Читать книгу Veripunase taeva all - Mark Sullivan - Страница 7

Ülejäänud juunikuu ja ka juulikuu vältel 1943. aastal käisid liitlaste lennukid Milano kohal peaaegu igal öösel. Hoone hoone järel varises kokku ning paiskas laiali tolmu, mis voogas mööda tänavaid alla ning hõljus õhus veel tükk aega pärast seda, kui tõusis veripunane päike ning maale langes halastamatu lõõsk, süvendades pommitamise esimeste nädalate viletsust veelgi.

Pino ja Carletto hulkusid peaaegu iga päev Milano tänavaid mööda, nägid neid huupi toime pandud tapatalguid, nägid hävingut ja tajusid valu, mis paistis olevat kõikjal. Ajapikku tegi see Pino tuimaks ja ta hakkas end tundma tillukesena. Vahel tahtis ta teha nagu Carletto, lihtsalt tõmmata end kerra ja pugeda elu eest peitu.

Peaaegu iga päev mõtles ta aga Annale. Ta teadis, et see on rumalus, kuid ta käis alatasa pagaritöökojas, kus oli teda esimest korda näinud, ning lootis temaga taas kokku saada. Ta ei näinud teda kunagi, ning kui ta pagari naiselt Anna järele päris, polnud tollel õrna aimugi, kellest on jutt.

23. juunil saatis isa Mimmo ülejäänud suveks Como järvest põhja pool karmides Alpides asuvasse Casa Alpinasse. Ta püüdis ka Pino sinna saata, kuid vanem poeg keeldus. Poisipõlves ja varateismelisena oli Pinole isa Re laager väga meeldinud. Sestpeale, kui ta sai kuueaastaseks, oli ta igal aastal veetnud kolm kuud Casa Alpinas, neist kaks kuud järjest suvel mägedes ronides ning ühtekokku kuu talvel suusatades. Isa Re juures oli väga tore olla. Poisid aga, kes seal praegu olid, olid väiksed. Ta tahtis olla Milanos, käia koos Carlettoga mööda tänavaid ja otsida Annat.

Pommitamine ägenes. 9. juulil rääkis BBC liitlaste maabumisest Sitsiilia rannikul ning metsikutest lahingutest Saksa ja fašistlike jõududega. Kümme päeva hiljem pommitati Roomat. Uudised sellest rünnakust panid judisema terve Itaalia ning ka Lellade kodu.

„Kui Roomat on võimalik pommitada, on Mussolini ja fašistide päevad loetud,“ kuulutas Pino isa. „Liitlased ajavad sakslased Sitsiiliast minema. Nad ründavad ka Lõuna-Itaaliat. Varsti on kõik läbi.“

Juulikuu lõpupoole panid Pino vanemad ühe plaadi grammofoni ja tantsisid keset päeva. Kuningas Vittorio Emanuele III oli lasknud Benito Mussolini vahistada ning pannud ta Roomast põhja pool Gran Sasso mäel asunud kindlusse vangi.

Augustiks aga olid terved Milano kvartalid varemeis. Ning kõik kohad olid täis sakslasi, kes paigaldasid õhutõrjesuurtükke, kontrollpunkte ja kuulipildujapesi. Ühe kvartali kaugusel La Scalast lehvis hotell Regina kohal natside räige lipp.

Gestapo standartenführer Walter Rauf kehtestas komandanditunnid. Kui keelutunni ajal majast väljas viibides vahele jäid, pandi sind vangi. Kui komandanditunnist üle astusid ja sul polnud dokumente kaasas, võidi sind maha lasta. Mahalaskmine võis oodata ka lühilaineraadio omamise eest.

Pinol oli ükskõik. Õhtuti puges ta kappi peitu ning kuulas muusikat ja uudiseid. Päeval hakkas ta aga Milanos valitseva uue korraga kohanema. Trammid sõitsid siis, kui juhtus. Tuli minna jalgsi, sõita jalgrattaga või liikuda pöidlaküüdiga.

