Читать книгу Veripunase taeva all - Mark Sullivan - Страница 6

Publik tormas karjudes kino uste poole. Pinol ja Mimmol oli kabuhirm ning nad püsisid trügiva rahvamassi seas, kui üks pomm kõrvulukustava kärgatuse saatel plahvatas ning kino tagaseina pilbasteks lõi, paisates lendu kiviprahti, mis rebis ekraani ribadeks. Tuled kustusid.

Pino sai millegagi kõvasti vastu põske ja see hakkas verd jooksma. Ta tundis haava tukslemas ja verd lõuale tilkumas. Nüüd juba pigem šokis kui paanikas, läkastas ta suitsust ja tolmust ning rühkis edasi. Talle läks puru silma ja ninasõõrmetesse, mis kipitasid kõvasti, kui nad koos Mimmoga kummargil ja köhides kinost väljapääsu otsisid.

Väljas üürgasid sireenid endistviisi ja pommid muudkui langesid, crescendo oli veel kaugel. Tuli laastas maju mõlemal pool kino. Õhutõrjesuurtükid ragistasid. Trasseerivad laengud joonistasid taevasse punaseid kaari. Nende laengud põlesid nii eredalt, et Pino nägi enda kohal Lancasteri pommitajate siluette, tiib tiivas kinni kolmnurgas lendamas justkui suur parv tumedaid hanesid kesk ööd teel lõunamaale.

Vapsikute suminat meenutava heli saatel langes aina enam pomme, mis üksteise järel lõhkesid, läkitades taeva poole tulekeeli ja õlist tossu. Mõned lõhkesid sedavõrd põgenevate Lella noormeeste lähedal, et nad tundsid lööklainet läbi keha vemmeldamas ning oleksid peaaegu tasakaalu kaotanud.

„Pino, kuhu me lähme?“ hüüdis Mimmo.

Hetkeks oli ta mõtlemiseks liiga hirmunud, kuid ütles siis: „Duomosse.“

Pino läks oma venna ees ainsasse kohta Milanos, mida valgustas miski muu peale leekide. Kaugelt vaadates paistis katedraal prožektorite valguses ebamaine, peaaegu kui taeva läkitus. Nad jooksid ning vapsikud taevas ja plahvatused hääbusid ning lakkasid sootuks. Ei mingeid pommitajaid enam. Ei mingit suurtükituld enam.

Üksnes sireenid ning nutvad ja hõiklevad inimesed. Üks meeleheitel isa hoidis laternat käes ning kaevas telliskiviprahis. Tema naine nuttis sealsamas, emmates oma surnud poega. Mõned nutvad inimesed olid laternatega kogunenud ümber tüdruku, kes oli käest ilma jäänud ning sealsamas tänaval surnud, kalkunud silmad pärani.

Pino polnud enne kunagi surnuid näinud ning hakkas ka ise nutma. Miski ei ole kunagi enam endine. Nooruk tundis seda sama selgesti kui endiselt kõrvus kaikuvat vapsikute suminat ja plahvatuste kõma. Miski ei ole kunagi enam endine.

Viimaks jõudsid nad Duomo enda juurde. Katedraali juures pommiauke ei olnud. Polnud rususid. Polnud leeke. Kui taamal poleks kostnud leinaitku, võinuks arvata, et rünnakut pole toimunudki.

Pino naeratas põgusalt. „Kardinal Schusteri plaan läks korda.“

Mimmo kortsutas kulmu ja ütles: „Kodu on küll katedraali lähedal, aga mitte nii lähedal.“

Poisid jooksid läbi pimedate tänavate rägastiku, mis viis Via Monte Napoleone maja number 3 juurde. Kotikauplus ja nende korter selle kohal paistsid korras olevat. Pärast seda, mida nad olid läbi elanud, oli see otsekui ime.

Mimmo avas eesukse ja hakkas trepist üles minema. Pino järgnes talle ning kuulis viiulite ohkamist, klaverimängu ja tenori laulu. Millegipärast ajas muusika Pino vihale. Ta rühkis Mimmost mööda ning tagus vastu korteriust.

