Читать книгу September 1944 - Mart Laar - Страница 4

1944. aasta suvi ja sügis olid kuumad kogu Euroopas. Natsliku Saksamaa sõjamasina kokku varisedes näis ikestatud rahvastele saabuvat vabaduse tund. Kasutades liitlasvägede lähenemist, tõusti võitlusse vabaduse eest, üritades oma saatus taas enda kätte haarata. 19. augustil 1944 algas okupeeritud Prantsusmaal vastupanuliikumist juhtinud „Vaba Prantsusmaa” õhutusel Pariisis ülestõus. Kuigi see oli halvasti ette valmistatud ning tõi kaasa tõsised kaotused tsiviilelanikkonna hulgas, täitis ta ometi eesmärgi. Tagalast rünnaku alla sattunud sakslaste vastupanu Pariisi poole liikuvatele liitlasvägedele nõrgenes ning peagi olid sakslased sunnitud Pariisist välja tõmbuma. Au esimesena linna tungida anti kindralmajor Jacques-Philippe Leclerci^(1*.) juhitud Prantsuse 2. soomusdiviisile ning 25. augustil marssis „Vaba Prantsusmaa” juht kindral Charles de Gaulle pariislaste juubelduste saatel linna sisse. Kuigi suur osa Prantsusmaast jäi veel endiselt sakslaste kätte, oli võit tegelikult juba saavutatud: Prantsusmaa oli taastanud oma vabaduse.

Euroopa idaosas kujunesid sündmused paraku teistsuguseks. Teine maailmasõda oli 1939. aastal alanud Poola iseseisvuse kaitseks totalitaarsete suurvõimude rünnaku eest. Sõja arenedes jäi see eesmärk paraku unarusse. Lääneriikidele hakkas üha rohkem tunduma, et ühe totalitaarse suurvõimu alistamiseks vajavad nad teise totalitaarse suurvõimu abi. Üritades kuradit peltsebuliga välja ajada, oli Lääs valmis unustama Jossif Stalini osaluse maailmasõja vallapäästmisel, GULAG-is vaevlevad miljonid inimesed, Katõni veretöö, vägivalla väikese Soome kallal ja Nõukogude Liidu maailmavallutuskavad. Koostöö Staliniga sundis lääneriike taganema neid sõtta viinud põhimõtetest ning sisuliselt tunnistama natsliku Saksamaa ja stalinliku Venemaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolle.

Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvad ei teadnud sellest tollal veel midagi. Nemad uskusid endiselt 11. augustil 1941 alla kirjutatud Atlandi hartasse, mille kohaselt kõik maailmasõja käigus okupeeritud riigid saavad sõja lõppedes tagasi iseseisvuse. Iseseisvuse all mõeldi seejuures mitte lihtsalt vormilist iseseisvust, vaid võimalust tõepoolest ise oma tulevikku otsustada. Neli kuud hiljem lasid Jaapani torpeedolennukid Singapuri juures põhja Churchilli lipulaeva „Prince of Wales”, millel toimunud kohtumisel Atlandi harta alla kirjutati. Pikem eluiga polnud ka harta õilsatel põhimõtetel. Kuigi Nõukogude Liit nendega ametlikult ühines, sundis ta ometi oma liitlasi samm-sammult Atlandi hartast taganema. Kui esiteks leppisid lääneriigid vaikimisi sellega, et Atlandi harta ei kehti Balti riikide kohta, siis peagi laienes see praktiliselt kogu Kesk- ja Ida-Euroopale. Erilist naiivsust näitas antud küsimustes üles Ühendriikide president Franklin Delano Roosevelt, kelle eestvedamisel muutus Stalin ameeriklaste jaoks sõbralikuks ja heatahtlikuks „onu Joe’ks”, kelle valitsemise all oli inimestel hea elada.

