Читать книгу Veripunase taeva all - Mark Sullivan - Страница 4

9. juuni 1943

Itaalia, Milano

Just nagu kõik teisedki vaaraod, imperaatorid ja türannid enne teda, oli Il Duce näinud oma impeeriumi tõusmas vaid selleks, et see saaks kokku variseda. Tolleks hiliskevadiseks pärastlõunaks voolas võim Benito Mussolini sõrmede vahelt minema nagu rõõm noore lese südamest.

Fašistliku diktaatori räsitud väed olid taandunud Põhja-Aafrikast. Liitlasväed olid Sitsiilia ranniku lähedal rünnakuvalmis. Ning Adolf Hitler läkitas Itaalia saapa kindlustamiseks lõunasse iga päev aina enam vägesid ja moona.

Pino Lella teadis seda kõike BBC uudistest, mida ta oma lühilaineraadioga öösiti kuulas. Kõikjal, kuhu ta ka ei läinud, nägi ta omaenda silmaga aina enam natse. Mööda Milano keskaegseid tänavaid uidates eiras Pino aga rõõmsalt neid tema suunas liikuvaid vaenujõude. Teine maailmasõda oli pelgalt uudistesaade, mida kuulati ning mis järgmisel hetkel oli peast pühitud – ning mille asemele asusid mõtted tema kolmel lemmikteemal: tüdrukud, muusika ja toit.

Ta oli ju alles 17 aastat vana, 185 sentimeetrit pikk ja 75 kilogrammi raske, pikka kasvu ja kiitsakas, suurte käte ja jalgadega, taltsutamatu juuksepahmakaga ning sedavõrd vinniline ja ebakindel, et ükski tütarlaps, keda ta oli kinno kutsunud, ei olnud soostunud temaga kaasa tulema. Kuid Pino ei lasknud end sellest heidutada, see polnud tema loomuses.

Koos sõpradega astus ta enesekindlalt piazza’le Milano südames asuva suurejoonelise gooti katedraali Basilica di Santa Maria Nascente ehk Duomo ees.

„Täna kohtan ma imekaunist neidu,“ ütles Pino, vehkides sõrmega tulipunase ja ähvardava taeva poole. „Ning me armume pööraselt ja traagiliselt ning läheme vastu vägevatele seiklustele täis muusikat ja toitu ja veini ja põnevust, ning nii iga päev ja päevad läbi.“

„Sa elad unistustes,“ ütles Pino parim sõber Carletto Beltramini.

„Ei ela,“ kirtsutas Pino nina.

„Muidugi elad,“ ütles Pino kaks aastat noorem vend Mimmo. „Sa armud igasse kenasse neidu, keda sa näed.“

„Aga ükski neist ei armu Pinosse,“ ütles Carletto. Ta oli kuunäoga, Pinost palju lühem ja kõhna kehaehitusega.

Mimmo, kes oli veelgi lühem, ütles: „Nii on.“

Pino lõi sellele kõigele käega. „Näha on, et te pole mingid romantikud.“

„Mida nad teevad seal?“ küsis Carletto, osutades Duomo ees töötavatele meestebrigaadidele.

Mõned paigaldasid puittahvleid avaustesse, kus harilikult asusid katedraali vitraažaknad. Teised jälle tassisid liivakotte veoautodelt aina kasvavasse kuhilasse katedraali jalamil. Veel mõned paigaldasid katedraali kahepoolse peaukse lähedal seisva preestrisalga valvsa pilgu all prožektoreid.

„Ma lähen uurin järele,“ ütles Pino.

„Mina jõuan enne,“ ütles ta noorem vend ja hakkas tööliste suunas minema.