Muusika katkes. Ema avas ukse.

„Linn põleb ja teie musitseerite?“ käratas Pino Porziale, kes astus ehmunult sammu tagasi. „Inimesed surevad ja teie musitseerite?“

Ema selja taha kogunes esikusse veel inimesi, teiste seas Pino tädi, onu ja isa.

Michele ütles: „Pino, muusika aitab meil sellised ajad üle elada.“

Pino nägi rahvarohkes korteris teisi noogutamas. Üks neist oli too viiulimängija, kelle Mimmo oleks pisut varem peaaegu pikali tõuganud.

„Pino, sa oled vigastatud,“ ütles Porzia. „Sa jooksed verd.“

„Teistega on veel halvemad lood,“ ütles Pino, silmad pisarais. „Anna andeks, ema. See oli … kohutav.“

Porzia leebus, sirutas käed välja ning embas oma räpaseid ja verd jooksvaid poisse.

„Kõik on hästi,“ ütles ta neid kordamööda suudeldes. „Ma ei taha teada, kus te olite ja kuidas te sinna saite. Ma olen rõõmus, et te koju jõudsite.“

Ta käsis poistel ülakorrusele minna ja end puhtaks pesta, enne kui peol külaliste seas viibinud arst Pino haavad üle vaatab. Sellal, kui ema poistega rääkis, nägi Pino ema juures midagi, mida ta kunagi varem polnud näinud. See oli hirm – hirm, et kui pommitajad uuesti tulevad, poistel enam niimoodi ei vea.

Hirm oli endistviisi tema näol, kui arst Pino põsehaava kinni õmbles. Kui ta oli lõpetanud, heitis Porzia oma vanemale pojale hukkamõistva pilgu. „Me räägime sellest homme,“ ütles ta.

Pino lõi silmad maha ja noogutas. „Jah, mamma.“

„Võta midagi süüa. Kui su kõht muidugi korrast ära pole.“

Pino vaatas üles ja nägi, et ema vaatab teda kavalalt. Ta oleks pidanud edasi teesklema, et tunneb end halvasti, ütlema, et läheb söömata voodisse. Kõht oli aga väga tühi.

„Mul on juba parem olla,“ ütles ta.

„Ma arvan, et sul on juba halvem olla,“ ütles Porzia ning lahkus toast.

– * –

Pino järgnes talle tusaselt läbi esiku söögituppa. Mimmo oli juba enda taldriku täis ladunud ning jutustas oma vanemate sõpradele hingestatud versiooni nende seiklusest.

„Täitsa uskumatu õhtu, Pino,“ ütles keegi tema selja taga.

Pino pööras end ringi ja nägi kena välimusega ja laitmatult riides kahekümnendates eluaastates meest. Tema käe alt hoidis kinni rabavalt kaunis naine. Pino näole valgus lai naeratus.

„Tullio!“ ütles ta. „Ma kuulsin, et sa oled tagasi!“

Tullio sõnas: „Pino, see on minu sõbranna Cristina.“

Pino noogutas talle viisakalt. Cristina näis tülpinud ning palus end vabandada.

„Millal sa temaga tuttavaks said?“ küsis Pino.

„Eile,“ vastas Tullio. „Rongis. Ta tahab modelliks hakata.“

Pino vangutas pead. Tullio Galimbertiga need asjad nii käisidki. Tullio, edukas kleidimüüja, oli kütkestavate naiste koha pealt võlur.

„Kuidas sa seda teed?“ küsis Pino. „Sul on nii palju ilusaid tüdrukuid.“

„Sa ei tea või?“ küsis Tullio juustu lõigates.

Pino tahtis midagi praalivat öelda, kuid talle meenus, et Anna oli talle korvi andnud. Ta oli tema kutse vastu võtnud vaid selleks, et temast lahti saada. „Nähtavasti mitte. Ei tea jah.“

„Sinu välja õpetamiseks võib kuluda aastaid,“ ütles Tullio naeratust maha surudes.