Pino valis jalgratta ning sõitis hoolimata leitsakust igal pool linnas ringi, läbis mitmeid kontrollpunkte ja sai teada, kuidas natsid välja näevad, kui nood teda peatasid. Pikad tänavalõigud olid muutunud kraatriteks ning ta pidi nende ümber ringi minema või leidma teise tee. Edasi vändates möödus ta peredest, kes elasid presenditükkide all oma kodumaja varemetes.

Ta mõistis, kuidas tal oli vedanud. Esimest korda tajus ta, kuidas õnn võib pöörduda üheainsa silmapilgu või pommisähvatusega. Ning ta mõtiskles selle üle, kas Anna oli eluga pääsenud.

– * –

Augusti hakul sai Pino viimaks aru, miks liitlased Milanot pommitavad. BBC diktor teatas, et liitlased olid täielikult purustanud natside tööstusliku baasi Ruhrimaal, kus ehitati suur osa Hitleri sõjamoonast. Nüüd püüdsid nad hävitada Põhja-Itaalia tööpinke, enne kui sakslased nende abil sõda pikemaks venitada saavad.

7. ja 8. augusti öösel heitsid brittide Lancasterid Milanole tuhandeid pomme, sihtides tehaseid, tööstushooneid ja sõjaväerajatisi, kuid tabasid ka elurajoone nende ümber.

Kui pommid lõhkesid nii lähedal, et Lellade maja värises, läks Porzia paanikasse ning püüdis oma meest veenda, et too viiks nad läänerannikule Rapallosse.

„Ei,“ ütles Michele. „Katedraali läheduses nad ei pommita. Siin on endiselt ohutu.“

„Ühestainsast piisab,“ ütles Porzia. „Ma võtan siis Cicci kaasa.“

Pino isa oli kurb, kuid vankumatu. „Mina jään ja hoian äril uksed lahti, kuid minu arvates on Pinol aeg minna Casa Alpinasse.“

Pino keeldus taas.

„Papa, see on väikestele poistele,“ ütles Pino. „Ma ei ole enam väikene.“

12. ja 13. augustil ründas Milanot enam kui viissada liitlaste pommitajat. Esimest korda raksatasid lõhkekehad Duomo lähedal. Üks neist tekitas kahjustusi Santa Maria delle Grazie kirikule, kuid imekombel ei teinud viga Leonardo da Vinci „Pühale õhtusöömaajale“.

La Scalal oli vähem õnne. Üks pomm langes läbi ooperiteatri katuse ja lõhkes ning hoone süttis. Üks pomm tabas ka Galleriat, mis sai tugevasti kannatada. Seesama plahvatus panigi Lellade maja vappuma. Pino ootas tolle hirmsa öö lõppemist keldris.

Järgmisel päeval nägi ta Carlettot. Beltraminid läksid parajasti rongi peale, et sõita ööseks maale magama ja pommitamise eest pakku. Järgmisel pärastlõunal läksid ka Pino, tema isa, tädi Greta, onu Albert ning Tullio Galimberti koos oma viimase kallimaga Beltraminide juurde ööseks maapakku.

Kui rong peavaksalist välja sõitis ja itta siirdus, seisid Pino, Carletto ja Tullio ööseks linnast pagevaid milanolasi tuubil täis kaubavaguni lahtise ukse juures. Rong kogus hoogu. Pino vaatas taevasse, mis oli nii täiuslikult sinine, et ta ei suutnud kujutleda seda mustana ja sõjalennukeid täis.

– * –

Nad ületasid Po jõe ning tükk aega enne loojangut, mil maa oli endiselt mähkunud suvisesse loidusse, jäi rong kesk lainjalt voogavat põllumaastikku krigina saatel ohates pidama. Pinol oli tekk õlgadel ning ta ronis Carletto kannul madalale rohusele künkale puuviljaaia kohal, mis vaatas linna poole edelasse.