„Mimmo jaoks on kõik alati võistlus,“ ütles Carletto. „Tal on vaja õppida maha rahunema.“

Pino naeris ning ja ütles üle õla: „Kui sa tead, kuidas ta seda teha võiks, siis ütle mu emale ka.“

Pino läks ringiga töölistest mööda ja otse preestrite juurde ning koputas ühele neist õlale. „Vabandust, püha isa.“

Oma kolmandat aastakümmet käiv kirikumees oli Pinoga ühepikkune, kuid temast tüüakam. Ta pöördus, vaatas noorukit pealaest jalatallani – tema uusi kingi, halle linaseid pükse, tärgeldatud valget särki ning emalt sünnipäevaks saadud rohelist fulaarlipsu – ning puuris siis pilgu otse Pino silmadesse, nagu suudaks ta vaadata lausa ta pähe ja näha seal tema teismelise patuseid mõtteid.

Ta ütles: „Ma olen seminaris. Ei ole ametisse pühitsetud. Ei kanna kraed.“

„Oi, vabandust,“ ütles Pino piinlikkust tundes. „Me tahtsime lihtsalt teada, miks te tulesid üles panete.“

Enne kui noor seminarist jõudis vastata, ilmus tema vasakule küünarnukile kellegi pahklik käsi. Ta astus kõrvale ning nähtavale ilmus lühikest kasvu ja kõhn viiekümnendates eluaastates preester, kel oli üll valge rüü ja peas punane pigimüts. Pino tundis ta otsekohe ära ning tal läks kõhust õõnsaks. Ta langes Milano kardinali ette ühele põlvele.

„Lord kardinal,“ ütles Pino pead kummardades.

Seminarist ütles rangelt: „Tema poole pöördudes tuleb öelda „Teie Eminents“.“

Pino vaatas nõutult üles. „Minu briti lapsehoidja õpetas mulle, et kui ma kardinali kohtan, tuleb talle öelda „lord kardinal“.“

Tõsise noormehe nägu sõna otseses mõttes kivines, kuid kardinal Ildefonso Schuster naeris vaikselt ja ütles: „Tal on vist õigus, Barbareschi. Inglismaal oleksin ma „lord kardinal“.“

Kardinal Schuster oli Milanos ühtaegu kuulus ja mõjuvõimas. Põhja-Itaalia katoliiklaste juhi ja inimesena, keda paavst Pius XII kuulas, oli kardinal sageli ajalehtedes. Pinole jättis iseäranis kustumatu mulje Schusteri näoilme. Tema naeratav nägu kõneles headusest, kuid tema silmist helkis hukatuse oht.

Ilmselgelt rahulolematu seminarist ütles: „Teie Eminents, me oleme Milanos, mitte Londonis.“

„Pole oluline,“ ütles Schuster. Ta pani käe Pino õlale ja käskis tal tõusta. „Noormees, mis su nimi on?“

„Pino Lella.“

„Pino?“

„Mu ema kutsus mind Giuseppinoks,“ ütles Pino, tõustes raskustega jalule. „Pino jäi külge.“

Kardinal Schuster vaatas „väiksele Joosepile“ otsa ja naeris. „Pino Lella. Selle nime peab küll meelde jätma.“

Pino oli hämmastunud, et keegi kardinali-sugune midagi sellist ütles.

Sellele järgnenud vaikuses prahvatas Pino: „Me oleme teiega varem kohtunud, lord kardinal.“

Schuster oli üllatunud. „Kuskohas?“

„Casa Alpinas, isa Re laagris Madesimo kohal. Aastaid tagasi.“

Kardinal Schuster naeratas. „Mul on see meeles. Ma ütlesin tookord isa Re’le, et ta on ainuke preester Itaalias, kelle katedraal on suurem kui Duomo ja Püha Peetruse basiilika. Noor Barbareschi läheb meil tuleval nädalal isa Re juurde tööle.“

„Ta meeldib teile ja Casa Alpina meeldib ka,“ ütles Pino. „Seal on väga hea ronimas käia.“

Barbareschi isegi naeratas.

