Читать книгу September 1944 - Mart Laar - Страница 5

19. septembril 1944 olid Eesti teed täis marssivaid sõdureid. Saksa armee oli Eestist lahkumas, tema kannul tungis peale punavägi. Neil sügispäevadel maanteetolmus edasi rühkinud mehed meenutavad 1944. aasta sügist kui lõputut marssimist, mille käigus võidi kümnekonna päeva jooksul Eesti ühest otsast teise mitu korda läbi käia. Luuletaja Kalju Lepik on seda sügist meenutanud järgmiselt:

„Tuul ajab

hirmunud pilvi tumedal

taevarannal.

Päev otsatut ööd eneses kannab.

Sajab ja sajab.

Kahurikõu kumedalt

metsade taga kajab.

Porisel teel

rühma järel rühm edasi rühib.

Tükki valgusest veel

ladvus kannavad puud.

Karmilt laulavad mehed.

Pühib

teelt viimsed sügiselehed

surma enese luud.”^[1.]

Taanduv armee ei paku kunagi rõõmsat pilti, kuigi mõned Saksa rindeoperaatorite poolt 1944. aasta sügisest vändatud kroonikakaadrid meenutavad skautide optimistlikku matkaretke. See polnud siiski nii. Kuigi ühelt poolt tunti rõõmu kodumaale ja omastele lähemale jõudmise üle, teati samas, et Baltikumi loovutamine tähendab sõja jõudmist koduväravasse. Eriti sünge võis seetõttu olla Ida-Preisimaal formeeritud 11. jalaväediviisi grenaderide meeleolu. Üle poole aasta oli diviis Eestis kangekaelselt võidelnud, hoides kodused sõjakoledustest eemal. Nüüd polnud enam midagi parata: Saksamaa oli löödud.

Kõik seda siiski ei uskunud. Juttudel peagi käiku lastavatest imerelvadest oli sõduritele oma mõju. Tagantjärele vaadates on seda raske mõista, kuid ilmselt vajasid inimesed kujunevas meeleheitlikus olukorras mingitki lootust, isegi kui see oli absurdne. Igal juhul tehti uutest „imerelvadest” juttu nii saksa kui eesti üksustes, suurt tähelepanu pööras neile ka ajakirjandus. Saksamaa võitu uskujate hulk jäi kõigele vaatamata järjest väiksemaks. Ainus lootus oli Saksa piiridel kindel kaitse sisse võtta ja Punaarmee sellest eemal hoida: sest ühel hetkel peavad ju ka selle ressursid lõppema. 1944. aasta septembris Eestist taanduvate Saksa üksuste meeleolu ei muutnud paremaks ka teadmatus olukorrast. Sõdurid teadsid, et korra oli punavägi nad juba põhijõududest ära lõiganud, miks ei pidanud neil see nüüdki õnnestuma? Tegemist oli võidujooksuga surmaga, mille tulemus oli esialgu ebaselge.

Kui saksa sõdurite meeleolus võis veel mingeid positiivseid märke leida, siis Saksa poolel võitlevate eestlaste meeleolu oli kehvemast kehvem. 1944. aasta veebruaris olid nad Eesti seadusliku riigivõimu järjepidevuse kandja, Eesti Vabariigi peaministri presidendi ülesandeis Jüri Uluotsa üleskutsel liitunud Saksa armeega. Nad olid lootnud ära hoida Punaarmee sissetungi Eestisse, et luua sellega võimalusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Selleks kohustasid mehi ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee nime kandva põrandaaluse vastupanukeskuse ehk pseudoparlamendi korraldused.

Punaarmee oligi Eesti piiril peatatud peaaegu seitsmeks kuuks, nüüd oli Saksa juhtkond aga taganenud varasematest lubadustest kaitsta Eestit iga hinna eest ning alustanud vägede väljaviimist. Võib vaid ette kujutada valu, mida võisid tunda oma kaitseta jäävatest kodukohtadest mööda marssivad sõdurid. On arusaadav, et sellises olukorras lahkus mees mehe järel rivist, et siirduda omaste juurde ning nende päästmiseks midagi ette võtta. Eesti sõdurite tuju ei tõstnud nende kolonnide vahele kiilunud põgenike vankrid. Mitme kõrvaltvaataja hinnangu kohaselt näis, et maa oli suremas. Punase terrori eest pääsemiseks olid inimesed valmis maha jätma oma kodud. Laadides vähese vankritele mahtuva varanduse koormasse, asuti teele tundmatusse, tihti saatjaks vaid lootus, et kuskil metsalise edenemisele ikka piir pannakse. Alanud taandumist ei muutnud tuhanded põgenikuvankrid sugugi lihtsamaks. Teha polnud aga midagi, sest, nagu ütles üks piirikaitserügemendi mees: nende eest me ju tegelikult võitlesime.

Põgenike meeleolu neil päevadel oli äärmiselt sünge. Gustav Ränk on seda meenutanud järgmiselt: „Ei ole armetumat olendit maailmas kui põgenev inimene, kes on kaotanud kogu oma au, uhkuse ja sidemed ümbrusega. On jäänud ainus siht – oma elu hoida – ja see peegeldub ta näos, liigutustes ja kogu hoiakus. Lai maantee on äärest ääreni täis igasugust rahvast, sõidu- ja veoriistu. Domineeriv osa on siiski mundrimehi, sõdureid veomasinail, ohvitsere kergemail sõidukeil, politseinikke ja ametnikke hobuvankreil. Näed vanakesi, kes tõukavad enda ees käru varanatukese või lapsega, näed naisi, lapsed süles või kukil, väike sõlmitud rätikomps näpu otsas. Kellelgi ei ole enam aega teise jaoks. Ei kõrvalpilku, ei sõna. Ainult edasi sel kuumal, tolmusel maanteel. Kui kaugele, kuhu?”^[2.] On arusaadav, et see kõik avaldas mõju ka sõdurite hoiakule.

