Читать книгу Sinimäed 1944 - Mart Laar - Страница 8

Araabia numbritega on tähistatud Saksa ja nõukogude armeed. Rooma numbritega Saksa armeekorpused. Retreat from Leningrad. Army Group North 1944–1945. Edited by Steven A. Newton.

Nii lükati kategooriliselt tagasi Küchleri ettepanek väegrupp Leningradi alt kaugemale tõmmata, samas ei saanud Küchler positsioonide hoidmiseks aga lisajõude. Selline asjade areng vastas igati Nõukogude väejuhatuse plaanidele. Sakslaste taandumine Leningradi alt enne punaväe suurrrünnakut oleks olnud Punaarmee juhtkonnale tõeliselt mustaks stsenaariumiks, kuigi ka selleks oli Punaarmee juhtkonnas plaan välja töötatud. Kuid Stalini eesmärgiks polnud mitte Leningradi deblokeerimine, vaid väegrupi „Nord” täielik purustamine. Selleks pidi väegrupp „Nord” aga ootama Punaarmee pealetungi oma senistel positsioonidel. Peab tunnistama, et selles küsimuses osutus Hitler Stalini parimaks liitlaseks.

Siiski ei kavatsenud Küchler Hitleri korraldusi täht-tähelt täita. Kuigi tal oli keelatud taandumisele isegi mõelda, alustas Küchler selleks salamisi ettevalmistusi. Need keskendusid nii uute kaitseliinide ning viivituspositsioonide ehitamisele väegrupi tagalas kui ka võimalike taandumisteede väljatöötamisele ning kindlustamisele.^[29.] 1944. aasta esimestel nädalatel alustas Küchler suure saladuskatte all üksuste väljatõmbamist eesliinilt ning nende paigutamist tagumistele kaitseliinidele. Eriti puudutas see suurtükiväge, mille säilitamist Küchler pidas Punaarmee pealetungi peatamise seisukohast ülioluliseks. Suurtükivägi ja oskuslik tulejuhtimine kompenseerisid sakslaste jaoks osaliselt allajäämise elavjõu suuruses, mistõttu raskesuurtükiväe kaotamine olnuks nende jaoks katastroof.

Mis aga kõige tähtsam: 1944. aasta alguseks oli Leningradi all seisvate Saksa üksuste selja taga valmimas terve uus kaitseliin, millele oli antud nimeks „Panther”. See oli osa niinimetatud Idavallist, Soome lahest kuni Musta mereni kavandatud kaitseliinide süsteemist, mis selle ainsa osana peaaegu valmis ehitati. Kaitseliini rajamist juhtis kindralmajor Erich Abberger, väegrupi „Nord” Kõrgem Pioneeriüksuste Ülem, kes kuulus 1941. aastal nende väheste Saksa ohvitseride hulka, kes esitasid oma ülemusele kirjaliku protestiavalduse Julgeolekupolitsei ja SD üksuste vägivallaaktide kohta juutide suhtes. Kaitseliini pikkuseks oli 500 kilomeetrit, millest 160 kilomeetrit oli kaetud Peipsi järvega. Tööd kaitseliinil algasid

1943. aasta septembris ning aasta lõpuks oli rajatud 37 kilomeetrit tankitõrjekraave, 1345 laskepesa, 5460 tavalist punkrit, 645 betoonpunkrit ja 75 teraspunkrit. Ehitustöödel rakendati 30 000 tsiviilisikut kohaliku elanikkonna seast, 17 000 sõdurit ja 7000 organisatsiooni „Todt” liiget.^[30.] Punaarmee suurpealetungi alguseks polnud tööd kaitseliinil siiski lõpule viidud. Kaitseliini lõunalõigus olid tööd jõudnud üsna kaugele, põhjas olid need aga alles algusjärgus.

Väegrupi „Nord” ettevalmistused taandumiseks ei jäänud märkamata Soomes, kus need tekitasid tõsist ärevust. Soome olukord oli 1943. aastal lõpuks muutunud keeruliseks. Olles II maailmasõjas Saksamaa sunnitud liitlaseks, ei sõdinud Soome aga mitte Hitleri, vaid oma rahvusliku sõltumatuse eest. 1943. aasta suveks oli Soome juhtkond jõudnud veendumusele, et Saksamaa ei suuda sõda võita ning asus ettevaatlikult otsima võimalusi sõjast väljumiseks. Samas saadi nii majanduslikult kui sõjaliselt Saksamaast sõltuvas Soomes hästi aru, et seda on võimalik teha vaid Saksamaaga avalikku konflikti sattumata. Soome juhtkond kartis, et avaliku konfliktiga kaasneb Soome okupeerimine Saksamaa poolt. Vähemalt sama suureks ohuks Soomele oleks aga olnud Saksamaa täielik eemaldumine Soomest, mis oleks Soome jätnud idanaabri meelevalda. Mõlemad lahendused oleksid viinud Soome iseseisvuse hävimisele.^[31.]

