Читать книгу Mitmekülgne konservatism - Mart Laar - Страница 7

„Ismid” viitavad „traditsioonilistele”, universaalsetele ja kõikehõlmavatele „vanadele” ideoloogiatele, mis olid poliitika mõtestamisel olulised alates Prantsuse revolutsioonist kuni Teise maailmasõjani. 1960ndatel täheldati üsna üksmeelselt „vanade ideoloogiate ajastu lõppu”, mida ilmestas ühelt poolt nii uute ideoloogiate (feminism, ökologism, usuline fundamentalism, multikultuursus) lisandumine vanade kõrvale kui ka olulised muutused vanades ideoloogiates endis. Parlamentaarse poliitika teostamine ja poliitika mõtestamine muutus oluliselt eelkõige tänu saavutatud kõrgemale materiaalse heaolu tasemele ning uutele massikommunikatsioonivahenditele (toimus üleminek trükikultuurilt visuaalsele meediale). Kui varem ideoloogiad võitlesid üksteisega ainsa, kõikehõlmava ja õige üleühiskondliku mõtestaja ja kontrollija positsiooni pärast, siis nüüd sai indiviidi valikuvabadus ja valikute paljusus enesestmõistetavaks normiks nii lähisuhtes, religioonis kui ka maa-ilmavaates, mistõttu poliitika keskendus terviknägemustelt rohkem üksik-küsimustele, stabiilsetelt sotsiaalsetelt klassidelt grupi-identiteetidele ning kodanike valimiskäitumine grupi või klassilojaalsusest maailmavaatelisele valikule ja muutlikule erakondlikule eelistusele.

Kui sotsiaalmajandusliku arengu kõrgem tase ja uute kommunikatsioonivahendite tulek avasid uksed liberaaldemokraatlikule ideoloogiate „turule” – nii võiks öelda olukorra kohta, kus maailmavaate kui toote pakkujaid on mitu, valiku ja selle „headuse” üle otsustab kodanik suveräänselt ise kui vaba valikut teostav tarbija, tooteid turustatakse eelkõige toote mainet kujundades eesmärgiga võita võimalikult suurt nõudlust ning toote pakkumine on otseses sõltuvuses nõudlusest –, siis traditsioonilised ideoloogiad tekkisid olukorras, kus üksteisest isoleerunud külaühiskondadest koosnevast traditsioonilisest ühiskonnast sai linnastuv ning üks, ühine ja jagatud industriaalühiskond. Ideoloogiad olid nii vahendiks kui ka tulemuseks selles protsessis, milles tekkisid sotsiaalselt solidaarsed klassid, jaotuvus klassidesse oli suhteliselt stabiilne ja staatiline, sotsiaalsetest klassidest lähtusid nii ideoloogilised võitlused, parteisüsteemid kui ka poliitika teostamine.

Erinevad klassid ja grupid järgisid küll erinevaid ideoloogiaid, kuid lisaks arenevale riiklikule haridus- ja üleühiskondlikule haldussüsteemile, tekitasid ja hoidsid alal ühiskondlikku sidusust ka uut liiki maailmavaateline mõtlemine, taju ja käitumine. Vastanduti ideoloogiliselt küll teiste gruppide või klassidega, kuid siiski tajuti selgelt ka kuulumist ühte ühiskondlikku ja kultuurilisse tervikusse. Ideoloogiad olid seega gruppide ja klasside eneseteadvuse ja ühiskonna mõtestamise viisiks, mis külaühiskondades ei olnud võimalik ega veel ka vajalik ning mis industriaalühiskonnas aitas tagada ka ühiskondlikku sidusust.

Ideoloogiatest sai seega kõige mõttekam ja vajalikum viis, kuidas mõtestada inimsuhteid ja ühiskondlikku korda. Ideoloogiad ühendasid kogukonda nii, nagu traditsioonilises ühiskonnas oli seda teinud kristlus ja tavad-traditsioonid, kuid varasemast religioonist erinevalt tekkis ideoloogiaid kohe alguses mitu, mitte üks. Kuna ideoloogiad tekkisid vastandumistes, olid igaühel neist omad pooldajad ja vastased, igal ideoloogial on omad atraktiivsused pooldajate jaoks ning omad põhjused kriitikaks vastaste poolelt.

