Читать книгу Mitmekülgne konservatism - Mart Laar - Страница 8

Sotsialismiidee on viimane iidsete fantaasiate seas, mis on inspireerinud filosoofe sajandeid, kui mitte aastatuhandeid: perpetuum mobile, tarkade kivi, surematus ja ideaalne ühiskond. Alates Platoni „Riigist” kuni More’i „Utoopiani” ja sealt edasi, on inimkond olnud selle illusiooni kütkes. Meie esivanemad mõtlesid sellele palju – tükk maad rohkem, kui tänapäeva sotsialistid sellele eales on mõelnud. Võib-olla just seepärast ei püüdnud nad seda kunagi tõeliselt teoks teha. Nad mõistsid lihtsat tõde, et üldiselt on ühiskond täpselt nii hea, kui on selle liikmed. Nad teadsid, et patt on inimloomuse pärisosa. Seega mõistsid nad ka seda, et enne täiusliku ühiskonna loomist tuleb luua täiuslik inimene.

Täiusliku inimese loomise võimalikkus, ja veelgi rohkem selle saavutamiseks vajalikud vahendid, tekitasid aga suuri vaidlusi. Seega käsitlevad pooled Platoni dialoogid küsimust, kas voorust on võimalik õpetada või on see inimloomuse lahutamatu osa. Kõige targemad keskenduksid oma hinge täiustamisele, ja veidral kombel oleks üks esimestest pahedest, millest nad vabaneda sooviksid, ühiskonna reformimise tahe.

Teised püüaksid siiski leida lühemat teed. Kõige äärmuslikum – ja kõige loogilisem – koolkond oli keskaja alkeemikud, kes püüdsid luua kunstliku inimese homunkuluse, segades vajalikud koostisosad kokku katseklaasis. Me oleme harjunud neid naeruvääristama, kuid tegelikult on selline esimene samm ideaalse ühiskonna loomiseks vajalik. Kui me ei suuda keemilistest koostisosadest luua inimest, siis kuidas on võimalik kogu ühiskonda ehk tuhandeid täiskasvanud inimesi ümber kujundada? Lõppkokkuvõttes nurjusid kõik katsed sotsialismi ellu viia just selle fundamentaalse probleemi tõttu: täiuslik kavand ei hakka tööle ebatäiusliku inimesega. Lihtsamalt öeldes, sotsialism ei sobi kokku inimloomusega.

Selles mõttes oli natsionaalsotsialism, mis rõhutas rassi ja eugeenika olulisust, loogilisem kui „internatsionaalsed” variandid. Natsid mõistsid homunkuluse probleemi: täiusliku ühiskonna loomiseks oli vaja aretada täiuslike inimeste rass. Siit ka inimeste vivisektsioon, eugeenika, kõige edumeelsema rassi üleolek ja lootusetult alaarenenute genotsiid. See kõik tulenes loogiliselt tolle aja sotsialistlikust doktriinist: kõik selle kuulutajad, kaasa arvatud Marx, pidasid mahajäänud inimeste genotsiidi vajalikuks ja õigustatuks. Sotsialismi ülesehitamiseks on vaja selleks sobivaid inimesi ning kui on kavatsus selliseid inimesi „aretada”, siis on kõikidest rahvustest kõige parem valik sakslased.

Ülejäänu on juba ajalugu: natsism sai lüüa ja see mõisteti hukka kui räigeim inimsusevastane kuritegu. Nende diskrediteeritud meetodid, alates eugeenikast kuni genotsiidini, kustutati sotsialismi „pühakirjadest” ja väideti, et need on alati olnud parempoolsed tagurlikud ideed. Tegemist oli sotsialistliku propaganda hämmastava trikiga: küllaltki suur osa nende doktriinist pandi kalevi alla, samas kui peamise sotsialistliku eksperimendi läbikukkumine ei diskrediteerinud mingil moel sotsialismi kui sellist.

