Читать книгу Minu Moldova - Marje Aksli - Страница 7

Me ei taha Chişinăus kolida Beverly Hillsi, nagu nimetatakse seda künklikku linnaosa, kus elavad Moldovasse akrediteeritud diplomaadid ja kohalikud rikkurid. Esiteks ei ole meil autot, et kesklinna vahet liigelda. Ja teiseks on uusrikaste raha eest ehitatud mitme torniga lossid natuke naljakad.

Kavala kommunistinäoga ungari saadik esitleb meile näiteks oma Beverly Hillsi maja teise korruse aknast välibasseini, mis meenutab talle ülalt vaadates kangesti... meesterahva erekteerunud riista, nagu ta ütleb. Vabandust! – aga me saime veidi Moldova uue raha üle naerda. Natuke vähem teeb meile nalja see, et nende esimesel korrusel ei ole ühtegi võimalust kööki sisse seada ja nad peavad selle ehitama akendeta keldrisse. Tema vaene naine jookseb lakkamatult trepist üles-alla, üles-alla.

Kõige vahvama asja meie kesklinna üüritud maja juures, kust saab jalgsi viie minutiga kesklinna, avastan alles paar nädalat pärast sissekolimist. Nimelt ulatuvad naabri aias kasvava puu oksad üle kõrge tara meie ukseesise kohale. Suur puu, ilusate nahksete lehtedega. Ühel septembrihommikul avastan trepi eest üksiku kreeka pähkli – tohoh, ilus üllatus!

“Ah sellised siis ongi kreeka pähkli puud?” ajan pea kuklasse, vaatan oma naabrit täiesti uue pilguga. “Hea puu, hea puu!” kiidan.

Pähkli leidmine saabki mõne nädala jooksul sügishommikute armsaks traditsiooniks. Veel enne kohvijoomist teen kargesse hommikusse ukse lahti ja piilun: on ehk tänagi üllatuspähkel aeda potsatanud? Üks oktoobrilõputorm lõpetab selle vahva kombe ära – järgmisel hommikul leian aiast mitme pihutäie jagu pähkleid. Torm pani mu pähklisõltuvusele ja armsale rutiinile ilusa küllase punkti.

Meie maja omanikeks on viis või kuus keskealist õdevenda. Keegi neist hangeldas vene aja lõpul rubladega, sealt siis see raha majaehituseks tuligi. Ega detaile meile ei räägitud ja me ei uurinud ka. Vahel võis muidugi õigusega küsida, kas välismaalased, kes Chişinău üle mõistuse suuri ja esinduslikke maju üürivad, teavad, mil viisil majaehituseks saadud raha on teenitud. Tahaks olla kindel, et mõni lääneriik või rahvusvaheline organisatsioon ei toeta oma eelarvest inimkaubitsejat või relvakaupmeest.

Meie maja on tornideta, kuid selle-eest kahe suure rõduga, millelt avaneb ümbritsevatele eterniitkatustele ja turvalisele rohelusele lahe vaade. Kahjuks sai seda nautida ainult pärast loojangut, sest päikesekuumaks köetud rõdule ei saanud päeva ajal astudagi.

Veel majadest. ÜRO ühe agentuuri juhataja maja on keset halle hurtsikuid nii mõttetult suur ja eksklusiivne, et seda vaadates ei suuda me naeru tagasi hoida. Esimeselt korruselt viib kõrgemale ehtsast marmorist trepp ning välimuselt veidi Prantsuse-Columbia poliitikut Ingrid Betancourt’i meenutav perenaine Mirelle juhatab majateenijaid seda puhastama. Hiljem kurdab ta mulle, kuidas üks neist nühkis erilise eduta trepil üht plekki ja kasutas kraapimiseks aina tugevamaid ja tugevamaid pesuvahendeid.

“Ta ei saanud aru, et tegemist on pisikese merekarbiga marmori sees,” vangutab ta pead. “Trepp on nüüd rikutud.”

Need talumatsid ei tea marmorist ikka mitte kui midagi! väljendas ta nägu halvakspanu.