Oluliselt kergendas Soome olukorda Hitleri ja Mannerheimi erisuhe. Hitler austas Mannerheimi ning tunnustas tema teeneid võitluses bolševismi vastu. Heaks märgiks Hitleri hoiakust oli tema ootamatu külaskäik Soome 1942. aasta juunis, et õnnitleda marssalit tema 75. sünnipäeval. Kuu aega hiljem tehtud vastukülaskäigul kinkis Mannerheim Hitlerile kuulsa soome püstolkuulipilduja „Suomi”, millega Hitler järgmisel päeval rahulolevalt ringi käis.

Hitleri sümpaatia Mannerheimi vastu osutus sageli kõrgemaks sõjalis-poliitilistest kaalutlustest. Hitler teadis, et Saksamaa taandumine Soome lahe lõunakaldalt jätaks Soome kaitseta ning sunniks ta sõjast väljuma. Seetõttu välistas ta isegi sellisest lahendusest rääkimise, konsulteerides Mannerheimiga väiksemategi väegruppi „Nord” puudutavate muudatuste juures. 1943. aasta sügisel sai Hitler teada, et soomlased on mures „Panther”-liini rajamise pärast ning palus oma sideohvitseril Soomes, jalaväekindral Waldemar Erfurthil soomlastele teatada, et kindlustustööd Peipsi ja Narva jõe läänekaldal on pelgalt ettevaatusabinõu, mis ei tähenda üldist taganemist. Erfurth omal poolt tegi Wehrmacht’i kõrgemale ülemjuhatusele ettepaneku saata Mannerheimi rahustama suurtükiväekindral Alfred Jodl, kes 14. oktoobril 1943 külastas Mannerheimi tema peakorteris Mikkelis ja kinnitas sakslaste jätkuvat toetust Soomele.^[32.] Jodli visiit ei hajutanud siiski soomlaste umbusku, kes jälgisid lahe lõunakaldal toimuvat üha suurema ärevusega. Siit sai ilmselt ka alguse kava moodustada Eestis soomlaste oma luureüksus, kes hoiaks neid kursis sakslaste tegevusega. 1944. aastal moodustatigi eestlastest koosnev „Haukka”-rühm, mis lisaks soomlastele töötas aga ka rahvusliku vastupanuliikumise heaks.

Eestis ei teatud lähenevast ohust esialgu midagi. Kuigi õhus oli tunda ärevust, piirdusid rindeuudised lahingutega Eestist kaugemal. Eestis võidi seetõttu elada tavalist argielu. Sõjaaeg oli küll karm, kuid nälga polnud. Rahvas heitis nalja ersatskauba üle, millega püüti asendada puuduvaid tarbekaupu. Vastumeelsus Saksa okupatsiooni suhtes aina kasvas. Oli selge, et hitlerlikult Saksamaalt polnud eesti rahval midagi head loota. Küllaltki tabavalt võttis olukorra kokku rahva seas ringi liikuv lugu kahest talumehest, kes tulnud üles Toompeale ja vaadanud Pika Hermanni tornis lehvivat haakristilippu. Esimene talumees ütelnud teisele: „Näe, Juak, verev lipp jälle Toompeal. Teine vastanud: Ei tuu ole too, tuul, näed, on valge ring keskel. – See ei loe miskit, tuul on ju rist peale tõmmatud.”

1944. aasta alguses astus tubli sammu edasi ka rahvuslik vastupanuliikumine, mis nii nagu teistelgi Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks langenud rahvastel oli suunatud korraga nii natsliku Saksamaa kui kommunistliku Venemaa vastu. Rahvuslik vastupanuliikumine tugines Atlandi Harta põhimõtetele ning orienteerus ühemõtteliselt demokraatlikule läänele, tegutsedes käsikäes Eesti Vabariigi diplomaatiliste esindustega läänes. Kuigi rahvuslik vastupanuliikumine ei tegutsenud sõjaliselt Saksamaa vastu, ei pooldanud see eestlaste mobiliseerimist Saksa armeesse, kutsudes neid eestlasi, keda ähvardas Saksa armeesse võtmine, põgenema Soome ning liituma Soome armeega. Rahvuslik vastupanuliikumine oli kontaktis ka Eesti riikluse kandjaga, professor Jüri Uluotsaga, kes Eesti viimase peaministrina täitis põhiseaduse kohaselt presidendi kohuseid, kuna president oli Siberisse küüditatud ning seega oma ametiülesannetest eemaldatud. Rahvuslik vastupanuliikumine oli seisukohal, et tuleks astuda samme põrandaaluse Vabariigi Valitsuse moodustamiseks, mida Uluots pidas esialgu veel enneaegseks. Vastupanuliikumine tegutses siiski küllalt sügaval põranda all, laiema avalikkuse ette jõudis tema tegevus peamiselt lendlehtede kaudu. 1943. aasta lõpus valitses Eestis jõulurahu.