Tegelikult ei ole mingit põhjust seostada natsionaalsotsialiste poliitiliselt parempoolsetega. Nende tõlgendus sotsialismist erineb muudest tõlgendustest nii teoorias kui ka praktikas ainult vähesel määral. Seepärast pole ime, et selle väljundid olid tavapärased: ühe partei valitsus, füüreri kultus, maipühaparaadid, koonduslaagrid, võitlus rahu eest, maailma vallutamine jne. Siiski nähakse selles kõiges paremal juhul paradoksi, mis näitab ilmekalt, et äärmused tõmbuvad. Vähesed söandavad teha ilmselge järelduse, et sotsialism toob järjekindla elluviimise korral alati kaasa totalitaarse riigikorra.

See ongi sotsialismi ümber käiva väitluse peamine viga: liiga vähe tähelepanu pööratakse selle doktriini alustõdedele ning liiga palju mudelite liigitamisele ja nendevahelistele pisierinevustele. Põhjus peitub selles, et pea kogu väitlus käib sotsialistide endi vahel. Loomulikult ei soovi nad analüüsida oma eelmisi ebaõnnestumisi ega võtta vastutust mineviku kuritegude eest. Seda eriti siis, kui nad on, nagu ikka, järgmiste globaalsete eksperimentidega poolel teel. Loosungi „kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku” põhjal võib öelda, et nad on vägagi valmis kaitsma enda tõlgendust ajaloost.

Seega peetakse kommunistide ja sotsiaaldemokraatide, enamlaste ja vähemlaste vahelisi erinevusi tähtsaks. Järelikult ei võta Lääne sotsialistid kunagi vastutust oma idapoolsete mõttekaaslaste kohutavate eksperimentide eest. Vähesed mõistavad, et erinevused olid üksnes taktikalist laadi, samas kui eraomandivastase sallimatuse põhimõttele jäid truuks kõik sotsialistid – nii mõõdukad kui ka mittemõõdukad. Encyclopaedia Britannica sisaldab kõige mõõdukama Lääne mudeli pooldaja George Bernard Shaw kirjutatud artiklit sotsialismi kohta:

Sotsialism – taandatuna oma kõige lihtsamale õiguslikule ja praktilisele väljendusele tähendab täielikku loobumist eraomandist, muutes selle avalikuks omandiks, ning sellest saadava avaliku tulu jagamist kogu elanikkonna vahel võrdselt ja vahet tegemata.

Nagu näha, olid fabiaanide ja kommunistide vahelised lahknevused üksnes taktikalist laadi; lõplikes eesmärkides ei olnud mingeid erinevusi. Shaw toetab „eraomandi konfiskeerimist avalikes huvides ilma igasuguse võimaluseta nõuda hüvitamist”, „kõrgemaid makse, pankrotistunud tööstusharude kohustuslikku ümberkorraldamist või otsest natsionaliseerimist ning kõikide klasside kohustuslikku osalemist tsiviil- ja sõjalises teenistuses.” Ta ei loonud endale illusioone, et valijad toetaksid vabatahtlikult sellist helget tulevikku: „valijad on poliitiliselt koolitamata ja harimata ning a) neil puudub arusaam konstruktiivsetest meetmetest, b) nad vihkavad makse, c) neile ei meeldi, kui keegi nende üle valitseb, ning d) nad pelgavad ja põlgavad igasugust ametlikku sekkumist, kuna see on kallaletung nende isiklikule vabadusele.”

Shaw kurdab: „demokraatiast saab sotsialismi jaoks palju suurem takis-tus kui plutokraatia mugav ja sihitu konservatism”. Tema jaoks ei tähenda see siiski seda, et sotsialismist tuleks loobuda; loobuda tuleks demokraatiast. Ta ei mõistnud hukka neid, kes „loodavad parlamentaarseid institutsioone takistada riigipöörete ja diktatuuri abil, nagu Itaalias, Hispaanias ja Venemaal”, samuti ei teinud ta vahet sotsialistidel ja kommunistidel või fašistidel. Ainus lahendus, mille Shaw oskas välja pakkuda, oli ideoloogiline diktatuur, mille puhul (nagu ta prohvetlikult mõista annab) tuleks teisitimõtlejad sulgeda psühhiaatrilistesse kinnipidamisasutustesse: „Seni, kuni kaks peamist sotsialismi tõekspidamist – eraomandi (mida ei tohiks segamini ajada isikliku omandiga) kaotamine ja võrdne tulu – ei ole inimesteni jõudnud kui vaidlustamatud religioossed dogmad, ei ole stabiilne sotsialistlik riigikord võimalik.”