Bernard’i ja Mirelle’i suures majas on teisel korrusel neli magamistuba, kaunilt sisustatud ja ilusad valgusküllased. Nii steriilsed ja tühjad, justkui hotellis.

“Millisesse tuppa teie end sisse olete seadnud?” küsin arusaamatuses.

“Oh, me magame kolmandal korrusel,” vastab Mirelle, “seal on hulga hubasem. Need siin on ainult külalistele.”

Kolmas korrus on katusealune, mille madal lagi ja üle toa ulatuv hall vaipkate tekitavad mulje päkapiku-urust. Sellesse avatud plaaniga tuppa ongi prantsuse diplomaadid ennast sisse seadnud. Siin on pisikesed magamistoad, hiigelsuured kuninglikud vannitoad ja vaade aknast järveäärsele pargile. Teleka juures ports ajalehti, siin-seal raamatud, suur õlasall üle diivani – selline kodune koht, kus lastetu abielupaar saab veidigi olla lihtsalt inimesed, ilma et peaks moldova talupoegade ees kogu aeg kõrgklassi mängima.

Ühel nende pool korraldatud õhtusöögil, mille jaoks Mirelle oli valmistanud kuulsa prantsuse pardi ja pasteedid ja mahlas hautatud pirnid ja veel paar käiku, ei saa me naeru pidada. Nimelt on Mirelle’i käe all söögilaua peal pisike uksekellanupp, mis heliseb köögis. See peab ärahirmutatud moldovlastele, kellele on kallist linasest õmmeldud vormiriided selga aetud, andma märku, et on aeg üks käik teise vastu vahetada. Sel õhtusöögil läheb kõik viltu: küll tulevad teenijad liiga vara nõusid ära korjama, jättes jahmunud õhtustajatele kätte vaid kahvlid-noad, või toovad lauale jahtunud roa. Siis jälle ei tööta Mirelle’i nupp ja ta ei saa aru, miks teenijad juba ei tule. Närviliselt lõgistab ta nuppu, mis oleks pidanud märkamatu olema.

Bernard’i kinnisideeks on oma vananev, ent šikk abikaasa arengumaal aadlikuks mängida.

Meie maja peremees ja ühtlasi ka naaber Petru, kelle elumaja asub meiega sama hoovi peal, on õnnetu inimene. Pea on tal justkui järjekordset hoopi kartes õlgade vahele tõmmatud: tööd ei ole, tulevikku ei ole. Tema on ainuke, kes veel Moldovas elab, teised õed-vennad on juba mööda Euroopat laiali pudenenud. Petru ei oska inglise keelt ega saa Iirimaale minna nagu tema vend, endine politseinik, kes töötab nüüd seal ehitusel. Petru on natuke äpu ja – mis seal salata – ta tahab kergemini läbi ajada.

“Kas saab kokkupandava diivani voodi vastu välja ära vahetada?” küsib mu mees Keith, kui maja üürimiseks üle vaatab.

“Ei, ei ole võimalik. Moldovas ei müüda suuri voodeid,” valetab Petru.

Kulub ainult kaks tundi, et avastada Petru vale lühikesed jalad. Võidukalt tassib Keith uue mööblitüki Petru silme all majja.

Samas on hetki, kus Petru on proaktiivne ja agar. Näiteks on meie üleaedsed naabrid väga lärmakad. Tihtipeale kostab aia tagant öö läbi möirgamist ja purjus vanamees, keda ma kunagi muuseas ei näegi, ketrab makilt ühte vene rokilugu terve öö otsast ja otsast peale.

Ühel hommikul küsib Petru, kui me magamata ööst loppis nägudega õue kohvi jooma kobime, sest naabruses kires kellegi kukk alati enne... hm... kukke ja koitu, et kas naabrid segavad.

“Täna oli jah kõva pidu terve öö.”

“Küll ma ajan korda. Mu vend on Iirimaalt käimas, ma räägin tema sõpradega.”

Petru vend, suur ja sõbralik musklis mees, tulebki meie poole, politseiniku-aegadest ilmselt armsaks saanud püstol puusal, ja lubab, et ta ajab oma poistega asja korda.

Ilmselt nad käivad ja hirmutavadki naabrit veidi, sest rohkem seal ei lällata.