Pino kummardas ebakindlalt ja hakkas eemalduma, mis paistis kardinal Schusterit veelgi enam lõbustavat. Ta ütles: „Ma arvasin, et sind huvitavad need tuled?“

Pino peatus. „Jah?“

„See on minu mõte,“ ütles Schuster. „Täna algab pimendamine. Nüüdsest on valgustatud üksnes Duomo. Ma palvetan, et pommitajate piloodid näevad seda ning on selle ilust sedavõrd rabatud, et otsustavad seda säästa. Selle imelise kiriku ehitamine võttis peaaegu viissada aastat. Oleks traagiline, kui see häviks üheainsa ööga.“

Pino lasi silmadega üle võimsa katedraali detailiküllase fassaadi. Candoglia kahvaturoosast marmorist ehitatud kümnete tornikiivrite, rõdude ja fnaalidega Duomo paistis samavõrra külmunud, suurejooneline ja illusoorne kui talvised Alpid. Ta jumaldas suusatamist ja mägironimist peaaegu sama palju kui muusikat ja neidusid ning selle kiriku nägemine viis ta mõtted alati mägismaale.

Kuid nüüd oli kardinal seda meelt, et katedraali ja Milanot ähvardab hädaoht. Õhurünnaku võimalus tundus Pinole esimest korda tõelisena.

Ta ütles: „Nii et meid tullakse pommitama?“

„Ma palun Jumalat, et seda ei juhtuks,“ ütles kardinal Schuster, „kuid mõistlik inimene on alati valmis ka kõige hullemaks. Head aega, Pino, ning hoidku sind edaspidi sinu usk Jumalasse.“

– * –

Milano kardinal lahkus ning Pino naasis lummatuna Carletto ja Mimmo juurde, kes mõlemad nägid välja niisama rabatud.

„See oli kardinal Schuster,“ ütles Carletto.

„Ma tean,“ ütles Pino.

„Sa rääkisid temaga päris kaua.“

„Rääkisin või?“

„Jah,“ ütles Pino väikevend. „Mida ta sulle ütles?“

„Et ta jätab mu nime meelde ning et need tuled on selleks, et pommitajad katedraali maatasa ei teeks.“

„No näed,“ ütles Mimmo Carlettole. „Mis ma sulle ütlesin?“

Carletto piidles Pinot kahtlustavalt. „Miks peaks kardinal Schuster sinu nime meelde jätma?“

Pino kehitas õlgu. „Võib-olla talle meeldis selle kõla. Pino Lella.“

Mimmo mühatas. „Nii ongi, sa eladki fantaasiamaailmas.“

Piazza Duomolt lahkudes kuulsid nad kõuemürinat, ületasid tänava ning astusid suure kaare alt Galleriale, maailma esimesele katusega kaetud kaubandustänavale, mis kujutas endast kaht teineteisega ristuvat laia jalgteed, mida palistasid kauplused ning harilikult kattis rauast ja klaasist kuppel. Selleks ajaks, kui poisid tol päeval sinna jõudsid, olid klaastahvlid eemaldatud ning alles jäänud vaid pealisehitis, mis heitis turuplatsile ristkülikukujuliste varjude võrgu.

Kõuemürina lähenedes nägi Pino, kuidas Galleria tänavail paljude inimeste näod murelikuks tõmbusid, kuid tema nende muret ei jaganud. Äike on äike, see pole pommiplahvatus.

„Lilled?“ hüüdis keegi naine värskelt lõigatud rooside käru juurest. „Ostad oma kallimale?“

Pino vastas: „Kui ma ta leian, tulen tagasi.“

„Seda peate te võib-olla küll veel aastaid ootama, signora,“ ütles Mimmo.

Pino äigas oma väikevenna poole. Mimmo põikles kõrvale ja lippas Galleriast minema väljakule, mida ehtis Leonardo da Vinci kuju. Skulptuuri taga, teisel pool tänavat ja trammiteed, olid Teatro alla Scala uksed kuulsa ooperimaja õhutamiseks pärani lükatud. Välja hõljus viiulite ja tšellode häälestamise kääksumist ja heliredeleid harjutava tenori häält.