Poolakad nii naiivsed polnud. Neile oli ka Stalini sõbralikke avaldusi kuulates selge, et ainus võimalus vabadust säilitada on see ise endale kätte võidelda. Nagu arhiividokumendid tõendavad, oli poolakatel õigus. Stalin üritas sõja lõpuks Euroopas Punaarmee kontrolli alla saada nii suure ala kui võimalik, olles veendunud, et vaid alistatud rahvastele on tal võimalik kommunistlikku süsteemi peale suruda. Vestluses Jugoslaavia kommunist Milovan Ðjilasega pani Stalin oma poliitika sõjajärgses maailmas üheselt paika, kinnitades, et selle sõja järel kehtestab iga ühiskondlik süsteem oma elukorralduse aladel, kuhu tema armeed jõuavad.

Väliselt ei andnud Stalin oma kavatsustest esialgu märku. Sõnades jäi ta endiselt sõbralikuks ning ustavaks antud lubadustele. See uinutas poolakate valvsust. Poola territooriumile tunginud Punaarmee üksustele osutati kõikvõimalikku toetust. Kui Poola põrandaaluse armee Armija Krajova üksuste komandörid saabusid aga Nõukogude väejuhatusse tegevust koordineerima, nad arreteeriti ning saadeti GULAGi. Põrandaaluse armee võitlejatele anti võimalus liituda Punaarmee koosseisus võitlevate poola üksustega, keeldumise korral tuli nad desarmeerida või hävitada.

See tegi poolakatele neid ähvardava ohu lõplikult selgeks. Saksa okupatsioon näis asenduvat kommunistide võimuga. Ainsaks võimaluseks oli ise oma maa vabastada ning ametisse panna seaduslik valitsus, seades sellega Stalini fakti ette. Sobivaimaks kohaks selliseks väljaastumiseks oli Varssavi, kus Armija Krajova jõud olid suhteliselt tugevad ning hästi organiseeritud.

Olukord näis olevat ülestõusuks soodne. Punaarmee liikus kiiresti edasi, iga hetk võis selle eelüksusi oodata Varssavi eeslinnadesse. Saksa garnison Varssavis polnud eriti tugev. Ülestõusu näis soosivalt suhtuvat ka Nõukogude pool, kelle raadiosaated kutsusid Varssavi elanikke okupantide vastu üles tõusma. Olukord meenutas niisiis vägagi hetke, mil Prantsuse vastupanuliikumine otsustas Pariisis vastuhakku alustada.

Lääneliitlaste ja Stalini vahel valitses siiski põhimõtteline vahe. Lääneriikide jaoks oli häbiväärne murda antud lubadusi, Stalinile oli see loomulik osa poliitikast. Kui Prantsusmaal tõttasid liitlaste üksused ülestõusnutele appi – kasutades selleks muuseas liitlasvägede koosseisus võitlevaid poola üksusi –, siis Poolas otsustas Stalin Poola vastupanuliikumise sakslaste kätega hävitada.

Esialgu näisid sündmused arenevat poolakate jaoks soodsalt. 1. augustil 1944 alanud ülestõus tabas sakslasi ootamatult, nad hakkasid linnast taanduma. Punaarmee hõivas Varssavi idapoolse eeslinna Praga, ülestõusnutest lahutas neid vaid Visla jõgi. Võit oli käeulatuses, kuid siis andis Stalin oma üksustele käsu peatuda. Kui Punaarmeesse kuuluv kindral Zygmunt Berlingi 1. Poola Rahvaarmee üritas käsku ignoreerida ning ülestõusnutele appi rutata, tõmmati ta eesliinilt välja. Sakslased toibusid üllatusest, said aru, et Stalin on andnud neile võimaluse ülestõus maha suruda ning asusid vastupealetungile. Varssavisse toodi lisajõude ning meeleheitlikes tänavalahingutes suruti ülestõusnud tagasi. Stalin kukutas läbi ka liitlaste katsed ülestõusnuid õhu teel varustada, keeldudes andmast luba liitlaste lennukitel oma lennuväljadel maabuda ning tagasiteeks kütust võtta. Saksa Stukad võisid seevastu rahulikult kaitsetu linna kohal pikeerida, Punaarmee õhutõrjekahurid vaikisid ning sakslasi ei seganud ka Nõukogude lennuvägi. Sellele vaatamata kestsid võitlused veel mitu kuud, kuni 2. oktoobril 1944 Armija Krajova kapituleerus, olles eelnevalt oma võitlejatele välja võidelnud sõjavangi staatuse. Punaarmee sisenes täielikult purustatud inimtühja linna alles 17. jaanuaril 1945. Katse Poolas iseseisvat valitsust ametisse seada oli läbi kukkunud. Ülestõusust eluga pääsenud Armija Krajova liidrid lõpetasid elu NKVD vangikongides. Vastupanu kommunistlikule võimule suruti halastamatult maha – Poola oli näiliselt küll säilitanud iseseisvuse, tegelikult aga langenud Nõukogude Liidu kontrolli alla.

