Читать книгу September 1944 - Mart Laar - Страница 7

Plaani „Aster” kõige keerukamaks ning riskantsemaks osaks oli Narva all kaitsel olevate üksuste väljatõmbamine senistelt positsioonidelt ning üle Lõuna-Eesti Lätisse suunamine. Punaarmee pealetungi algus II armeekorpuse kaitselõigus sundis seda kõigele lisaks tegema kiirendatud korras. Mõni kuu tagasi veristes lahingutes edukalt hoitud Soome lahest Peipsini ulatuval „Tannenbergi” liinil oli kaitsel SS-i III Germaani Soomuskorpus, millele rinde põhjalõigus allusid 11. SS-soomusgrenaderidiviis „Nordland” ja 4. SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland”. Soomuskorpusele oli allutatud ka kindralleitnant Hellmuth Reymanni lahinggrupp (11. jalaväediviisi staap), mis juhtis diviisi 2. ja 44. rügemendi kolme pataljoni ja diviisi füsiljeepataljoni ning 47. Eesti SS-rügemendi III pataljoni. Reymanni lahinggrupile allus omakorda 20. Eesti SS-diviisi staap, mis juhtis 113. julgestusrügementi ja kolmepataljonilist Riipalu lahinggruppi, nende hulgas 20. Eesti SS-diviisi füsiljeepataljon ja 45. rügemendi II pataljon. Ülejäänud rindelõigu eest piki Narva jõge kuni Peipsini vastutas samuti SS-i III Germaani Soomuskorpusele alluv 300. eriotstarbelise diviisi staap 2., 3., 4. ja 6. eesti piirikaitserügemendi ning 286., 288. ja 292. eesti politseipataljoniga. 300. eriotstarbelisele diviisile allutatud üksused olid seejuures jagatud kaheks – põhja- ning lõunapoolseks – lahinggrupiks, mille staabid olid brigaadistaabi staatuses. 300. eriotstarbelist diviisi juhtis kindralmajor Rudolf Höfer.^[37.]

SS-i III Germaani Soomuskorpuse vastas seisis Punaarmee Leningradi rinde 8. armee, millele allusid 117. ja 109. laskurkorpus (125., 120., 72., 131. ja 109. laskurdiviis) soomus- ja raskerelvade toetusel. Kuigi Leningradi rinde ülemjuhatus oli oma üksusi Narva all siit 2. löögiarmeed ära viies nõrgendanud, ei kavatsenud nad sakslasi siit niisama lihtsalt minema lasta. 18. septembril 1944 andis Leningradi rinde juhtkond 8. armeele korralduse tugevdada 18.–22. septembril vastase jõudude sidumist ning mitte võimaldada nende ümberpaigutamist või äraviimist teistele suundadele. Aktiivse luuretegevusega tuli õigeaegselt avastada muudatused vastase grupeeringus ning alates 20. septembrist olla valmis vastase kaitse läbimurdmiseks. Ometi suutis 8. armee sakslaste lahkumise maha magada.

Olulist osa selles mängis sakslaste valmisolek kiireks taandumiseks. Taandumine oli korralikult ette valmistatud ning käsu saabudes võisid üksused viivitamatult liikuma asuda. See ei suuda siiski varjata tõsiasja, et Punaarmee luure oli äärmiselt nõrk ega suutnud antud hetkel olla oma ülesannete kõrgusel. Punaarmee poolel oli Narva all olemas küll üsna hea ülevaade nende vastas asuvatest jõududest, millised võinuks aga olla nende kavatsused, sellest polnud Nõukogude väejuhatusel aimugi. Leningradi rinde lahingukäskudest on näha, et need tuginesid arusaamale, mille kohaselt jätkas SS-i III Germaani Soomuskorpus positsioonide hoidmist, mis võimaldanuks Rakvere peale liikuvatel 2. löögiarmee üksustel nende taandumisteed ära lõigata ning kogu soomuskorpuse hävitada.^[38.] See plaan oli selge ka sakslastele, kelle luurel oli hea pilti vastase kavatsustest.

