Читать книгу Sinimäed 1944 - Mart Laar - Страница 5

Sinimägesid teab Eestis igaüks. Tallinnast Narva või Narvast Tallinna sõites pole kolmest tee äärde jäävast kõrgendikust lihtsalt võimalik mööda vaadata. Need kõrgendikud kontrollivad Soome lahe ja Alutaguse soode vahele moodustunud kitsast looduslikku läbipääsu, mistõttu vahel on neid kutsutud ka Eesti Termopüülideks – Kreeka mäekitsuse järgi, kus Sparta kuningas Leonidas ja tema 300 sõdalast langesid pärslaste vastu võideldes.

Sinimäed on moodustunud hiiglaslikest, mandrijää survel klindi servast lahti murtud ja siia kantud rändpankadest, mis moodustavad läänepoolse mäe aluse. Keskmise mäe lõunaserval lasuvad moreeni all lubjakivid, lubjakividest koosneb ka idapoolsema mäe tuum. Läänepoolsem kõrgendik kannab Tornimäe nime, sest väidetavalt lasknud Peeter I sinna Põhjasõja ajal vaatetorni püstitada. Mäe tipus on tõepoolest asunud mingi ehitis, sest Tornimäge tuntakse rahvasuus ka Majakamäena. Räägitakse ka mäel asunud allikast, kus kuradid tavatsenud jaaniööl suplemas käia. Keskmise mäe ehk Põrguhauamäega seob rahvasuu rohkeid legende kuraditest, keda olla siit välguga põrgu löödud, või maa sisse varisenud põrgust, mille ahju köetavat väävliga, mistõttu olevatki Sinimäed sinised. Põrguhauamäe ja Tornimäe vahel on väike kääbas, kuhu legendi kohaselt maeti Põhjasõja ajal suur varandus, mida pandi valvama Rootsi soldat. Luukere olevat sellest paigast küll leitud, varandust aga mitte. Tornimäe jalamil asub eelmise sajandi algul rajatud Vaivara uus kalmistu, selle lõunaserval aga 18. sajandil alguse saanud vana kalmistu.

Sinimägede kõige idapoolsem mägi kannab Pargimäe nime, II maailmasõja ajal tunti seda Lastekodumäena. Vanades ürikutes on selle nimi siin elanud Poppa Knuti (poppa – soome keeles nõid, posija) järgi Poppamägi. Pargimäel on kolm astangut, selle kuppeljal harjal asus suur sõõrjas tasane plats. 18. sajandil ehitati mäe läänepoolsele nõlvale Vaivara paruniloss, mille viimaseks valdajaks oli von Korffide perekond. 1926. aastal asus Narva Punase Risti Selts lossi ümber ehitama. Lossi suurte saalide asemele rajati 55 tuba, kuhu mahtus elama 150 last. 1932. aastal avati siin Eesti esimene riiklik lastekodu. 1941. aastal evakueeriti või õigemini küüditati lastekodu kasvandikud Venemaale. 1869. aastal asutas parun Konstantin von Korff Pargimäel Vaivara kihelkonnakooli, mida hakkas juhatama Valgas Cimse seminari lõpetanud Heinrich Masing, kellest sai ärkamisaja ettevõtmiste hing Vaivara kihelkonnas. Siit saadeti kaastööd rahvuslikele lehtedele, korjati raha Aleksandrikooli heaks ning koguti Jakob Hurdale rahvaluulet. 1890. aastal kolis kihelkonnakool Pargimäelt alla, vana postijaama asemele ehitatud kahekorruselisse punastest tellistest majja.^[1.]

1939. aastal olid Sinimäed kaunis koht täis kihavat elu. Jaanipäeval kogunes Pargimäe sõõrjale lagendikule rahvast kogu kihelkonnast. Lõunanõlva laululaval korraldati kontserte. Oma lapsepõlve Sinimägede nõlval veetnud Sergei Soldatovi mälestuste kohaselt oli see tema elu üheks õnnelikumaks ajaks. Soldatov meenutab Oskar Endleri ja Volli Kraaviku talusid, mis asusid Sinimägede nõlvadel ja kus Soldatovi lapsesilmadele avanes erakordselt mulje- ja elamusterikas maailm, kus tehti kõvasti tööd, kuid hoiti ka vanu pärimusi ja tavasid au sees.^[2.]

Praeguseks on see maailm koos toonaste inimeste, suveõhtutel kääksuvate kiikede, hommikuse piima ja õhtase õllega möödapääsmatult kadunud. 1940. aastal maale tunginud võõras võim lõi selle halastamatult kildudeks. Ning kuigi Eesti on juba üle kümne aasta taas vaba ning iseseisev, pole viiekümne aasta jooksul löödud haavad kerged paranema.

Ometi pole Sinimäed mitte ainult kadunud maailma, vaid ka uskumatult ohvrimeelse ja kangekaelse vastupanu sümboliks. Kuigi kommunistlik võim üritas rahva mälust pühkida väiksematki mälestust võitlustest, mida peeti II maailmasõja ajal Eestisse tungiva Punaarmee vastu Sinimägedes, on mitu eestlaste põlvkonda üles kasvanud, kuulates jutte Sinimägede lahingutest. Neist ei räägitud avalikult, kuid ühel või teisel kombel levisid nad ometi. „Jah, Sinimägedest tulime me lõpuks ära, kuid teised mäed jäid meist sinna maha – langenud vastastest.” – See oli sõnum, mida ikka ja jälle tuhandel erineval kombel korrati.

1939. aastal oli tollane Eesti Vabariigi juhtkond otsustanud uskuda rahvusvahelistesse lepetesse ning õiglasse maailmakorraldusse ning lubanud sõja vältimiseks maale Nõukogude sõjaväebaasid. Lepingutest polnud Eestile aga kasu ning 1940. aastal okupeeriti Eesti täielikult ja liideti NSV Liidu koosseisu. Järgnenud terrori tulemusel kaotas Eesti 1944. aasta novembriks üle 200 000 inimese, hävitati iseseisev majanduselu ning tsiviilühiskond, raske surve alla sattus rahvuskultuur. Kõige raskem oli aga see, et võõra võimuga käis kaasas vaimne muserdamine, elu- ja püsimistahte hävitamine, alaväärsustunde külvamine rahva hinge. Okupatsioonivõim tahtis Eesti rahva muuta hingelt orjarahvaks, selleks tuli temalt röövida mälu ning arusaamine, et suudetakse ise oma saatuse üle otsustada.

1944. aastal Eesti piiridel löödud lahingud ning maailmasõja lõpu järel jätkunud relvastatud vastupanuliikumine päästsid rahva hinge. Siin peetud lahingute mälestusele tuginedes teadsid järgnevad sugupõlved, et Eestit ei loovutatud võitluseta ning et neil lasub kohustus jätkata vastupanu.

