Читать книгу September 1944 - Mart Laar - Страница 6

1944. aasta 19. septembri hommikuks oli Eestis asuvate Saksa üksuste olukord keeruliseks muutunud. Vaikus püsis vaid Narva rindelõigus, Punaarmee jätkas suurte jõududega pealetungi nii lõunas Emajõe ääres kui edelas Väike-Emajõel. 1944. aasta 19. septembri hommikuks jooksis rindejoon piki Laeva-Pupastvere-Visusti-Ehavere-Roela ning Küti-Omedu joont. Pealetungi kiirendamiseks tõi Punaarmee lahingusse 116. laskurkorpuse kaks diviisi. Ettevaatlikult liikudes asuti sakslastest puhastama Laeva-Koogi piirkonna soiseid alasid. Siin asunud eesti 37. ja 38. politseipataljon ning Saksa 563. rahvagrenaderidiviis olid juba taandumist alustanud, mistõttu aeglast edasiliikumist võib peamiselt seletada punaväe kartusega uute tagasilöökide ees. Politseipataljoni meestele ei vaevunud esialgu veel keegi seletama alanud taandumise ulatust. Toimuv jäi neile sügavalt arusaamatuks.

Kiiremini arenes Punaarmee pealetung sel päeval Eesti Laskurkorpuse rindelõigus. Siin hoidsid Saksa rinnet veel vaid hõredad katteüksused, kel puudusid võimalused punaväe edasitungi takistada. Peamiselt oli tegemist Võru- ja Tartumaa Omakaitse lahingpataljonidega, kõigele lisaks hakkas lõppema ka nende laskemoon. II armeekorpuse vasaku tiiva nõrkus oli selge ka plaani „Aster” koostajatele. Seetõttu lugesid nad tugeva soomusüksuse moodustamist, mis suudaks Krivasoo rindelt taganevate üksuste taandumist punaväe soomuskiilude eest kaitsta, möödapääsmatuks. Selleks otstarbeks suunas Saksa väejuhatus Torma-Mustvee piirkonda 11. SS-diviisi „Nordland” 11. soomustatud luurepataljoni SS-Obersturmbannführer Rudolf Saalbachi juhtimisel. Kahe tanki- ja kahe soomukikompanii kõrval kuulus sinna 10-raudsete miinipildujate patarei. Pataljoni relvastusse kuulusid ka uusimad vaakummiinid (nn lehmad). Saalbachile oli antud ülesandeks Mustvee-Torma joonel kaitse sisse võtta ning positsioonidelt enne mitte lahkuda, kui viimased 300. eriotstarbelisele diviisistaabile (Narva rindel asunud nelja eesti piirikaitserügemendi juhtimiseks 1944. aasta kevadsuvel formeeritud Saksa peakorter) allutatud sõdurid on neist möödunud. Saalbachi pataljon oleks võinud tuua sündmuste käiku otsustava pöörde, kuid nemadki mõtlesid tõsise vastupanu osutamise asemel rohkem Eestist lahkumisele. Seetõttu taandus pataljon juba esimeste kokkupõrgete järel Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse üksustega Järva-Jaani suunas, jättes Narva alt taanduvad üksused saatuse hooleks. Tõele au andes pidid Saalbachi soomusmasinad „tuletõrjeüksusena” katma kogu Soome lahest Avinurmeni ulatuvat lõiku. Saksa allikate kohaselt puudus pataljonil selleks jõud.^[25.]

Kõigele vaatamata pidurdus Punaarmee eesti laskurkorpuse pealetungihoog 19. septembril tunduvalt. Päeva pealahing löödi maha Mustvee pärast. Linn kattis Narva alt taandujate tagalat ning seda üritati tõsiselt kaitsta. Mustveest lõunas, Tiheda külas põrkusid eesti laskurkorpuse eelsalgad kokku Saalbachi pataljoni tankide ja soomukitega. Korpuse 7. laskurdiviisi 354. laskurpolgu 1. pataljoni jõudis oma tankitõrjesuurtükid siiski positsioonile seada ning rünnak löödi tagasi. „Nordlandi” luurepataljoni masinad taandusid Torma suunas. Raskerelvade toetuseta jäänud Omakaitse üksused ei suutnud punaarmeelaste pealetungi pidurdada ning tõmbusid võideldes tagasi. Neis lahingutes langes ilmselt ka Tartumaa V Omakaitse lahingpataljoni ülem ülemleitnant Paul Onno. Linna kaitseks oli Peipsil tegutsevatelt laevadelt maha võetud meremehed, keda toetasid 112. pioneeripataljoni ja 1. piirikaitserügemendi riismed – kokku umbes 500 meest.