Pariisi ja Varssavi ülestõusu kõrval seisab 1944. aasta sügise vastuhakkude reas ka Otto Tiefi valitsuse katse taastada Eesti iseseisvus. Eesti olukord oli loomulikult tunduvalt raskem mitte ainult Prantsusmaa, vaid ka Poola omast. Vastuolud poliitikute vahel ning vead olukorra tõsiduse hindamisel polnud Eestil maa okupeerimisel 1940. aastal võimaldanud luua legitiimset pagulasvalitsust. On loomulikult raske ütelda, milliseks oleks võinud kujuneda selle staatus, kuid 1940. aasta suvel olid lääneriikide ja Stalini suhted veel sedavõrd halvad, et teatava legitiimsuse oleks selline valitsus võinud isegi omandada. Saksa-Vene sõja puhkemise järel poleks see loomulikult enam võimalik olnud. Lisaks eksiilvalitsusele puudus Eestil Poola tasemel rahvuslik vastupanuliikumine, rääkimata juba põrandaalusest armeest. Olukorrast tingituna olid eestlased sunnitud toetama Saksa sõjamasinat, lootes, et see hoiab vähemalt Punaarmee Eestist eemal. Mis aga kõige hullem: eestlaste iseseisvuspüüetel puudus lääneriikides reaalne toetus. Kuigi ametlikult Eesti liitmist NSV Liiduga de jure ei tunnustatud, olid Stalini vallutused de facto heaks kiidetud. Seda suhtumist poleks ilmselt suutnud mõjutada ka eksiilvalitsuse olemasolu või Poola tasemel rahvuslik vastupanuliikumine.

Nii pole imestada, et eestlaste katse oma saatus enda kätte haarata jäi lühemaks prantslaste ja poolakate omast. Ilmselt seetõttu pole see tänapäevani ka maailma teadvusesse jõudnud. Enamikus Teise maailmasõja käsitlustes ei leia see üldse tähelepanu – nii nagu Balti riikides toimunu üldse. Tiefi valitsuse tegevust kajastasid ning tutvustasid pikka aega vaid paguluses ilmunud kirjutised.^[1.]

Samas poleks ka võimu pikem enda käes hoidmine midagi muutnud: Lääs oli loovutanud Stalinile mitte ainult Balti riigid, vaid kogu Kesk- ja Ida-Euroopa. Kuna sellega reetis Lääs oma demokraatlikud ideaalid, üritati oma põhimõttelagedust peita kõikvõimalike põhjuste taha. Kord selgitati Stalinile vabade käte andmist tema võimu alla langenud rahvaste suutmatusega oma elu demokraatlikult korraldada, vahel aga sellega, et tegemist oli „fašistidega”. Kuna sedalaadi põhjendused ei kõlanud just veenvalt, üritati toimunut meeleheitlikult lihtsalt unustada. Mälust kustutati Stalini veretööd, Jalta kokkulepped, kasakate reeturlik väljaandmine Punaarmeele inglaste poolt ning teised sedalaadi sammud. Ajaloost kustutati ka Varssavi ülestõus, meenutada võis vaid Varssavi geto ülestõusu 1943. aastal. Kui juba Varssavi traagiline vastuhakk unustushõlma suruti, polnud Tiefi valitsusel vähimatki võimalust tähelepanu köita.