„Pino,“ ütles härra Beltramini, „vaata ette, muidu on sul hommikuks kõrvad ämblikuvõrke täis.“

Proua Beltramini, kena habras naine, keda paistis alati mõni tõbi vaevavat, noomis vaevaliselt: „Miks sa sedasi ütlesid? Sa ju tead, et ma vihkan ämblikke.“

Puuviljapoodnik surus muiet alla. „Mida sa räägid? Ma lihtsalt hoiatasin poissi selle eest, mis ohud võivad varitseda, kui magada, pea kõrges rohus.“

Paistis, et naine tahab mehega vaidlema hakata, kuid rehmas siis lihtsalt käega, otsekui oleks mees mõni tüütu kärbes.

Onu Albert õngitses riidekotist välja leiva, veini, juustu ja kuivatatud salaami. Beltraminid tõid lagedale viis küpset melonit. Pino isa istus rohus oma viiulikohvri kõrval, käed ümber põlvede ning näol lummatud ilme.

„On ju imeline,“ ütles Michele.

„Mis on imeline?“ küsis onu Albert, vaadates nõutult ümberringi.

„See koht siin. Nii puhas õhk. Ja need lõhnad. Miski ei põle. Ei haise pommide järele. Tundub nii … ma ei tea. Süütu?“

„Täpselt,“ ütles proua Beltramini.

„Täpselt mida?“ küsis härra Beltramini. „Jalutad siin natuke liiga kaugele ja enam pole üldse nii süütu. Lehmasitt ja ämblikud maod ja –“

Laks! Proua Beltramini äigas käeseljaga oma abikaasale vastu käsivart. „Sa ka ei halasta. Kas tõesti mitte kunagi?“

„Kuule, see oli valus,“ protesteeris härra Beltramini naeratades.

„Väga hea,“ ütles naine. „Nüüd jäta järele. Eile öösel ei saanud ma selle ämbliku- ja maojutu peale silmatäitki magada.“

Arusaamatult vihase moega Carletto tõusis ning siirdus mäest alla puuviljaaia poole. Pino märkas puuviljasalu ümbritseva kivimüüri ääres mingeid tütarlapsi. Mitte keegi neist polnud sama kaunis kui Anna. Ehk oli aga aeg omadega edasi liikuda. Ta sörkis allamäge Carlettole järele, rääkis talle oma plaanist ning nad püüdsid elegantselt tütarlastel teed ära lõigata. Ühed teised poisid jõudsid neist ette.

Pino vaatas taevasse ja ütles: „Ma palun ju ainult pisut armastust.“

„Ma arvan, et sa jääksid ka suudlusega rahule,“ leidis Carletto.

„Ma oleksin õnnelik ka naeratuse üle.“ Pino ohkas.

Poisid ronisid üle müüri ning kõndisid viljadest lookas puuderivi vahel. Virsikud polnud veel päris valmis, kuid viigimarjad küll. Mõned olid juba puu otsast alla kukkunud ning nad korjasid need maast üles, pühkisid puhtaks, koorisid ära ja sõid.

Hoolimata toiduratsioonide päevil otse puu otsast saadud haruldasest hõrgutisest tundus miski Carlettot häirivat. Pino küsis: „Kas kõik on korras?“

Sõber raputas pead.

„Mis lahti siis?“ küsis Pino.

„Lihtsalt selline tunne on.“

„Mis tunne?“

Carletto kehitas õlgu. „Et elu ei lähe nii, nagu me arvasime, et meil läheb halvasti.“

„Miks sa niimoodi arvad?“

„Sa vist ajalootunnis eriti midagi tähele ei pannud, ega? Kui suured väed lähevad sõtta, hävitab võitja kõik.“

„Mitte alati. Saladin ei rüüstanud Jeruusalemma. Näe, panin küll ajalootunnis midagi tähele.“

„Mul ükskõik,“ ütles Carletto veel vihasemalt. „Mul lihtsalt on selline tunne ja see ei lähe üle. See on igal pool ja …“

Sõber vakatas ning pisarad voolasid mööda ta põski alla, kui ta end koguda püüdis.