Maailma jaoks on Sinimägede lahingud peaaegu tundmatud. II maailmasõja kaotajatel pole kerge oma võitudest raamatuid kirjutada, võitjad ei taha aga kaotustest rääkida. Nii võimegi lahti lüüa ükskõik millise tavalise uurimuse Teisest maailmasõjast ning avastada, et Narva all 1944. aastal peetud lahingutest on selles minimaalselt kirjutatud. Kuigi ühelt poolt oli idarinde põhjaosa 1944. aastal Punaarmee jaoks tõepoolest vaid üks pealöögi suund kümnest, on Narva all toimunud lahingute ignoreerimist raske mõista. Albert Seaton pühendab näiteks oma Leningradi lahinguid kirjeldavas monograafias Narva lahingutele napilt ruumi ning palju parem pole olukord ka hiljuti ilmunud David Glanzi samale teemale pühendatud raamatus. Muidu detailirohke Paul Carell on Narva lahingud oma käsitlustest peaaegu täiesti välja jätnud, vaid veidi rohkem kirjutab neist John Erickson oma klassikaliseks saanud ülevaates II maailmasõjast. Ka kapitaalses kuueköitelises koguteoses Saksamaast II maailmasõjas eraldatakse Narva lahingutele minimaalselt ruumi.^[3.]

Ometi – ainuüksi 1944. aasta kuue kuuga puuriti siin kuulidest läbi, kisti mürsuplahvatustes tükkideks, maeti mulla alla, lömastati soomusmasinate poolt, sandistati või vigastati sadakond tuhat noort meest. 1944. aasta kevadel oli Peipsi järve ja Soome lahe vahelisele maakitsusele koondatud kõige suurem jõudude kontsentratsioon kogu idarindel. Siit eluga pääsenud mehed meenutavad lahinguid Sinimägedes kui kõige verisemaid ja raskemaid, mida neil II maailmasõjas tuli üle elada. Sinimägesid kutsuti idarinde Verduniks. Siinsed heitlused ei jäänud ei rakendatud jõudude ega kantud kaotuste poolest alla II maailmasõja suurlahingutele. Siin võitlesid ja langesid mehed Siberist La Manche’i väinani.

Lahinguid on mere ja Alutaguse soode-rabade vahelisel maakitsusel peetud loomulikult varemgi. Eestisse tungimiseks oli see juba muinasajal ainus läbipääs Peipsi järvest põhja pool. Just siit tungisid juba kaugemas minevikus Eestisse Vene vürstide väed, mistõttu oli igati loogiline, et Eesti vallutanud saksa rüütlid rajasid Narva jõele võimsa ordulinnuse. Narva kindluse ning eriti selle vastu kerkinud venelaste Ivangorodi (Jaanilinn) ehitamisega muutus Narva jõgi ida ja lääne tsivilisatsiooni sümboolseks piiriks. Nii on see jäänud kaasajani, leides sellisena kujutamist ka Samuel Huntingtoni kuulsas raamatus tsivilisatsioonide konfliktist.

1558. aastal algas just siit Ivan IV Julma vallutusretk Euroopasse. Nõrgenenud Liivi ordu ei suutnud end rünnaku vastu tõhusalt kaitsta ning Narva kindlus langes kergesti venelaste kätte, kes muutsid selle oma võimu tugipunktiks Eestis. Alles 1581. aastal vallutas Rootsi väepealik Pontus de la Gardie Narva venelastelt raskes võitluses tagasi. Rootsi valitsuse all muudeti Narva tugevaks kindluseks ning linn ehitati ühtses stiilis välja. Eesti üheks ilusamaks linnaks kerkinud Narvat peeti Rootsi võimalikuks uueks pealinnaks idas. 1944. aasta märtsis hävis ajalooline Narva Nõukogude pommisajus, sõja järel hävitasid uued võimukandjad kaunite barokkhoonete varemed.

Peeter I otsustas oma akna raiumist Euroopasse 1700. aastal alustada samuti Narvast. Vene armee poolt piiratud linnale ruttas appi Rootsi noor kuningas Karl XII oma väikese, kuid hästi väljaõpetatud armeega. Narva linna ees toimunud lahingus, mis tollases Euroopas suurt vastukaja tekitas, lõi Karl XII Vene väed täielikult puruks. See lahing pani aluse tema kuulsusele ja see oli ühtlasi tema lõpu algus, sest Narva all võidu saanud Rootsi kuningas alahindas nüüdsest Peeter I ning laskus Venemaaga võitlemise asemel sõjaseiklustesse mujal Euroopas. Kui ta oma eksitust taipas, oli juba lootusetult hilja. 1704. aastal seisis Peeter I uuesti üles ehitatud ning kaasajastatud armeega taas Narva all. Sel korral polnud abi kuskilt tulemas ning raskes ja verises heitluses langes linn Vene vägede kätte. Ka Peeter I hindas Sinimägede strateegilist tähtsust. Ta laskis siia ehitada terve kindlustustevööndi, mis algas mere äärest Pimestikust ja läks üle Tornimäe lõunapoolsete metsadeni. See Rootsi valli nime kandev seljandik on maastikul osaliselt jälgitav ka tänapäeval. Narva lahingu auks püstitatud mälestusmärgid sattusid uuesti lahingumöllu 1944. aastal. Lahinguväljale püstitatud lõvikujuline monument hävis Punaarmee pommirünnakus, Preobraženski ja Semjonovi polgu langenute hauamonumendi pärast Narva jõe kaldal peeti 1944. aasta märtsis vihaseid heitlusi.

Esimese maailmasõja ajaks said Sinimäed osaks Venemaa pealinna Peterburi 3. kaitsevööndi süsteemist. Pargi- ja Põrguhauamäel lõhati mäekülg ja betoneeriti sinna blindaažid ning ehitati laskemoonakeldrid. Kuna rinne siia ei ulatunud, jäid kahurid ja laskemoon kohale toomata. Neid blindaaže ja keldreid kasutati II maailmasõja ajal Sinimägede kindlustuste väljaehitamisel.

1919. aasta jaanuaris olid Sinimäed taas muutumas sõjatandriks. Just siin lootis Punaarmee juhtkond peatada Eesti rahvaväe pealetungi ning pöörata sõja saatuse taas oma kasuks. Eesti vägede surve all Jõhvist taanduvad Punaarmee üksused ning neile appi saadetud väed koondati Sinimägedesse, kus I maailmasõja aegsetele kindlustustele tuginedes tundus olevat igati võimalik Eesti üksuste edasitung seisma panna. Sinimägede ründamine oleks eestlastele võinud kaasa tuua raskeid kaotusi. Seetõttu otsustati Narva vallutada dessandiga vastase tagalasse. 17. jaanuaril maabus eestlaste ja soome vabatahtlike dessantüksus laevastiku suurtükitule katte all Utria lähistel – mõned kilomeetrid sellest kohast läänes, kus Punaarmee 1944. aastal Narva rinde tagalasse dessandi tegi – ning hõivas 18. jaanuari õhtul ootamatu rünnakuga Narva. Kuigi dessantüksus oli Narvat kaitsvate punavägedega võrreldes suures vähemuses, otsustas julge tegutsemine lahingu saatuse.