Seda kõike ei muutnud kergemaks teadmatus rindel valitsevast olukorrast ning käimasoleva taandumise ulatusest. Sakslased olid eesti üksustele informatsiooni jagamisega äärmiselt ettevaatlikud. Nad teadsid, et teade Eesti mahajätmisest võib kaasa tuua mitte ainult segaduse, vaid ulatusliku deserteerumise või koguni vastuhaku. Sakslastele polnud saladus, et eestlased võitlevad koos nendega üksnes selleks, et kaitsta oma maad ning üritada taastada selle iseseisvus. 29. juunil 1944 kirjutas 20. Eesti SS-diviisi sõjakirjasaatjate rühma ülem SS-Untersturmführer Paul Kurbjuhn Berliini saadetud ettekandes, et „eestlased on nii sakslaste kui venelaste vastu vaenulikud. Olukord, et eestlased ainult sakslaste abiga suudavad venelasi tagasi tõrjuda, võimaldab praeguse koostöö. Peaks aga üks kolmas võim, näiteks Inglismaa, garanteerima Eesti piirid, siis pole mul vähematki kahtlust, et eestlased kohe pöörduksid sakslaste vastu.”^[3.]

Seetõttu oli Eesti ajakirjandus septembri esimesel poolel täidetud lubadustest, et Eestit kaitstakse igal juhul lõpuni. Tegelikult olid ettevalmistused Eesti mahajätmiseks selleks ajaks täies hoos. Sõjalised põhjused selleks olid selged. Eestis asuvate Saksa üksuste ühendusteed olid Punaarmee löögiulatuses. Oli vaid aja küsimus, mil punaväel õnnestub läbida neid Läänemerest lahutavad paarkümmend kilomeetrit ning Eestit kaitsvad üksused väegrupi „Nord” põhijõududest lõplikult ära lõigata, sisse piirata ning hävitada. Eestis võitlevaid eliitüksusi oleks Saksamaa hädasti vajanud oma piiride kaitseks, Eestis ohverdatuna poleks neist olnud Saksamaale mingit kasu.

Neid argumente oli väegrupi „Nord” ülemjuhatus esitanud tegelikult juba mõnda aega, Hitler ei soovinud Eesti mahajätmisest aga esialgu midagi teada. Hitler pidas oluliseks kontrolli säilitamist Soome lahe lõunaranniku üle, mis võimaldas Soomel jätkata vastupanu Punaarmeele ja hoidis Balti laevastiku Soome lahe idasopis, mis omakorda säilitas Saksamaa sidemed Rootsiga. Sõjamajanduslikult oli Hitlerile oluline ka Ida-Eesti põlevkivimaardlate ja -tööstuse säilitamine. 1944. aasta septembri esimestel päevadel varises peamine Hitlerit Eestit hoidma sundinud argument paraku kokku. 2. septembril 1944 teatas Soome, et katkestab sõjalise koostöö Saksamaaga ning sõlmib rahu NSV Liiduga. 4. septembril võttis Soome vastu Nõukogude Liidu rahutingimused, millele tuginedes 5. septembri hommikul lõpetati sõjategevus Soome ja Nõukogude Liidu vahel.

Uues olukorras kerkis 1944. aasta septembri esimestel päevadel Hitleri peakorteris üles küsimus Eesti mahajätmisest. Hitler ei soovinud sellega aga endiselt leppida. 5. septembril 1944 külastas väegrupi „Nord” staabiülem kindralstaabi kolonel Oldwig von Natzmer kindralkolonel Heinz Guderiani ning lõunastas Hitleriga. Guderian väljendas arvamust, et „Ostlandi” pole enam võimalik kaitsta ning plaan „Königsberg” Saksa vägede väljatõmbamiseks Eestist tuleb viivitamatult ette valmistada. Hitler kinnitas seevastu, et „Ostlandi” ei tohi mingil juhul loovutada, sest see pakub toetust soomlastele, kellele Soome valitsuse uus kurss on vastuvõetamatu, ning mõjutab Rootsit senisel kursil püsima. Lõuna järel andis Guderian siiski korralduse alustada salaja ettevalmistusi plaani „Königsberg” väljatöötamiseks.^[4.]

Hitler elas samal ajal edasi unistuste maailmas. Ta oli millegipärast veendunud, et suur hulk soomlasi hakkab mässama valitsuse otsuse vastu lõpetada sõda Venemaaga. Hitler otsustas moodustada bolševismivastasest võitlusest huvitatud soomlaste jaoks Esimese maailmasõja aegse jäägripataljoni eeskujul omaette üksuse. Selle formeerimiskohaks pidi saama Männiku laager Tallinna lähedal ning juhiks kolonel Hellmuth Mäder, kes komandeeriti selleks väegrupist „Mitte” väegrupi „Nord” käsutusse. Paraku polnud neil plaanidel määratud teostuda.^[5.]

6. septembril külastas kolonel von Natzmer armeegrupi „Narva” peakorterit, kus toimus arutelu Eesti evakueerimise küsimuses. Kuigi käsku Eesti mahajätmiseks polnud veel antud, pidas von Natzmer vajalikuks alustada ettevalmistusi. Neid tuli aga iga hinna eest kohaliku elanikkonna eest varjata. Et evakueerimine tuli läbi viia väga lühikese ajaga ehk kahekolme päeva jooksul, tuli arvestada sellega, et tsiviilelanikkonda suuremas ulatuses evakueerida ei õnnestu. Omaette küsimus oli põlevkivipiirkonnas asuvate tööliste ning väärtusliku tehnika evakueerimine, kuid et need allusid tsiviilvõimudele, polnud väegrupi „Nord” ja armeegrupi „Narva” peakortereil võimalik alustada ettevalmistusi evakuatsiooniks.^[6.]