Ideoloogiatest said kui „prillid”, millega vaadates tekkis vaatlejal ühiskonnast lihtsustatud, korrastatud ja selge pilt. Pelgalt oma silmadega ringi vaadates ei „näe” inimesed „kogukonda”, „ühiskonda”, „kodanikuühiskonda”, Euroopat, rahvust, kultuuri, Lääne tsivilisatsiooni ega maailma. Selliseid ettekujutusi inimkooslustest või ettekujutletud inimkooslusi ei ole võimalik nähagi ilma „prillideta”, mis niiviisi ühiskonda mõtestavad. „Prillide” analoogia pole mõeldud ideoloogiate halvustamiseks. Vastupidi, ilma ideeliste „prillideta” ei ole inimesed kunagi hakkama saanud. Olgu nendeks „prillideks” ideoloogiad, religioonid, teaduslikud analüüsid või filosoofiad – ilma nendeta ei ole inimestel võimalik hoomatavalt „reaalsust” tajuda. „Prillid” kaardistavad, üldistavad ja lihtsustavad keeruka, kompleksse, oma olemuselt suuremal määral seosetu, seaduspärasusteta ja kaootilise inimühiskonna lihtsaks üldiseks „reaalsuseks” umbes samamoodi, nagu gloobus esitab lihtsustatud kujul maakera. Tulemuseks olev „reaalsus” ei ole ratsionaalne tõde, sest ratsionaalselt, objektiivselt ja ühemõtteliselt ühiskonda ja inimsuhtluse kõiki tahke (näiteks inimloomust, seksuaalmoraali, õiglust, vabadust jms) lõpuni analüüsida ja tõestada polegi võimalik. Küll aga on inimeste, gruppide ja ühiskondade ideoloogia kõige tõepärasem ja reaalsem kirjeldus sellest, kuidas vastavad inimkooslused ise tajuvad end kultuuri, ühiskonna ja inimkonna osana.

Inimesel, kel on vastavad „prillid peas”, läheb pilt mitte üksnes selgeks, vaid kaootiline mitmevärviline pilt muutub selgelt must-valgeks, kus on paigas nii hea ja halb, kui ka see, kuidas on õige kõike mõista: inimloomust, õiglust ja ebaõiglust inimsuhetes ning ühiskonnas ja maailmas toimuvat. Vaid selget maailmavaadet omavad inimesed – isegi siis, kui see maailma-vaade on usuliselt fundamentalistlik või ideoloogiliselt äärmuslik –, on palju paremas olukorras maailmavaateta inimestega võrreldes.^[1.] Iseäranis sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste kriiside ajal vajavad inimesed olukorraga toimetulekuks selget ja lihtsat taju ning tunnetust oma olukorrast ja „iseendast” ehk identiteedist üksikisiku, grupi, klassi või ühiskonnana.

Maailmavaatelised veendumused toimivad lõppeks küllalt lihtsal kujul – inimesed usuvad „madalatesse maksudesse”, minimaalsesse riiki, sotsiaalsesse õiglusesse või rahvusesse ja rahvuskultuuri üsna sama lihtsal moel, nagu kunagi usuti, et Jeesus Kristus sündis neitsist ja on ainus tee Jumala juurde. Uskumuse ja veendumuse teeb elujõuliseks ja tugevaks see, kui ta aitab indiviidil, grupil, kultuuril või ühiskonnal positiivselt ja korrastatult mõtestada olnut, olevat ja tulevat, kui ta toetab positiivset mina-pilti (identiteeti ja enesehinnangut), aitab seada mõtestatud eesmärke ning pürgida nende suunas. Kõige efektiivsem uskumus on selline, millesse suhtutakse kui reaalsuskirjeldusse ehk mille enesestmõistetavus on niivõrd suur, et seda ei teadvustatagi isikliku või grupiviisilise „uskumusena”. Näiteks eestlastena me „ei usu” end olevat eurooplased. Kui meilt küsitaks, kas ja kui piisava tõestusmaterjali alusel me usume end olevat eurooplased, me kahtleks küsija terves mõistuses. Ja hästi teeme. Me oleme eurooplased samamoodi, nagu Jeesus sündis neitsist. Arutelu ja analüüsi, väite ja põhjenduse, erinevate arvamuste ja tõlgenduste alates kaotab uskumus automaatselt oma elujõu. Ratsionaalne, objektiivne ja teaduslik analüüs lagundaks jagatud uskumused.