Soomusmasinate toetusel õnnestus punastel hõivata linna lõunaosa. Mustveed poolitavat jõge ei suutnud nad aga käigult ületada. Olulist toetust osutasid linna kaitsjatele sadamasse jäänud Peipsi divisjoni laevade kiirlaskekahurid. 354. laskurpolgu katsed otserünnakuga jõge ületada löödi tagasi. Olukord muutus tõsiseks. 354. polgu takerdumine ähvardas seisata kogu laskurkorpuse edasitungi. Viimasel hetkel saabus kohale seni korpuse reservis hoitud kaardiväe miinipildujate (nn Stalini orelid ehk katjuušad) patarei. Sellele võimsale relvale polnud eestlastel midagi vastu seada. Tulelöögi tulemusel mattus kogu põhjakallas tule- ja suitsupilvedesse. Sadamast tõusid üles veesambad purustatud laevade tükkidega. Kõik neli laeva said pihta ning uppusid. Vastupanu muutus mõttetuks ning enamik piirikaitserügemendi võitlejatest taandus. Linna jäid vaid üksikud võitlusgrupid, kes aga seda ägedamalt vastu panid. Peaaegu iga maja tuli punaväelastel tormijooksuga hõivata. Lahingu käigus põles linn maani maha ja oli pärastlõunaks kindlalt Punaarmee käes. Lahinguväljale jäid paarikümne „fašisti” laibad, vangi võeti kümmekond meest. Enamik neist oli üsna sõjakalt meelestatud. Mõned väitsid ülekuulamisel, et polevat üldse teada, millega see sõda ükskord lõpeb. Sakslane toovat peagi oma imerelva välja ning siis jäävad vankadest vaid pilpad järele. Saavutatud edu eest pidi laskurkorpus maksma küllalt kallist hinda – rivist langes välja üle 70 mehe.^[26.]

Eesti Laskurkorpuse 7. laskurdiviisi 300. laskurpolk pidas samal ajal lahingut Võtikvere teeristi pärast. Kõnnu küla juures läksid Saksa üksused vastupealetungile. Alles kogu diviisi suutükiväe koondamisega suudeti tõrjuda korpuse tagalasse suunatud hoop. Suurtükivägi otsustas ka selle lahingu. Tähtsa teeristi hõivamisega langesid punaste kätte ka Mustveest taanduvad võitlejad, kellel uueks lahinguks enam laskemoona ei jätkunud.^[27.] Kes ei jõudnud metsa põgeneda, langes vangi. Osa neist pani siiski meeleheitlikult vastu. Võitluse lootusetuses veendununa läksid mõned mehed vabasurma. Nõmme küla ees lasi üks Saksa mundris eestlastest, hoolimata eesti laskurkorpuslaste ettepanekutest alla anda, end granaadiga õhku.^[28.]

Vastupanu kohtas Punaarmee ka Torma piirkonnas. 19. septembri hommikul asus eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviis ära lõikama piki Tartu-Torma teed põhja poole taanduvate sakslaste taandumist. Major Vladimir Milleri 307. üksiku tankitõrjedivisjoni liikursuurtükid murdsid täiskäigul Mustvee-Jõgeva teele ja avasid vastase pihta kiirtule. Tekkinud segadust kasutades tungisid edasi ka sama diviisi 921. ja 925. laskurpolgu üksused ning peagi olid vastased segaduses taandumas. Kõnnu ümbruses sattusid laskurkorpuse tankihävitusüksused taas kokku Saalbachi soomusmasinatega, millest mõned hävitati. „Nordlandi” 11. luurepataljon pidas vajalikuks lahingust välja tõmbuda ning Omakaitse üksused jäid raskerelvade toetuseta.

Laskurkorpus jätkas kiiret edasiliikumist. Õhtuks hõivati Ainujõe. Metsades varjuvate eestlaste käe läbi kandis laskurkorpus kaotusi ning nii tuli senisest rohkem tähelepanu osutada tagala kindlustamisele. Suureks probleemiks kujunesid Punaarmee jalaväeüksustele ka oma lennuväe pidevad rünnakud. Nendele juhtis tähelepanu ka 2. löögiarmee poliitosakond – Nõukogude lennuvägi ründas nii 18. kui 19. septembril korduvalt oma üksusi, tekitades neile kaotusi. 20. septembril kaotas eesti laskurkorpuse 7. laskurdiviis oma lennuväe tulelöögis 7 meest surnute ja 48 haavatutena.^[29.]