Soomusvägede kindralinspektori ja Maavägede kindralstaabi ülema kohusetäitja kindralkolonel Guderiani käsul, mis oli antud Hitleri teadmata, alustas väegrupp „Nord” juba septembri esimestel nädalatel soomusüksuste ja raskerelvade väljatõmbamist Eestist. Saksa tankikoondiste legendaarne juht Heinz Wilhelm Guderian oli üks väheseid Saksa väejuhte, kes julges ignoreerida Hitleri tahet. Seetõttu vabastas Hitler teda korduvalt ametist, oli aga alati sunnitud asendamatu mehe jälle tagasi kutsuma. 1944. aasta juulist kuni 1945. aasta märtsini oli Guderian Saksa Maavägede kindralstaabi ülema kohusetäitja, üritades sellel ametikohal koondada nii palju üksusi kui võimalik Saksamaa piiride kaitseks. Sellest lähtus ka Guderiani toetus väegrupi „Nord” evakueerimisele Eestist.

7. septembril anti korraldus evakueerida Saksamaale sõjaväe- ja ametiasutuste käsutuses olev naispersonal. Õlivabrikutest tuli osa tööjõudu suunata kindlustustöödele nn Lääne-Eesti kattepositsioonil, mis asus Uulu-Kikepera-Kanaküla-Puiatu-Viljandi joonel. Emajõe rinde eest vastutava II armeekorpuse alluvusest viidi 8. septembril 1944 ära kolonelleitnant Meinrad von Laucherti tankiüksus koos 19. läti SS-diviisi suurtükidivisjoniga, millele 11. septembril järgnesid lahinggrupp „Mann” ning mitu suurtükipatareid. Taandumise ettevalmistamine algas ka Narva all, kus üksused said korralduse olla valmis nelja tunniga positsioonidelt lahkuma. Ette hakati valmistama ka taandumiseks kasutatavaid teid. 9. septembril mängiti Eesti mahajätmise plaan „Königsberg” läbi armeegrupi „Narva” peakorteris väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindralkolonel Ferdinand Schörneri osavõtul.

Olulist osa selles, et Hitleri keelule vaatamata seda üldse teha julgeti, mängis 1944. aasta juuli lõpus väegrupi „Nord” ülemjuhatajaks määratud Ferdinand Schörner. Schörnerit on iseloomustatud kui kõige brutaalsemat Hitleri väejuhtidest. Ühe autori hinnangu kohaselt võis ta lasta hukata nii reamehi kui kolonele väiksemategi eksimuste eest. Alama keskklassi perekonnas Münchenis sündinud Schörner võitles Esimeses maailmasõjas peamiselt Itaalia rindel, teenides siin ära Saksa kõrgeima aumärgi vapruse eest – Pour le Mérite. Sõja järel osales Schörner aktiivselt võitlustes kommunistliku liikumise vastu Saksamaal, liitus peagi natsidega ning jätkas sõjaväelist karjääri, põrkudes siin aga aristokraatliku preisi ohvitserkonna põlgusele. See vastasseis lähendas Schörnerit Hitlerile, kes tegi temast oma usaldusaluse. Teise maailmasõja puhkedes paistis Schörner silma Poola kampaanias, Kreeka ja Kreeta vallutamisel ning eriti 1941.–1942. aasta karmides talvelahingutes Venemaal, kus Schörneri brutaalsed võtted aitasid kriitilistel hetkedel koos hoida Saksa vankuvat rinnet. 1944. aasta algul kaitses Schörner kangekaelselt Nikopoli sillapead, piirati sisse, kuid suutis koos vägedega piiramisrõngast läbi murda. Hitleri vaimustusel polnud piire. Järgnes 17. armee juhtimine Krimmi lahingutes, mis lõppes sakslaste jaoks aga katastroofiga. Schörneri karjääri see ei kõigutanud ning 1944. aasta juulis saatis Hitler ta päästma väegruppi „Nord”.^[7.] Kuna Schörner nautis Hitleri täielikku usaldust, võis ta endale aeg-ajalt lubada luksust mitte ainult Hitlerile vastu rääkida, vaid ignoreerida ka tema korraldusi. Nii käitus Schörner ka seekord, sanktsioneerides sisuliselt taandumise Eestist, millele Hitler endiselt kategooriliselt vastu seisis.

Plaani „Königsberg” kohaselt pidi Saksa vägede lahkumine Eestist algama Narva all asuva armeegrupi „Narva” järkjärgulise tõmbumisega üle tähtedega A-st kuni L-ni märgitud vastupanuliinide eelmainitud Lääne-Eesti positsioonile. See tähendab, et Eestis asuvad Saksa väed tuli enamikus Eestist välja viia Lääne-Eesti positsiooni kaudu, üle Pärnu ja Viljandi. Vaid väiksem osa vägedest tuli evakueerida Tallinna, Haapsalu ja teiste Põhja-Eesti sadamate kaudu. Lääne-Eesti positsioonile jõudes pidi armeegrupi „Narva” parem tiib ühinema Väike-Emajõe liini kaitsva 18. armee vasaku tiivaga ning jääma 18. armee ülemjuhatuse alluvusse. Operatsiooni õnnestumise eelduseks oli 18. armee suutlikkus hoida oma positsioone seni, kuni armeegrupp „Narva” põhijõud on tema selja tagant läbi pääsenud.

Armeegrupi „Narva” järel pidi taandumist alustama Emajõe joont kaitsev II armeekorpus, mis pidi kaares põhja poolt ümber Võrtsjärve liikuma samuti Lääne-Eesti positsioonile, kusjuures kiiremini pidid tagasi tõmbuma tema vasaku tiiva üksused. Ka II armeekorpuse taandumisteele olid ette nähtud vastupanuliinid, mida tähistati tähtedega D kuni K. II armeekorpuse jõudmisel Lääne-Eesti positsioonile allutati seegi 18. armee ülemjuhatusele, mis seejärel võis alustada taandumist Lätis ette valmistatud uuele kaitseliinile.