„Mis sinuga lahti on?“ küsis Pino.

Carletto keeras pea viltu, otsekui silmitsedes maali, millest ta päris hästi aru ei saa. Huulte värisedes ütles ta: „Mu ema on väga haige. See on halb.“

„Mida see tähendab?“

„Mida sa ise arvad?“ hüüdis Carletto. „Ta sureb ära.“

„Issand,“ ütles Pino. „Kindel või?“

„Ma kuulsin pealt, kuidas mu vanemad rääkisid omavahel sellest, milliseid matuseid ta tahab.“

Pino mõtles proua Beltraminile ja siis Porziale. Ta mõtles, mis tunne oleks teada, et ema sureb peagi ära. Tal läks kõhu alt väga õõnsaks.

„Mul on nii kahju,“ ütles Pino. „Ausõna. Su ema on suurepärane naine. Ta kannatab su papat välja, nii et ta on justkui pühak, ning öeldakse, et pühakud saavad taevas tasutud.“

Carletto naeris kurvastusest hoolimata ning pühkis pisaraid. „Ainult tema suudab isa paika panna. Aga tead, isa peab järele jätma. Ema on haige ning isa kiusab teda madude ja ämblikkudega. See on julm. Ta justkui ei armastaks teda.“

„Ta armastab su mammat.“

„Ta ei näita seda välja. Ta justkui kardaks seda välja näidata.“

Nad hakkasid tagasi astuma. Kivimüüri juures kuulsid nad viiulihelisid.

– * –

Pino vaatas künkast üles ning nägi oma isa viiulit timmimas ja härra Beltraminit sealsamas seismas, noodilehed käes. Päikeseloojangu kuldne valgus peegeldus nii meestelt kui ka inimestelt nende ümber.

„Oi ei,“ oigas Carletto. „Jumalaema nimel.“

Pino oli niisama jahmunud. Mõnikord mängis Michele Lella imeliselt, kuid sagedamini kippus Pino isa rütm loksuma või mängis ta tormakalt mõnd osa, mis nõudis nõtket puudutust. Ning vaese härra Beltramini hääl läks tavaliselt ära või laulis ta mööda. Mõlemat meest kuulata oli kurnav, kuna iialgi polnud võimalik end lõdvaks lasta. Oli teada, et kohe tuleb mõni vale noot ning vahel läks see nii mööda, et hakkas lausa piinlik.

Künka otsas sättis Pino isa oma viiuli asendit. See oli kaunis Kesk-Itaalia viiul 18. sajandist, mille Porzia oli talle kümne aasta eest jõuludeks kinkinud. See pill oli Michele kõige kallim aare ning ta hoidis seda hellalt, kui selle endale põse ja lõua alla sättis ning poogna tõstis.

Härra Beltramini ajas end sirgu, käed külgedel rippumas.

„Kohe läheb kõik käkaskaela kraavi,“ ütles Carletto.

„Ma tean,“ ütles Pino.

Pino isa alustas „Nessun dormat“ (ehk „Keegi ei saa und“), vägevat aariat tenorile Giaccomo Puccini ooperi „Turandot“ kolmandast vaatusest. Et see oli üks tema isa lemmikpalu, oli Pino kuulanud selle salvestist, mida esitas terve La Scala orkester Toscanini juhatusel ning võimas tenor Miguel Fleta, kes laulis seda aariat ooperi esiettekande õhtul 1920. aastail.

