Читать книгу Minu Moldova - Marje Aksli - Страница 8

Kui me OSCE missiooni autoga lennujaamast linna kihutame, on kesklinna tänavad millegipärast suletud. Ilmselt külastab Moldova pealinna mõni tähtis tegelane.

Autojuht Anatol valib kesklinna jõudmiseks kõrvalisemad tänavad ning ma näen Chişinău nurgataguseid kogu nende ilus: sovjetistiilis bulvareid, viltuvajunud tarasid eramajade ümber, kõrget maltsa ja uusrikaste viimistlemata losse. Vaatan päranisilmi aknast välja, püüdes samal ajal autos tasakaalu hoida. Anatol võtab kurve peaaegu täiskiirusel.

Tegelikult on Chişinău ilus linn. Kesklinn on roheline ja kodune. Muide, nende komme puutüved valgeks lubjata jätab kaugelt vaadates alleedest mulje, nagu hõljuks rohelised võrad õhus. Laiadel bulvaritel, millesse pikitud tabelid valuutavahetuskurssidega sümboliseerivad sõltumist välisvaluutast, sõidavad veneaegsed punased trollid. Aga kui peatänavalt veidi kõrvale astuda, leiab huviline kahe sõja vahel ridamisi ehitatud madalaid siniseks krohvitud kivimaju, mille ülesvuntsimine oleks tänuväärt ettevõtmine.

Nendel veidi prantsuse kunstnike elukvartaleid meenutavatel romantilistel majakestel, mille tagahoovi jagab mitu peret, on tänava poole hämmastavalt ilusad uksed, mille sarnaseid meie päevil enam ei tehta – täispuidust, nikerdustega, kaunite paneelidega, keerdus sammastega, aknaavadega. Julge tooniga valitud värv koorumas. Käin neid uksi esimestel päevadel lapsekäru lükates tihti pildistamas. Paljud möödakäijad ei mõista, “mis nendest vanadest ustest enam ikka pildistada”. Korralike inimestena tahavad nad ikka, et kõik läigiks ja säraks, oleks uus, tehases tehtud. Aga need vanaaegsed uksed ja krohvitud kiviaiad on ausad ja ilusad hoolimata sellest, et lagunevad. Ma armastan Chişinău kesklinna kõrvaltänavate vaikset lagu.

Tänavapilt, nahkne ja karm, annab aimu inimestevahelistest suhetest. Keegi ei kanna siin pehmeid pontšosid ja barette. Sinelid, tagid ja pikad nahksaapad. Sinised lõuad ja turukottidest maani veninud käed. Purskan naerma, kui kuulen ühel pühapäeval kesklinnas Puškini pargis tantsuks mängivat orkestrit.

Ei ole võimalik! Näen, kuidas tugevalt üle keskea baabuškad end üles on mukkinud ja nüüd seelikul lehvida lasevad. Tõelised härrasmehed, hele ülikond seljas, teevad daamide ees kraapsu ja roolivad tantsupõrandale. Keskendunud nägudega naised keerutavad omavahel. Mutikesed istuvad pingi peal reas, kepp põlvede vahel, ja nõksutavad muusika taktis päid. Vahva on, et vanade aegade meenutamise helgust jagub oma elus kahjuks piskuga läbiajavatele pensionäridele. Ja nagu ikka, on tantsijate hulgas üks, kelle juuksed on teistest kärtsumad, kelle lühike kollane suurte punaste lilledega kleit lehvib kõrgemalt ja kelle tantsukeerud on uljamad. Noored armastajad marsivad tantsupõrandast käest kinni hoides võõristades mööda.

Kuulus vene poeet Puškin on tõesti Moldovas elanud ja Chişinăus kirjutas ta oma poeemid “Mustlane”, “Must sall”, “Ovidiusele”, “Truu kreeklanna, sa ära nuta, ta langes kangelasena” ja esimese osa “Jevgeni Oneginist”. Tema majamuuseum Chişinău juudilinnaosa serval on armas ja hoolitsetud.

Ştefan cel Mare bulvaril, kohe orelisaali kõrval ja linnavalitsusest üle tee, müüvad kunstnikud oma töid. Saan sõbraks savikujusid meisterdava Viktor Sosnovţeviga (loe: Sosnovtseviga). Muhe prillidega habemik on ülevoolavalt sõbralik. Ta voolib Moldova aladel umbes 5000 aastat tagasi valmistatud viljakusjumalannade eeskujul “pühasid maamasid”. Ta näitab armastusega üht imestava näo, mops-suu ja kõrge krooniga daami, kelle kõhtu mahub terve maakera ja kellel on tasakaalu säilitamiseks koguni neli lühikest tagakäppa ja keda saab ka – üllatusüllatus! – tagumisest otsast puhuda.

“Oo, Maria, Maria, privet!” hõikab ta rõõmsalt viibates. Muidugi ei kutsu mind Chişinăus keegi Marjeks, Maria oli suupärasem ja sellest alates olen end igal pool Mariana tutvustanud.

“Tulge kuulake seda! See kuju on mul uus! Ta teeb sellist madalat häält.”

“Huhuu-uu!” huikabki suur savikuju.

“Maria, vaadake seda jumalannat! Puusad, need on kõige tähtsamad! Pea on tal väike, sest pead ei ole sünnitamiseks vaja, uus kodulinn – chiŞinĂu aga puusad, jah... need on tähtsad! Võrratu! Vanal ajal teati, mis on naises tähtis,” silitab ta naisekuju ümaraid vorme.