Kavandatud plaani näol oli tegemist keerulise logistilise ülesandega, mis nõudis taandumiseks kasutatavate teede hoolikat valikut ning ettevalmistamist. Eriti oluline oli see armeegrupi „Narva” jaoks, mis pidi Lääne-Eesti positsioonile jõudmiseks läbima pikima tee ehk linnulennult 210 kilomeetrit. Armeegrupi käsutuses oli lahkumiseks Sinimägedest vaid üks korralik kõva kattega motoriseeritud üksustele sobilik tee, mis viis üle Jõhvi Rakverre. Siit edasi suunati motoriseeritud üksused üle Tapa, Paide ja Türi Pärnusse. Hoburakendis väeosad pidid kasutama teist, üle Väike-Maarja, Kiltsi, Koigi ja Võhma Viljandi peale minevat teed. Kõige keerukam oli leida sobivat teed Krivasoo piirkonnas asuvatele üksustele. Neile oli siinsetest soodest võimalik väljuda vaid piki Peipsi põhjakallast Mustveeni ja sealt edasi üle Laiuse Põltsamaale ja Viljandisse. Taandumise kiirendamiseks seati korda ka üle Tudulinna minev tee, et võimaldada sealt üle Avinurme ja Rakke edelasse siirduda. Tee Tallinna, Haapsallu ja Lääne-Eesti sadamatesse tuli lahti hoida vooridele, põgenikele, õhkimiskomandodele ning katteüksustele. Taandumisel tuli kasutada ka Tamsalu-Türi-Viljandi kitsarööpalist raudteed.

Arutelust selgub ka põhjus, miks ei suunatud rohkem vägesid taanduma üle Tallinna, kuhu viis korralik maantee, lisaks veel raudtee. Nimelt eeldasid sakslased, et nad ei suuda Tallinnast lahkuvaid transpordilaevu vastase õhurünnakute eest efektiivselt kaitsta. Kõige riskantsemaks kohaks taandumisplaanis lugesid sakslased armeegrupi „Narva” lahtitõmbamist vastasest, arvestades siin tõsiste lahingute ja keeruka taandumisega. Teiseks riskifaktoriks oli II armeekorpuse nõrk vasak tiib, mis jättis katmata Krivasoost välja tõmmatavate üksuste taandumistee. Taandumise õnnestumiseks tuli Torma-Avinurme piirkonda suunata tugev motoriseeritud soomusüksus, mis senikaua rinnet hoiaks, kuni üksused tema selja tagant mööduvad. Kuidas ka taandumist läbi viia üritati, igal juhul tuli välja, et armeekorpuse vasak tiib variseb kiiresti kokku. Nii kujunes taandumine Narva alt algusest peale võidujooksuks lõunast läbi murdnud Punaarmeega.^[8.]

11. septembril arutati päev varem uue koodnime „Aster” saanud plaani väegrupi „Nord” peakorteris. Arutelul leiti, et eestlastest koosnevaid üksusi ei saa pidada usaldusväärseteks ning et ühel hetkel võivad nad väljuda sakslaste kontrolli alt. „20. SS-jalaväediviisi ja piirikaitserügementide sõduritel pole vajalikku vastupanutahet. Valga ja Tartu ruumi kogemusi arvestades ei ole ka eesti omakaitselased usaldusväärsed. Taandumise katmist teostada eestlastega kuni F-liinini (s.o Jõesuu-Puurmani-Jõgeva-Pedja-Rakke-Ambla jooneni). III SS-soomuskorpuse piirkonnas on olemas partisaniliikumise oht „metsavendade” näol. On vaja reorganiseerida eestlastest väeosad ja viia nad saksa-eesti võitlusüksustesse. Vähemalt raskerelvad peavad olema sakslaste ja usaldusväärsete eestlaste käes. Ainult tähtsusetu osa noori eesti aktiviste võib sõdida väljaspool Eestimaad. Eestlaste tugevam vastupanu on võimalik Tallinnas (Tallinn on Eestimaa!).”^[9.]

Hitler polnud Eestist aga endiselt loobunud. 10. septembril 1944 kutsus Hitler oma Rastenburgis Ida-Preisimaal asuvasse peakorterisse ehk „Hundikantsi” SS-i III Germaani Soomuskorpuse komandeeriva kindrali SS-Gruppenführeri ja Relva-SSi kindralleitnandi Felix Steineri. Hitler soovis Steinerile isiklikult kätte anda Sinimägede kaitse juhtimise eest välja teenitud mõõku tammelehtedega Raudristi Rüütliristi juurde, mis olid omistatud viimasele 10. augustil 1944 86. saksa sõdurina. Koos Steineriga andis Hitler Tammelehed Raudristi Rüütliristi juurde üle Léon Degrelle’ile, kes oma autasu samuti Eestis oli välja teeninud.

Üle tüki aja Hitlerit näinud Steiner oli oma mälestuste kohaselt ehmunud Hitleriga toimunud muudatustest. Hitler näis olevat minetanud varasema energia. Ta liikus lohisevate sammudega, ühte jalga järele vedades ning kätt teisega toetades, et varjata selle värisemist. Steinerile ei jäänud kahtlust, et see mees oli raskelt haige. Korraga võttis Hitler Steinerilt kuukäisest kinni, viis ta akna juurde ning teatas, et kavatseb Eesti maha jätta, kuid ei soovi kaotada kontrolli Läänemere üle. Seetõttu on ta otsustanud luua Tallinna juurde sillapea, mille abil õnnestuks hoida oma kontrolli all Soome lahte.^[10.] Steineril vajus süda saapasäärde. „Ma teadsin, kuidas ta jätkab. Ilmselt haudus ta plaani veel Narva kitsuses seisvad vabatahtlikud Tallinna tagasi tõmmata ning usaldada neile sillapea kaitsmine. See oleks aga tähendanud nende kindlat hukku. Kõik minus protesteeris niisuguse vabatahtlikele katastroofilise otsuse vastu. Hitler näis tajuvat minu sisemist vastuhakku. Ta vaatas mulle otse silma. Siis pöördus ta järsult ära ning lahkus hüvasti jätmata sõnadega: „Väegrupp „Nord” saab vastavad juhtnöörid.”