„Mine nüüd, Tullio,“ ütles Pino. „Ilmselt on mingi trikk, mida ma …“

„Mingit trikki ei ole,“ ütles Tullio tõsinedes. „Mis on kõige olulisem? Kuulata.“

„Kuulata?“

„Tütarlast,“ ütles Tullio ärritunult. „Enamik mehi ei kuula. Nad hakkavad lihtsalt iseendast jahvatama. Naisi tuleb mõista. Sestap kuula, mida nad ütlevad, tee neile komplimente selle kohta, kuidas nad välja näevad või laulavad või mida tahes. Sedasi – kuulates ja komplimente tehes – oled sa juba kaheksakümnest protsendist ülejäänud maailma meestest ees.“

„Aga kui nad väga palju ei räägi?“

„Siis ole vaimukas. Või meelitav. Või mõlemat.“

Pino arvas, et Annaga oli ta olnud nii vaimukas kui ka meelitav, kuid võib-olla mitte piisavalt. Siis tuli talle midagi muud pähe. „Aga kus standartenführer Rauf siis täna käis?“

Tullio sõbralik olek kadus kui peoga pühitud. Ta haaras Pinol kõvasti õlavarrest ja sisistas: „Sellistes kohtades me säärastest inimestest nagu Rauf ei räägi. Selge?“

Pino oli sõbra reaktsioonist rabatud ja löödud, kuid enne, kui ta jõudis vastata, ilmus Tullio kaaslane taas välja. Ta libises Tullio kõrvale ja sosistas talle midagi kõrva.

Tullio naeris, lasi Pinost lahti ja ütles: „Muidugi, kullake. Võime küll.“

Tullio pööras pilgu taas Pinole. „Vaimukuse ja kuulamisega ootaksin ma sinu asemel seni, kuni mu nägu ei näe enam välja nagu lõhki läinud vorst.“

Pino kallutas pead, naeratas ebakindlalt ning surus siis hambad kokku, kuna õmblused põses andsid tunda. Ta vaatas Tulliot tolle kaaslasega lahkumas ja mõtles taas, kui väga ta tahaks tema moodi olla. Tema juures oli kõik täiuslik, elegantne. Ta oli hea inimene. Käis hästi riides. Veelgi parem sõber. Naeris siiralt. Ning ometi oli Tullio piisavalt mõistatuslik, et jälitada Gestapo standartenführer’it.

Närida oli valus, kuid Pino oli nii näljane, et ladus taldrikule veel teisegi portsu. Seda tehes kuulis ta oma vanemate kolme muusikust sõpra, kaht meest ja toda viiuldajat omavahel rääkimas.

„Milanos on iga päevaga aina enam natse,“ ütles tüüakam mees, kes mängis La Scalas metsasarve.

„Veel hullem,“ ütles löökriistamängija. „Relva-SS.“

Viiuldaja sõnas: „Mu mees ütles, et räägitakse pogrommide korraldamisest. Rabi Zolli soovitab meie Rooma sõpradel põgeneda. Me mõtleme sõita Portugali.“

„Millal?“ küsis löökriistamängija.

„Mida varem, seda parem.“

„Pino, aeg on magama minna,“ ütles noormehe ema järsult.

Pino võttis taldriku üles oma tuppa kaasa. Voodiserval istudes ja süües mõtles ta äsja kuuldu üle järele. Ta teadis, et need kolm muusikut on juudid, ning teadis sedagi, et Hitler ja natsid vihkavad juute, ehkki ta päriselt ei saanud aru, miks. Tema vanematel oli palju juutidest sõpru, peamiselt muusikuid ja moemaailma inimesi. Pino leidis, et juudid on targad, lustakad ja lahked. Aga misasi on pogromm? Ning miks peaks rabi soovitama kõigil Rooma juutidel põgeneda?