See kõik ei muuda Otto Tiefi valitsust aga olematuks. Nõukogude võimukandjate jaoks oli tegemist sedavõrd reaalse nähtusega, et Eesti hõivamise järel seati selle liikmete vahistamine julgeolekuorganite tähtsaimaks ülesandeks. Tiefi valitsust peeti sedavõrd tähtsaks, et selle tähtsamate liikmete üle ei mõistetud kohut Eestis, vaid Moskvas. Tiefi valitsuse ellujäänud liikmed kuulusid julgeoleku kontrolli alla elupäevade lõpuni, isegi surnult ei kuulunud nad iseendale, vaid nende matuseid korraldavad omaksed pidid alluma julgeolekuorganite käskudele ja keeldudele.

Nõukogude võimukandjate erilise viha põhjuseks võis olla ka asjaolu, et vaatamata vähesele tähelepanule, ei kadunud Tiefi valitsuse pärand õiguslikult kuhugi. Probleemidele ning eestlaslikele kisklemistele vaatamata püsis valitsuse järjepidevus eksiilis läbi kogu okupatsiooniaja. Ning kuigi erinevalt Eesti diplomaatilistest esindustest ei tunnustanud pagulasvalitsust ametlikult ükski lääneriik, oli selle olemasolu nõukogude poolelt vaadatuna ometi segav faktor. Pagulasvalitsus toetas võitlust mittetunnustamispoliitika jätkamiseks, saatis erinevatele foorumitele märgukirju olukorrast Eestis, tuletades juba ainuüksi oma olemasoluga meelde Eesti staatust okupeeritud riigina. 1980. aastal Stockholmis toimunud ESTO üritustega seoses usutlesid Rootsi ajakirjanikud nii toonast peaministrit presidendi ülesannetes Tõnis Kinti kui ka peaministri asetäitjat Heinrich Marka. Pagulasvalitsuse olemasolu oli teada ka okupeeritud Eestis, olles täiendavaks argumendiks vastupanu jätkamiseks võõrale võimule.

Tiefi valitsuse tegevus muutus eriti tähendusrikkaks Eesti taasiseseisvumise käigus, kui põrkusid kaks kontseptsiooni Eesti tulevasest arengust. „Kolmanda vabariigi” pooldajad sidusid Eesti tuleviku ühelt poolt omaaegse Eesti Vabariigi, teiselt poolt aga Nõukogude Liidu provintsi Eesti NSV külge, väites, et taasiseseisvuv Eesti on mõlema õiguslik järeltulija. Õigusliku järjepidevuse pooldajad tuletasid aga meelde, et Eesti Vabariik polnud de jure kunagi lakanud eksisteerimast, mistõttu tegemist pole mitte uue riigi loomise, vaid Eesti Vabariigi riigivõimu taastamisega de facto. Selle suuna kandjaks sai Eesti ajaloo suurimaid rahvaliikumisi – kodanike komiteed. Niisugusel taustal pole imestada, et Tiefi valitsusest hakkas tsensuuri alt vabanevas ajakirjanduses ilmuma ridamisi uurimusi ja mälestusi. Tiefi valitsuse olemasolu kujunes oluliseks argumendiks võitluses „kolmanda vabariigi” skeemi vastu. Tollastest kirjutistest tuleks esile tõsta Tiefi valitsuse riigisekretäri Helmut Maandi põhjalikke mälestusi.^[2.]

Järsult aktiviseeris tegevust ka pagulasvalitsus, kujunedes Eesti poliitikas arvestavaks teguriks. Esimeste Teise maailmasõja järel peetud põhiseaduslike valimiste järel 5. oktoobril 1992 kokku astunud Riigikogu esimesel istungil osales Vabariigi Valitsuse eksiilis peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark, kes teatas eksiilvalitsuse tegevuse lõpetamisest ning võimu loovutamisest seaduslikele riigivõimuorganitele Eestis. Eksiilvalitsuse olemasolul ja tegevusel oli oma osa selles, et Eestis pääses võidule just „õigusliku järjepidevuse” suund. 1991. aasta augustis Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi kokkuleppe alusel koostatud Eesti iseseisvuse taastamise otsuses väljendati seda ühemõttelise selgusega, millele järgnes diplomaatiliste suhete taastamine Eesti ja lääneriikide vahel. Eesti ei astunud maailma seega mitte uue, 1991. aasta augustis tekkinud riigina, vaid omaaegse Eesti Vabariigi õigusjärglasena, saades vabad käed nii kodakondsuspoliitika kui ka omandisuhete korraldamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.