Nii usuliste kui ka ideoloogiliste uskumuste toimimise puhul polegi kuigivõrd oluline, kas nendes sõnastatud eesmärkideni jõutakse või mitte. Uskumused toimivad alati „siin ja praegu” ehk need mõtestavad olevikulist hetke teekonnal, kus me antud hetkel oleme. Kas jõutakse või kui realistlik on jõuda heaoluriigini, kommunismini, tuhandeaastase aarialaste riigini, „vendluse, võrdsuse ja vabaduse” ühiskonnani, surmajärgselt taevariigi või paradiisini, on alati olnud teisejärguline. Eestlastena me usume ühisesse kultuurilisse päritolusse ning Eesti kultuuri ja rahva säilimisse. Meie usu tugevusest sõltub meie kultuurilise mina-pildi, eneseteadvuse ja sihitunnetuse tugevus ning ka see, kui selge tunnetusega me oma teekonda käime. Teekond ise on palju olulisem selgest arusaamisest teekonna alguse ja lõpu kohta. Me ei vaja tõsiteaduslikku, detailset ja ratsionaalset analüüsi eestluse tekkimisest ja põlvnemisest ega ka selget nägemust, millises vormis, kui pikaks tulevikuks ja millisel määral eestlus kindlasti säilima peab. Oluline on vaid see üks ja ainus võimalik – „siin ja praegu”.

Inimeste vahel jagatud uskumuste puhul on subjektiivne reaalsustunnetus seega olulisem ratsionaalsest ja objektiivsest tõest. Maailmavaade muutub jagatuks ja ühendavaks inimeste vahel peamiselt jagatud kogemuste põhjal. Palgatöölisel ja ettevõtjal, mõisnikul ja talupojal, monarhil ja kodanlasel, rikkal ja vaesel, mehel ja naisel, mitte ainult et ei pea, vaid enamasti ka ei ole ühte ja jagatud arusaama sellest, milline on hea ühiskond või „milliste prillidega” on õige ühiskonda mõtestada, kuna ka nende elulised kogemused erinevad üksteisest. Tõde elust ja ühiskonnast on – vähemalt arenenud ühiskonnas – kogemuslik ning kogemuste erinevuste tõttu tekivad ühiskonnas loomu-päraselt ka jagunemised erinevatesse maailmavaatelistesse gruppidesse.

Järgnevalt käsitlen põgusalt ideid, mida pean käsitletavate ideoloogiate puhul kõige olulisemateks. Alustan „vanimatest” ideoloogiatest – liberalismist, konservatismist ja sotsialismist; seejärel, peale kommunismi ja fašismi kui revolutsiooniliste ideoloogiate, lõpetan kristliku demokraatiaga, mis erandina ei kuulu otseselt „vanade ideoloogiate” hulka ning tekib „traditsiooniliste ideoloogiate” ajastu lõpul ehk vahetult pärast Teist maailmasõda.

Liberalism lähtub eelkõige individualismist ja vabast turust. Inimene peaks saama olla vaba, kuid vaba mitte ainult orjusest, rõhumisest ja ahelatest, vaid vaba ka oma meelsuselt, teadvuselt ja võimetelt. Vabadus eeldab seega ka isikupärast eneseteadvust, autonoomsete otsuste tegemise võimet ning võimete hulgas ka julgust end isikupäraselt teostada. Inimene, kelle „valikud” on kammitsetud sellest, mida riik, isa, mees, kuningas, enamus, avalik arvamus, mood, reklaam, tavad, ühiskondlikud (sh „hea isa” või „seksika naise”) stereotüübid ja rollid ette kirjutavad, ei ole autentselt ja isikupära-selt vaba. Et kaitsta inimeste individuaalset vabadust, on liberalismil eriliseks aateks sõna- ja arvamusvabadus ning antipaatia tsensuuri ja meelsuskontrolli vastu. Ei ole traditsiooni, uskumust, hoiakuid, eluviise ja moraali, milles ei võiks kahelda ja mida ei võiks arvustada, niivõrd kuivõrd arvustatakse ratsionaalselt ning oma arvamust peale ei suruta.