Eestlaste ilmumine punapolkude tagalasse tekitas paanika. 18. jaanuari õhtul tulid Jõhvi poolt Sinimägedeni jõudnud 1. Eesti polgu 14. roodu juurde punaväelaste parlamentäärid ning teatasid, et soovivad eesti üksustele alistuda. Läbirääkimiste tulemusel andis paar polku punaväelasi end kogu varustusega vangi. Sinimägede väärtus ei seisne vaid positsioonide tugevuses, vaid ka nende kaitsjate vaimujõus.^[4.]

Korra pidi rinne Vabadussõja ajal siiski veel peaaegu Sinimägedeni jõudma. 1919. aasta lõpul Punaarmee suurrünnaku ajal Narva kaitseliinile õnnestus mõnel Punaarmee üksusel ületada linnast lõunas Narva jõgi ning ähvardada Narvat kaitsvate vägede tagalat. Verises Krivasoo (Kriuša) lahingus löödi sissetungijad puruks. Narva rinne ei murdunud ning 2. veebruaril 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga oli Nõukogude Venemaa sunnitud tunnustama Eesti iseseisvust.

Sinimägede strateegilist tähtsust mõisteti hästi ka Eesti Vabariigis. Eesti kaitsekava nägi Punaarmee rünnaku puhul ette taandumist Narva jõe joonele ning selle kaitseks Jaanilinna sillapea moodustamist. Juhul, kui Punaarmeel õnnestunuks Narva jõe liinilt läbi murda, tuli Eesti väed tagasi tõmmata Sinimägede liinile ning kaitstava lõigu kitsust kasutades Punaarmee pealetung siin seisma panna.

Punaarmee kavatseski Eestisse tungida üle Narva, arendades siit edasi pealetungi Tallinna suunas. 1939. aasta sügiseks ette valmistatud lahinguplaanide järgi otsustades oli Punaarmee valmistunud ka Mereküla piirkonda suunatud dessantoperatsiooniks Narvat kaitsvate vägede tagalasse. Kuna Eesti Valitsus otsustas NSV Liidu nõudmised vastu võtta, jäi 1939. aasta septembri viimastele päevadele määratud operatsioon ära. Punaväe võimalikuks dessantoperatsiooniks valmistus samal ajal ka Eesti sõjaväe juhtkond, mistõttu punaväe Mereküla-dessanti oleks 1939. aastal oodanud samasugune saatus kui 1944. aastal. Üldse järgis nii Punaarmee kui ka Wehrmacht’i tegevus 1944. aastal peaaegu 100%-lise täpsusega plaane, mis olid paika pandud Eesti omaaegses kaitsekavas ning Punaarmee rünnakukavas.

Eesti riigil polnud hilisemate sündmuste poolt õigeks tunnistatud kaitsekavast paraku suuremat tulu. Kuigi nii kaitsevägi kui kogu rahvas olid 1939. aastal valmis, relv käes, Nõukogude Liidu ultimaatumile vastu astuma, otsustas valitsus teisiti. Võitluseta alistumine ei päästnud Eestit aga hävingust. Vägivalla ohvriks langes ka 12. oktoobril 1924. aastal Vaivara kalmistule püstitatud Vabadussõjas langenutele pühendatud monument, mille kohalikud kommunistlikud tegelased 1940. aasta sügisel purustasid. Peagi tabas sama saatus ka Sinimägede talusid ja seal elavaid inimesi. 1941. aasta augustis üritas Eestist taanduv Punaarmee siin pealetungivatele Saksa vägedele vastupanu osutada. Vastupanust ei tulnud midagi välja, küll aga tehti ümbruskonnas ulatuslikku hävitustööd. Punaväelased ja hävituspataljonlased panid tule otsa kümnetele taludele, kirikutele ja ühiskondlikele hoonetele. Endine lastekodukasvandik süütas hävituskirest joobununa lastekoduhoone Pargimäel. Eriti suurt aktiivsust näitas hävitustöös üles Vaivara taluperemees Oskar Raus, kes oli omal ajal talust oksjonil ilma jäänud. Uue võimu saabudes aktiivseks kommunistlikuks tegelaseks saanud Rausi juhendamisel põletati maha vallamaja, koorejaam ning Rausile vastuvõetamatute perekondade majad ning talud. Nii põletas ta esiteks maha Prometi talu, mille peremees oli aastaid tagasi keeldunud Rausi võlapaberitele alla kirjutamast. Oksjonilt Rausi talu ostnud ja selle üles ehitanud talumees Pilvari lasi Raus tema raseda naise juuresolekul maha. Võõras võim ei halastanud isegi surnutele. Kulla ja kalliskivide otsingul murdsid taanduvad Vene sõdurid sisse von Korffi perekonnakabelisse Vaivara kalmistul, lõhkusid kirstud ning röövisid kuldsed laulatussõrmused.^[5.]

See oli aga alles sissejuhatus draamasse, mis etendati Sinimägedel 1944. aastal. Samal ajal tuleb meeles pidada, et Sinimägedes löödud lahingud on 1944. aastal Narva rindel peetud võitluste lahutamatu osa. Lahingud kandusid Sinimägede alla tegelikult juba 1944. aasta veebruari keskel, kui Krivasoo sillapealt Soome laheni tungida üritanud Punaarmee põrkas siit lähtunud vastupanule. Nii vaatlebki järgnev ülevaade lahinguid Kirde-Eestis 1944. aasta algusest alates, keskendades peamise tähelepanu siiski 1944. aasta juulis-augustis toimunule. Kuna käesolev raamat on pühendatud Narva piirkonnas peetud lahingutele, on selles vähem tähelepanu pööratud rahvuslikule vastupanuliikumisele, heitlustele 1944. aasta septembris Saksa vägede taandumise käigus ning Otto Tiefi valitsuse tegevusele. Ka üritatakse toonaseid lahinguid seada II maailmasõja heitluste laiemasse konteksti ning kujutada toimunut avaramalt kui üksnes eesti üksuste vaatevinklist. Eestlastest koosnevad üksused ei etendanud Narva all peetud lahingutes ju sugugi ainuotsustavat rolli, nagu Eestis on vahel tahetud uskuda. Töös on Saksa poole allikaid võrreldud Nõukogude autorite kirjutistega, et anda Narva piirkonnas peetud lahingutest tasakaalustatud pilt. Seejuures on tähelepanu pööratud peamiselt maismaal toimunud operatsioonidele, õhu- ja meresõda jäävad vaadeldavast käsitlusest välja. 1944. aastal Eesti taevas toimunud õhulahingutest ilmub peagi ülevaade Christer Bergströmi ja Andrei Mihhailovi sulest.^[6.]

