Читать книгу Mitmekülgne konservatism - Mart Laar - Страница 6

Tänapäevane konservatism tähistab maailmavaadet ja ideoloogiat, mis ühendab väärtuspõhise arusaama ühiskonnast, parempoolsuse ja demokraatia. Eesti keeles võiks konservatismi igati nimetada ka alalhoidlikkuseks. Et erinevates keelekeskkondades ja kultuuriruumides elavad inimesed sellest paralleelist ühtviisi aru saaksid, oleks otstarbekas seda ka pidevalt meelde tuletada.

Kui väärtuspõhisust, parempoolsust ja demokraatiat konservatiivse ideoloogia kontekstis pisut lahti mõtestada, siis näeme, et need parameetrid on ühest küljest olnud võrdlemisi jäävad, kuid teisest küljest pidevas arengus ja muutumises. Väärtuspõhisus kuulub lahutamatult kokku traditsioonidega. Väärtused kujunevad ajas ja on püsivad ehk seega konservatiivsed. Väärtused ei saa olla relatiivsed või kiires muutumises, nagu mõni muu ideoloogia armastab rõhutada, vaid need kannavad endas inimeste ajaloolist mälu, kombeid, veendumusi, põlvkondlikku järjepidevust ja püsivat arusaama sellest, mis on õige ja mis vale. Kuid inimesed muutuvad, ühiskond muutub ja seega muutuvad ka väärtused ning muutub ka konservatism. Seega pole konservatism kivistunud, vaid ajas arenev ideoloogia, säilitades aga kindla vundamendi, millel põhinevad veendumused. Konservatism on vastu voluntaristlikele otsustele, kampaanialikele ümberkorraldustele ja vägivaldsetele muudatustele ühiskonnakorralduses, kuid toetab igati ühiskonna kaasajastamist. Kaasaegne konservatism vastandub samavõrd reaktsioonilisusele kui sotsialismile ja liberalismile.

Tihtipeale ei ole ühist arusaama, mida mõista parempoolsuse all. Konservatiivsel – liberaalsel teljel on see konservatiivsus. Turumajandus – käsumajandus teljel on see turumajandus. Isikuvabadus – kollektivism teljel on see isikuvabadus. Eraomand – riiklik (ühiskondlik) omand teljel kindlasti eraomand. Kultuuri säilimine versus majanduslik pragmatism suhtes aga kultuuri säilimine. Rahvuslus – internatsionalism teljel aga rahvuslus. Seda loetelu võiks pikalt jätkata, kuid kui kõikide alternatiivide parempoolsed pooled kokku liita, saame küllaltki selge raamistiku konservatismile. Konservatismi võimelisuse tõttu ajas muutuda ja ühiskonnas kohaneda on seda kohati nimetatud ka järjepidevaks liberalismiks. Nagu me allpool näeme, ei olegi selline hinnang väga vale, kuigi ei pruugi tõsikonservatiividele meeldida.

Demokraatia on ühiskonnas võrdlemisi noor valitsemisvorm. Demokraatia juured on küll juba Vana-Kreekas, V sajandi Ateenas enne Kristust, kuid meelevaldne oleks kõrvutada vana-aja ja kaasaegset demokraatiat. Konservatiivsus on olnud mõnedel etappidel skeptiline demokraatia kiire laienemise suhtes, kuid samas sellega hästi kohanenud ja kujunenud demokraatia kõige tugevamaks väärtustajaks. Just konservatiivid seisid kõige selgemalt vastu XX sajandi inimvaenulikele ideoloogiatele: kommunismile, natsionaalsotsialismile ja fašismile. Seega kuulub konservatism vastupidiselt nii mõnelegi arvamusele kaasaegsesse, modernsesse ühiskonda, kuid tal on selgelt ajalooline ulatus. Paljuski on konservatism kaasaegsem kui sotsialism. On ju sotsialistlikud (sund)võrdsustamisideed vanemad kui meie ajalooteadvus. Meieni on jõudnud selliseid utoopiaid vanadest idamaadest ja Vana-Kreekast. Mõnevõrra rohkem hiliskeskajast ja varasest uusajast. Tänapäevase pilguga lugedes neid pööraseid ideid inimühiskonda ümber korraldada ja inimesest kujundada mutrike sotsiaalses masinavärgis, nagu väljendusid Mably, Morelli, More „Utoopias” ja Campanella „Päikeselinnas”, on sotsialismi algideed päris hirmuäratavad.