Väegrupi „Nord” ülemjuhatuse korraldus alustada taandumist saabus SS-i III Germaani Soomuskorpusse 18. septembri varahommikul. Käsu kohaselt pidi SS-i III Germaani Soomuskorpus pimeduse saabudes ehk täpsemalt kell 20.00 end võimalikult kiiresti rindelt lahti tõmbama ning liikuma läände Pärnu suunas, kuhu soomuskorpuse põhijõud pidid jõudma 20. septembriks. Viimased taandumist katvad üksused pidid lahkuma rindelt 19. septembri hommikul Rakvere suunas. Väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindralkolonel Schörner tundis erilist muret Ida-Preisimaalt pärineva 11. jalaväediviisi saatuse pärast, mis polnud motoriseeritud. Schörner andis SS-i III Germaani Soomuskorpusele korraldusele anda osa oma transpordivahendeid 11. jalaväediviisi käsutusse ning tagada, et viimane kui üks diviisi grenader Narva alt evakueeritakse. Emajõe liini katval II armeekorpusel tuli samuti taanduda, kuid teha seda võimalikult aeglaselt ja kaitstes armeegrupi „Narva” tagalat. Kindralmajor Kurt Gerockil (ka Gerok) tuli oma lahinggrupiga katta vägede ja varustuse evakueerimist Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu. Laevastikul tuli evakueerimine lõpetada 22. septembriks, võtta Gerocki grupi üksused peale ning toimetada need Eesti saartele.^[39.]

Soomuskorpuse lahingukäsu alusel koostasid diviisid marsikäsud rügementidele. Eeskujuks oli seejuures „Nordlandi” diviisi rügemendi „Danmark” taandumiskäsk oma pataljonidele. Selles anti algatuseks ülevaade olukorrast: vaenlane tungib Tartu juurest põhja ja Valga juurest läände, Soome kapituleerumine on muutnud Eesti kaitse mõttetuks. Rügement lahkub positsioonidelt 18. veebruaril kell 20.00, raskerelvade kompaniid (13. ja 14.) tagavad tuletoetuse rinnet markeerima jäävatele katteüksustele. Katteüksuseks määratud 6. kompanii ja rügemendi pioneerüksused pidid Grenaderikõrgustikule jääma kella 23.00-ni ning seejärel samuti vaenlasele märkamatult lahkuma. Rügemendi koondumiskohaks määrati Kohtla-Järve, II pataljon pidi koos raskerelvadega koonduma Konju ruumi, III pataljon samasse rügemendi voori asukohta. Kohtla-Järvelt alates pidi rügement juba veokitel läände liikuma.^[40.] Enam-vähem analoogse korralduse sai ka Ida-Preisi 11. jalaväediviis, mille taandumiskäsus põhjendati Eesti mahajätmist Soome väljumisega sõjast.