Kasutatud allikatest tuleks esiteks mainida Narva piirkonnas võidelnud Saksa armee armeegrupi „Narva” lahingutegevuse päevikut ning sõjapäeviku lisasid. Suures osas on toetutud Saksa arhiivide materjalidele – Eesti sõjalis-poliitilise ajaloo ülevaate koostamise raames leidsid mittetulundusühingu S-keskus uurijad sealt tuhandeid lehekülgi 1944. aasta lahingute kohta Eestis. Saksa poole arhiiviallikate kõrval on võimaluste piires käsitletud ka Nõukogude poole dokumente, millest eriti väärtuslikuks tuleb pidada Arved Kalvo arhiivist leitud dokumendikogumikku, mis puudutab Narva all võidelnud 191. laskurdiviisi.

Punaarmee arhiivid on ka täna, 60 aastat pärast II maailmasõja lõppu uurijatele endiselt suletud. Et Punaarmee arhiivimaterjalide põhjal kirjutatud teosed, mis käsitlevad Narva lahinguid, on kirjutatud Nõukogude ajal, tuleb neid kasutada suurima ettevaatusega, sest II maailmasõja ehk – nagu seda Nõukogude Liidus nimetati – Suure Isamaasõja ajalugu oli tähtis propagandarelv. Nii on loomulik, et ka siinkirjutaja tugineb eelkõige Saksa arhiividokumentidele, sest Nõukogude omad ei ole ligipääsetavad ning Nõukogude ajalooraamatutes on tahtlikke moonutusi. Nii kirjutataksegi Teise maailmasõja ajalugu idarindel seni Saksa dokumentide abil, kuni Venemaa avab Punaarmee arhiivid uurijatele. Arhiivide kõrval on teiseks oluliseks allikaks Narva all ja Sinimägedes võidelnud meeste mälestused. Läände pääsenud meeste mälestused on suuresti kogutud USAs Lakewoodis asuvasse arhiivi, mille lahket peret siinkohal abi eest südamest tänan. Suurim II maailmasõjas võidelnud meeste mälestustekogum Eestis asub Laidoneri muuseumis Viimsis, selle töötajaid tänan samuti toetuse eest. Eriti tuleb sellel taustal tunnustada Eesti vabadusvõitlejate organisatsioonide tehtud tööd, kes pole suutnud mitte ainult mälestusi koguda, vaid neid ka käsikirjaliste kogumikena välja anda. II maailmasõja võitlejate mälestusi leidub ka teistes Eesti muuseumides.

Käsikirjaliste mälestuste kõrval tuleb esile tõsta trükis ilmunud memuaare ja dokumendikogusid. Sisuliselt algallikate tasemel on Werner Haupti koostatud ülevaade väegrupi „Nord” tegevusest ning väegrupi „Nord” kõrgemate ohvitseride mälestustekogu, mis on kokku pandud kindralmajor Burkhard Müller-Hildebrandi juhtimisel, kuid mõlemas raamatus esineb siiski kahetsusväärselt palju eksitavaid vigu.^[7.] Põhjaliku ülevaate SS-i III Germaani Soomuskorpuse lahinguteest on kirjutanud Wilhelm Tieke.^[8.] Kui ülevaadetes üritatakse toimunut siiski mõnevõrra ilustatult kujutada, siis lahingutes vahetult osalenud meeste mälestused annavad sündmustest realistlikuma pildi. Eriti väärtuslikud on Narva rindel „Tiiger”-tüüpi tanke juhtinud Otto Cariuse memuaarid ning Remi Schrijneni ja tema kaaslaste mälestusi koondav ülevaade.^[9.] Nõukogude poolelt sedavõrd põhjalikke mälestusi antud teema kohta ei ole, mõnevõrra rohkem on meid huvitavatest sündmustest juttu 2. löögiarmee juhataja Ivan Fedjuninski mälestustes.^[10.] Üldiselt on Nõukogude poolel võidelnud meeste mälestused Narva lahingutest napisõnalised, põhjalikumalt käsitleb neid lahinguid oma memuaarides Leningradi rinde suurtükiväe ülem Georgi Odintsov.^[11.]

Konkreetselt Narva lahingutest kirjutatud ülevaadetest tasuks esile tõsta kahte tööd, üks Saksa ja teine Nõukogude poolelt. Richard Landwehri „Narva 1944” annab ülevaate Narva pärast peetud heitlustest peamiselt III soomuskorpuse vaatevinklist lähtudes,^[12.] S. Krivošejevi raamat „Lahing Narva pärast” toetub aga Nõukogude veteranide mälestustele. Küllalt põhjalikult vaatleb Narva lahinguid ka Feodor Paulman oma Eesti „vabastamist” kajastavas ülevaateteoses „Narvast Sõrveni”.^[13.]

Viimasel ajal võib II maailmasõjaga tegelevate Vene ajaloolaste töödes täheldada mitut uut tendentsi. Osa uurijaid üritab Narva all ja Sinimägedes toimunud lahingute tähendust vähendada. Sinimägedes kantud kaotused on paljudele ilmselt tänapäevalgi sedavõrd valus teema, et see on välja jäetud Punaarmee poolt II maailmasõjas kantud kaotuste ülevaatest, kus muidu leiavad kajastamist küllaltki väikese ulatusega operatsioonid. Seda lünka ei suuda täita ka GRU kindralmajor Vladimir Rodin, kes oma Eesti ajaloolaste töödele vastukaaluks koostatud kirjutises mõningaid uusi andmeid esitades küsib retooriliselt, miks ei kasuta Eesti teadlased võimalust tutvuda kõigile kättesaadavate materjalidega Venemaa arhiivides.^[14.] Eesti ajaloolased kasutaksid seda võimalust suurima heameelega, kuid senised Eesti uurijate katsed kasutada Punaarmee arhiividokumente on jäänud väheviljakaks.

Sellist suunda hoitakse vaatamata sellele, et nii mõned Nõukogude perioodil ilmunud tööd kui ka Vene sõjaajaloolaste viimased uurimused on esitanud objektiivsemaid seisukohti. Üsna huvitava pildi 1944. aasta lahingutest annab näiteks Vladimir Bešanovi raamat „Kümme stalinlikku lööki”, kus vaadeldakse uue pilguga neid eesmärke, mis olid Punaarmee operatsioonil väegrupi „Nord” vastu 1944. aasta jaanuaris ja veebruaris.^[15.] Bešanov juhib tähelepanu Nõukogude sõjaajaloolaste tavale esitada Punaarmee pealetungioperatsioonide kirjeldamisel tegelikkust soovitava pähe: pealetungioperatsiooni algsed suured eesmärgid kohendati hiljem tegelikele saavutustele vastavaks. Nii osutab Bešanov, et 1944. aasta algul polnud Punaarmee pealetungi eesmärgiks mitte niivõrd Leningradi vabastamine blokaadirõngast, kuivõrd kogu väegrupi „Nord” purustamine, Baltimaade vallutamine ning tungimine Saksamaa piiridele. Kuna neid eesmärke ei õnnestunud Punaarmeel saavutada, asuti hiljem väitma, et tegelikult olidki operatsiooni eesmärgid piiratud. ^[16.]