Sellise maailmavaatelise hoiaku nõrkuseks on, et see on sotsiaalselt efektiivsem arvustaja ja lammutajana, mitte ülesehitaja ja sidususe loojana. Kui kõikide kõiki veendumusi võib vaidlustada – näiteks usuvabaduse tingimustes on mistahes isiku või grupi usk üleühiskondlikult võttes ükskõik, keegi ei pea mitte ainult uskuma samamoodi, vaid võib ka mitte uskuda ja mainitud usust üldse mitte hoolida – on veendumuste omamisel juba iseenesest väga kõrge hind ning jagatud veendumuste kujunemine raskendatud. Vastastikku jagatud veendumustel ja arusaamistel aga inimkooslused alates perekonnast, sõprussuhtest kuni ühenduste, kogukondade ja kultuurideni koos just püsivadki. Üheks suureks tugevuseks on aga käsitlus inimese õnnest. Vaid inimene ise tunnetab, mis täpselt teda õnnelikuks teeb ja millises koguses ning ka oma õnne suunas pürgida saab vaid ta ise. Keegi teine ei saa teda püsivalt õnnelikuks teha ega suuda ka teada, mis teda õnnelikuks teeb.

Et vabad inimesed vajavad üksteisega suhtlemiseks ja erimeelsuste lahendamiseks ka ühiseid reegleid, on indiviidide õiguste piiramine paratamatu, kuid seda tehakse inimeste nõusolekul ning vastavalt kehtestatud seadustele (mitte omavoliliselt), mis kohtlevad kõiki ühtmoodi. Liberalism algas, kui vaba turumajandust pooldavad kodanlased vastandusid feodalismiaegse absolutistliku võimukorraldusega (kirik, aristokraatia, monarhia). Kui esimesed liberaalid olid kodanlased, siis nende järel on järjest enamad ühiskondlikud klassid ja grupid soovinud poliitilise võrdsuse ja vabaduse laienemist ka neile. Kui „jõukad valgenahalised mehed” said majanduslikult vabaks ja poliitiliselt võrdseks ning olid veel vastu „vaeste meeste”, naiste ja musta-nahaliste poliitilisele võrdsusele, võitlesid „vanad liberaalid” sisuliselt „uute liberaalide” vastu. Seaduse ees ja poliitilistelt õigustelt võrdseks saada on hiljem soovinud ka seksuaalvähemused ja kultuurilised vähemused. Võtmeküsimus nendes vastandumistes on olnud: „Kas nad (orjad, naised, homoseksuaalid, omandimakse mitte maksvad mehed) saavad ise hakkama?” Või vajab ori toimetulekuks orjapidajat, naine meest, mustanahaline valgenahalist?

Liberalismi jaoks on oluline ka küsimus sellest, mis kuulub erasfääri (mis on eraasi) ja mis avalikku sfääri (mille osas on vaja üldkehtivaid reegleid). Inimest ennast puudutavas peaks ta olema oma valikutes ja õnnetaotlustes vaba. Tänasel päeval usutakse valdavalt, et ühiskonnad on muutunud järjest vabamaks ning valikute hulk on järjest laienenud. Näiteks abordi ja samasooliste abielu legaliseerimisel muudab riik sisuliselt abordi ja abielupaaride seksuaalse orientatsiooni eraasjaks ehk inimeste vabaks valikuks, mille puhul selle valiku headus pole avalikult reguleeritud ning kõik ühiskonnaliikmed on kohustatud sallima kõiki, kes legaalselt lubatud valikuid teostavad. Teiselt poolt aga reguleerivad ja piiravad arenenud (ja „vabadeks ja liberaalseteks” peetavad) riigid inimeste valikuid mitmetes valdkondades – nt suitsetamine ja alkoholi tarbimine – suuremal määral ja viisil kui vähem arenenud ühiskonnad.

Konservatismi esimene lootus oli, et areng liberalismi, sotsialismi ja demokraatia suunas on ajutine ning vana režiim (monarh, aristokraatia, kirik, seisused) tuleb peagi tagasi.^[2.] „Kunagi olnud” valitsemiskorrad ei „tule tagasi” päris samasugusel kujul, kuid aastasadade jooksul välja kujunenud ja seetõttu toimiv ühiskondliku korra mudel nägi ette kirikut, mis õpetas ja hoidis alal ühiskondlikke väärtusi, monarhi, kes kaitses korda ja omandit ning aristokraate, kes kaitsesid ühiskonda despootlike kuningate ja lihtrahva türannia eest.

Kui liberaalid uskusid, et ühiskonna toimimiseks vajalikud moraalsed sidemed tekivad „vaba turu toimimise” kaasnähtustena ning peaksid olema inimeste endi otsustada, rõhutasid konservatiivid religiooni osatähtsust ühiste uskumuste ja väärtuste ning inimestevaheliste moraalsete sidemete alalhoidjana. Religiooni väärtustab konservatism kultuurilise traditsioonina, mitte isikliku veendumusena või usuliselt motiveeritud poliitikana. Isiklikud usulised veendumused pole poliitikas kuigivõrd olulised, usulistest veendumustest tulenev radikaalne poliitika võib aga ühiskondlikku korda ja traditsioone lagundada samavõrd kui kommunistlik või vabariiklik revolutsioon.

