Читать книгу Veripunase taeva all - Mark Sullivan - Страница 8

Viies peatükk

Järgmise päeva hilisel hommikutunnil pistis Michele peavaksalis Pinole paki liire pihku ja ütles: „Ma saadan su raamatud järele ning keegi ootab sind jaamas. Ole hea poiss ning tervita Mimmot ja isa Re’d.“

„Aga millal ma tagasi tulen?“

„Siis, kui see on ohutu.“

Pino kiikas õnnetult Tullio poole, kes kehitas õlgu, ning siis onu Alberti poole, kes uuris oma kingi.

„See pole aus,“ ütles ta. Ta haaras vihaselt riideid täis seljakoti ning astus rongi. Ta võttis peaaegu tühjas vagunis istet, vahtis aknast väljas ja vahutas vihast.

Teda koheldi kui väikest poissi. Aga kas tema oli see, kes avalikus kohas põlvili vajus ja nutma puhkes? Ei olnud. Pino Lella oli löögi välja kannatanud ning mehiselt püsti jäänud. Mida tal aga üle jäi? Isa soovile vastu astuda? Rongilt maha minna? Minna Beltraminide juurde?

Rong jõnksatas paigalt ja lasi vilet ning sõitis välja jaamast ja läbi depoo, kus Saksa sõdurid valvasid hordide kaupa tühja silmavaatega mehi, paljud neist viletsas hallis mundris, kes laadisid platvormvagunitele kaste tankiosade, vintpüsside, kergekuulipildujate, pommide ja laskemoonaga. Need on ilmselt vangid, mõtles ta, ning see häiris teda. Pino pistis pea aknast välja ja vaatles mehi, kuni rong oli depoost läbi sõitnud.

Kahe tunni pärast veeres rong läbi Como järve kohal kõrguva eelmäestiku ning siirdus edasi Alpide poole. Harilikult oleks Pino armastusega järvele vaadanud, kuna pidas seda ning eriti Bellagio linna järve lõunapoolsel poolsaarel kõige kaunimaks maailmas. Sealne suursugune hotell nägi välja justkui mõni muinasjutuline roosa loss.

Selle asemel oli poisi pilk pööratud raudteest allamäge, kus talle jäi jupiti silma Como järve idakallast ääristav tee ning pikk rodu veoautosid täis pesemata ja tühja silmavaatega mehi, kellest paljud olid samasugustes ilmetutes hallides riietes, mida ta oli raudteedepoos näinud. Neid oli sadu, võib-olla isegi tuhandeid.

„Kes nad on?“ mõtles ta. Kus nad vangi langesid? Ja miks?

Nelikümmend minutit ja üks ümberistumine hiljem, mil ta Chiavenna linnas rongilt maha läks, mõtles ta endiselt nendele meestele.

Seal valves olnud Saksa sõdurid ei teinud teda märkamagi. Pino astus jaamast välja, tundes end sel päeval esimest korda hästi. Oli soe ja päikesepaisteline varasügisene pärastlõuna. Õhk oli selge ja lõhnas hästi ning ta oli teel mägedesse. Nüüd ei saa enam midagi valesti minna, otsustas ta läbi jaama minnes. Vähemalt mitte täna.

„Hei, poisu,“ hüüdis keegi.

Keegi Pinoga umbes ühevanune kõhetu tüüp nõjatus vastu vana kaheukselist Fiati kupeed. Tal olid jalas lõuendiriidest tööpüksid ja seljas valge rasvaplekiline T-särk. Tema huulte vahel hõõgus sigaret.

„Keda sa poisuks pead?“ küsis Pino.

„Sind. Kas sina oled see Lella poiss?“

„Pino Lella.“

„Alberto Ascari,“ ütles ta pöidlaga endale vastu rinda toksides. „Mu onu palus mul sind peale võtta ja Madesimosse viia.“ Ascari nipsutas sigareti minema ja sirutas välja käe, mis oli peaaegu sama suur kui Pino oma ning tema üllatuseks tugevam.

Kui Ascari oli tema käe peaaegu puruks muljunud, küsis Pino: „Kust sa sellise käepigistuse võtsid?“

Ascari naeratas. „Onu töökojast. Pane oma kraam taha, poisu.“

See „poisu“ värk häiris Pinot, kuid muidu paistis Ascari olevat täitsa tore. Ta avas kaasreisija ukse. Auto oli seestpoolt laitmatult puhas. Juhiistmel oli õli eest kaitseks rätik.

Ascari käivitas auto. Selle mootor kõlas hoopis teistmoodi kui ükski teine Fiat, mida Pino oli eales kuulnud – selle madal, justkui kõripõhjast tulev urin oleks justkui pannud terve šassii värisema.

„See pole küll mingi tänavasõidumootor,“ ütles Pino.