Huvitavaks lisaks Bešanovi väidetele on Sergei Anissimovi alternatiivajalooline töö „Variant „BIS””, kus kirjeldatakse, kuidas Punaarmee 1944. aasta sügisel vallutab lisaks Kesk- ja Ida-Euroopale suure osa Lääne-Euroopast. Sündmuste sellise käigu eelduseks on Baltikumi vallutamine 1944. aasta alguses ning sellele järgnenud sissetung Ida-Preisimaale.^[17.] Kuigi Anissimovi raamatu näol pole tegemist ajaloolise uurimusega, seab see 1944. aasta alguses Narva all ja Sinimägedes toimunud lahingud laiemasse konteksti, andes märku, kui oluline oli see suund Nõukogude juhtkonna jaoks.

Eesti uurijad pole Narva lahinguid sedavõrd laias kontekstis seni käsitlenud, peamist tähelepanu on pööratud lahingute käigu kirjeldamisele ning nende tähendusele Eesti ajaloos. Eestikeelsetest ülevaadetest tuleks kõigepealt mainida Sergei Soldatovi raamatut „Sinimägede taustal”^[18.] ning Karl Gailiti ülevaadet Sinimägede lahingutest.^[19.] Arvukalt materjali tollasest heitlustest sisaldub koguteoses „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”.^[20.] Mälestustest tuleks eeskätt mainida Harald Riipalu, Georg Iltali, Harri Renti ja Meinhard Leetmaa raamatutena ilmunud memuaare,^[21.] Eesti idapataljonide meeste mälestustekogumikku ning autorini jõudnud käsikirjalisi või suulisi meenutusi.

Nii ongi kätte kätte jõudnud aeg käsitleda Narva ja Sinimägede lahinguid laiemas perspektiivis, vaadelda mitte ainult eestlaste võitlusi, vaid kõigi lahinguis osalenud üksuste tegevust. Tegemist pole kerge ülesandega, sest mida laiemat teemaderingi autor üritab oma töös haarata, seda keerulisemaks muutub püstitatud eesmärgi saavutamine. Tõsiseks probleemiks selle raamatu kirjutamisel on näiteks sobiva eestikeelse terminoloogia leidmine tollaste sündmuste kirjeldamiseks. Mitu II maailmasõja ajal Eestis kasutusele võetud terminit, nagu näiteks „ruum” või „turmtuli”, kujutavad endast sedavõrd otseseid laene saksa keelest, et nende kasutamisest on üritatud hoiduda. Varasemas kirjanduses kasutatud mõistele „ruum” vastab seetõttu järgnevalt „piirkond” ning „turmtulele” „laustuli”. Samal kombel on üritatud eestistada ka teisi omaaegseid väljendeid, kuigi vahel – näiteks relvanimede puhul – pole see võimalik olnud. Nii on Panzerfaust ikka jäänud tankirusikaks ning samal kombel on omaaegset kõnepruuki kasutades tõlgitud ka teiste relvade nimed. Tihti ka eestikeelses kirjanduses „Tiiger”-tankina tuntud Panzerkampfwagen VI on käesolevas töös nimetatud „Tiiger”-tüüpi tankiks. Mis puutub Saksa iseliikuvatesse suurtükkidesse (Sturmgeschütz), siis on neid siinses töös nimetatud omaaegset terminoloogiat kasutades rünnakkahuriteks, Vene armee puhul on jäädud iseliikuvate suurtükkide juurde. Suupärasemaks on üritatud muuta ka üksuste nimetusi. III SS-Germaani Soomuskorpus kannab raamatus III Germaani Soomuskorpuse nime, 20. SS-Vabatahtlik Eesti Diviis aga Eesti Diviisi nime. Suureks probleemiks on veel auastmed. Kuna Narva all võitlesid Saksa poolel nii Wehrmacht’i kui Relva-SSi üksused, on üritatud auastmeid edasi anda vastavalt sellele, millise üksusega tegemist oli, lisades raamatule ka auastmeid võrdleva tabeli. Wehrmacht’i auastmed on seejuures ühtlustatud Eesti sõjaväes kasutatutega, see tähendab näiteks, et Hauptmann on kapten ja Oberst kolonel. Eesti üksuste puhul on üritatud kasutada sellist auastme vormi, millist antud väeosa ise eelistas kasutada. Kuna Alfons Rebane polnud näiteks Relva-SSiga liitumisest tagasihoidlikult öeldes vaimustatud, on tema puhul kasutatud Wehrmacht’i auastmeid.

Selle sissejuhatuse eesmärgiks pole anda ülevaadet Saksa armee ning Punaarmee ülesehitusest, suurusest ning relvastusest. Huvilisel on nende kohta võimalik leida andmeid varem ilmunud väljaannetest. Kuna järgnevas ülevaates räägitakse kord diviiside, kord pataljonide tegevusest, tuleks siiski mainida, et Saksa diviisi ettenähtud suuruseks oli 1944. aastal 12 000–13 000 meest. Diviis koosnes kolmest jalaväerügemendist, mille suurus pidanuks olema 2500–3000 meest. Jalaväerügement koosnes rügemendi staabist, staabikompaniist ning kolmest pataljonist ja lisaüksustest. Tavalises jalaväepataljonis oli 700–800 meest, pataljonis omakorda oli neli kompaniid ja kompaniis umbkaudu 150 meest. Tegelikkuses oli diviisi ning järelikult kõigi selle osade suurus 30–40% väiksem. Sama kehtib – vahest isegi suuremal määral – Punaarmee diviiside kohta. Täielikult komplekteerituna pidi sinna kuuluma 10 000 mehe ümber, kuid tegelikkuses kõikus diviisi suurus 3000 ja 7000 mehe vahel. Enne pealetungioperatsiooni suudeti rünnakule asuvate diviiside suurus viia tavaliselt 5000–6000 meheni. Nii nagu Saksa diviis, koosnes ka Punaarmee diviis kolmest polgust (mis vastasid Saksa rügemendile) ning lisaüksustest. Ka Punaarmee polgu suurus kõikus 2500–3000 mehe vahel. Polk omakorda jagunes pataljonideks, mis oma suuruselt vastasid enam-vähem Saksa pataljonidele (tavaliselt 500–700 meest). Pataljonid jagunesid roodudeks (vastasid Saksa kompaniidele), mida oli pataljonis, nagu Saksa armeeski, kolm või neli.