Kultuurreligioon, nagu näiteks eestlaste luterlus, iirlaste katoliiklus ja rumeenlaste õigeusklikkus, esindab samaaegselt kõiki ühiskonnaliikmeid ja on sümboolselt ka kehastatud kõigi ühiskonnaliikmete poolt (näiteks niivõrd, kui me kujutame ette, et „jõulude ajal käiakse kirikus” ning seda uskumust väljendavad jõuludeaegsed jumalateenistused). Kultuurreligioonil on omad rituaalid (näiteks vabariigi aastapäeva jumalateenistus) ja sümbolid („Su üle Jumal valvaku” fraas Eesti hümnis), kuid see toimib lahus inimeste ja usugruppide usulistest valikutest. Kultuurreligioon väljendab sümboolselt meie etnilist või rahvuslikku identiteeti, sellele omast iseloomu ja väärtusi.

Teine konservatismile omane tunnus on pragmatism ehk otsuste tegemine vastavalt vajadustele ja oludele, ettevaatlikult ning väikeste sammudena, mitte veendumustepõhiselt ja revolutsiooniliselt. Nii mõtestatult ei tohiks riigil olla ühtki suurt programmilist „maailmaparandamise” eesmärki omaette – sotsialistlikku võrdsust, rassipuhtust ega ka üleilmseid inimõigusi –, mida kehtestada. Konservatismi „isaks” peetav Edmund Burke (1728–1797) oli oma kommentaarides Prantsuse revolutsiooni kohta igati nõus, et sealne vana valitsemiskord omas vigu ja vajas muutusi, kuid ta oli samas ühemõtteliselt vastu ka poliitikale, mis taotleb ühekorraga kogu varasema kui vale kõiges uueks muutmist (monarhia kukutamist ta ei pooldanud). Aastasadu püsinud uskumused, tavad ja moraalireeglid annavad aluse ühiskonna jagatud identiteedile, on kui „teerada”, mis on olnud enne meid ja jätkub peale meid, millel me tunnetame enda seotust nii esivanemate kui ka järeltulevate põlvkondadega. Inimõiguste, võrdsuse, õigluse ja vabaduse põhine veendumuspoliitika on aga kui reis teadmata kohast („ükskõik kust”) tundmatusse („igale poole mujale”).

Euroopa hilises ajaloos on korduvalt püütud pöörata „uut puhast lehte”, mõista kuritegeliku ja väärana hukka olnud absolutistlik, fašistlik, kommunistlik, rassistlik, totalitaarne ja suletud ühiskond ja kord ühes tükis ja tervikuna ning alustada „uut”, õiglast ja head ühiskonda. Selline lähenemine iseenesest aitab küll mõelda tänasest ühiskonnast kui „heast”, kuid ei aita õppida varasemast ajaloost.

Nii liberaalsete, sotsialistlike, usuliste või äärmusparempoolsete maailmaparandamiskatsete viga seisneb ka selles, et tõde ja täiuslikkus võivad olla inimühiskonnas saavutamatud – ühiskond on kui Tallinn-Tartu maantee, mis võib olla küll piisavalt toimivas korras, aga lõplikult valmis ei saa ilmselt kunagi – ning võivad olla ka inimese loomuse ja inimühiskonna olemusega vastuolus.

Inimene vajab moraalset korda, kindlustustunnet ja mõtestatust, millele toetuda, mitte niivõrd individuaalset vabadust kujundada välja iseendast ja ühiskonnast omaenda nägemust, millega seejärel konkureerida loendamatute teiste nägemustega ning millesse uskumise tagajärgede eest võtta enda kanda kogu vastutus ja koorem.