Fleta mängis anonüümselt Hiinas rändavat jõukat prints Calaf, kes armub kaunisse, kuid jäisesse ja kõrki printsess Turandoti. Kuningas on andnud teada, et see, kes soovib printsessiga abielluda, peab kõigepealt lahendama kolm mõistatust. Kui kosilane kas või ühega mööda paneb, sureb ta hirmsat surma.

Teise vaatuse lõpuks on Calaf vastanud õigesti kõigile mõistatustele, kuid printsess keeldub sellegipoolest temaga abiellumast. Calaf ütleb, et kui printsess suudab ta tõelise nime enne koidikut välja mõelda, mees lahkub, kuid kui ei suuda, peab ta temaga vabatahtlikult abielluma.

Printsess tõstab panuseid ja ütleb Calafle, et kui ta tema nime enne koidikut teada saab, raiutakse mehel pea maha. Calaf on sellega päri ning printsess kuulutab: „Nessun dorma, keegi ei saa und, kuni kosilase nimi on teada.“

Ooperis kõlab Calaf aaria siis, kui koidik hakkab saabuma ja printsessil pole edu olnud. „Nessun dorma“ on majesteetlik pala, mis muudkui paisub, nõudes lauljalt ainsa võimsamat esitust, nautides armastust printsessi vastu ning olles iga hetkega, mis koitu lähemale toob, aina kindlam oma võidus.

Pino oli arvanud, et selle aaria emotsionaalse triumfni jõudmiseks läheb tarvis tervet orkestrit ja kuulsat tenorit nagu Fleta. Tema isa ja härra Beltramini võbisevaks meloodiaks ja värssideks taandatud versioon aga oli võimsam, kui ta oleks kunagi osanud ette kujutada.

Kui Michele tol õhtul mängis, kõlas tema viiul tummiselt ja mesiselt. Härra Beltramini laulis paremini kui kunagi varem. Tõusvad noodid ja fraasid kõlasid Pino kõrvadele nii, nagu laulaksid seal kaks inglit, keda üldse ei oskakski ingliks pidada, üks neist kõrge häälega tema isa sõrmede kaudu ning üks madala häälega härra Beltramini kõri kaudu, mõlemad pigem taevalikust inspiratsioonist kui oskustest kantud.

„Kuidas nad seda teevad?“ küsis Carletto imetlevalt.

Pinol polnud aimugi, kust ta isa virtuooslik esitus pärit oli, kuid märkas siis, et härra Beltramini ei laula mitte rahvale, vaid kellelegi rahva seas, ning ta sai aru, kust tuleb puuviljakaupmehe imekaunis ja armastav hääletoon.

„Vaata oma papat,“ ütles Pino.

Carletto ajas end kikivarvukile ja nägi, et ta isa ei laula aariat mitte rahvale, vaid oma surevale naisele, otsekui maailmas poleks kedagi muud peale nende.

Kui mehed lõpetasid, tõusis rahvas künkanõlval püsti ning plaksutas ja vilistas. Pinogi silmis olid pisarad, kuna ta oli esimest korda näinud oma isa kui kangelast. Carletto silmis olid pisarad teistel, tõsisematel põhjustel.

„Te olite fantastilised,“ ütles Pino Michelele pärastpoole, kui oli pimedaks läinud. „Ja „Nessun dorma“ oli ideaalne valik.“

„Nii kaunis paigas oli see ainuke, mille peale me oskasime tulla,“ ütles isa, paistes ka ise tehtu üle lummatud olevat. „Ja siis me läksime hoogu, mängisime, just nagu La Scala muusikud ütlevad, con smania, kirglikult.“

„Ma kuulsin, papa. Me kõik kuulsime.“

Michele noogutas ja ohkas õnnelikult. „Püüa nüüd magama jääda.“

Pino oli oma puusadele ja kandadele jalaga lohu uuristanud, võtnud seljast särgi ja teinud sellest padja ning mässinud end kodunt kaasa võetud linasse. Nüüd heitis ta mugavalt pikali ning juba unisena tundis ninas heina magusat lõhna.

