Читать книгу Mitmekülgne konservatism - Mart Laar - Страница 5

Erinevalt kahest teisest peamisest XIX sajandi jooksul arenenud ideoloogiast – sotsialismist ja liberalismist – ei püüdle konservatism lõppeesmärgina parema ühiskonna poole. Konservatism ei väida, et teatavad lahendused kehtivad alati ja igal pool, kuid usub, et mõned ideed kehtivad alati ja konservatismi põhieesmärk on neid ideid säilitada ja edasi arendada.

Konservatism peab iga inimest ainulaadseks ja kõigist teistest erinevaks. Individuaalsus ei ole tingitud kultuurist, vaid on inimsuse olemuslik aspekt. See ainulaadsus seletab konservatismi peamist aluspõhimõtet, mille kohaselt kõik inimesed on võrdselt väärtuslikud.

Et inimesed on erinevad, on konservatismi kõige tähtsam poliitiline põhimõte igaühe vabadus valida, kujundada oma elu ja teha oma otsuseid. Püüe muuta inimesed ühesuguseks rüvetab nende ainulaadsust ning seetõttu eitab konservatism kollektivismi, mis seab enamuse võimu üksikisiku õigustest kõrgemale. Kuid vabad üksikisikud ei ole ka aatomid – nagu inglise keeles öeldakse, inimene üksi ei ole saar. Me sünnime inimeste kogukonda ning alles kokkupuude teistega annab inimeste vabadusele tõelise sisu. Vabadus ei tulene ühiskondlikust vaakumist ega eksisteeri selles, vaid tuleneb ühiskondlikust arengust ja paradoksaalselt ka asjaolust, et inimesed ei kasuta oma vabadust vabadusena, et teha mis tahes hetkel just seda, mis neile pähe tuleb. Vabadus peab olema piiratud teiste inimeste õigusega vabadusele ja teisi arvesse võttes.

Ühiskonna kõrgeim eesmärk ei saa olla midagi muud kui iga üksikisiku eesmärkide summa. Ühiskond ei seisa igast inimolendist kõrgemal, vaid on üksikisikute, perekondade, ettevõtete, institutsioonide, normide ja kultuuri – isiku juurte ja lähtepunktide summa. Seega usuvad konservatiivid, et ühiskonda ei saa taandada lihtsalt suvalisele üksikisikute kogumikule. Konservatism ei võrdsusta riiki ega poliitilist kogukonda ühiskonnaga, vaid väidab, et iga riik koosneb tohutust hulgast väikestest ja suurtest mineviku- ja olevikukogukondadest, mis on omavahel seotud ja mis üheskoos moodustavad äärmiselt keeruka organismi.

Seetõttu tahavad konservatiivid vabadust, kuid see peab olema ühendatud ühiskondliku vastutusega, mis on suurem kui seadusega kehtestatud kohustused. Konservatiivid soovivad reformida selleks, et säilitada, kuid eelistavad, et reformid tulenevad miljonite inimeste vabast valikust, mitte poliitilistest käskudest ja otsustest. Konservatism on ilmselgelt vastu vasakpoolsele plaanimajandusele, mis käsitleb inimesi mutrikestena kollektiivi plaanides. Konservatism on vastu fašismile ja rassistlikele ideoloogiatele, mis mõõdavad isiku väärikust väliste kriteeriumide alusel, ja lihtsustatud majanduslikule liberalismile, mis ei mõista, et inimesed vajavad vabaduse sisustamiseks kultuuri.

Konservatism erineb sotsiaaldemokraatiast, sotsialismist ja liberalismist. Isegi oma mõõdukates variantides lähtub sotisaaldemokraatia ideest, et tugeva riigivõimuga saab luua parema ühiskonna ning seetõttu alahindab sfääri, mis tuleks jätta üksikisikutele ja väiksematele kogukondadele. Sotsialism on radikaalne, kollektivistlik emantsipatsionistlik ideoloogia, mis rõhutab majanduslikke raamistikke ja seetõttu alahindab nii kultuuri kui ka traditsioonide osa ühiskonnas. Sotsialism ei ole end kunagi kokku sobitanud üksikisiku vabaduse või asjaoluga, et ühiskond peab seetõttu aktsepteerima inimestevahelisi erinevusi. Lihtsustatud majanduslik liberalism peab üksikisikut ratsionaalseks tegutsejaks, ilma kultuuri või ajaloota inimeseks. Seetõttu alahindab liberalism inimeste vajadust kogukonna järele ja ühiskonna vajadust poliitiliste meetmete järele, millega hoitakse ära vaba turumajanduse negatiivsed tagajärjed.

Riigi ja turu toetajate vaheline poliitiline lõhe on liiga lihtsustatud ega võta arvesse paljusid tänapäeva tähtsaid probleeme. Üleilmastumise kiiluvees kogeme varjatud ebakindlust, mis tegelikult tuleneb kuuluvuse ja kogukonnatunde kaotamisest. Kosmopoliitse üleilmastumise ideoloogia, mis keskendub vabadusele ja lõpututele võimalustele, ei ole arvesse võtnud asjaolu, et ühiskonda kuulumine ja traditsioonid on olulised muutuste ümbritsemiseks turvalisuse raamistikuga. Muutus ilma seaduspärase põhjenduseta on sama, mis ilma langevarjuta kaljult alla hüppamine.

* Kogu artikkel loetav trükiväljaandes.

1 C. Arvanitopoulos (ed.), Reforming Europe: The Role of the Centre-Right, The Constantinos Karamanlis Institute for Democracy Series on European and International Affairs, DOI 10.1007/978-3-642-00560-2-7, (c) Constantinos Karamanlis Institute for Democracy, Ateena 2009. [ ↵ ]