Kui 2. löögiarmee paremal tiival õnnestus eesti laskurkorpusel 19. septembril kõigele vaatamata tema ette seatud ülesanded täita, siis mujal punaväel nii hästi ei läinud. Nõukogude väejuhatuse plaanide kohaselt tuli punaväel tugevate motoriseeritud eelüksuste toel tungida vastase kaitse sügavusse. Selleks moodustati juba 18. septembril 1944 korpuste eelüksustena mitu liikuvat löögigruppi. 108. laskurkorpuse löögigrupi koosseisu kuulusid 1. tankibrigaad, 397. liikursuurtükkide kaardiväepolk ja 221. tankipolk, lisaks tankitõrje-, reaktiivsuurtükiväe- ja sapööriüksused ning üks laskurpataljon 372. laskurdiviisist. Eelsalga juhiks määrati 1. tankibrigaadi ülem polkovnik Viktor Protsenko, kokku allus talle 87 tanki, 24 liikursuurtükki, 20 kaardiväemiinipildujat ja 26 suurtükki. 30. kaardiväe laskurkorpuse löögigrupi koosseisus olid 152. tankibrigaad, 26. tankipolk ja 1294. liikursuurtükkide polk, sapööri- ja jalaväeüksusi. Eelsalga juhiks määrati polkovnik Anton Kovalevski, kokku allus talle 40 tanki ja 16 liikursuurtükki.^[30.] Leningradi rinde ülemjuhatus moodustas 15 km põhja pool Tartut ka rinde löögigrupi, mille koosseisu kuulusid 30. ja 220. tankibrigaad, 226., 124. ja 27. kaardiväe tankipolk, 351. liikursuurtükkide kaardiväepolk, 86. laskurdiviisi 330. laskurpolk, 17. inseneriväe ründebrigaad, 33. tankitõrje- ja 1387. õhutõrjesuurtükkide polk ning väiksemad üksused.^[31.]

Kuigi sellega oli punaväe üleolek soomustehnika osas kasvanud mäekõrguseks, ei suudetud ometi planeeritud kiirusega edasi liikuda. 19. septembri esimesel poolel hõivas 30. kaardiväe laskurkorpus Jõgeva-Torma maantee, kuid Raestvere-Koimula piirkonnas pandi Kovalevski tankikolonni edasiliikumine seisma. Tankitõrjekahurite ja tankirusikameeste varitsustele sattunud eelsalk muutus ettevaatlikuks ning tõmbus tagalasse ridu korrastama, mis on seda hämmastavam, et Kovalevski tankide vastas tegutsesid vaid nõrgalt relvastatud Omakaitse lahingupataljonid.

Võrumaa Omakaitse lahingupataljoni kompaniiülem Jaan Köbler on lahinguid Torma lähedal kirjeldanud järgmiselt: „Pataljon saab uue käsu asuda Torma-Kivijärve joonele kaitsele, et takistada punaste liikumist Mustvee-Jõgeva maanteel. Uuel positsioonil asume kaitsele üksikute toetuspunktidena. Pataljoni koosseisus on veel ca 400 meest, seega pooled mehed on kadunud. Kolonel Kivi^(1*.) staap asub Vaiatus. 19. septembril kell 11.00 ilmuvad meie positsioonide ette vastase tankid ühes jalaväega. Üks tank sõidab just meie tankitõrjegrupi otsa, kellel on kasutada kolm mürsku. Jõutakse välja lasta üks mürsk ja seegi mööda. Tank sõidab meestele peale. Ründavad kümme tanki. Pataljon alustab põgenemist Vaiatu-Raestvere suunas. Raestveres katsutakse veel kaitset organiseerida, kuid sellest ei tule midagi välja.”

Kui Köbler tahtis vene tankide läbimurdest oberst Evertile (tegelikult kolonel Anton Eberth, vt eespool) teatada, oli see oma staabiga juba lahkunud. „Punaste luurelennukid lendasid küla kohal ja olid selle mitmest kohast leekkuulidega põlema pannud. Sellega lõppes meie rügemendi viimane lahing Koimula küla ees, sest vastupanu osutamine oli muutunud võimatuks. Laskemoon oli otsas. Seda polnud enam kusagilt lootust saada Omakaitse relvade erinevate kaliibrite tõttu. Mehed lõpmata väsinud (kaks ja pool ööpäeva magamata) ja palju ilma söömata. Kaotused sellel päeval olid suured, kuid arvuliselt on võimata neid kindlaks määrata. Saadud andmete põhjal, mis ma sain samal päeval, kuid palju hiljem ja tagapool, selgus, et n.-ltn. Tribmann^(2*.) suri sellel päeval eelkirjeldatud soo saarel toetuspunkti (umbes kompanii suurune) ülemana kangelassurma. Ta oli saanud haavata, vist koguni mitu korda ja võidelnud siiski edasi, kuni viimase veretilgani. Au tema põrmule! Ka palju teisi langenuid olla seal olnud. Kahjuks ei tea rohkem nimesid. Ka major Leiski^(3*.) pataljonil oli palju kaotusi, eriti Antsla kompaniil n.-ltn. Simmi^(4*.) juhtimisel – tankid läbistasid just selle kompanii. Mitu km tagapool ühe soo serval oli kolonel-ltn. Kivi, kes pidas seal taanduvaid mehi kinni. Laskemoona puudumisel aga ei saand mingisugust vastupanu enam organiseerida.”^[32.] Kuigi Köbleri ülevaatest jääb mulje, et reaalset vastupanu punaväele ei suudetud osutada, oli omakaitselaste poolt võidetud tundidel Saksa väejuhatusele kulla kaal.