Konservatism ei olegi tekkinud õigupoolest kui ideoloogia, vaid kui vastuseis pöörastele ideoloogiatele. Mõttevooluks on see ehk kujunenud pika aja vältel, järk-järgult, olles pidevas muutumises ja arenemises. Konservatismi alguseks võiks tinglikult pidada Inglismaa 1688. aasta revolutsiooni, mille käigus sündis konstitutsiooniline monarhia, lubati esmakordselt opositsiooni olemasolu ja sellele laoti esimene kaasaegse demokraatia vundament. Võib tunduda paradoksina, et kaasaegse alalhoidlikkuse ideed kandsid kuni XIX sajandi keskpaigani pigem viigid kui toorid, kes end liberaalideks pidasid, toorid aga jäid pigem reaktsiooniliste ideede taha. Kaasaegne alalhoidlikkus ongi pigem segu liberaalsest majandusest ja konservatiivsetest väärtushinnangutest.

Konservatismi kui mõttevoolu teket on seostatud Edmund Burke’i (kes ise oli liberaalne Briti parlamendisaadik ega pidanud end sugugi konservatiiviks) Prantsuse revolutsiooni vastase terava pamfletiga „Mõtteid Prantsuse revolutsioonist” (1790). Ent paradoksina sai Burke’ist konservatismi isa, kuna konservatismi mõistet hakati samastama Prantsuse revolutsiooni vastaste ideede ja tegevusega. Sellest ajast on üks konservatismi mõiste sisu olnud vastuseis revolutsioonidele ja ühiskonna vägivaldsele ümberkorraldamisele. Burke tegelikult ei eitanud muutuste vajadust ühiskonnas ja samuti mitte Prantsusmaal, kuid rõhutas, et need ei tohi aset leida vägivaldselt ja läbimõtlematult. Ühiskond peab arenema stabiilselt, tuginedes traditsioonidele ja varasemale pärandile ning kogemusele ja iga-suguste muutuste valgusel tuleb säilitada nii palju endistest väärtustest kui võimalik. Revolutsioon aga lõhub väärtused ning viib ühiskonna varem või hiljem türanniani. Muudatused ühiskonnas peaksid saama alguse ülevalt, valitseva eliidi läbimõeldud tegevuse tulemusena, mitte aga valitsemise põhimõtteid tundva lihtrahva spontaanse algatusena. Briti 1688. a võimu-vahetust pidas Burke vajalikuks ja tõi seda eeskujuks, kuidas on võimalik viia ühiskonnas läbi ümberkorraldusi ilma suuremate vapustusteta. Burke pidas ühiskonda koos hoidvaks jõuks eetikat ja moraali ning nägi hea arengumudelina Briti teed, kus ühiskond on järkjärgult suutnud vajalikud muutused läbi viia, säilitades paindliku monarhiavormi ja traditsioonid, kuid vältides vägivaldseid revolutsioonilisi vapustusi.

Burke’ist alates on konservatismile õigustamatult hakatud külge kleepima mainet, et see on ideoloogia, mis on suunatud kõigi muutuste vastu ja seda mõistetavalt konservatismi ideeliste vastaste – algul liberaalide ning hiljem sotsialistide ja kommunistide – poolt. Kahtlemata on ajaloos alati eksisteerinud tagurlik ideoloogia. Nii oli XVIII – XIX sajandil ja nii on see ka tänapäeval, aga seda konservatismiga samastada on ekslik. Teisalt tekkis XIX sajandil ka taktikaline konservatiivsus: võimule tulnud poliitilised jõud (liberaalid, sotsialistid) hakkasid oma võimu kindlustamise nimel muutusi pelgama ja võtsid ette abinõusid vältimaks revolutsioonide teket.