Mitme uurija arvates on just see esialgu tagasihoidlikuna tundunud otsus aluseks Eesti hilisemale kiirele arengule. Kuigi minevikust lahtirebimine ei õnnestunud täielikult ka Eestis, suudeti siin teha kommunistliku minevikuga ometi selgem lõpparve kui paljudes teistes postkommunistlikes riikides.

Nii võiks eeldada, et Tiefi valitsuse tähendus pidanuks taasiseseisvunud Eestis igati positiivselt esile tõusma. Sellele võinuks kaasa aidata ka Tiefi valitsusele jagatud – Jaan Isotamme hinnangul isegi ülemäärane – kiitus mõne välismaa uurija poolt. Nii seab prantsuse – täpsemalt bretooni – ajaloolane Bernard Le Calloc´h Tiefi valitsuse Euroopa 1944. aasta sündmuste konteksti, tõstes esile selle tähendust katsena seista vastu mõlemale totalitaarsele süsteemile – nii natsionaalsotsialismile kui kommunismile.^[3.] Täiel määral see kahjuks nii ei läinud. Mõnes mõttes langes Tiefi valitsus taasiseseisvumise käigus peetud poliitiliste heitluste ohvriks. Õigusliku järjepidevuse suunda esindanud poliitikute poolt tõsteti Tiefi valitsuse tähendust jätkuvalt esile, selle omaaegsete vastaste poolt üritati seda maha vaikida. Kuigi avalikku poleemikat enam ei toimunud ning Tiefi valitsusega seotud kohti – endist Maapanga hoonet ja Põgari palvemaja – hakati mälestustahvlitega tähistama, üritasid mõned ringkonnad Tiefi valitsuse tähendust ometi sordiini all hoida. Selle põhjuseks võis loomulikult olla ka asjaolu, et taasiseseisvunud Eesti esimesel elukümnendil oli nii rahva kui poliitikute huvi suunatud pakilisemate probleemide lahendamisele.

Uue aastatuhande saabudes oli Eesti oma arengus jõudnud nii kaugele, et hakkas taas mineviku teadvustamisele, seejuures Tiefi valitsusele suuremat tähelepanu pöörama. Kuigi tavaliselt tehti seda traditsioonilises vormis, konverentside, mälestustahvlite ning artiklite kogumiku abil, tõstis üks esialgu tühisena näiv sündmus Eesti ajaloo taas tähelepanu keskpunkti. Nimelt otsustas valitsus 2004. aastal jõudu kasutades maha võtta Lihulasse Teises maailmasõjas Saksa armee ridades Eesti vabaduse eest võidelnud meestele pühendatud mälestussamba. Valitsuse tegevus tekitas avalikkuses ägedat vastuseisu, suurendades samal ajal järsult huvi Eesti ajaloo ning Tiefi valitsuse vastu. Tiefi valitsusele pühendati mitu teaduskonverentsi, mille ettekanded ilmusid artiklikogumikuna.^[4.] Heaks allikaks Tiefi valitsuse tegevuse uurimiseks kujunes aastaid ette valmistatud põhjalik dokumentide kogumik, kus avaldati ka Enn Nõu ja Enn Sarve pikad ülevaated Eesti Vabariigi Rahvuskomiteest ning Eesti valitsuse taastamise katsetest.^[5.]