Pannud silmad kinni, mõtles ta oma isa etteastele, proua Beltramini mõistatuslikule haigusele ning sellele, kuidas tolle nalja viskav abikaasa oli laulnud. Ta vajus unne, jõudes veel mõelda, et äkki oli ta näinud imet.

Mitu tundi hiljem ajas Pino oma unenägudes Annat mööda tänavat taga ning kuulis siis taamal kõuekõminat. Ta jäi seisma, Anna jooksis edasi ning kadus rahvasumma. Pinot see ei häirinud, kuid ta mõtles endamisi, millal vihma sadama hakkab ning kuidas see keelele langedes maitseks.

Carletto raputas ta üles. Kuu oli kõrgel taevas ja heitis künkanõlvale metaljassinist valgust ning kõik olid jalul ja vaatasid läände. Liitlaste pommitajad ründasid Milanot lainetena, kuid nii kaugelt ei olnud näha ei lennukeid ega linna, üksnes lahvatusi ja välgatusi silmapiiril ning kauget sõjakõminat.

– * –

Kui rong järgmisel päeval pisut pärast koidikut Milanosse tagasi veeres, hargnesid, põimusid ja kähardusid linna kohal mustad suitsukeerised. Rongist väljunud ja tänavale läinud, märkas Pino, kuidas need, kes olid rünnaku üle elanud, erinesid välimuselt neist, kes olid linnast pagenud. Plahvatuste terror oli surunud ellujäänute õlad längu, muutnud tühjaks nende pilgu ning hävitanud nende meelekindluse. Mehed, naised ja lapsed liikusid jalgu järel vedades kartlikult ringi, otsekui võiks maapind igal hetkel rebeneda ning nähtavale tulla mingi kujuteldamatu ja leegitsev kuristik. Peaaegu kõikjal oli suitsune hämu. Peaaegu kõike kattis tahm, muist helevalge ja muist tumehall. Tükkideks rebitud ja kõveraks väändunud autod. Purustatud ja lömastatud hooned. Pommiplahvatustest paljaks kistud puud.

Pino ja tema isa jätkasid mitme nädala vältel sedasama mustrit – töötasid päeval, lahkusid hilisel pärastlõunal rongiga linnast ning naasid koidikul, et leida eest Milano uusimad pärani kistud haavad.

3. septembril 1943. aastal tingimusteta vaherahu allkirjastanud Itaalia valitsus tegi 8. septembril avalikult teatavaks riigi ametliku alistumise liitlastele. Järgmisel päeval maabusid Briti ja Ameerika Ühendriikide väed Itaalia saapa jalaselja kohal Salernos. Sakslased osutasid vastupanu, mis ulatus nõrgast kuni raevukani. Kindralleitnant Mark Clarki Ameerika Ühendriikide 5. armee maabumist nähes heiskas enamik fašistlike vägede sõdureid lihtsalt valge lipu. Kui jutud ameeriklaste sissetungist Milanosse jõudsid, hakkasid Pino ning tema isa, tädi ja onu üheskoos juubeldama. Nad arvasid, et mõne päeva pärast on sõda läbi.

Vähem kui kakskümmend neli tundi pärast seda hõivasid natsid Rooma, vahistasid kuninga ning piirasid Vatikani sisse vägede ja Püha Peetruse basiilika kuldse kupli poole sihitud tankidega. 12. septembril ründasid natside eriüksuslased purilennukitega kindlust Gran Sasso mäel, kus Mussolinit vahi all hoiti. Eriüksuslased tungisid vanglasse ning päästsid Il Duce vabadusse. Ta viidi lennukiga Viini ja sealt Berliini, kus ta kohtus Hitleriga.