Saatuslik käsk jäi esialgu siiski andmata. Steiner ruttas Eestisse tagasi, asudes ühelt poolt taandumiseks ette valmistama Narva all asuvaid üksusi ja üritades teiselt poolt läbi kukutada Hitleri plaani Tallinna sillapea loomiseks. Steineri liitlaseks sai selles küsimuses väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindral Schörner, kes samuti luges sillapea asutamist mõttetuks. Siiski ei söandanud nad kumbki Hitleri soovi avalikult ignoreerida.

Igal juhul eeldas sillapea loomine Tallinna Nõukogude Balti laevastiku tee tõkestamist Soome lahte, milleks omakorda oli sakslastel vaja enda kontrolli alla saada Soomele kuuluv Suursaar. Suursaare vallutamist olid sakslased planeerinud juba 1944. aasta kevadel, kui kuuldused Soome väljumisest sõjast hakkasid võtma konkreetsemat kuju. Saksa väejuhatus kavatses Suursaarele paigutada oma „abiväed”, et kindlustada selle kaitset, kuid plaanidest kaugemale ei jõutud. Olukord muutus 1944. aasta septembri alguses, kui Soome separaatrahu avas Nõukogude laevastikule tee Soome lahte. Nüüd andis Hitler korralduse operatsiooniks „Tanne-Ost” eesmärgiga võtta enda kontrolli alla Suursaar. Operatsiooni läbiviimine langes Läänemere idaosa Saksa mereväe juhatajale viitseadmiral Theodor Burchardile, kelle peakorteri tegevusaruanded annavad operatsioonist põhjaliku pildi. Aega dessandi korralikuks ettevalmistamiseks polnud, samuti tuli kasutada sedalaadi operatsiooniks kogenematuid üksusi. 14. septembril koondati Tallinna ja Loksa sadamatesse dessant- ja suurtükipaatidest, miinitraaleritest ja torpeedopaatidest koosnev laevastik, millele paigutati 23. jalaväediviisi 68. füsiljeerügement ning 531. mereväe suurtükidivisjon. Õhtupimeduses Suursaareni jõudnud sakslased tegid Soome garnisonile ettepaneku saar neile üle anda, mille soomlased sakslaste üllatuseks ja pettumuseks tagasi lükkasid. Veidi enne keskööd asusid Saksa dessantalused saarele lähenema, Soome rannakaitsepatareid avasid nende pihta tule ning lahing oligi alanud. Esialgu arenesid sündmused sakslaste jaoks soodsalt: nad suutsid suhteliselt väikeste kaotustega maabuda ja tungisid sisemaale. Raskel kaljusel maastikul läksid üksused aga segamini ning edasiliikumine aeglustus. Hästi maastikku tundvad soomlased osutasid sakslastele vihast vastupanu. Maabumispiirkond võeti tiheda miinipildujatule alla, mis tõrjus eemale Saksa toetuslaevad. Hommikuvalguses tõmbas admiral Burchardi enamiku laevu Suursaare juurest tagasi, kartes, et need langevad siin kergeks saagiks Nõukogude lennuväele. Kell seitse hommikul saabusidki Suursaare kohale 80 Punaarmee lennukit, mille tules kandsid sakslased tõsiseid kaotusi. 18 Saksa hävitajat üritasid Nõukogude lennukeid Suursaare kohalt eemale tõrjuda, kuid neid oli selleks liiga vähe. Suuremaid tulemusi ei andnud ka Stukade rünnak soomlaste positsioonidele. Ränga tule alla jäänud Saksa üksused ei suutnud vallutada kõrgustikke saare keskel ning nii lõppes nende ettevõtmine nurjumisega. Peagi lõppes neil ka laskemoon ning kell 17.00 andsid 1056 ellu jäänud sakslast alla. Pääses vaid väike rühm sõdureid, kes põgenesid torpeedokaatritel Tütarsaarele. Kokku kaotasid sakslased selles Werner Haupti hinnangul 1944. aasta „kõige mõttetumas operatsioonis” 5 laeva ning 400 meest surnutena.^[11.] Admiral Burchardi nii ei arvanud. Tema sõjapäevikus peetakse operatsiooni õigustatuks ka selle ebaõnnestumise järel, kuigi tõdetakse, et isegi Suursaare vallutamine poleks suutnud ära hoida Eesti mahajätmist.

Ettevalmistused taandumiseks käisid selleks ajaks igal juhul täie hooga, seda enam, et Saksa luure oli välja selgitanud, et peagi alustab Punaarmee suurrünnakut väegrupi „Nord” vastu. 14. septembril 1944 sai salajase eelkäsu taandumise ettevalmistamiseks 11. SS-Soomusgrenaderidiviis „Nordland”.^[12.] Aeglasemalt liikuvaid üksusi hakati ette valmistama viivitamatuks teelesaatmiseks taandumiskäsu saabumisel. 15. septembril pandi liikuma SS-i III Germaani Soomuskorpuse voorid, kusjuures kuni majorini tohtisid ohvitserid sellesse paigutada ainult ühe seljakoti.