Hilisemaid sündmusi vaadates kujunes punaväele eriti saatuslikuks Pedja jõe ülekäikudel kaotatud aeg. Saksa arjergardüksuste vastupanu ületades jõudsid polkovnik V. Protsenko tankid 19. septembri keskpäeval Pedja jõeni. Sakslaste kaitses leiduvaid auke kasutades õnnestus 90. laskurdiviisi 19. laskurpolgul ja 46. laskurdiviisi 314. laskurpolgul Päinküla ja Pakaste juures isegi üle jõe pääseda. Peagi tulid sakslased tankide toetusel vasturünnakule ning Pakastes jõe ületanud 314. laskurpolk löödi vastaskaldale tagasi.^[33.]

Nüüd keskendas punavägi rünnaku Jõgeva linnale. Siin asusid Saksa 87. diviisi väikeste lahinggruppide kõrval kaitsel mitmete segilöödud eesti üksuste jäänused. Jõgevast põhjas oli positsioonil Friedrich Kure võitlusgrupp, lõunas soomepoiste pataljon. Soomepoisid olid Jõgevale jõudnud 19. septembri hommikul, saades siin lõpuks ka sooja suppi. Paari tunni pärast ilmusid Pedja jõe idakaldale esimesed punaväe üksused, kes üritasid käigult jõge ületada, kuid löödi jalaväerelvadega tagasi. Siis tõi Punaarmee kohale tankid. Saksa suutükivägi lasi paar tanki puruks ning rünnak vaibus. Seejärel avastas punavägi aga sakslaste poolt õhkimata jäänud silla ning suunas selle kaudu rünnakule oma rasketankid JS. Nendele ei suutnud sakslaste kerged kahurid midagi teha ning 1. üksiku laskurbrigaadi 3. tankipataljoni tankirood leitnant Ivtšenko juhtimisel tungis üle jõe. Viivitamatult järgnes neile kindralmajor Nikolai Ljaštšenko 90. laskurdiviis. Vene tankide edasitungi tõkestamiseks avas Saksa suurtükivägi tule endapoolsele kaldale. Seda tehti aga sedavõrd ebatäpselt, et tule alla jäi hoopis soomepoiste pataljon. Mitu meest sai surma ja haavata. Sellele vaatamata jätkati positsioonide hoidmist kuni õhtupimeduseni, kui anti käsk Aidu suunas tagasi tõmbuda.^[34.] Tugevale vastupanule vaatamata oli Jõgeva selleks ajaks langenud. Linn põles nagu tõrvik ning selle valguses tõmbusid Saksa väed uutele positsioonidele Aidu-Põltsamaa juures. Jõgeva lahing jäi soomepoistele viimaseks suuremaks kokkupõrkeks punaväega, pataljon tõmmati rindelt välja ning suunati taanduma Läti suunas.^[35.] Nõukogude poolel loeti Pedja jõe ülekäikudel kaotatud tunde saatuslikuks kogu operatsiooni käigule ning tehti 108. laskurkorpusele järjekordne peapesu.^[36.]

Jõgeva langemisele vaatamata kulges taandumine Saksa väejuhatuse hinnangul üldiselt siiski plaanipäraselt. Kuigi eesti laskurkorpus oli oma kahe diviisiga täielikult purustanud armeekorpuse niigi olematu vasaku tiiva, ei ähvardanud see otseselt Narva alt üle Rakvere-Paide-Põltsamaa-Viljandi või Pärnu taanduvaid Saksa diviise. Ainsaks mureks oli see, mis juhtub Krivasoo rindelt taanduvate peamiselt eestlastest koosnevate üksustega. Kuna Saksa väejuhatus oli aga niikuinii kindel, et nimetatud üksused ei kavatse koos Saksa vägedega Eestist lahkuda, ei pakkunud nende saatus sakslastele ka liiga suurt huvi. Peamine oli Eestist välja viia sakslastest koosnevad üksused, teised pidid ise oma tuleviku eest hoolitsema.