Hüperaktiivsel moel demonsteerib Viktor oma kujude huikeid. Ma eriti ei imestagi, kui mõne aja pärast annab Viktor mulle oma demo-CD, millele ta on salvestanud viljakusjumalannade hääli. Oma veebisaidile on ta selle salvestanud alapealkirja alla crazy music. See oli tõesti natuke... ee-ee... liiga ohjeldamatu, aga kuna plaadilt kostis Viktori ehe rõõm, siis oli mul selle üle ainult hea meel. Just rõõmu Moldovas nii vähe ongi.

Viktor on üks näide eredatest moldova kunstiinimestest, kes oma tööde müügiga vaevalt et rikkaks saab, kuid keda tema loominguline vaim ära ei lase närtsida. Me ei rääkinud temaga kunagi poliitikast või raskest elust! Viktori veidi paganlikud tööd tähistasid minu jaoks ikka seda rikkust, mida Moldova viljaka mullaga maapõuest võiks ammutada, kui oleks vaid mänguhimulisi ja julgeid elukunstnikke, kes seda õigesti ära oskaks kasutada, et positiivse auraga teoseid luua.

Viljakas muld, ainus rikkalik maavara Moldovas, on huvitaval kombel ka paljude moldovlaste uhkuse aluseks. Nii näiteks unistas üks noor meesterahvas ühisel õhtusöögil peretuttavate pool:

“Mulle meeldib mõelda, et just Moldovas on maailma kõige viljakam muld. Ma kujutlen endale, et mingis tähtsas Muldade Standardiseerimise Instituudis on väljas näidismuld – klaastoru sees terve meetri jagu musta mulda, ja see on just Moldovast pärit.”

Ja võib-olla tal ongi õigus. Loodan, et keegi arutaks tõsisemalt, kuidas võiks maapõuest kasvavaid rikkusi Moldova heaolu ette rakendada ja näiteks kas või köögiviljadest uute plastide valmistamise tehnoloogia välja nuputada, sest peale mulla ja päikese ei ole Moldovas muud arvestatavat vara.

Kuid Chişinău kunstiturult võib osta ka Gustav Klimtist varjamatuid mõjutusi saanud kauneid maale (või tuleks otse öelda, et koopiaid?); häid kirsipuust nikerdatud piipusid; kitšilikke punapõskseid ja musihuulseid rahvariietes nukke ja käsitsitikitud rahvuslikke särgikuid. Kahjuks pakutakse kunstiturul ka veinikultuuri jubedaimaid avaldusi: väändunud puujuurtest nikerdatud joomaseid vanamehenägusid, mis on nii grotesksed ja koledad, et kartsin neid väikeste laste unedesse ronivat. Muidugi on seal ka hulgaliselt heleroosasid ja lillasid maale täispurjedes purjelaevadest, mis peegelsiledal veel päikeseloojangu poole seilavad. Kahjuks just nende jubedate merepiltide pärast said põlgliku suhtumise osaks ka mõned tõeliselt nutikad autorid, kes müüsid kesklinna kunstiturul ausat, armast käsitööd.

Kõige rohkem torkavad Chişinăus silma pulmad. Nädalavahetusel on üks tuututav pulmarong teises kinni. Pruutpaarid, kes kaamerasse naeratavad, on viimseni üles löödud. Nende pingutatud naeratus küsib endalt justkui kinnitust: “Ma olen ju õnnelik, olen ju? Mul on kõik täpselt nii nagu kallis välismaa ajakirjas.” Summas viivad peene pihaga printsesskleitidesse ja korralikesse ülikondadesse pigistatud noorpaarid linnaparki vürst Ştefan cel Mare monumendi juurde lilli, kummardades suure valitseja jalge ees. Ştefan cel Mare oli muideks Rumeenia vürsti Vlad Tepeşi kaasaegne ja isegi sugulane. Dracula oli nimelt suure Ştefan cel Mare nõbu.

Rohkem kui treppidel turnivad rulamehed ilmestab Chişinău suvist tänavapilti protestiv ajakirjanik. Ka meie tänavas on uus kodulinn – chiŞinĂu meie rõõmuks end sisse seadnud kinniteibitud suudega noored vihased ajakirjanikud, kelle plakatid nurisevad tsensuuri pärast ja raadiojaama Antena C suletud talkshow’ Hyde Park pärast. Kuuldavasti oli Hyde Park jah vabameelne ja ka läänemeelsete vaadetega jutusaade, kuid mõnedki diplomaadid nurisesid, et aeg-ajalt ässitati seal ka kaklustele.

Hilissuvi kestab Moldovas kaua, päikest jagub oktoobrini. Jalutan oma alla aastase lapsega kesklinna suveniiripoodi, kus armsad poemüüjatädid, kes poisi minu sülest kohe enda sülle paluvad, soovitavad lahkelt:

“Teie vaadake ringi, me hoiame seniks lapsukest.”

“Oh sa mu miilenki, oh sa mu armsake! Väike poisike, sinisilmadega, armsake! Oh, millised põsekesed! Ah, millised kännukesed!” kudistavad nad last, kes silmitseb võõraid tädisid umbusklikult. Kuid ta talub põsest sikutamisi ja hüpitamisi kannatlikult. Laps süles, ruttab poetädi poe tagaust kinni panema:

“Tõmbetuul! Kõrvad jäävad lapsel haigeks.”

“Nüüd on parem,” on tädi rahul, kui astub kaks pikka sammu oletatava tõmbetuule teekonnalt eemale.

“Ah, ei jää need kõrvad midagi tuulest haigeks! Soe ilm ju!” protesteerin.

“Teie olete veel noor ema, te ei tea midagi,” ütleb poetädi mulle õpetlikult ja kõnnib lapsega leti taga edasi-tagasi.

Hoolimata hüperlahkest teenindusest ei osta ma midagi. Olen välja minnes õnnelik, et lapse tagasi sain. Kas nii hakkabki igal pool olema?