Ta sõi ära, vaatas uuesti oma sidet ning puges voodisse. Et tuled olid kustunud, tõmbas ta kardinad eest ja vaatas välja pimedusse. Siin, San Babilas, ei põlenud miski, polnud midagi, millest oleks võinud aimata hävingut, mida ta oli oma silmaga näinud. Ta püüdis mitte mõelda Annale, kuid kui ta pea padjale pani ja silmad sulges, tiirlesid tal peas katkendid nende kohtumisest vaheldumisi kaadritega põsk põse vastu tardunud Fred Astaire’ist ja Rita Hayworthist. Ning kino tagaseina plahvatamine. Ja ilma käeta surnud tüdruk.

Ta ei saanud magada. Ta ei suutnud mitte midagi unustada. Viimaks pani ta raadio mängima, kruttis nuppu ja leidis jaama, kus mängis viiulipala, mis oli talle tuttav, kuna ta isa püüdis alatasa seda mängida: Niccolò Paganini kapriis A-moll nr 24.

Pino lebas pimedas, kuulas palavikulise tempoga viiulimängu ja tajus pala järske meeleolumuutusi iseenda omadena. Kui pala lõppes, oli ta kurnatud ja pea oli mõtteist tühi. Lõpuks ometi jäi poiss magama.

– * –

Järgmisel pärastlõunal umbes kella ühe paiku läks Pino Carlettot otsima. Trammiga sõites nägi ta, et mõned piirkonnad on ahervaremeis ja mõned täiesti puutumata. See, kui juhuslikult miski oli hävinud ja miski muu alles jäänud, häiris teda peaaegu samavõrra kui häving ise.

Ta läks trammist maha Piazzale Loretol, suurel ringristmikul, mille keskel oli park ning mida ääristasid õitsevad poed ja ettevõtted. Ta vaatas üle ringristmiku Via Andrea Costa poole ning nägi vaimusilmas sõjaelevante. Kahekümne ühe sajandi eest oli Hannibal tulnud turvistatud elevantidega üle Alpide ning siirdunud mööda seda teed Roomat vallutama. Pino isa ütles, et sestpeale olid kõik vallutajate väed tulnud Milanosse mööda sedasama teed.

Ta möödus Esso bensiinijaamast, mille tankurite ja paakide kohal kõrgus kolme meetri kõrgusel rauast sõrestik. Bensiinijaamast diagonaalis üle ringristmiku nägi ta Beltramini värskete puu- ja köögiviljade kaupluse valge ja rohelisega varikatust.

Beltramini oli avatud. Mingeid kahjustusi ei paistnud olevat.

Carletto isa oli väljas ja kaalus puuvilja. Pino naeratas ja kiirendas sammu.

„Ärge muretsege. Meil on Po ääres pommikindlad salaaiad,“ ütles härra Beltramini parajasti ühele vanemale daamile, kui Pino lähemale astus. „Ning seepärast on Beltraminil alati Milano parimad viljad.“

„Ma ei usu teid, aga mulle meeldib, et te toote mulle naeru näole,“ ütles daam.

„Armastus ja naer,“ ütles härra Beltramini. „Need kaks on alati kõige parem arstim, ka sellisel päeval nagu täna.“

Lahkudes naeratas naine endistviisi. Carletto isa, lühike ja jässakas karune mees märkas Pinot ja läks veelgi rõõmsamaks.

„Pino Lella! Kus sa oled olnud? Kus su ema on?“

„Kodus,“ vastas Pino mehe kätt surudes.

„Jumal hoidku teda.“ Härra Beltramini vaatas üles talle otsa. „Sa ei kavatse ju veel pikemaks kasvada, ega?“

Pino naeratas ja kehitas õlgu. „Ma ei tea.“

„Kui sa veel kasvad, hakkad pead vastu puuoksi ära lööma.“ Ta osutas sidemele Pino põsel. „Ahhaa, näen, et juba lõidki.“

„Ma jäin pommile ette.“

Härra Beltramini igavesti lõbus olek haihtus. „Ei ole nii. Päriselt?“

Pino rääkis talle kogu loo ära, alustades sellest, kuidas ta aknast välja ronis, ning lõpetades sellega, kuidas ta koju jõudis ning avastas, et kõik mängivad pilli ja tunnevad end hästi.