Kui Saksa luure suutis oma väejuhatust Punaarmee plaanidega küllalt hästi kursis hoida, siis Nõukogude luure magas sakslaste ettevalmistused Eestist lahkuda maha. Saksa üksuste taandumine Eestist ei sobinud kuidagi kokku Punaarmee plaanidega, mistõttu tundub, et sellele viitavaid märke ignoreeriti. Kuna septembri alguses Stavka poolt heaks kiidetud plaan armeegrupi „Narva” hävitamiseks ei näinud ette sakslaste vabatahtlikku taandumist Eestist, siis järelikult polnud vaja sellega ka arvestada. Leningradi rinde ülemjuhataja marssal Leonid Govorovi 29. augustil 1944 esitatud ning 2. septembril Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteris heaks kiidetud plaan Eesti vallutamiseks koosnes kahest osast. Operatsiooni esimeses osas tuli 2. löögiarmeel anda Tartu juurest löök Rakvere suunas, hõivata Rakvere-Tapa piirkond, jõuda oma peajõududega armeegrupi „Narva” tagalasse ning piirata see sisse koostöös Narva suunast pealetungiva 8. armeega. Operatsiooni teisel etapil pidid Leningradi rinde väed arendama pealetungi Tallinna suunas, hõivama Tallinna ja Mandri-Eesti ning jõudma välja Läänemereni.^[13.]

Kuid juba enne seda, 14. septembril 1944 alustasid Punaarmee kolme rinde – 1. Balti rinde, 2. Balti rinde ja 3. Balti rinde – väed pealetungi, mille eesmärgiks pidi olema Riia hõivamine ning kogu väegrupi „Nord” hävitamine. Oma ulatuselt ning rakendatud jõudude hulgalt oli tegemist Punaarmee ühe suurima pealetungioperatsiooniga 1944. aasta sügisel. Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter pööras operatsioonile suurt tähelepanu ja saatis kolme Balti rinde tegevuse koordineerijaks oma esindaja – kindralstaabi ülema, Nõukogude Liidu marssali Aleksandr Vassilevski. Sadade kilomeetrite pikkusel rindel algasid meeleheitlikud lahingud. Väegrupi „Nord” juhtkond teadis, et Punaarmee läbimurre kas või ühes rindelõigus võib viia kogu väegrupi hävinguni ning nõudis oma üksustelt vastupanu iga hinna eest. Väike-Emajõel 14. septembril pealetungi alustanud 3. Balti rinde armeede ülesandeks oli vastase kaitse purustamine Väike-Emajõe–Koiva liinil, Valga vallutamine ning sealt löögi andmine mereni, et ära lõigata armeegrupi „Narva” taandumistee Eestist. Tund aega kestnud ettevalmistava suurtükitule järel alustasid 67. armee (122., 112. ja 111. laskurkorpus) kindralleitnant Vladimir Romanovski ja 1. löögiarmee kindralleitnant Nikanor Zahvatajevi juhtimisel Väike-Emajõe ületamist.

Tsirguliina ja Võrtsjärve vahel hoidsid rinnet XXVIII armeekorpusele allutatud 21. jalaväediviis, 30. jalaväediviis ja 12. Luftwaffe välidiviis, mis võitlesid visalt, taandudes vaid samm-sammult. Neid ründasid 13 Punaarmee laskurdiviisi. Mitmed Saksa üksuste koosseisus võidelnud eesti sõdurid keeldusid jõekaldalt lahkumast ning jätkasid vastupanu kuni hukkumiseni.^[14.] Nii õnnestus Punaarmeel vaid samm-sammult edasi liikuda. Ründajate olukorra muutis raskemaks ka Saksa raskesuurtükkide tuli, mille tulemusel suutsid Punaarmee pioneeriüksused hõivatud sillapeade juures ette nähtud üheksast ülekäigust valmis ehitada vaid kaks. Seetõttu ei pääsenud suur hulk punaväe soomusüksusi üle jõe ning pealetung pidurdus. Ägedad lahingud jätkusid ka 15. septembril.^[15.]

Kokkuvõttes ei õnnestunud 3. Balti rindel talle pandud ülesannet täita. Tõhus oli Saksa üksuste kaitse ka 2. Balti rinde lõigus, kus Punaarmeel õnnestus vaid veidi edasi liikuda. Kuid kõikjal ei suutnud Saksa üksused kaitset hoida. Armeekindral Ivan Bagramjani juhitud 1. Balti rinde väed murdsid juba esimesel rünnakupäeval läbi Saksa üksuste kaitse Bauskast põhjas ning laiendasid järgmisel päeval läbimurdelõiku mitmekümne kilomeetrini. Väegrupp „Nord” paiskas vene tankide vastu oma viimased reservid, kaasa arvatud veel septembri algul Tartu all võidelnud kolonelleitnant von Laucherti tankikoondise, kuid 16. augustiks olid Punaarmee eelüksused jõudnud Riiast vaid 25 kilomeetri kaugusele. Väegrupp „Nord” oli sattunud hävinguohtu. Ainsaks võimalikuks väljapääsuks tekkinud olukorrast oli Saksa üksuste viivitamatu väljatõmbamine Eestist ning nende rakendamine Punaarmee pealetungi peatamiseks Riia all.

Tihti on väidetud, et Eestist lahkumise ajendiks oli Punaarmee rünnak Väike-Emajõel 14. septembril. Väegrupi „Nord” lahingupäeviku andmetel oli selleks siiski Punaarmee läbimurre Riia all. 15. septembri hommikul kandis väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindralkolonel Schörner Maavägede kindralstaabi ülema kohusetäitjale kindralkolonel Guderianile ette, et Punaarmee pealetung on kaitse segamini löönud. Schörner kinnitas, et oodata olevat venelaste läbimurret kogu rindel ning palus tungivalt anda luba taandumise alustamiseks, väites dramaatiliselt, et „praegu me võitleme siin oma elu eest”.^[16.]