Mõni päev hiljem kuulis Pino mõlemat diktaatorit lühilaineraadiost. Mõlemad vandusid võidelda liitlaste vastu kuni viimase sakslase ja itaallase veretilgani. Pinol oli tunne, justkui maailm oleks hulluks läinud, ning teda masendas aina enam, et ta polnud Annat juba kolm kuud näinud.

Möödus nädal. Pomme langes aina juurde. Pino kool oli endiselt suletud. Sakslased alustasid põhja poolt Austria ja Šveitsi kaudu ulatuslikku sissetungi Itaaliasse ning panid Mussolini pukki „Itaalia Sotsialistliku Vabariigi“ nime kandvas nukuvalitsuses, mille pealinn oli Milanost kirdes Garda järve ääres asuv väikelinn Salò.

1943. aasta 20. septembri varahommikul, mil nad pärast järjekordset põllu peal magatud ööd rongijaamast San Babilasse rühkisid, Pino isa millestki muust ei rääkinudki. Michele oli nii keskendunud sellele, kuidas natsid Põhja-Itaaliat enda valdusse haaravad, et ei näinud moeäride linnaosa ja Via Monte Napoleone kohal kõrguvat suitsusammast. Pino märkas ja pistis jooksu. Kui ta mõne hetke pärast läbi kitsaste tänavate sõelus, tegi tänav kaare ning ta nägi otse enda ees Lellade maja.

Seal, kus enne oli olnud katus, oli nüüd suuremalt jaolt haigutav ja tossav auk, kust kerkis taevasse suitsusammas. Le Borsette di Lella vitriiniakende asemel olid mustaks tõmbunud pilpad ja klaasikillud. Pood ise nägi välja nagu söekaevanduse sisemus. Kõik muu oli plahvatuses tundmatuseni ära põlenud.

„Taevase isa pärast, ei ole nii!“ hüüatas Michele.

Pino isa lasi viiulikohvrist lahti ning langes nuuksudes põlvili. Pino polnud eales näinud oma isa nutmas või vähemalt arvas, et polnud, ning isa häda nähes tundis ta tühjust, kurbust ja alandlikkust.

„Tule, papa,“ ütles ta, püüdes isa püsti aidata.

„Kõik on läinud,“ nuuksus Michele. „Kogu meie elu on läinud.“

„Jama,“ ütles onu Albert, haarates oma õemehe teise käe alt kinni. „Michele, sul on pangas raha. Kui sul on laenu vaja, siis minult saad. Korteri, mööbli, kotid – kõik saab uuesti üles ehitada.“

Pino isa sõnas nõrgal häälel: „Ma ei tea, kuidas ma sellest Porziale räägin.“

„Michele, sa käitud nii, nagu oleksid sina ise kuidagi selles süüdi, et mingi pomm juhuslikult sinu majja kukkus,“ mühatas onu Albert. „Sa räägid talle nii, nagu asi on, ning te alustate otsast peale.“

„Seni aga elate te meie juures,“ ütles tädi Greta.

Michele hakkas noogutama, kuid pöördus siis vihaselt Pino poole. „Aga mitte sina.“

„Papa?“

„Sina lähed Casa Alpinasse. Õpid seal.“

„Ei, ma tahan Milanos olla.“

Pino isa läks täiesti pöördesse. „Sa ei jää Milanosse! Sul pole siin sõnaõigust. Sa oled mu esiklaps. Pino, ma ei lase sul mingi juhuse läbi surma saada. Ma … ma ei suudaks seda välja kannatada. Ning sinu ema ka mitte.“

Pino oli oma isa purskest rabatud. Michele oli sedasorti inimene, kes tavatses asjade pärast olla endast väljas ja mossitada, mitte raevutseda ja röökida, ning kindlasti mitte San Babila tänavail, kus moemaailma keelekandjad seda märkaksid ja mitte kunagi ei unustaks.

„Hea küll, papa,“ ütles Pino vaikselt. „Ma lähen Milanost ära. Ma lähen Casa Alpinosse, kui sa seda soovid.“