Sinimägede lahingute uurimise muudab keeruliseks ka see, et ilmselt ei lõpe need kunagi. Sinimägede lahingud on aastakümneid olnud ägeda ideoloogilise võitluse objektiks. Nõukogude poolel on püütud neid kas maha vaikida, või kui see ebaõnnestub, siis süüdistada iga Sinimägede lahingust rääkivat või neid meenutavat inimest fašismi või Nürnbergis kuritegelikuks kuulutatud Relva-SSi propageerimises. Suurel määral on see seotud vaidlusega, mis käib II maailmasõja käigus Punaarmee vastu võidelnud Eesti sõdurite staatuse ümber.

Nõukogude Liidu seisukohalt oli siin loomulikult kõik selge. Saksa sõjaväes võidelnud meeste näol oli tegemist kodumaa reeturitega, kelle vastu ei saanud tunda mingit halastust. Lääne poolt vaadates polnud küsimus siiski sedavõrd ühetähenduslik. Ühelt poolt oli kahtlemata tegemist vastastega, kelle vastu ei saanud sümpaatiat tunda. Eriti puudutas see vabatahtlikult Saksa armees teeninud mehi ning SS-üksusi, keda peeti natsismi peamiseks toeks. Sellel taustal on arusaadav, et lääneriigid suhtusid mõistvalt NSV Liidu nõudmisse anda talle välja lääneriikide okupatsioonitsooni sattunud NSV Liidu kodanikud. 1945. aastal Jalta nõupidamisel sõlmitud kokkulepe kohaselt kohustusidki lääneriigid tagama selle, et nende okupatsioonitsoonis viibivad NSV Liidu kodanikud saaksid võimaluse tagasi pöörduda oma kodumaale. Mida see säte tegelikkuses tähendab, selle tõlgendamise jätsid riigijuhid alamate ametnike ja sõjaväelaste hooleks. Selle sätte alusel hakati NSV Liidule välja andma ka Saksa armee koosseisus võidelnud mehi, kelle saatus kujunes karmiks. Eriti sünge kuulsuse omandas Saksa armees teeninud kasakate väljaandmine NSV Liidule.

NSV Liidu karm käitumine „kodumaa reeturitega” tekitas lääneriikides kõhedust. Kui poliitikud võisid sellega leppida, siis lääne avalikkuses tekitas see küsimusi. Eesti sõdurite jaoks, kes olid sõja järel Saksamaal lääne okupatsioonitsoonidesse sattunud, võis ametnike hoiak antud küsimuses osutuda saatuslikuks: nende elu sõltus ju tihti sellest, kas mõni Ameerika sõdur või ohvitser oli nõus NSV Liidu esindajate nõudega NSV Liidu kodanikud neile üle anda. Ametlikult polnud lääneriigid Balti riike NSV Liidu osana küll tunnustanud, kuid sõjaväelasteni ei pruukinud see teadmine ulatuda. Sellel taustal tuleb kõrgelt hinnata läänes tegutsevate Eesti diplomaatide aktiivset tegevust, kes selgitasid lääneriikidele ja eriti USA ja Briti sõjaväelastele põhjusi, miks eestlastel tuli II maailmasõjas Saksa sõjaväes võidelda. Paljuski tänu sellele võtsid lääneriikide vastavad ametkonnad üldiselt hoiaku, mille kohaselt Balti riikide kodanikke, sealhulgas Saksa armees võidelnud eestlasi, NSV Liidule välja ei antud.

Paraku polnud lääneriigid oma hoiakutes täielikult ühtsed. Selgeks erandiks kujunesid siin NSV Liidu mõjusfääri jäetud Soome ning väiksemal määral ka Rootsi. Rühma Saksa sõjaväes teeninud baltlaste väljaandmine NSV Liidule tekitas Rootsis siiski sedavõrd suure protestilaine, et seda rohkem enam ei üritatud. Samas tekitas see balti pagulaste seas ebakindluse nende tuleviku suhtes Euroopas, mis pani aluse ulatuslikumale väljarändele Ameerikasse, Kanadasse ning Austraaliasse.

Nende Balti riikide kodanike küsimus, kes olid võidelnud Saksa armees, kerkis üles ka Nürnbergi protsessil, kus Relva-SS-i kuulunud üksused kuulutati kuritegelikuks. Euroopa riikides vastavalt sellele ka käituti, idarindel võidelnud vabatahtlike represseerimine algas vahetult pärast II maailmasõja lõppu. Holland, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Luksemburg jt. riigid olid 1940. aastal Saksamaaga sõjas ja nõnda olid nendest riikidest pärit SS-vabatahtlikud astunud vaenuliku riigi sõjaväkke, mis oli käsitletav riigireetmisena, rootslaste puhul neutraliteediotsuse rikkumisena.

Siiski tekitati balti rahvaste jaoks Nürnbergi protsessi otsuses väike, kuid ülimalt oluline erinevus. Nimelt tõdeti tribunali selgituse kohaselt, et kuritegeliku organisatsiooni liikmeks ei saa pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS-i teenistusse ilma meestele valikuõigust andmata. Nimetatud seletuse kohaselt ei kehti kuritegelikuks kuulutamine rõhuva enamiku läti ja eesti SS-diviisides võidelnud meeste kohta. Eestlaste jaoks oli valikuvabaduse puudumine koguni kolmekordne: esiteks ei lubanud Saksa okupatsioonivõimud luua Eesti sõjaväge, teiseks viidi Wehrmacht’i koosseisu kuulunud eestlaste pataljonid 1944. aasta kevadel sundkorras Relva-SS-i koosseisu ja kolmandaks oli enamik diviisi koosseisus võidelnud meestest 1943.–1944. aastal mobiliseeritud.

Eespool mainitud otsusele tugines Ameerika Ühendriikide Kongressi Põgenikekomisjoni seisukoht, mis on väljendatud komisjoni 1950. aasta 13. septembri kirjas Eesti Vabariigi peakonsulile saadiku ülesannetes New Yorgis, milles öeldakse, et komisjon ei pea Balti Relva-SS-i üksusi Ühendriikide-vastasteks organisatsioonideks, vaid käsitleb neid eraldi ja erinevalt nii nende eesmärgi, ideoloogia, tegevuse kui ka SS-i kuuluvusele hinnangu andmise poolest. See seisukoht avas tuhandetele eesti sõduritele võimaluse emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse, kus nad täiesti enesestmõistetavalt kuulusid sealsetesse sõjaveteranide organisatsioonidesse.

Nõukogude Liidule ei avaldanud sellised seisukohad loomulikult mingit mõju. Saksa armees Punaarmee vastu võitlemine oli piisav süütegu vangilaagrisse saatmiseks või koguni mahalaskmiseks. Samas tasub mainida, et Nõukogude uurimisorganid ei teinud Punaarmee vastu võidelnud meeste kuuluvusel ühte või teise üksusse suuremat vahet. Relva-SS-i kuulumine polnud Nõukogude uurimisorganite jaoks mingi eriline kuritegu, selleks raskemaks hinnati näiteks võitlemist soomepoisina või kuulumist „Erna” pataljoni. Propagandasõjas olid SS-üksustes teeninud mehed aga erilise rünnaku objektiks.