Kui XIX sajandi alguse konservatiive võis pidada demokraatia suhtes skeptilisemateks kui liberaale, siis olukord muutus sajandi hilisematel aastakümnetel. Klassikaliseks näiteks on Suurbritannia, kus konservatiivid kehtestasid 1830ndatel aastatel lühiajaliselt isegi naiste valimisõiguse (tõsi küll, väga kõrge varandusliku tsensuse alusel), mille aga liberaalid võimule saades tühistasid. Kuni XIX sajandi teise pooleni õigustasid konservatiivid aga valimistsensuste säilitamist põhjendusega, et sellekohase ettevalmistuseta ja piisava varata inimesed viivad ühiskonna võimule pääsedes kao-sesse. Inimene, kellel pole vara, hakkab omakasust lähtudes kasutama oma võimupositsiooni isiklikes huvides ja jätab ühiskonna kui terviku huvid taga-plaanile. Liberaalid seevastu nägid valijaskonna laiendamises endi potentsiaalsete toetajate suurendamise võimalust ja seetõttu seisid tsensuste alandamise eest. Paraku võttis praktilised sammud valimistsensuse alandamisel ette just konservatiivide valitsus 1880. aastatel.

XVIII – XIX sajandi konservatismi ja liberalismi kõrvutades nähtub selgelt, et konservatiivide jaoks olid ühiskonna terviklikkus ja stabiilsus tähtsad, liberaalide tähelepanu keskpunktis aga üksikisik, tema õigused, vabadus ja huvide kaitse. Ühiskonna funktsioon oli üksikisikule need õigused ja vabadused tagada. Küsimuses, kas ühiskonnal peab olema võimalus ka kasutada võimu ja jõudu, et üksikisikuid korrale kutsuda, liberaalide seas üksmeelt ei olnud, kuid selle ajastu suurimaid mõtlejaid John Stuart Mill vastas sellele küsimusele „jah” ning sai hiljem seetõttu ka oluliseks konservatiivse mõtte edendajaks.

Üks konservatiivide ja liberaalide filosoofilisi eriarvamusi on olnud suhtumine inimloomusesse. Konservatiivid on olnud seisukohal, et inimene on oma olemuselt halb ja egoistlik ning seetõttu teeb teistele inimestele pigem kurja kui head, kui tema käitumist ei ohjeldata. Selleks ohjeldajaks sai aga olla riik oma võimu, seaduste, kohtu, politsei ja sõjaväega. Selline suhtumine inimesse haakus Thomas Hobbesi „Leviathanis” kirjeldatud kaose seisundiga, kus inimesed pidasid kõikide sõda kõikide vastu ega suutnud vägivalda ületada muul moel, kui oma vabadust piirates anda riigile voli endi üle valitseda. Riik seevastu omab võimet edendada traditsioonile tuginedes ühishuvisid ja väärtusi. Liberaalide arvamus oli aga John Locke’il tuginev tõlgendus, et inimene on loomuselt hea ja ühiskond pigem rikub teda. Inimesele maksimaalse tegevusvabaduse võimaldamisega jõutakse paremasse ühiskonda. Seetõttu peab ka ühiskond kohtlema inimest „hellalt ja mõistvalt” ning karistamine pole kasvatamiseks hea vahend. Sotsialistid väitsid, et inimene on abitu ega saa iseseisvalt hakkama. Ta vajab eeskostet ja kaitset.

Hilisemad kriitikud on konservatiivide seisukohta pidanud liiga võimukeskseks, liberaalide oma aga sinisilmseks ning praktiline ühiskond on valinud kesktee. Seega ei ole neil filosoofilistel vaatenurkadel inimesele olnud sedavõrd erinevat mõju, kui esmapilgul tundub. Sotsialistide arusaam on aga tootnud õpitud abitust ja viinud vastutustunde pideva vähenemiseni.