Ascari muigas ning pani käigu sisse. „Kas võidusõitjal oleks omaenda autos tänavasõidumootor või -käigukast?“

„Kas sa oled võidusõitja?“ küsis Pino skeptiliselt.

„Varsti olen,“ ütles Ascari ja lasi siduri lahti.1

– * –

Nad sõitsid kummide vilinal väiksest raudteejaamast välja ja keerasid munakiviteele. Fiat põrkas küljetsi libisema, enne kui Ascari rooli kärmelt teisele poole keeras. Rehvid nakkusid teega. Ascari vahetas käiku ja andis gaasi.

Pino oli surutud vastu seljatuge, kuid suutis kätele ja jalgadele kuidagi tuge leida, enne kui Ascari üle väikse linnaväljaku sööstis, osavasti kanu vedava veoauto eest ära põikas ning kolmandat korda käiku vahetas. Linnast lahkudes kiirendasid nad ikka veel.

Splügeni kuru tee ronis üles korrapäraste šikaanidena, S-kujuliste kurvidena, mis kulgesid paralleelselt Alpidesse lõikunud põhjasuunalise, Šveitsi poole kulgeva järsu oru põhjas voolava jõekesega. Ascari sõitis mööda Splügenit meisterlikult, lõikas kõiki kurve ning põikas kõigist ülejäänuist vähestest teel liikunud sõidukeist mööda kui postist.

Kogu selle aja valdasid Pinot vastakad tunded kabuhirmust kuni elevuse, kadeduse ja imetluseni. Ascari võttis hoogu maha alles siis, kui nad Campodolcino äärelinnani lähenema hakkasid.

„Ma usun sind,“ ütles Pino, süda endiselt rinnus tagumas.

„Mis mõttes?“ küsis Ascari hämmeldunult.

„Ma usun, et sinust saab kunagi võidusõitja,“ ütles Pino. „Kuulus võidusõitja. Ma pole kunagi näinud kedagi niimoodi sõitmas.“

Ascari poleks isegi hea tahtmise korral osanud laiemalt naeratada. „Minu isa sõitis veel paremini. Enne surma oli ta Euroopa meister.“ Ta tõstis parema käe roolilt ning viipas nimetissõrmega läbi esiklaasi ja taeva poole. „Papa, kui jumal tahab, saab minustki Euroopa meister ja isegi maailmameister!“

„Ma usun küll,“ ütles Pino taas, vangutades aukartust tundes pead. Siis vaatas ta üles linnast ida pool kõrguva enam kui 450 meetri kõrguse järsu halli kaljuseina poole. Ta avas akna, pistis pea välja ja seiras kalju tippu.

„Mida sa otsid?“ küsis Ascari.

„Vahel paistab kätte rist kellatorni tipus.“

„See on kohe siinsamas,“ ütles Ascari. „Kaljus on sälk sees. Muidu seda näha poleks.“ Ta näitas näpuga läbi esiklaasi. „Seal.“

Üheks silmapilguks nägi Pino valget risti Alpide selle piirkonna kõrgeimal asuva mägiasunduse Motta kabeli kivist kellatorni tipus. Esimest korda tol päeval lubas ta endale kergendustunnet selle üle, et ta oli Milanost pääsenud.

Ascari sõidutas neid ülesmäge mööda reetlikku Madesimo teed, mööda järsku mäenõlva keerutavat järsku, kitsast, auklikku ja käänulist teed. Seal polnud mingeid piirdeid ja paljudes kohtades ka mingit erilist teeperve ning mäkketõusu vältel mõtles Pino korduvalt, et Ascari juhib neid kindla peale üle kaljuserva. Ascari aga paistis tundvat selle tee iga viimast kui sentimeetrit, kuna ta pööras rooli või muljus pidurit ning nad libisesid läbi kõigi kurvide nii sujuvalt, et Pino arvates võinuksid nad sama hästi sõita lumel, mitte kivil.

„Kas sa suusatada oskad samamoodi?“ küsis Pino.

„Ma ei oska suusatada,“ vastas Ascari.

„Mis? Sa elad Madesimos ega oska suusatada?“

„Ema saatis mind siia ohutusse kohta. Ma töötan onu töökojas ja sõidan autoga.“

„Suusatamine on nagu autosõit,“ ütles Pino. „Sama taktika.“

„Kas sa oskad hästi suusatada?“

„Mõned võistlused olen võitnud. Slaalomis.“

See paistis juhile muljet avaldavat. „Meist saavad siis sõbrad. Sina õpetad mulle suusatamist ja mina sulle autosõitu.“

Pino laia naeratust poleks ta näolt olnud millegagi võimalik minema pühkida. „Oleme kokku leppinud.“

Nad jõudsid tillukesse Madesimo külakesse, kus oli üks kivist ja kiviplaatidest katusega kõrts, üks restoran ja mõnikümmend mägimaja.