Pino jooksis vennale järele, kuid märkas siis üht mustade juuste, kreemja naha ja sädelevate tumedate silmadega kena tütarlast. Ta kõndis üle väljaku Galleria poole. Pino seisatas ja vaatas teda. Suurest igatsusest minetas ta kõnevõime.

Pärast neiu möödumist ütles Pino: „Ma olen vist armunud.“

„Peast põrunud võib-olla,“ sõnas Carletto, kes oli talle selja taha jõudnud.

Mimmo tuli ringiga nende juurde tagasi. „Keegi just ütles, et liitlased jõuavad jõuluks siia.“

„Ma tahan, et ameeriklased rutem Milanosse jõuaksid,“ ütles Carletto.

„Mina ka,“ oli Pino päri. „Rohkem džässi! Vähem ooperit!“

Ta tegi mõned kiired sammud ning hüppas üle vaba pingi ja otse da Vinci kuju kaitseks paigaldatud kaardus metallpiirdele. Ta lasi pisut aega selle siledal pinnal liugu ning hüppas siis teisele poole maha ja maandus kui kass.

Mimmo ei tahtnud alla jääda ja proovis sedasama trikki järele teha, kuid prantsatas ühe lillelise kleidiga tüseda tumedajuukselise, arvata pisut alla või üle neljakümnese naise ees maha. Tollel oli käes viiulikohver ja päikesevarjuks peas laia servaga sinine õlgkübar.

– * –

Naine oli nii ehmunud, et oleks peaaegu viiulikohvri maha pillanud. Ta hoidis seda vihaselt vastu rinda. Mimmo oigas ja hoidis oma ribidest kinni.

„See on Piazza Della Scala!“ noomis naine. „Suure Leonardo auks! Kas sul mingit austust pole? Mine mängi oma lapsikuid mänge kusagil mujal.“

„Kas me oleme teie arust lapsed?“ küsis Mimmo rinda puhevile ajades. „Väiksed poisid või?“

Naine vaatas temast mööda ja sõnas: „Väiksed poisid, kes ei saa aru, mis mänge teie ümber päriselt mängitakse.“

Taevasse olid hakanud kogunema sünged pilved ning ümberringi hämardus. Pino pööras end ja nägi piazza ja ooperihoone vahele jääval tänaval sõitmas musta Daimler-Benzi staabiautot. Mõlemal poritiival lehvisid punased natsilipud. Raadioantenni küljes laperdas kindrali lipp. Pino nägi tagaistmel pulksirgelt istuva kindrali siluetti. Millegipärast tekitas see vaatepilt temas külmavärinaid.

Kui Pino tagasi pöördus, kõndis viiulimängija juba eemale, pea trotslikult püsti, astus natside staabiauto tagant üle tänava ja marssis ooperimajja.

Poisid läksid edasi ning Mimmo liipas nendega paremat puusa hõõrudes ja kurtes kaasa. Pino aga peaaegu ei kuulnudki teda. Kõnniteel astus otse nende suunas üks kollakaspruunide juuste ja hallikassiniste silmadega naine. Pino arvates võis ta olla pisut üle kolmekümnene. Oma suursuguse nina, kõrgete põsesarnade ja huultega, mis paindusid loomulikult meeldivalt naeratama, moodustas ta kauni terviku. Ta oli sihvakas ja keskmist kasvu, seljas oli tal kollane suvekleit ning käes lõuendist poekott. Ta pööras kõnniteelt ära ning astus lähedal asuvasse pagariärisse.

„Ma olen jälle armunud,“ ütles Pino, mõlemad käed südamel. „Kas te nägite teda?“

Carletto mühatas. „Kas sa kunagi järele ei jäta?“

„Mitte kunagi,“ sõnas Pino, traavis pagariäri akna juurde ja vaatas sisse.