16. septembri hommikul toimus Hitleri peakorteris nõupidamine, milles lisaks Hitlerile osalesid riigimarssal Hermann Göring, kindral Guderian jt Saksa väejuhid. Kuigi kell 11.45 alanud nõupidamine lõppes alles kell 15.30, andis Hitler juba koosoleku algul 15 minutit kestnud läbirääkimiste järel loa plaani „Aster” elluviimiseks. Kell 13.20 sai selle korralduse väegrupp „Nord”, kell 13.25 armeegrupp „Narva”. Kuigi korralduse järgi pidi taandumine algama 19. septembri õhtul, alustati tegelikult viivitamatult. Kui algul oli ette nähtud taandumine järk-järgult üle mitme vastupanuliini, siis nüüd tuli need vahele jättes kohe asuda positsioonidele Koknese-Erli-Võnnu joonel. Esmajärjekorras pidid lahkuma raskerelvad ja mehhaniseeritud üksused. Taandumist kavatseti katta peaasjalikult eestlastest koosnevate üksustega, kes sakslaste arvates niikuinii Eestist lahkuda ei soovinud.^[17.]

Eestlaste sakslaste suhtes kujunevate hoiakute suhtes puudusid Saksa väejuhatusel illussioonid. Eestlaste suhtumist rindeõgvendamisse oli kujukalt demonstreerinud Narva mahajätmine 1944. aasta juuli lõpus. 20. Eesti SS-diviisi sõjakirjasaatjate rühma ülem SS-Untersturmführer Kurbjuhn on eestlaste meeleolusid 2. augustil 1944 Berliini saadetud ettekandes kirjeldanud järgmiselt: „Meeleolu diviisis on mõeldavast halvim. Rinde õgvendamises nähti üldiselt esimest tunnust sellest, et Saksa juhtkond on valmis Eestit maha jätma. Kui said teatavaks rinde tagasitõmbamise kavatsused, tekkisid kõikides eesti üksustes, kes olid niikuinii meelestatud juba enam-vähem saksavastaselt, rasked rahutused ja distsipliinirikkumised. Osutati avalikult vaenulikkust diviisi saksa ohvitseride vastu, kusjuures mindi isegi nii kaugele, et ähvardati neid relvaga. Sellega ühinesid ka eesti ohvitserid ja sageli võidi tähele panna, et need olid meeskondade ässitajateks. Ei usuta enam väiteid, et Saksa OKW kindlalt on otsustanud Eestit hoida”.^[18.]

Eestlaste hoiakuid arvestades otsustasid sakslased oma üksused enne eestlasi rindelt välja tõmmata, viimaseid kavandatud taandumisest vahel isegi informeerimata. Selline taktika tõi kaasa eestlastest koosnevate üksuste sissepiiramise ning hävitamise. Sakslased üritasid eesti üksusi ka võimalikult hajutada, takistada neil omavahel sidet pidamast ning tegevust koordineerimast. Sakslaste selline taktika oli läbinähtav. Rahvuslik vastupanuliikumine üritas sellele vastu seista, läkitades üksuste juurde usaldusväärseid ohvitsere, kes vajadusel pidid oma üksused sakslaste asemel allutama rahvuslikele jõududele.

Veelgi paremaid tagajärgi võinuks anda rahvuslikule vastupanuliikumisele alluva luurerühma kava varustada suuremad eesti üksused Rahvuskomiteele alluvate radistidega, kes vajaduse korral võinuks need allutada Rahvuskomitee kontrollile. Kuid sündmused arenesid sedavõrd kiiresti, et ettevalmistused selleks olid 1944. aasta septembri keskel alles algjärgus. Selget pilti polnud eestlastel ka sakslaste plaanist Eesti maha jätta. Seda ei saa siiski pidada eesti luurajate möödalaskmiseks, sest lõplikult langetati vastav otsus ju alles 16. septembril 1944. Eestlasi tabas sakslaste lahkumine igal juhul ootamatult, seda enam, et kõrgemaid Saksa sõjaväe teenistuses olevaid eesti sõjaväelasi polnud kaasatud taandumise ettevalmistamisse.

17. septembri varahommikul algas Emajõel ning Tartu all Punaarmee oodatud pealetung. Emajõe rindel olid Võrtsjärvest Peipsini kaitsel järgmised Saksa väekoondised: 563. rahvagrenaderidiviis, 87. jalaväediviis ja 207. julgestusdiviis, mis allusid II armeekorpusele, mis omakorda allus armeegrupile „Narva”. 87. jalaväediviisile olid allutatud 37. ja 38. eesti politseipataljon, 207. julgestusdiviisile peale 94. julgestusrügemendi ja 11. jalaväediviisi 2. grenaderirügemendi I pataljoni ka 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi staap koos sellele allutatud 47. rügemendi II pataljoni jm üksustega (Rebase lahinggrupp), 46. rügemendi staap ja kaks pataljoni (Venti lahinggrupp rügemendiülema Paul Venti järgi), 1. ja 5. piirikaitserügement ning 42. eesti politsei-pioneeripataljon. 46. rügemendi III pataljon (soomepoisid) oli 207. julgestusdiviisi reservis.^[19.]

Saksa väejuhatusele oli selge, et olemasolevate jõududega pole võimalik Punaarmee läbimurret ära hoida. Kolme nõrgestatud Saksa diviisi vastas seisis viis Punaarmee peaaegu täielikult komplekteeritud laskurkorpust: 2. löögiarmee koosseisus 8. eesti laskurkorpus, 30. kaardiväe laskurkorpus ja 108. laskurkorpus ning varem Emajõe rindel olnud 67. armee 116. ja 118. laskurkorpus ja 14. kindlustatud rajoon, mis allutati nüüd samuti 2. löögiarmeele.^[20.] Veelgi suurem oli punaväe ülekaal lahingutehnikas. Kuigi Saksa poolel polnud nende vastu koondatud jõust täiel määral ülevaadet, oli nende käsutuses olev luureinformatsioon piisavalt täpne, et anda 16. septembri öösel II armeekorpusele korraldus alustada taandumist Emajõelt uuele kaitseliinile. Näib siiski, et nimetatud korraldus jõudis vaid mõningate saksa üksusteni, nagu näiteks 1. eesti piirikaitserügemendi paremal tiival olnud 94. julgestusrügemendile, kelle üksusi rünnaku alates eesliinil enam polnud. Mis puutub 1. piirikaitserügementi, siis on mõnes mälestuskatkes märgitud, et ka selle ülem major Jaan Tamm sai sakslastelt taandumiskäsu, mida ta aga ei täitnud.