Eesti rindeüksuste jaoks aastavahetus rahulik polnud. Võitles ju eestlasi mitmetel rinnetel ja armeedes. 1941. aastal Wehrmacht’iga liitunud vabatahtlikest moodustatud idapataljonidest olid 1944. aasta algul Novgorodi juures ja Ilmeni järve ääres rindel 658. ja 659. pataljon, 660. pataljon ning täienduspataljon asusid Narva taga ja 657. kompanii Staraja Russa juures. Lahinguolukorras olid 1943. aastal Neveli lähistel lahingusse paisatud 3. Eesti SS-Brigaadi sõdurid. 45. rügemendi I pataljoni uusaastarahu rikkusid ära Vene partisanid. Just siis, kui mehed olid peolauda istumas, anti teada, et pataljoni lähedale metsa on koondunud sadakond partisani. Partisanid piirati sisse, kuid nende likvideerimine lükati edasi hommiku peale. Öösel püüdsid partisanid siin-seal piiramisrõngast välja murda, ent löödi tagasi. Kui aga pataljon hommikul otsustavaks rünnakuks valmistus, selgus, et partisane enam pole. Märkamatult olid nad vahipostidest mööda hiilinud ning kadunud.^[33.] Neveli all olid rindel ka 286. ja 288. politseipataljon, mis olid formeeritud 1943. aasta kevadel ja suvel politseinikest ning tagavaraüksustest kokku kraabitud meestest ja saadetud algul Leetu ja hiljem Valgevenesse partisanide vastu võitlema.

1943. aastal Eesti Leegionist eraldatud pataljon „Narva” oli rindel

Dnepri ääres. 1944. aastat tervitasid venelased kell 22.00. Eestlaste vastutervitus järgnes eesti aja järgi kaks tundi hiljem. Sel puhul anti vastase pihta laustuld kõikidest relvadest. Esimesel jaanuaril kostis venelaste poolel grammofonimängu ja kaevikute kohal lehvis loosung: Willkommen in die russische Kriegsgefangenschaft! Eestlaste kuulipilduja tegi plakatist mõne sekundiga räbalad.^[34.]

Seoses sakslaste valmistumisega kaitseks Pantriliinil koondati 1943. aasta lõpuks Pihkva ümbrusse ka 1941. aastal kaitsepataljonidena formeeritud eesti üksused, nüüd politseipataljonid nr. 37, 38 ja 40 ning politsei-pioneeripataljon nr. 42. Varem oli neid rakendatud kogu väegrupi „Nord” tagalapiirkonna ulatuses, nüüd aga, seoses 207. julgestusdiviisi vastutusala kokkutõmbamisega vaid Eesti alale alates 1943. aasta oktoobrist, paigutati nad 285. julgestusdiviisile alluvatena Pihkva ümbrusse ja piki Pihkva järve kallast Pihkvast põhja poole.

Eestlasi ei võidelnud mitte ainult Saksa armees. Tuhanded eesti noormehed, kes ei soovinud võidelda Relva-SS-i üksuste koosseisus, olid 1943. aastal põgenenud üle lahe Soome ja astunud Soome armee ridadesse. Eestlastest moodustati Soomes omaette üksus – 200. jalaväerügement, mis sai korraliku väljaõppe. Rügemendist pidi saama selle vaimse juhi kapten Karl Talpaku arvates tulevase Eesti sõjaväe tuumik, mis õigel ajal Eestisse tagasi pöördudes suudaks taastada Eesti iseseisvuse.^[35.]

Arvukalt oli eestlasi ka vastaspoolel – Punaarmee ridades. 1941. aastal mobiliseeris Nõukogude Liit Eestist üle 30 000 mehe. Lisaks oli hulgaliselt eesti sõjamehi olnud ka Punaarmee 22. Laskurkorpuses, niinimetatud Eesti Territoriaalkorpuses, kuid sattudes Pihkvamaal sakslaste haardesse, andis neist suurem osa end vangi. Venemaal koondati eestlased esialgu tööpataljonidesse, mis meenutasid rohkem vangilaagreid ja olidki allutatud NKVD Laagrite Peavalitsusele, ning kus näljas ja külmas hukkus tuhandeid. Näis, nagu oleks nõukogude võim just seda taotlenudki. 1941. aasta lõpul alustati eestlaste koondamist kaheks laskurdiviisiks ja tagavarapolguks, mis 1942. aastal laskurkorpuseks ühendati. 1942.

aasta detsembris paisati korpus Velikije Luki all rindele. Korpus kandis neis lahinguis raskeid kaotusi, osa eestlasi jooksis sakslaste poolele üle. Väljalangenud asendati venelaste ja Venemaa eestlastega. Selle tagajärjel muutus mõnevõrra nii korpuse rahvuslik koosseis kui ka ideoloogiline atmosfäär. Rindele ei saadetud korpuse jalaväeüksusi uuesti siiski enne, kui Eesti saatus oli faktiliselt otsustatud. Seniks jäid nad Kõrgema Ülemjuhatuse ja erinevate rinnete reservi. 1944. aastal algas Laskurkorpuse meestele pidulikult: nii korpuse komandörid kui ka seda külastanud Eesti NSV võimukandjad kinnitasid, et peagi ollakse Eestis tagasi, sest ettevalmistused Saksa vägede purustamiseks Leningradi all on lõpule jõudnud.