Konservatismi seisukohalt on märkimisväärne tähtsus John Stuart Millil. Tema teost „Vabadusest” peetakse klassikalise liberalismi üheks peateoseks. Kuid Mill, kes XIX sajandil kandis liberaalseid ideid, oleks tänapäeva kontekstis kindlasti konservatiiv. Milli üks keskseid tõdemusi oli, et vabadus kui printsiip ei saa rakenduda enne, kui inimkond on selleks valmis. See väide seab kahtluse alla liberaalide postulaadi, et inimene on loomult hea, vaid pigem viitab vajadusele inimest kasvatada. Samuti väidab Mill, et inimest võib sundida tegema positiivseid tegusid, kuna inimene võib tegemata jät-misega teha samuti kurja. Liberalismi hilisema klassiku Ludwig von Mises’e positsioonilt ei ole sellisel seisukohal liberalismiga mitte midagi ühist. Lisaks õigustas Mill türanni tapmist kui kodanikualgatuse väljendust, mis pälvis teravat kriitikat just liberaalide hulgas. Jättes türanni tapmise kui kahtlase väärtusega ettevõtmise kõrvale, kannab Milli ideid just XX sajandi konservatism ja neile on selja keeranud liberalism.

Konservatiivid kujunesid erinevate nimede all alates XVII sajandi lõpust Suurbritannias, XVIII sajandi lõpust USA-s ja Prantsusmaal ning XIX sajandil enamike õhtumaiste demokraatiate üheks ideeliseks põhivooluks ning poliitiliseks jõuks, kus püsivad tänini. Kui XVIII ja XIX sajandil olid nende põhioponentideks liberaalid, siis XX sajandi alguses hakkasid viimaseid järkjärgult kõrvale tõrjuma sotsialistid. Konservatiivid olid selleks ajaks võtnud üle enamuse klassikalise liberalismi loosungitest, kuid säilitanud oma väärtuspõhise ühiskonnakäsitluse, mistõttu mitmel maal (eeskätt Suurbritannias) jäid liberaalid nende varju. Sotsialistid, kes rõhutasid ühiskonna suurt täht-sust ja riigi aktiivset rolli majanduselu, rahanduse ja sotsiaalpoliitika korraldamisel ning võrdsuse tagamisel, surusid omakorda konservatiive isikukesksemale positsioonile. Konservatiivid kritiseerisid eriti sotsialistide „sundvõrdsustamispoliitikat” progresseeruvate maksude ja inimeste kunstlikule võrdsustamisele suunatud seaduste abil. Konservatiivid kajastasid kartust, et sotsialistide poliitika suurendab vägivalda ja ebakindlust ning võib tuua võimule selle liikumise diktaatorlikud voolud – fašismi, kommunismi ja natsionaalsotsialismi, nagu mitmetes riikides juhtuski.

Pärast Teist maailmasõda muutus maailmakorraldus päris põhjalikult. Natsionaalsotsialism purustati ja keelustati. Mõned fašismi sugemetega autoritaarsed režiimid säilisid, kuid kaotasid globaalses plaanis ligitõmbavuse. Küll mitmekordistas oma võimsust kommunism, haarates enda alla lisaks NSV Liidule ka Ida-Euroopa, Hiina ja osa Indo-Hiinast, lisaks veel mõned väiksemad saarekesed Ladina-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Kujunes bipolaarne maailm, mis seadis demokraatliku maailma ette hoopis teistsugused koostöönõuded. Selle koostöö väljenduseks olid NATO ja Euroopa Majandusühendus. Toimunud protsessid eeldasid koostöö tõhustamist ka poliitilisel kaardil. Konservatiivid, liberaalid ja sotsialistid jäid edaspidigi konkurentideks, kuid üha enam tekkis parempoolsete ja vasakpoolsete koalitsioonivalitsusi, et kaitsta demokraatiat ja tõrjuda tagasi kommunismi. Konservatiivide panus liberaalsele majanduspoliitikale ja inimõiguste kaitsele tugevnes veelgi, eriti seeläbi, et inimõiguste küsimus muutus külma sõja lõppfaasis keskseks ideoloogiliseks vaidlusteemaks demokraatliku lääne ja kommunistliku ida vahel. Ideoloogilises propagandasõjas jäi konservatismile liigse vanameelsuse maik jätkuvalt külge ka läänes. Seda renomeed kartsid isegi kolm ehk kõige suuremat XX sajandi parempoolset filosoofi Karl Popper, Hannah Arendt ja Friedrich von Hayek, kes tajusid endi nimetamist konservatiivideks rünnakuna vabaduse ideoloogia vastu ja püüdsid sellist mainet igati tagasi tõrjuda. Ometi on kaasajal neid raske ka kellekski muuks pidada kui konservatiivideks.