17. septembri varahommikul kärgatas Emajõel igal juhul kõu. Pooleteisttunnise suurtüki-ettevalmistustule järel ületasid 8. Eesti laskurkopus ja 30. kaardiväe laskurkorpus rindelõigus Tartust Kavastuni Emajõe. 207. julgestusdiviisi kaitse murti läbi, pealöögi suunal seisnud 1. eesti piirikaitserügement purustati ja Punaarmee tungis rügemendistaapideni, diviisistaabini ja raskerelvade positsioonideni. Rinnet suutis hoida vaid diviisi paremal tiival seisnud Alfons Rebase lahinggrupp ning Pilka mõisa juures reservis olnud soomepoiste pataljon. 207. julgestusdiviisi staabi ümberpaigutamisel sai diviisiülem kindralmajor krahv Bogislaus von Schwerin surma. 8. laskurkorpuse üksused liikusid kiiresti edasi, jõudes ööpimeduses Alatskivini.

Tartu sillapealt asus samal ajal tugevate tankiüksuste toetusel rünnakule 108. laskurkorpus, sundides taganema 87. jalaväediviisi ja Venti lahinggrupi. Saksa väed kandsid suuri kaotusi elavjõus ja eriti suurtükkides: 87. jalaväediviis kaotas 187. suurtükirügemendi II divisjoni ja III divisjoni 5 suurtükki ning veel 23 suurtükki, õhutõrjesuurtükki ja miinipildujat. 207. julgestusdiviis kaotas kõik talle allutatud 537. raskesuurtükidivisjoni suurtükid, 58. suurtükirügemendi II divisjoni ning 1. ja 5. piirikaitserügemendi suurtükipatareid. Saksa andmetel hävitati 10 Punaarmee tanki.^[21.] Tegelikult olid Punaarmee kaotused soomustehnikas suuremad. Ainuüksi 108. laskurkorpus kaotas 14 tanki ja iseliikuvat suurtükki. Sakslaste poolt toodud ekslikke andmeid võib mõista, sest osa soomusmasinate hävitamise eest hoolitses punavägi ise. Nii lasti üks vene tank puruks teise üksuse varitsusse seatud iseliikuva suurtüki poolt, üks aga purustati „oma” lennuväe poolt. Nõukogude lennuvägi ründas 17. septembril Emajõe rindelõigus oma üksusi mujalgi. See tekitas Nõukogude väejuhatuses rahulolematust. Eriti tõsise peapesu osaliseks sai 108. laskurkorpus, kes ei suutnud talle antud ülesannet ligilähedaseltki täita.^[22.]

Kuid sellest hoolimata oli Saksa II armeekorpuse rinne Emajõel sügavalt läbi murtud. 18. septembril jätkus II armeekorpuse taandumine, samal ajal tõrjuti Punaarmee üha ägenevaid rünnakuid. 2. löögiarmee teatas, et 17. ja 18. septembril tapeti või haavati kuni 2100 vastase sõdurit, vange võeti 470. 207. julgestusdiviisi (nüüd nime all Eberthi grupp) uueks ülemaks oli eelmisel päeval määratud kolonel Anton Eberth, senine armeegrupi „Narva” lahingukooli ülem. 18. septembri hommikul sai Mullavere lähedal Tartust põhja pool miinipildujatules haavata 87. jalaväediviisi ülem kindralleitnant vabahärra von Strachwitz. Tema kohusetäitjaks määrati diviisi 187. suurtükirügemendi ülem kolonel dr Rudolf Boeckmann, kes aga järgmisel päeval langes. Pärastlõunal tulistasid 5 Balti laevastiku Peipsi flotilli suurtükipaati suurtükkidest Mustveed ja Kasepääd. Mustvees sai selle käigus surmavalt haavata Peipsi rannakaitse ülem kolonel Paul Gallas, kes ülendati postuumselt kindralmajoriks.^[23.] 2. löögiarmee üksustest liikus ka sellel päeval kõige kiiremini edasi paremal tiival pealetungi arendav 8. Eesti laskurkorpus, kelle vastas, tõsi küll, ei olnud tugevaid vastase üksusi.

Sellel hetkel oli punaväe läbimurre tegelikult veel tõrjutav. Kolonelleitnant Alfred Lutsu mälestuste kohaselt avaldasid kõrgemad eesti sõjaväelased soovi, et punaväe rünnaku tõkestamiseks kasutataks Viljandi piirkonnas asuvat piirikaitserügementide 1. tagavararügementi, Relva-SSi 20. tagavararügementi Kloogal ja 20. väli-tagavarapataljoni Kehras (20. Eesti SS-diviisi väljaõppe- ja tagavaraüksused), kokku umbes 10 000 meest.^[24.] Sakslased sellega ei nõustunud, luba ei antud ka võimalikeks eestlaste enda algatatud aktsioonideks.

Nii oli liisk langenud: Eesti jäeti kiirtempos maha. Kui varasemate plaanide kohaselt pidi taandumine kestma nädalaid, siis nüüd tuli sellega hakkama saada loetud päevade jooksul. Seejuures näis Saksa väejuhatus olevat loobunud varasemast kavast soodustada eesti sõdurite mahajäämist Eestisse, et alustada siin nõukogudevastast partisanisõda. Eesti üksustele anti karm käsk minna kaasa taanduvate Saksa üksustega, tõrkujaid ähvardati relvaga. Nii liikus poliitilisest juhtkonnast äralõigatud eesti sõdurite põhimass taanduva Saksa armeega esialgu lihtsalt kaasa. Saksa väejuhatuse otsus Eesti maha jätta oli selle saatuse sõjaliselt otsustanud.