Esialgu töötas sakslaste masinavärk igal juhul nagu õlitatult. 18. septembri hilisõhtuks oli Tannenbergi liin maha jäetud. Kella 20.00-ks lahkus rindelt enamik üksusi ja viimased raskerelvad, kogunes määratud koondumiskohtades ning liikus sealt kiiresti läände. Kell 20.30 anti vastase pihta kontsentreeritud tulelöök, tulistades välja ülejäänud laskemoon. Enne keskööd lahkusid positsioonidelt ka viimased katteüksused, olles enne jätnud vastasele mulje jätkuvast aktiivsusest ning võimalikust rünnakustki. Nagu ikka sellistel juhtudel, ei möödunud kõik siiski probleemideta. Endise major Georg Soodeni pataljoni (nüüd 47. eesti SS-rügemendi I pataljon) granaadiheitjate rühma ülem leitnant Jüri Estam pidi taandumiskäsu saamise järel sõitma soomukiga valloonide pataljoni juurde ära tooma neile „laenatud” kahe granaadiheitja meeskondi, kui purustatud teel aukudest ja puruks lastud sõidukitest mööda manööverdav sõiduk miinile jooksis. Estam on meenutanud, et „RSO juht istus vasakul rooli ja kangide taga. Tema püss oli minu vasaku külje taga vastavates klambrites. Minu vasak käsi asetses mootoril, mis ulatus meile istudes rinnuni. Parem käsi oli toetatud paremal avatud aknale. Peas oli minul kõrge ohvitseri nokkmüts, seljas ohvitseri hall vihmamantel. Käes olid õhukesed hallid ohvitseri seemisnahksed kindad. Vööl rippusid püstol, binokkel ja kaarditasku. [...] Mootor minu kõrval oli soe ja kuidagi koduseid tundeid sisendav. Mõtted ei tegelenudki momendil muuga, kui meeled otseselt vastu võtsid, kui keha ja kõrvad järsku mingi kohutava raksatuse ning löögi registreerisid, millele järgnes pimedus. Kui jälle meelemärkusele tulin, rippusin mina peaga allapoole ja jalgadega RSO kettide peal. Olin seekord nii segane ja uimane, et sain vaevalt ennast istukile ajada. [...] Nii palju sain aru, et olime vasaku ketiga ühele TT miinile jooksnud ning juhil olid mõlemad jalad alt rebitud, kuid ta elas veel. Mind oli mootor suuremate kildude ja plahvatuse eest kaitsnud. Mootor oli aga külili minu istme kohal, vigastades minu ribisid. Üks keskmise suurusega kild oli tunginud sisse minul meelekohast ning tibatillukesi kilde läbi kinda vasaku käe väikesesse sõrme. RSO vasak kett oli täielikult kadunud ja samuti suur osa sõiduki tagumisest osast ja juhikabiini juhipoolne osa.”^[41.] Imekombel pääsenud Estam saadeti Sillamäele hospidali, kus kiire operatsioon tema elu päästis. Nõukogude õhurünnakute rajus jõudis haavatute rong, millele ta pandi, siiski Tallinna, kus Estam koos teiste haavatutega laevale laaditi ning Saksamaa poole teele saadeti.

Viimaste Sinimägedest lahkuvate sõdurite seas oli ka soomepoiss Ahto Talvi. Juba siis poollegendaarne Talvi oli sündinud 1924. aastal Järvamaal Väätsa vallas vallakirjutaja pojana. Juba kooliajal aktiivsusega silma paistnud Ahto oli tegev Noorte Kotkaste organisatsioonis, Eesti vabaduse eest seismine oli talle iseenesest mõistetav. Nii läks Ahto 1943. aasta mobilisatsiooniga Eesti Leegioni, pettus aga natsides ning põgenes peagi Soome, kus astus vabatahtlikuna Soome armee eesti rügementi JR 200. 1944. aasta märtsis saadeti Ahto rügemendi ohvitserikursustele, ta kuulus parimate lõpetajate hulka. Ahto oli füüsiliselt väga heas vormis, kursustel omandatud oskuste hulka kuulus ka mõlemalt käelt tulistamine – oskus, mis Raul Kuutma sõnul muutis ta hiljem vastupanu legendiks. Sellel taustal on iseenesestmõistetav, et Ahto 1944. aasta augustis koos rügemendiga Eestisse tagasi pöördus, et jätkata võitlust Punaarmee vastu. Talvi pettumuseks ei saadetud teda aga mitte Tartu alla, vaid komandeeriti kompaniiülemana SS-diviisi „Nordland”. Kompaniist oli, tõsi küll, alles vaid rühmajagu mehi. Talvi Soome munder äratas SS-meestes imestust, kuid tema enesekindel käitumine sisendas usaldust.^[42.]