„Ma arvan, et nad tegid targalt,“ ütles härra Beltramini. „Kui pomm sinu poole tuleb, siis ta tulebki. Ei saa kogu aeg selle pärast muretseda. Lihtsalt tee, mida sulle meeldib teha, ning naudi elu. On ju, mul on õigus?“

„Ma arvan küll. Kas Carletto on siin?“

Härra Beltramini viipas üle õla. „Teeb sees tööd.“

Pino hakkas poeukse poole minema.

„Pino,“ ütles härra Beltramini talle järele.

Ta vaatas tagasi ning nägi puuviljakaupmehe näol muret. „Jah?“

„Teie Carlettoga ju vaatate teineteise järele, eks? Nagu vennad.“

„Loomulikult, härra B.“

Puuviljakaupmees läks rõõmsamaks. „Sa oled hea poiss. Ja hea sõber.“

Pino läks poodi ja leidis Carletto datlikotte tassimas.

„Sa väljas oled käinud?“ küsis Pino. „Nägid, mis on juhtunud?“

Carletto raputas pead. „Ma olen kogu aeg tööl olnud. Oled kuulnud sellisest asjast?“

„Ma olen lugusid kuulnud küll, nii et tulin seda oma silmaga vaatama.“

Carletto ei leidnud, et see oleks naljakas. Ta hiivas õlale järjekordse kuivatatud puuviljade koti ning hakkas läbi augu põrandas puitredelist ala ronima.

„Ta ei andnud näole,“ ütles Pino. „Anna.“

Carletto vaatas muldpõrandaga keldrist üles. „Sa käisid eile õhtul väljas või?“

Pino naeratas. „Ma oleks peaaegu tükkideks lennanud, kui pommid kinno kukkusid.“

„Sa ajad jama.“

„Ei aja,“ ütles Pino. „Mis sa arvad, kust ma selle sain?“

Ta tõmbas sideme maha ning Carletto tõmbas jälestusest moka kõveraks. „Õudne!“

– * –

Härra Beltramini lubas neil kinomaja päevavalges vaatama minna. Teel rääkis Pino veel korra selle loo otsast lõpuni ära, jälgis sõbra reaktsiooni ning läks sellest veelgi enam elevile, tantsiskles Fredist ja Ritast rääkides ringi ning jutustades sellest, kuidas nad Mimmoga läbi linna jooksid, matkis jutu juurde plahvatuse helisid.

Ta tundis end üpris hästi, kuni nad kinoni jõudsid. Varemetest kerkis endiselt suitsu ning üheskoos sellega terav ja ebameeldiv hais, milles Pino hiljem õppis otsekohe ära tundma plahvatanud lõhkeaineid. Mõned inimesed paistsid kino ümbritsevail tänavail sihitult ringi hulkuvat. Teised kaevasid endiselt läbi telliste ja talade rususid, lootes kalleid inimesi elavana leida.

Laastamistööst löödud Carletto ütles: „Ma poleks eales suutnud teha midagi sellist, mida teie Mimmoga tegite.“

„Muidugi oleksid. Kui sa oled piisavalt hirmunud, sa lihtsalt teed seda.“

„Kui pommid pähe kukuvad? Ma oleksin põrandale pikali vajunud ning kössi tõmmanud, käed pea ümber.“

Nad uurisid vaikides kino söestunud ja purunenud tagaseina. Fred ja Rita olid olnud sealsamas, üheksa meetrit pikad, ja siis –

„Mis sa arvad, kas täna õhtul tulevad lennukid tagasi?“ küsis Carletto.

„Seda saab alles siis öelda, kui kimalasi kuuleme.“