Ka ei ole inimene loomu poolest hea (liberalism) või potentsiaalselt hea (saab heaks hästi korraldatud sotsialistliku ühiskonna tulemusena). Inimloomus on ebatäiuslik ja sõltuv. Liberaalide nägemus enesekesksest ja ise-endaga-toime-tulevast autentsest inimesest kirjeldab kas väga väheseid inimesi või neidki vaid teatud inimsuhetes. Enamus inimesi osalevad enamus ajast paljudes sõltuvus- või võimusuhetes, kus sõltumata sellest, kas ollakse autoriteetsel positsioonil või allutakse ja järgitakse – üksteisest sõltutakse igal juhul. Tööandjad sõltuvad töövõtjatest ja vastupidi ning mõlemad sõltuvad ettevõttest kui organisatsioonist ja süsteemist. Ülikooli õppejõud omab autoriteeti tudengite üle tänu sellele, et ta on osa ülikoolist kui organiseerunud inimkooslusest ja allub ülikoolile kui oma tööandjale. Supermarketis ja liikluses puudub õppejõul tudengi ees autoriteet ja eelispositsioon. Kui tudeng ja õppejõud on tervemõistuslikud, järgivad nad aga mõlemates nii kehtestatud korda kui ka alluvad vastavatele autoriteetidele – turva-mehele ja müüjale poes ning liikluspolitseile tänaval. Allumine ja kuuletu-mine, autoriteet ja võim on sellisel moel kõikjal meie ümber. Inimühiskond on paratamatult hierarhiline ning inimesed iseenda ja teiste sotsiaalsest staatusest vägagi teadlikud.

Inimesed võivad elada „oma äranägemise järgi”, kuid ainuüksnes sellise meelsusega ühiskonna ülesehitus võib lõppeda anarhia ja kaosega. Inimesed saavad realiseerida oma vabadust niivõrd, kuivõrd nad ka kuuletuvad kehtestatud ühiselu reeglitele. Heaks näiteks on liikluskorraldus, kus reegleid ja ettekirjutusi tuleb järjest juurde, kuid vaba ja ennast realiseerivana saab olla niivõrd, kuivõrd ise järgid reegleid ning kuivõrd saad usaldada, et ka kõik teised järgivad.

Kord ja kuuletumine on seega vabaduse ja eneseteostuse alus. Õigused ilma vastastikkuste kohustusteta ei toimi ei kodaniku suhetes riigiga, lapse suhtes lapsevanematega, õpilase suhtes õpetajaga. Ning need, kelle võim ja valikuvabadus autoriteet-suhetes on suurem, omavad ka suuremat vastutust.

Sotsialismi põhisõnumiks läbi aegade on olnud võrdsus, koostöö ja õiglus. Inimene ei ole inimesele ei konkurent ega isa, vaid vend, õde, kamraad ja seltsimees. Inimese loomupärane soov on teha koostööd, olla meeskonna liige, mitte solist või konkursi võitja. Konkurents pole tervislik, andeid ja töökust arendav (liberalism), vaid teeb inimesed üksteise suhtes vaenulikuks ja isekateks. Kui inimesed reaalselt ka elaks nii, nagu meritokraatlik konkurents või sotsiaaldarvinistlik „tugevama ellujäämine” seda ette kujutab, lakkaks inimliik kas olemast – inimkooslused perekonnast kuni ühiskondadeni püsivad ja arenevad tänu võimele vastastikku üksteist abistada, mitte tänu ise-kusele ja omakasule – või on tulemuseks enamuse rõhumine privilegeeritud vähemuse poolt. Kuni XIX sajandi keskpaigani olid sotsialistliku mõtte voolud Euroopas kristlikud. Seejärel arenesid mõttevoolud kahes suunas: seal, kus tekkis talupoegadel ja töölisklassil reaalne võimalus parlamentaarse poliitika kaudu oma elujärge parandada, arenes välja evolutsiooniline sotsialism (sotsiaaldemokraatia), revolutsiooniline sotsialism (kommunism) omas laiemat kandepinda vaid kohtades, kus samaaegselt kuhjusid kokku mitmed suured kriisid.

Ajalooliselt vaadates tundub, et revolutsioonilised ideoloogiad – kommunism ja fašism – ei tulnud võimule mitte tänu parematele ideedele või juhtide erakorralisele võimele rahva tunnetega manipuleerida, vaid eel-kõige tänu majanduslikule, militaarsele, poliitilisele, sotsiaalsele ning seni kehtinud ühiskondliku moraalse korra lagunemisest tekkinud eksistentsiaalsele ja moraalsele samaaegsele kriisile.