Naine pani leivapätse kotti. Pino nägi, et ta vasakus käes polnud sõrmust ning jäi ootama, et ta ära maksaks ja välja tuleks.

Kui ta väljus, astus Pino tema ette, pani käed südamele ning ütles: „Andke andeks, signorina. Ma olin teie ilust rabatud ning olin sunnitud teiega kohtuma.“

„Kuula aga,“ sõnas naine pilkavalt Pinost mööda manööverdades ja edasi kõndides.

Kui naine oli möödunud, tundis Pino tema naiselikkuse ja jasmiini lõhna. See oli joovastav nagu ei miski muu, mida ta varem oli tundnud.

Ta kiirustas naisele järele ja ütles: „Ausõna, see on nii. Ma olen näinud paljusid kauneid naisi, signorina. Ma elan moeäride linnaosas, San Babilas. Palju modelle.“

Naine vaatas silmanurgast Pino poole. „San Babila on elamiseks väga tore koht.“

„Minu vanemad peavad käekotipoodi Le Borsette di Lella. Kas te seda kohta teate?“

„Minu … minu tööandja ostis sealt just möödunud nädalal koti.“

„Ahhaa?“ ütles Pino rõõmsalt. „Näete ju isegi, et ma olen pärit viisakast perest. Kas te tahaksite täna minuga kinno minna? Kinos jookseb „You Were Never Lovelier“. Fred Astaire. Rita Hayworth. Tants. Laul. Väga elegantne. Just nagu teie, signorina.“

Viimaks pööras naine pea tema poole ja vaatas teda oma läbitungivate silmadega. „Kui vana sa oled?“

„Peaaegu kaheksateist.“

Naine naeris. „Sa oled minu jaoks pisut noorevõitu.“

„See on ainult flm. Lähme sõpradena. Selleks ma ju liiga noor ei ole, ega?“

Naine ei öelnud midagi ja kõndis niisama edasi.

„Jah? Ei?“ küsis Pino.

„Täna õhtul on pimendamine.“

„Kui kino algab, on väljas veel valge, aga pärast saadan ma teid turvaliselt koju,“ kinnitas Pino talle. „Ma näen pimedas nagu kass.“

Mõne sammu vältel ei öelnud naine midagi ja Pino süda vajus saapasäärde.

„Kus see flm jookseb?“ küsis naine.

Pino andis talle aadressi ja sõnas: „Kohtume seal, eks? Pool kaheksa piletikassa ees?“

„Sa oled üsna tore ja elu on lühike. Miks ka mitte?“

Pino naeratas, pani käe südamele ja ütles: „Kohtumiseni.“

„Kohtumiseni,“ ütles naine. Ta naeratas ning läks üle tänava.

Pino vaatas, kuidas naine lahkub, olles ühtaegu võidukas ja hingetu, kuni adus midagi, kui naine jäi trammi möödumist ootama ning lõbustatult tagasi tema poole vaatas.

„Signorina, andke andeks,“ hüüdis ta naisele, „aga mis teie nimi on?“

„Anna,“ hüüdis naine vastu.

„Mina olen Pino!“ karjus noormees. „Pino Lella!“

Krigina saatel, mis mattis enda alla tema perekonnanime, jäi tramm seisma ning naine jäi selle taha varju. Kui tramm edasi sõitis, oli Anna läinud.

„Ta ei tule,“ ütles Mimmo, kes oli kogu selle aja neile järele tõtanud. „Ta ütles seda ainult selleks, et sa tal järel ei tolkneks.“

„Muidugi tuleb,“ ütles Pino ning vaatas Carletto poole, kes samuti oli neile järgnenud. „On ju, sa ju nägid seda Anna silmist, eks?“

Enne kui Pino vend ja tema sõber vastata jõudsid, lõi välku ning langesid esimesed vihmapiisad, mis olid rasked ja läksid aina raskemaks. Kõik pistsid jooksu.

„Ma lähen koju!“ hüüdis Carletto ja pöördus ära.