„Kas siin tüdrukuid ka on?“ küsis Pino.

„Ma alt mõnda tunnen. Neile meeldib kiirete autodega sõita.“

„Me peaksime mõnikord nendega sõitma minema.“

„See plaan mulle meeldib!“ ütles Ascari tee äärde seisma jäädes. „Sa siit oskad minna?“

„Ma oskaks siit minna kinnisilmi ja läbi lumetormi,“ ütles Pino. „Võib-olla tulen nädalavahetuseti siia alla ja peatun kõrtsis.“

„Kui tuled, siis otsi mind üles. Meie töökoda on kõrtsi taga. Kindlasti leiad üles.“

Ta sirutas käe. Pino kõverdas nägu ja ütles: „Ära seekord mu sõrmi ära murra.“

„Äh,“ ütles Ascari ning surus tal kõvasti kätt. „Tore sinuga kohtuda, Pino.“

„Sinuga ka, Alberto,“ ütles Pino. Ta haaras oma seljakoti ja ronis välja.

Ascari sõitis kummide vilinal minema, käsi aknast hüvastijätuks lehvitamas.

– * –

Pino jäi hetkeks seisma ning tal oli tunne, otsekui ta oleks kohtunud olulise inimesega enda elus. Siis hiivas ta seljakoti selga ning hakkas astuma mööda metsa viivat kaheroopalist rada. Teekond läks aina järsemaks, kuni umbes tund pärast tõusu algust jõudis ta metsast välja kõrgele mägitasandikule kaljuse mäenõlva all, mis kerkis püstloodis pea kakssada meetrit kaljurüngani, mida kutsuti Pizzo Gropperaks.

Motta platoo oli mitusada meetrit lai ning ümbritses Gropperat kagu poolt. Laia platoo lääneserv lõppes kuusesalu juures, mis klammerdus Campodolcino suunas langeva 150-korruselise maja kõrguse kalju servale. Päev hakkas lõpule veerema, päike säras sügistes Alpides nagu vaskne ketas ning Pino tundis end sellisest ümbrusest rabatuna nagu alati. Kardinal Schusteril oli õigus: Mottas viibides oli tunne, nagu seisaksid Jumala ühe vägevaima katedraali rõdul.

Motta oli vaevu tsiviliseeritum paik kui Madesimo. Platoo idaosas olid mõned mägimajakesed ning nonde kaljude ja puude pool edelas seisis too väike katoliku kabel, mida Pino oli altpoolt silmanud, ning üks palju suurem kivist ja puidust ehitis. Pino polnud juba mitu kuud nii õnnelik olnud, kui talle päevinäinud hoonele lähenedes jõudis ninna küpsetatud leiva ning millegi küüslaugune ja pikantne hõng. Tema kõht korises.

Ta astus ukseesise varjualuse alla, seisatas tüüaka puust ukse ees ning küünitas nööri järele, mis rippus raske messingist kella küljes. Tolle kohal oli silt, millelt võis lugeda: „Casa Alpina. Kõik väsinud teelised on teretulnud.“ Pino tõmbas kaks korda nööri.

Kella kõlin kajas tema selja tagant mäenõlvadelt vastu. Ta kuulis poiste kära ning seejärel samme. Uks avanes.

„Tere, isa Re,“ ütles Pino viiekümnendais eluaastais turskele preestrile. Jalutuskepilt tuge otsival mehel oli üll must sutaan ja valge krae ning jalas tallanaeltega ronimissaapad.

Isa Re ajas käed laiali. „Pino Lella! Just täna hommikul kuulsin kõlakat, et sina tuled jälle minu juurde.“

„Pommitatakse, isa,“ ütles Pino, tundes preestrit emmates tundetulva. „Väga kehvad lood.“

„Ma olen ka seda kuulnud, mu poeg,“ ütles isa Re rahunedes. „Aga tule sisse, ärme lase sooja välja.“

„Kuidas teil puusaga on?“

„Praegu pole kõige hullem,“ ütles isa Re ning astus longates kõrvale, et Pino sisse lasta.

„Isa, kuidas see Mimmole mõjunud on?“ küsis Pino. „Meie maja asi siis.“

„Sellest peaksid sina talle rääkima,“ ütles isa Re. „Kas sa söönud oled?“

„Ei ole.“

„Siis jõudsid sa täpselt õigel ajal. Jäta asjad esialgu siiasamasse. Pärast õhtusööki juhatan sulle magamiskoha kätte.“

Pino järgnes kohmakalt kepi najal komberdavale preestrile söögisaali, kus nelikümmend poissi istusid pinkidel rohmakate laudade ümber. Ruumi tagumises otsas lõõmas kaminas tuli.

1

Alberto Ascari (1918–1952) oli Itaalia võidusõitja ja kahekordne F1 maailmameister (1952, 1953)