I Maailmasõda tekitas rahvastes ühekorraga tõelist kaost, ebakindlust, korratust ja ärevust. Seni kehtinud ühiskondlik-poliitilised korrad lagunesid, varasem usk progressi ja ühiskonna arengusse osutus korraga tühjaks ja alusetuks. Mida rohkemaid valdkondi korraga kriis puudutab, seda suurem on kaose- ja ebakindlusetunne ning rohkem võimalusi on millegi „täiesti uue” tulekuks. Selles võtmes kuulutas paavst peale I Maailmasõda naasmist kristlikku ühiskonda, poliitilised uuendajad soovisid rahvusriike impeeriumite, demokraatiat absolutismi või üheparteiriike parlamentaarsete valitsuskordade asemele. Mida äärmuslikum olukord, seda suurem vajadus sellest välja saada ning seda õigustatumad on ka äärmuslikud meetmed. Polnuks jagatud hirmu, ohu, kaose ja ebakindluse tunnet, olnuks võimalused totalitaarsete ideoloogiate võiduks olnud väiksed.

Fašistliku riigi prototüübiks sai Benito Mussolini (1883–1945) rohkem autoritaarset diktatuuri kui totalitarismi meenutav üheparteiriik Itaalias (1922–1943). Fašismi eesmärgiks oli tugev rahvusriik (rahvus ei pea olema rassiliselt määratletud ega pea sel olema ka rassivaenlast), mis teiste rahvustega loomupäraselt võideldes – seetõttu ka sõdades oma rahvuslikku tugevust väljendades – püüab „tugevamana ellu jääda”. Rahvuskogukond korraldatakse „ülalt alla” üheks korporatiivseks (korporatsioonidesse jagunenud) tervikuks, rahvuse juht kehastab rahva tahet ja juhib rahvast vastu oma saatusele. Fašistlikud režiimid lõppesid reeglina kas kaotusega sõjas või juhi surmaga, mitte ideelise ammendumise või tulemuste nõrkustega. Fašismile, mitte liberalismile või demokraatiale, kommunismist rääkimata, kuulus ka paavstide ilmne eelistus kahe maailmasõja vahelisel ajal^[3.].

Kommunism kaasaegse ideoloogiana eeldab industriaalühiskonda, st nii kapitalismi kui ka töölisklassi olemasolu. Kommunismi eesmärgiks oli jõuda klassideta ühiskonnani peale kapitalismis paratamatult eskaleeruvat klassivõitlust ja proletariaadi võitu. Oluliseks ideaaliks oli ka ühisomand ehk majan-duslike tootmisvahendite kuulumine ühiskonnale. Eraomandi – sealhulgas ka eluaseme ja muu mittetootva omandi – hülgamine on olnud ajaloos idealiseeritud pea kõikjal niipea, kui inimeste vahel olid tekkinud märkimisväärsed varalised ebavõrdsused. Platoni ideaalriigis puudus kõige kõrgemal klassil mitte ainult eraomand, vaid ka ettekujutus ja taju, et millegi (sh ka eluaseme, lapse või elukaaslase) kohta keegi oskaks mõelda või öelda „minu oma”, „tema oma” ja „mitte minu oma”.

Kristlus ülistas – ehkki küll vabalt valitud ja mitte-üleühiskondlikku – omanditust kloostrikordades, kus üsna kommunismilaadselt oodati „igaühelt tema võimete” ja anti „igaühele tema vajaduste” järgi. Ka Thomas Morus (1478–1535) visandas teoses Utopia (1516) nägemuse ühiskonnast, kus pole raha, rahahimu ega eraomandit, kõik kannavad ühest riidest tehtud riideid ning kuna tegeletakse vajaduste täitmisega, jääb inimestel töö kõrval üle palju aega, et elu nautida.

