võtnud töökoha OSCE missioonis Chişinăus. See ei ole tal esimest korda sinna kolida – mõne aasta eest töötas ta sealses ülikoolis õppejõuna.

Eestlasele tundub ehk võõras Moldova pealinna nimemuutus: Kišinjov on paljudele suupärasem. Kuid nimi ei ole tegelikult muutunud, rumeeniapärases kirjaviisis saabki Ki-šinjo-vist Chi-şi-nău.

Vaatan internetist algelistelt veebisaitidelt Chişinău peaväljakut pompöösse triumfikaarega, ilusat klassitsistlikku linnavalitsuse hoonet ja oranžide peegelklaasidega Presidendipaleed, jubesuuri korrusmaju linna alguses, mida kutsutakse Chişinău väravateks – ja mu tunded on segased. Mulje kesklinnast ei olegi nii väga paha. Linnapildis paistab justkui soojust, mis kinnitab kuskilt kuklasopist immitsevat arusaamist Moldovast kui küpsete arbuuside ja virsikute maast.

Meenuvad koolipõlves müügil olnud kokkuvolditavad pabernukud, iga vennasvabariigi jaoks rahvariietes poiss ja tüdruk. Moldaavia nukud olid sellised kenad ja rõõmsad. Punaste põskedega, lopsaka vuntsiga, vahva naerunäoga. Punaroheliste rahvariietega.

“Eh, võib-olla polegi kõige hullem?” mõtlen.

“Appi! Milline küna!” iitsatan, kui näen Praha lennujaamas pisikest masinat, mis meid Chişinăusse peaks viima. See on vene lennuk YAK-40, millesse nii kohvrid kui tosinkond reisijat astuvad sisse lennuki tagaotsast, kohe saba alt. Kitsas käik lennuki sabaalusest salongi viib mööda seina äärde võrgu taha kinnitatud kohvritest ja lapsekärudest. Istmevahed on nii kitsad, et jalgu ei ole ka minul kuhugi panna. Suure vaevaga trügin istmevahesse pooleaastase poja turvatooli.

Võõristades vaatan venekeelseid varuväljapääsusilte ja voldikut, mis näitab, kuidas tõmmata selga päästevest. Tundub, nagu oleksin sattunud mingisse 70ndatel vändatud vene filmi. Näpin hämmeldunult lennukiistmete kunstnahka ja läikivaid puupaneele.

Lennuki täidavad põhiliselt kahte masti inimesed: kandilise seljaga ja jämeda kuklaga vene ärimehed, kelle kuldklotseriga paksud sõrmed silitavad diplomaadikohvrit, ja Moldovasse tagasi pöörduvad välismaale mehele läinud noored naised, kelle lapsed räägivad saksa ja tšehhi keelt.

Rinnakas Air Moldova stjuardess, öösel lokitatud soengu ja verevalumiga silmas, pakub kõigile lutsukommi ja veidi hiljem... vorstivõileiba. Tema püüdlik naeratus paljastab huulepulga jälgi hammastel ja eestnööbitav vormipluus on veidi viltu seljas. Emalikult käsutab ta ärimehi istuma nii, et väikestel lastel oleks turvaline ja mugav. Ma ei oska oma kultuurišokiga muud peale hakata, kui teen häbematult pilti teisest stjuardessist, kellel on robustne meik ja kuldhambad.

Lennukiaknast vaadates ehmatavad Chişinău lennuvälja umbrohtu kasvanud ümbrus ja hallid abihooned mind kohalikku reaalsusse. Selge! Olen saabunud tagasi Kohtla-Järvele! Kas selleks põgenesin ma sealt kümme aastat tagasi, et nüüd oma karmavõlga Moldovas tasa teenida? Chişinău lennuväli meenutab kangesti Jõhvi lähedal asuvat hobilangevarjurite lennuvälja. Väljavaade taas kord oma teismeliseikka maanduda ei eruta mind sugugi.

Kuid sõbralik Air Moldova kollektiiv pingutab kultuurišokis klientide heaolu nimel veel veidi ja kingib pärast maandumist lastega reisijatele karvased plüüslennukid.

Lennukist väljunud, läheb lahti imelik rüselus. Mingit nimekirja käes hoides trügib ennasttäis plaatinablond reisisaatja meid pisikesse marsruuttaksosse, eraldi teistest, kes astuvad veneaegsesse linnaliinibussi, ja meid viiakse lennujaama VIPtuppa. Alles seal vormistatakse meile diplomaatilised viisad, mille alusel saame hiljem diplomaatilised elamisload. Lisaks saame mõlemad mehega väikesed punakaanelised parteipileteid meenutavad kaardid, kuhu on rumeenia keeles tindisulepeaga kirjutatud: “Võimaluse korral palume seda inimest aidata.”

Meile on vastu tulnud missiooni autojuht Anatol ja ma rõõmustan tema saabumise üle nagu koolilaps: ta on just selline nagu koolipõlves paberist volditud moldaavia rahvariidenukk: pähkelpruuni lokkis juuksepahmakaga, suurte ilmekate pruunsilmadega, sõbraliku vuntsiga. Pinge langeb.

“Oleme heades kätes,” mõtlen Anatoli vaadates.

1 Suur osa raamatus esinevatest nimedest on inimeste privaatsuse huvides muudetud. [ ↵ ]