Pikkamööda hakkas Relva-SS-i üksuste eristamine teistest Saksa üksustest maad võtma ka lääneriikides. Oma osa selles etendas ilmselt holokausti käigus toimunud kuritegude teadvustamine, milles osalenud SS-üksusi seostati tavaarvamuses Relva-SS-i meestega, kellel tavaliselt sõjakuritegudega pistmist polnud. Muutunud suhtumise märgiks oli Ronald Reagani valitsemise ajal puhkenud skandaal, kui USA president Ronald Reagan pani Saksamaal II maailmasõjas langenud Saksa sõdurite mälestust austada soovides pärja sõjaväekalmistule, kuhu oli teiste seas maetud ka Relva-SS-i üksustes võidelnud mehi.

Uuel kombel kerkis nimetatud küsimus üles Balti riikide taasiseseisvumise käigus. Ajaloolist mälu taastades asuti siin uuel kombel teadvustama ja väärtustama 1944. aastal Punaarmee vastu peetud võitlusi. Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatatud ajaloolise pärimuse kampaania käigus koguti II maailmasõjas võidelnud meestelt kokku hulgaliselt mälestusi, millele tuginedes hakkasid ilmuma esimesed eesti sõdurite võitlusi kajastavad artiklid järjest julgemaks muutuvas Eesti ajakirjanduses. Hakati ka otsima ja tähistama II maailmasõjas hukkunud sõdurite hauaplatse.

Nõukogude võimude reageering sedalaadi tegevusele oli järsk. Nõukogude Liidu keskajalehtedes asuti eestlasi süüdistama fašismi rehabiliteerimises, Eestis paiknevatele Nõukogude armee üksustele anti korraldus II maailmasõjas hukkunute mälestusmärkide hävitamiseks, mille käigus purustati näiteks „Erna” monument Kautlas ja mälestusristid Porkuni lahinguväljal. Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatusel pidi

7.–8. juulil 1990 Pärnumaal Toris toimuma II maailmasõja ajal Eesti eest võidelnud meeste kokkutulek. TASS paiskas maailma sõnumi Eestis taassündivast fašismist ning 1990. aasta 4. juuli varahommikul lõgistasid 28 Nõukogude soomukit 15 autotäie dessantväelase saatel üle Eesti piiri, jõudsid kell 6.15 Torisse ning okupeerisid asula. Olukord pingestus kiiresti, sõjamehed tegid otsuse kokkutulek ära jätta ning 9. juulil lahkusid dessantväelased Eestist. Balti riikide vastu käivitati läänes äge propagandakampaania, mis eelpool esitatud põhjustel ka uskujaid leidis.

1991. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariik ei löönud siiski kõhklema, vaid asus 1944. aastal Eesti vabaduse eest võidelnud mehi tunnustama ja väärtustama. Seejuures lähtuti arusamaast, et eestlased sõdisid II maailmasõjas Eesti iseseisvuse taastamise eest. Otto Tiefi valitsuse näitel osutati, et eesti sõdurid võitlesid nii natside kui kommunistide vastu ning et oma eesmärkide poolest ei erinenud eestlaste võitlus näiteks soomlaste omast. Sellest arusaamast lähtudes said Eesti vabadusvõitlejad võimaluse veteranidena marssida iseseisvuspäeva paraadil, sõjaliste teenetega vabadusvõitlejatele hakati andma Eesti Vabariigi aumärke. 1994. aastal püstitati Sinimägede lahinguväljale esimene mälestuskivi, üritusel, millega tähistati 50. aasta möödumist kaitselahingutest, esines kaitsevägede juhataja kindral Aleksander Einseln, ette loeti presidendi ja peaministri tervitused. Eestis hakkasid ilmuma 1944. aasta lahinguid kajastavad raamatud, valmis pikem dokumentaalsaade.

Selline tegevus langes loomulikult Venemaa raevuka rünnaku alla. Eestit ja samas suunas tegutsevat Lätit süüdistati fašismi ning sõjakurjategijate rehabiliteerimises. Rünnakute tugevus sõltus seejuures tihti sellest, kui kõrgeks Vene pool hindas konkreetse valitsuse suutlikkust süüdistustele vastu seista. Niipea kui Vene pool tunnetas hoiakutes väikestki kõikumist, tugevdas ta survet. Erilise hoo omandasid rünnakud Balti riikide vastu 1998. aastal, mil näiteks ajaleht Figaro 14. märtsi numbris teatati otseselt, et „Stalini ohvritena on lätlastel raske tunnustada, et nad võitlesid timukate poolel.” Samalaadsete seisukohtadega esinesid Eesti ajakirjanduses ka mitmed „kohalikud” eksperdid, kes jäid järgnenud poleemikas siiski kaotajaks.

Igal juhul õnnestus Eestil oma positsioone antud küsimuses järk-järgult tugevdada. Oluliseks sammuks osutus siin Alfons Rebase riiklike auavaldustega ümbermatmine Eestis, millega Eesti näitas veel kord, et ei kavatse Venemaa propagandamürale alluda. Teatavaks murranguks sai Soome peaministri Paavo Lippose külaskäik 1944. aastal Pupastvere lahinguväljale ning kohtumine Soome sõjaväes võidelnud ning hiljem Eestisse tagasi pöördunud veteranidega. Tartu ülikooli aulas peetud kõnes võrdles Lipponen Eesti saatust II maailmasõjas Soomega ning andis 1944. aastal Eesti eest võidelnud meestele täieliku tunnustuse. Lippose visiidi praktiliseks tagajärjeks oli ka soomepoiste Muuseumi avamine Pupastveres. Arusaam, et Soome kombel võitlesid eestlased II maailmasõjas mitte natsliku Saksamaa, vaid oma vabaduse eest, hakkas üha laiemalt levima.

Uuel tasemel puhkes poleemika 2004. aastal, kui möödus kuuskümmend aastat 1944. aasta kaitselahingutest. Osutades selle tähtpäeva tähistamisele Balti riikides, käivitas Venemaa rahvusvahelisel areenil uue propagandarünnaku, süüdistades Balti riike katsetes II maailmasõja ajalugu ümber kirjutada. Venemaa sellise käitumise põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Kuna Venemaal üritatakse seniajani väita, nagu oleks Eesti 1940. aastal ühinenud NSV Liiduga vabatahtlikult, on massiivne vastuhakk Punaarmee „vabastusmissioonile” sellele teooriale tõsiseks löögiks. Seetõttu üritatakse Eestis 1944. aastal löödud lahinguid kas sootuks maha vaikida või tembeldada need üksikute SS-laste kätetööks, kel Eesti rahva ja progressiivse inimkonnaga mingit pistmist polnud. Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti riigijuhtide käpardlik käitumine 2004. aastal ning sündmused Lihulas andsid Vene propagandamasinale uut hoogu, mis rahvusvahelisel areenil pole Eestile siiski suuremaid tagasilööke kaasa toonud. Mõnes mõttes on Lihula monumendi ümber toimuv koguni tõstnud huvi Eestis 1944. aastal toimunu vastu ning aidanud paremini teadvustada tollaseid sündmusi.

