Читать книгу Minu Moldova - Marje Aksli - Страница 6

Mis siis on saanud meie vennasvabariigist Moldovast pärast seda, kui Nõukogude Liit lagunes? Veel mõne aasta eest hoiatasid me poliitikud Eestit selle eest, et me Moldova sarnaseks ei muutuks. Põhiliselt käis toona jutt liigsest orienteerumisest Venemaale ning Eestiski kasutusel olevast valimissüsteemist, mis eelistab valimistel suurimat edu saavutanud parteid.

2001. aasta parlamendivalimistel sai Moldova kommunistlik partei parlamendi 101st kohast tervelt 71 kohta, kusjuures hääletasid nende poolt vaid pooled hääletamas käinud inimesed! Umbes kolmkümmend viis protsenti kõikidest Moldova elanikest!

Moldova maalapp on väiksemgi kui Eesti oma, rahvast aga pea kolm korda rohkem. 2004. aasta rahvaloenduse andmetel on elanike arv veidi üle kolme miljoni. Lihtsalt võrdluseks: veel kümme aastat tagasi oli Moldovas neli ja pool miljonit inimest! Inimesi on Moldovast massiliselt lahkunud. Ühes päevas on 11 inimest palunud Euroopa Liidult varjupaika. Lisaks ei osalenud Moldovast ühepoolselt lahku löönud Transnistria elanikud rahvaloendusel! Ka üle mere, USAsse ja Kanadasse lahkub hulgaliselt inimesi. Kes emigreerumislatini ei küüni, püüab Euroopas ebaseaduslikult töötada – selliseid arvatakse Hispaanias ja Itaalias olevat miljoni kandis. Kes vähegi saab, laseb Moldovast jalga.

Raske on. Noor spetsialist saab täna palka 750 leid, mis on täpselt pool vajamineva toidukraami ostmiseks. Pika staažiga õpetaja saab 1075 leid. Muuseas, Moldova lei on väärtuselt võrreldav Eesti krooniga. Ja asjad ei olegi Moldovas teab mis odavad.

Kuigi üle poole moldovlastest elab linnades, on nad maaga tihedalt seotud. Õigemini nad lausa sõltuvad maalapilt saadavatest juurikatest ja kurgist-tomatist-paprikast. Tark naine teeb ikka talveks kõik purki, hautab, vaaritab ja moorib.

Mis siis juhtus? Miks kõik allamäge läheb? Esiteks ei ole Moldovas arvestatavat maavara, millega valgustada ja kütta. Pole energiaallikaid, kui päikest ja Dnestri jõge mitte arvestada. Talvel on isegi riigiasutustes radiaatorid jääkülmad. Praegu tuleb maagaas Venemaalt, raha selle eest maksta aga eriti ei ole. Veini ja šampust veel jätkub (kui talvine külm viinamarju ära ei võta) ja see rändabki pea kogu ulatuses Venemaale. Sellegipoolest ollakse Venemaale kõvasti võlgu. Just see panebki Moldova keerulisse seisu.

Vaata et suuremgi probleem on identiteediga. Olgugi et kõikidel on Moldova pass, ei ole kerge leida inimest, kes end uhkusega moldovlaseks nimetaks. Need, kes suudavad esivanemate päritolu Rumeenia riigist tõestada, tunglevad varahommikust Rumeenia passi saamise lootuses tolle riigi konsulaadi ukse taga. Nüüd, mil Euroopa Liit Rumeenia oma liikmeks võttis, sai ta pealekauba ka, pakun, umbes ligi pool miljonit moldovlast. Mõnede arvates on Moldovas isegi miljoni jagu värskeid Euroopa Liidu kodanikke.

Venelased ja ukrainlased hoiavad uhkelt oma identiteeti ja peavad moldovankasid labaseks talupoegrahvaks. Riigi lõunaosas elavad türgi dialekti rääkivad gagauusid tahaksid samuti heameelega iseseisvuda.

Moldovast lahku löönud Transnistria on omaette ooper. 1992. aastal puhkes Moldovas kodusõda Transnistriaga, mis nüüd ongi ennast eraldi riigiks kuulutanud. Selle külmunud konflikti lahendamiseks sai kokku pandud Alaline Nõukogu, kus osalevad poliitilised läbirääkijad Transnistriast ja Moldovast ning vahendajad Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonist OSCEst, Venemaalt, Ukrainast. Algne soov oli kaks osapoolt üheks riigiks jälle kokku sulatada, kuid pikapeale on rahvusvahelise üldsuse energia, raha ja huvi hajunud. Läänes ajab sõna “Moldova” diplomaate haigutama. Ainult need, kes kuulevad lugusid sellest, kuidas Transnistrias on 20 tonni laskemoona venelaste valve all, hakkavad närviliselt mõõtma selle relvalao kaugust oma pealinnadest.

Mõnele Moldovas elanud inimesele tundub, et Moldova nagu ei olekski iseseisev riik. Et tegu oleks justkui vaikse vene oblastiga. Kuigi Moldova kuulutati 27. augustil 1991 iseseisvaks, kulutas Moldova president Vladimir Voronin hiljuti hulga raha hoopis Teise maailmasõja ajal punavägede võitu tähistava memoriaalkompleksi kordategemisele. Milleks rõhutada 21. sajandil mälestusmärki punavägedele, kes vallutasid Moldova Rumeenia osast Nõukogude Liidule? Mis mõttega tähistada Moldova alistumist Vene vägedele, kelle käes paljud moldovlasedki surma said? Kuid punavägede võidu tähistamiseks korraldatavad pidustused on Moldovas uhkemadki kui riigikeele tähistamiseks peetavad peod.

Kuigi rahvuslust peetakse tihti negatiivseks nähtuseks, arvavad paljud Moldovas elanud välismaalased, et Moldova muutuks hulga rõõmsameelsemaks riigiks, kui vaid moldovlased ise veidigi oma riigist hooliks. Ja kui rahvas tõesti oma riigist hooliks, ei nad hääletaks inimeste poolt, kes ei oska sõnagi rumeenia keelt ja kelle esmaseks huviks on täita vaid oma taskuid. Kui moldovlased hooliksid oma riigist, tõstaksid nad valju kisa, et maksumaksjate raha kasutatakse mälestusmärgi ehitamiseks Nõukogude Liiduga liitmisele. Siis kasutaksid nad oma raha hoopis lagunevate koolide ja haiglate remontimiseks ja võib-olla ostaksid ka rõõmsamalt Moldovas tehtud asju ega peaks seepärast välismaale tööd otsima minema. Võib-olla ei olegi rahvuslus ülepea paha asi?

Kahjuks on Moldovas kümme aastat võimul olnud kommunistlik valitsus tuksi keeranud sellegi vähese, mille eelmised valitsused korda saatsid. Moldova on nüüd majanduse kogutoodangult Albaaniastki vaesem. Aga kui riigitelekanalit vaadata ja valitsusmeelseid lehti lugeda, siis tundub, et kõik on parimas korras: valitsus töötab palehigis rahva õnne nimel, majandus edeneb ja keskklass muudkui kasvab.