1970ndate lõpul ja 1980ndatel kujunes välja konservatismis uus suund – neokonservatism ehk uusparempoolsus. Neokonservatism tõi konservatiivsete väärtuste ja liberaalse majanduse sümbioosi kui kaasaegse alalhoidliku poliitika nurgakivi juba jõuliselt välja. Majanduspoliitikat, moraaliküsimusi ja riigivalitsemist hakkasid neokonservatiivid vaatama lahus. Majanduses asusid neokonservatiivid täieliku vabaturumajanduse, rahanduses monetarismi ja maksupoliitikas madalate maksude positsioonile. Moraaliküsimustes toimus aga teatav tagasipöördumine varasemate väärtushinnangute juurde. Eriti tugevnes religiooni rõhutamine, tugeva perekonna väärtustamine ja abortide keelustamise nõue. Riikluses tõusis uuesti päevakorda väärtuste ja demokraatia levitamise küsimus, milles oodati riigi jõulisemat sekkumist. Välispoliitikas avaldus see jõu ja surve õigustamisena rahvusvahelistes suhe-tes. Ronald Reagani tähesõdade programmi, mis kiirendas NSV Liidu ja kommunistliku maailma kokkuvarisemist ning Kuuba interventsiooni tagasi-tõrjumist Grenadas, peetakse selle doktriini edukateks väljendusteks. Afganistani ja Iraagi sõja tagajärgi aga ei oska täna veel keegi ennustada.

Konservatismi moderniseerimine sundis vaatama tulevikku ka sotsialiste. Anthony Giddensi (Briti peaministri Tony Blairi põhilisi ideedegeneraatoreid) kolmanda tee ideoloogia püüdis importida sotsialismi hulgaliselt parempoolseid ideid, tõstes selle läbi Briti leiboristide konkurentsivõimet, kuid tekitades rahvusvahelises sotsialistlikus liikumises vasakpoolse tiiva uue tõusu. Tänapäeval on vasak-sotsialistid saamas ülekaalu „kolmanda tee” mõistlike sotsialistide üle. Viimane ülemaailmne majanduskriis tõi kaasa vasakpoolsete tõlgenduse, et selle põhjuseks on liiga vähene majanduse reguleerimine ja liiga suur turusuhete osakaal. Parempoolsed jõudsid aga risti vastupidisele järeldusele: just jäik ja ülemäärane reglementeerimine majanduses on toonud kaasa majanduskriisi, kuna maailmamajandus ei suutnud enam paindlikult reageerida kriisinähtustele siis, kui tagasilööki oleks saanud veel vältida. Täna on tõsine põhjus muretseda raha kontrollimatu juurdetrükkimise, üle jõu laenamise ja tohutu võlgu elamise pärast, mis kummitab maailma hüperinflatsiooniga, inimeste säästude kadumise ja globaalse elatustaseme langusega. Konservatiivse majanduspoliitika põhimõtetest kinnipidamine oleks sellist olukorda võinud ära hoida.

See kõik lükkab ümber ideoloogiate lõpu teooriad ja näitab, et ideoloogiad küll pidevalt muutuvad, kuid ideoloogiline vastasseis ei kao kuhugi. Alalhoidlikkus on olnud alati individuaalsem kui sotsialism. Seega ka riigiti mitmekesisem. Niisiis ei saa alalhoidlikkus Eestis olla sama, mis Suurbritannias, Ameerikas, Saksamaal või isegi Soomes. Alahoidlikkus areneb alati koos ühiskonnaga, tõrjudes voluntaristlikke eksperimente, kuid viies järjekindlalt ellu vajalikke uuendusi. Seega ei saa alalhoidlikkus Eestis olla ka sama, mis see oli sada või isegi kümme aastat tagasi. Seepärast ei olegi kunagi olnud ühtset ja universaalset konservatismi teooriat ega ideoloogiat. Ja see omakorda tõestab, et maailm ei saa elada ettekirjutatud mudelite järgi, mille on keegi „geenius” kabinetivaikuses välja mõelnud.