Читать книгу Sinimäed 1944 - Mart Laar - Страница 7

Saksamaa jaoks algas 1944. aasta süngetes värvides. Kui Hitler ise oli säilitanud vähemalt väliselt endise optimismi, siis Saksa armee juhtkonnas valitses arvamus, et ees ei seisa mitte võitlus võidu, vaid elu pärast. Paljud kõrgemad väejuhid olid veendunud, et Saksa armeel ei jätku enam jõudu sedavõrd pika rindejoone kaitsmiseks ning ta tuleb Saksamaa piiridele tagasi tõmmata. Eriti ohustatuks pidas oma olukorda väegrupp „Nord” ülemjuhataja kindral-feldmarssal Georg von Küchler. 1881. aastal Ida-Preisimaal junkru perekonnas sündinud Küchler äratas tähelepanu I maailmasõjas, jäädes Hitlerile silma 1930. aastatel Ida-Preisimaal teenides. 1939. aastal marssis Küchler, Ida-Preisimaal asuva I. armeekorpuse komandeeriv kindral, koos Himmleri ja Erich Kochiga Saksa vägede eesotsas sisse Leedult annekteeritud Klaipedasse. Küchler hiilgas sõjakäigul Poola vastu, teenides siin välja Raudristi Rüütliristi. Sellest ajast pärineb aga ka esimene Küchleri konflikt natsliku juhtkonnaga. Nimelt ignoreeris Küchler Himmleri korraldusi, andes sõjakohtu alla iga Saksa sõduri, kes tarvitas vägivalda kohalike elanike vastu. See võinuks kaasa tuua Küchleri karjääri lõpu, kuid 1940. aastal osales ta sedavõrd silmapaistvalt Prantsuse kampaanias – saades siin Dunkerque vallutamise eest hüüdnime General Dünkirchen –, et tema kõrvalejätmine sõjakäigust idas osutus mõeldamatuks. 1941. aastal juhtis Küchler väegrupi „Nord” vasakul tiival 18. armeed, mis puhastas muuhulgas punaväest ka Eesti. 1942. aasta jaanuaris tõstis Hitler Küchleri Wilhelm von Leebi asemel väegrupi „Nord” ülemjuhatajaks. Partisaniliikumise mahasurumiseks oma tagalas kasutas Küchler karme meetodeid, mis tõid talle hiljem süüdimõistva otsuse Nürnbergi tribunalis ning lühikese vangistuse Landsbergi vanglas. Üldiselt sattus aristokraatlik Küchler Hitleriga aga järjest suuremasse konflikti, julgemata talle siiski avalikult vastu astuda.^[27.] Samal ajal oli tegemist professionaalse sõjaväelasega, kes ei lasknud end mõjutada Hitleri ilukõnest.

Nii polnud sugugi juhuslik, et peaaaegu samal ajal kui Kremlis – ehk

1943. aasta detsembris – arutati olukorda idarinde põhjalõigus ka väegrupi „Nord” staabis. Väegrupp oli 1943. aasta jooksul sunnitud teistesse rindelõikudesse saatma suure hulga oma väekoondisi, järelejäänud jõududest ei piisanud rindejoone kaitsmiseks. Seetõttu pöördus Küchler korduvalt Hitleri poole ettepanekutega tõmmata väegrupp tagasi vähemalt Narva jõe – Peipsi järve joonele. Küchler ennustas, et kui väegrupile ei anta luba Leningradi alt taanduda, lõigatakse ette nihutatud Saksa armeeüksused Punaarmee rünnaku korral ära ning purustatakse. Saksa luure oli 1943. aasta lõpus Küchlerile esitatud ülevaates küllalt täpselt ära määranud Punaarmee eelseisva suurpealetungi peamised suunad ja eesmärgid.^[28.] Väegrupi „Nord” luureülema ettekannetest vastu vaatav pilt sundis Küchlerit veelgi tungivamalt taotlema Hitlerilt luba tõmmata Saksa väed Leningradi alt välja.

Paraku polnud Küchleri ettepanekutel lootust läbi minna. Esiteks välistas Hitler Leningradi alt taandumise põhjusel, et see võib vähendada Soome kaitsetahet ning kaasa tuua Soome väljalangemise sõjast. Soome etendas Hitleri strateegilistes plaanides üliolulist rolli, tema sõjas hoidmiseks oli Hitler valmis kasutama kõiki vahendeid. Teiseks ei jaganud mitmed Küchleri alluvad tema pessimismi. Vahetult Leningradi all seisva 18. armee ülemjuhataja ratsaväekindral Georg Lindemanni tugevaks küljeks polnud mitte hea arusaamine strateegiast, vaid vankumatu usk võidusse. Hitleri juurde kutsutuna kinnitas Lindemann veendunult, et 18. armee suudab oma positsioone igal juhul hoida ega tagane Leningradi alt kuskile. Lindemanni õigustuseks võib öelda, et ühel korral oli ta Punaarmee suurrünnaku Leningradi all tõepoolest juba tagasi löönud. Just Lindemannile alluvad üksused etendasid otsustavat rolli 2. Löögiarmee läbimurdekatse purustamises Volhovi soodes 1942. aastal. Sakslaste võit oli sel korral olnud sedavõrd mõjus, et antud lõigus punavägesid juhtinud ning sakslaste kätte vangi langenud kindralleitnant Andrei Vlassov asus koostööle sakslastega ning tõusis Vene Vabastusarmee etteotsa. Paraku unustas Lindemann, et kahe aasta jooksul oli jõudude vahekord idarindel otsustavalt muutunud. Seda ei arvestanud oma plaanides ka Hitler, kellele Lindemanni optimistlik hoiak oli Küchleri pessimismist tunduvalt lähedasem.