Kuna ühelgi eespool mainitud näidetest ei õnnestunud tervet ühiskonda ühisomandi vaimus rajada, siis pole ka kommunistlike režiimide puhul põhiküsimus mitte selles, miks need lagunesid, vaid kuidas neid õnnestus üldse rajada? Üks võimalik seletus on, et piisavalt suur hulk elanikkonnast pidi lootma paremale elule just kommunistliku režiimi kujul. Need lootused ei pruukinud hiljem realiseeruda, kuid pidid olema reaalsed lootused just režiimi tekkimise ajal. Üldreeglina inimesed eelistavad ebavõrdsusel põhinevat ühiskonda – ka liberaaldemokraatlikud ühiskonnad on võimalustelt ja staatustelt ebavõrdsed, traditsiooniliste ühiskondadega võrreldes on erinev vaid ebavõrdseks saamise viis ja õigustus – nii kaua, kuni neil endil säilib realistlik lootus jõuda piisavalt soodsale ühiskondlikule positsioonile või halvenenud tervisest ja kõrgemast vanusest tingituna madal sotsiaalne staatus enam enesehinnangulist hingevalu ei põhjusta. Kristlik demokraatia tekkis katoliku kiriku ja poliitilise katoliikluse (pean silmas katoliiklikke erakondi XIX sajandi teisest poolest alates, mis olid küll suures osas seotud katoliku kiriku ideeliste ja institutsiooniliste huvidega, kuid polnud kiriku otseses alluvuses ega kiriku käepikenduseks^[4.]) kompromissina kaasajaga ja leppimisega demokraatiaga. Teise maailmasõja lõppedes katoliku kirik redigeeris oluliselt oma varasemat vastuseisu liberalismile ja demokraatiale, sotsialismile ja ka kapitalismile. Vastav muutus toimus osalt ka tänu fašistlike riikide militaarsele kaotusele, mitmete katoliiklike ühiskondade langemisele kommunistlike režiimide alla või ka tänu sellele, et 1940ndate teisel poolel ei mõtestatud demokraatiat veel mitte niivõrd üksikisiku moraalsetest valikuvabadustest lähtuvalt (ehk liberaaldemokraatlikult). Näiteks abordiõigus aastal 1948, mil avaldati ÜRO inimõiguste deklaratsioon, ei olnud veel enesestmõistetav indiviidi valik ja inimõigus –, vaid pigem lähtuvalt enamusest ja vähemusest ning ühiskondlikest klassidest. Igatahes ei toonitanud katoliku kirik enam varasemal kombel ainuõiget nägemust riigi ja kiriku suhetest, vaid üldisi põhimõtteid, mida tema sotsiaalõpetuse kohaselt ühiskonnad majanduse korraldamisel ja võimu teostamisel arvestama peaksid.

Huvitava näitena võib tuua käsitluse õiglasest palgast. Kuna katoliku kirik väärtustab nii eraomandit, loomuõigust kui ka perekonda, siis pakkusid paavstid oma entsüklikates „õiglaseks palgaks” sellist palka, millest piisab perekonna ülalpidamiseks nii, et mõlemad vanemad ei peaks töötama väljaspool kodu ning lisaks jääks veel üle (tootva) eraomandi soetamiseks. Et eraomand on inimõigus (st kõikide inimeste õigus), siis on selle võimalikult lai jaotuvus Jumala soov ja tahe ning samas ka hea meede nii kapitalismi haiguste kui ka kommunismi (halbade) ravimite vastu.

Käsitletud ideoloogiad tekkisid kõik Lääne ühiskondades, kujunesid ja arenesid vastastikku üksteist mõjutades ning on kõik omal moel kujundanud Euroopa ühiskondliku mõtte arengut.

1 Päris puhtal kujul „maailmavaateta inimesed” oleksid sellised, kes mitte üksnes ei oma teadvustatult „oma maailmavaadet”, vaid kes ka teadvustamata kujul ei järgi ühiskonnas domineerivaid maailmavaatelisi arusaamu ja norme ega vastandu nendega. Puhtal kujul „maailmavaateta inimesi” on ilmselt vähe, kuid samavõrd vähe on ka teadvustatult oma maailmavaadet omavaid. [ ↵ ]

2 Heaks näiteks XIX sajandi konservatismi ideelistest üldhoiakutest on 1864. aastast Rooma paavsti Eksimuste nimekiri (Syllabus Errorum), milles paavst mõistis hukka kõik radikaalsed ja progressiivsed ideed kui valeõpetused, sealhulgas ka liberalismi, demokraatia, sotsialismi ja rahvusluse. [ ↵ ]

3 1930ndatel nägi katoliku kirik „parima võimaliku” riigikorraldusena (kirikut avalikult kaasavat ning samas ka kiriku sotsiaalõpetuse seisukohtadega kooskõlas olevat) klerikaalfašismi, mille ideaalseimaks kehastuseks oli paavst Pius XI jaoks kantsler Dollfussi juhitud Austria (1933–1934), mitte Mussolini Itaalia või Franco Hispaania, Hitleri Saksamaast rääkimata. [ ↵ ]

4 Näiteks tühistas paavst 1891. aastal katoliiklaste parlamentaarses poliitikas osalemise keelu. Katoliiklikud erakonnad aga olid selleks ajaks juba mitmes riigis täies elujõus. 1907. aastal mõistis paavst oma entsüklikas kristliku demokraatia modernismi ühe pahena hukka. [ ↵ ]