Vahel on arvatud, et 1944. aasta kohta kirjutatud ülevaadete eesmärgiks peaks olema vaidlemine Venemaalt levitavate sedalaadi seisukohtadega ning nende ümberlükkamine. Arvan siiski, et see pole ajaloolaste ülesanne. Ajaloolised uurimused ei peaks kujutama ajalugu kui ilusat muinasjuttu, vaid olemasolevatele erinevatele allikatele tuginedes üritama valgustada sündmusi nii, nagu need tegelikult aset leidsid.

Selle raamatu eesmärgiks pole kedagi õigeks või süüdi mõista. Eestis 1944. aastal erinevas mundris ning erinevate aadete nimel heidelnud mehed said surmas ühtseks. Iga siin langenud mehega kadus meie seast terve maailm, iga sõduri surm on tragöödia. See on seda traagilisem, et need langenud ohverdati kahe maailma ajaloo veriseima diktaatori – Hitleri ja Stalini võimuvõitlusele maailma valitsemise pärast, millel kõlavate aadetega mingit pistmist polnud.

Nii on järgnevat ülevaadet kirjutades mõeldud kõigile 1944. aastal Narva all ning Sinimägedes hukkunud sõduritele, eriti aga siin võidelnud ja langenud eestlastele. Sest erinevalt peaaegu kõigist teistest teadsid need mehed üsna täpselt, mille eest nad võitlesid. Nende ees oli maale tungiv vaenlane, kelle vägivallateod okupatsiooniaastast 1940–1941 olid veel värskelt meeles. Selja taga aga kodune Eestimaa, omaksed ja kallimad, kelle elu ja vabaduse nimel oldi valmis andma kõige kallim – elu.

Asudes kümmekond aastat tagasi korjama mälestusi ja dokumente Eesti saatuseaastatest, toodi mulle Raplamaalt ühe eesti sõduri kaks kirja omastele, mis mõjusid mulle vapustavalt. Minu jaoks võtab üks 1944. aasta kevadel kirjutatud kiri kokku kõik selle, mille pärast noored eesti mehed toona Peipsi järve ääres, Krivasoos, Narva all ja Sinimägedes heitlesid.

11.04.44

Tervist.

Sain Sinu kirja juba mitme päeva eest kätte, aga pakki ei ole veel saanud, küllap tuleb järele. Seekord nüüd aitab, ei maksa enam saata, sest jäälagunemine on ligidal ja sellel ajal oleme meie paar nädalat mandrist isoleeritud. Meil on siin pühad ka väikest viisi, anti viina, veini ja konjakit. ERÜ pakikesi saime ka kaks tükki, ühe vastseliinlastelt, teise Lagedi Naisomakaitselt. Vastseliina pakis oli paar kindaid, karp „Vikingisi”, kirjutusmaterjali ja küpsiseid. Lagedi NOK pakis oli kolm keedetud ja värvitud kanamuna, varrukavapp, suitsusinki, 15 paberossi „Manon” ja küpsiseid. Toidulisaks saime igaüks pühadeks viis kanamuna. Lisaks kõigele saime laupäeval tahvli sokolaadi ja igapäev kompvekke, nii et pühi sai pidada küllalt. Nagu Sa eelmises kirjas kirjutasid, olevat seal kodus nüüd palju kolu ja rahvast, ruumi olevat vähe, nii et kangasteljed olla taga toas. Milleks need seal on. Loigu kuuri all laudade peal on ruumi küllalt. Mis puutub postil käimisse, siis ei ole olukord sugugi nii kohutav nagu Sa arvad. Vaevlemist ei ole mingisugust olnud, ei tea mis sa sellega mõtled. Kas Sul tõesti häbi ei ole saata mulle säärast õpetust: „Arg koer, terve nahk”. Need kes selle õpetuse järgi tegutsevad, tulevad nagu koerad kaikaga maha lüüa ja auku ajada kuski kaugel metsas, et keegi ei teaks, kuhu on maetud see meeste ja pealegi Eesti meeste teotus. Õige mees tegutseb juhtsõna järgi: Kes oma elu hoiab, selle elu on kõige vähem väärt. Õige isamaalane on alati valmis ohverdama oma elu oma isamaa ja rahva eest, sest ei ole ilusamat surma kui kangelassurm. Ja sina peaks ka ikka hakkama olukorrast aru saama ja lõpetama oma Jeremia nutulaulu, muudkui „südantlõhestavas valus” ja „sinu kurb ema” ja muud säärased lollused. Loodan, et Sa viimaks ükskord mõistuse pähe võtad ka selle koha pealt, sest Sa oled ju kindlasti kuulnud nende „vabastajate” tegudest Peipsi läänekaldal, mõne tunniga hulk inimesi ära tapetud ja surnuks piinatud. Kui need elajad peaksid kunagi pääsema meie kodumaale püsivamalt, kas või nädalakski, siis ei ole eesti rahvast enam rahvast nimekirjas. Sellepärast peame kõik oma jõud pingutama võitluseks vaenlase vastu. Nii nagu meie siin seisame valvel nii ööd kui päevad, valmis tagasi lööma igat pealetungi, nii peate ka teie seal tagalas pingutama oma jõud, et saaks tehtud, mis tarvis. Võibolla, et ma saan tulla põllutöö ajaks koju, teeks raskemad tööd ära. Igatahes võid Sa vallavanemale seda rääkida, tema teab, kuidas seda asja ajada. Sa võid anda avalduse sisse kolme nädala peale, kui niipalju saab, aitab küll. Kui annad avalduse siis, sea nii, et kui peaks saama puhkuse, siis esimesest maist alates. Sel ajal algab juba seemendamine ja kartulipanemine, eeltööd teete muidugi ennem ära, nii et ma tulen ja hakkan kohe pihta (kui ma tulla saan) sest ma ei tule mitte sellepärast, et igatsen koju, vaid sellepärast, et teil kevadised tööd saaks kiiremini tehtud. Kojuigatsust ma veel tundnud ei ole, sest ega ma laps ei ole, kes igatseb ema järgi nii kui see vähe eemale jääb. Kui siis maa tahe on hakaku Ruts põllutööga pihta, ärgu viivitagu midagi, sest maad sööti jätta ei maksa. Ärge mu õunapuid enne sidemetest lahti päästke, kui peale 1. maid siis kui pungad veidi roosaks löövad. Sedapuhku siis jälle nägemiseni.

Juku

Neile õunapuude pärast südant valutanud sõjameestele ma selle raamatu ka pühendan.