Kuigi näib, et nii on Tiefi valitsuse tähendus ükskord ometi laiema avalikkuseni jõudnud, pole vaidlused ometi lõppenud. Kui Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi tütar Heli Susi pöördus Riigikogu poole ettepanekuga jäädvustada 22. september 1944 rahvusliku mälestuspäevana ning vastav eelnõu esitati ka Riigikogu menetlusse, tekitas see ootamatult ägeda poleemika. Ettepaneku vastu protesteeris ägedalt ka Venemaa välisministeerium, sidudes Tiefi valitsuse mälestamise „natsismi rehabiliteerimise katsetega”. Võimukoalitsiooni poliitikute jõupingutuste tulemusel kujunes eelnõu arutamine Riigikogus farsiks, mille käigus seati kahtluse alla nii Tiefi valitsuse legaalne staatus kui tegevuse mõttekus. Näib, nagu ei julgeks osa Eesti poliitikutest endiselt selga sirgu ajada ning ajaloole näkku vaadata. Tegemist on omalaadse alaväärsuskompleksiga, kus alistuja mentaliteet sunnib käituma ka vabaduses orja kombel.

Oma osa võib siin olla ka selles, et suurtele ajaloolistele sündmustele ning neile antud hinnangutele tagasi vaadates on raske lahti saada tundest, et võitjate üle tõepoolest kohut ei mõisteta. Tagantjärele tarkadena on inimkond kippunud kuulutama õigustatuks ning loogiliseks kõiki ettevõtmisi, mida on saatnud edu – ning halvaks panema ebaõnnestunud aktsioonide algatajate „lühinägelikkust ja lihtsameelsust”. Nii kuulutatakse õigeks ning mõtestatuks iga õnnestunud vastuhakk ning õigustatuks enamik võidetud sõdadest. Juhuslikkus ning muud „kõrvalised” tegurid kõrvaldatakse ajalookirjeldusest, toimunu muutub lakeerituks ning loogiliseks, jättes mulje, et asjad polekski saanud teisiti minna.

Sel viisil ajaloole lähenedes ei suuda me paraku seda mõista. Loogilise kõrval esineb ajaloos vähemalt samapalju täiesti juhuslikke või ebaloogilisi mõjureid, ennustatavad arengud põimuvad kõige pöörasemate juhustega, mis võivad sündmustele sootuks teistsuguse suuna anda. Vahel väidetakse, et just sellistes juhustes ilmneb Jumala nähtamatu sõrm ajaloos. Mine tea, kuid sedagi väidet on raske tõestada, seda enam, et ajalukku vaadates tundub, et sel juhul kasutab Jumal üsna kummalisi sõnumisaatjaid. Pigem näib ajalugu vaadates tõeks minevat vanasõna: ülekohus ei püsi kotis või piibellik kuulutus aeglaselt, kuid seda kindlamalt jahvatavatest Jumala veskitest.

Nende tegevuse kiirus sõltub aga meile inimestena antud õigusest ja kohusest teha oma elus valikuid hea ja halva vahel, õigemini selle vahel, mida antud hetkel oskame halvaks või heaks pidada. Et aga üldse tulemusele jõuda, on vaja veskid käigus hoida ja ka näiliselt lootusetus olukorras teha, mida õigeks peetakse.

Niisugusest arusaamast lähtusid ka need mehed ja naised, kes Teise maailmasõja nime all tuntud katastroofi ajal üritasid inimesteks jääda ning seniste väärtuste kokkuvarisemisele vaatamata esindada põhimõtteid, mille järgimiseks surmaheitlust pidavatel pooltel polnud kas tahtmist või võimalust – näiteks rahvaste tahet elada vabana. Ametlikult võttes oli see ju ka olnud Teise maailmasõja põhjuseks. Et sõja käigus see eesmärk saatuslikult ähmastus või sootuks kadus, ei muutnud seda aga olematuks. Vähemalt senikaua, kuni leidus kas või üks inimene, kes just sellest lähtudes oma samme seadis või otsuseid tegi. Nendest tihti tundmatuks jäänud kangelastest järgnevas raamatus jutustataksegi.

1 Tegelik nimi krahv Philippe-François-Marie-Jacques de Hauteclocque. Kasutas vastupanuliikumises osaledes varjunime Jacques-Philippe Leclerc. Muutis oma nime 1945. aastal kujule Philippe Leclerc de Hauteclocque. [ ↵ ]