Читать книгу Saaremaa 1944 - Mart Laar - Страница 10

Kui esialgu võeti saabuvaid Saksa vägesid Saaremaal rõõmuga vastu, siis peagi hakkas suhtumine muutuma, nii nagu ka mujal Eestis. Esimestel kuudel näis kõik siiski veel pilvituna. Sunniviisiliselt Punaarmeesse mobiliseeritud eestlased lasti üldiselt koju, vabatahtlikult hävituspataljoni astujatega oli aga teine lugu. Kuna punane terror oli Saaremaal olnud eriti verine, oli verine ka kättemaks. Saaremaale põrandaalust tegevust arendama jäetud kohalikud kommunistid tabati kohalike elanike abil kiiresti. Kogu Saksa okupatsiooni aja suutis end varjata vaid Saaremaa julgeolekuülem Vassili Riis. Ainuüksi esimese kuu jooksul vahistati Saaremaal üle 600 inimese, aasta lõpuks oli vahistatute hulk tõusnud 800-ni, kellest 193 oli selleks ajaks juba maha lastud. Nende Saaremaalt pärit ja nimeliselt kindlaks tehtud inimeste arv, kes Saksa okupatsiooni ajal hukati, ulatub kuni 400 inimeseni. Aktiivselt osales kommunistide jälitamises vabatahtlik Omakaitse, mis korraldas kuni 1942. aasta alguseni haaranguid, kus tabati 453 end varjavat punaväelast ning 294 kohalikku kommunisti või nende käsilast.

Peagi selgus aga eestlastele, et iseseisvuse taastamine, mida oli loodetud, ei kuulu sakslaste plaanidesse. Eesti oli lihtsalt taas peremeest vahetanud. Sakslased käsitlesid Eestit okupeeritud maana, tunda andis üleolev suhtumine eestlastesse. Nõukogude võimude poolt konfiskeeritud omandi tagastamine edenes aeglaselt või ei edenenud üldse. See tekitas elanikes kasvavat vastumeelsust Saksa okupatsiooni suhtes. Saksa julgeolekupolitsei raportite kohaselt ootas enamik saarlasi sakslastelt Eesti iseseisvuse taastamist, suhteliselt populaarne oli ka Suur-Soome idee. Vaid 3–5% elanikkonnast oli nõus sellega, et Eesti liidetakse Suur-Saksamaaga selle autonoomse osana. Tõsist pahameelt tekitas rahvas sõjaaegne kaubapuudus, kõrged maksud ning täitmata lubadused. Nii panid võimud suurt rõhku kalapüügi edendamisele ning lubasid kaluritele kõrgeid preemiaid, kuid ei pidanud antud lubadusest kinni. Ehkki saadi aru, et juhul, kui Saksamaa oma väed Eestist tagasi tõmbab, tuleb eestlastel endil Punaarmeele vastu astuda, ei suhtutud sakslaste välja kuulutatud mobilisatsioonidesse ikkagi kuigi hästi. Mõnel pool tõmmati koguni paralleele nõukogudeaegse küüditamise või sundmobilisatsiooniga. Kokkuvõttes tõdes rahvas, et kommunismil ja rahvussotsialismil pole suuremat vahet, erinevus on ainult selles, et Saksa ajal saavat inimene vähemalt rahulikult kodus magada.

Saksa väejuhatuse jaoks puudus Saaremaal esialgu strateegiline tähendus. Suuremaid üksusi siia ei paigutatud. Nii jäi peamiseks sõjaliseks jõuks Saaremaal kohalik vabatahtlik Omakaitse. Omakaitse tekitas sakslastes vastuolulisi tundeid, nad pidasid seda liiga „Eesti oma väeks”. Ilmselt just seetõttu otsustas Eesti saarte sõjakomandant kolonel Walter Mylo (1880–1945) 1941.^[b] aasta 8. detsembril senise vabatahtliku Omakaitse laiali saata ning moodustada selle asemel neli palgalist kompaniid, mis läksid Wehrmachti alluvusse. Enne reorganiseerimist Omakaitsesse kuulunud 1637 mehest jäi alles 300. 1942. aasta jaanuaris likvideeriti Saaremaa Omakaitse sootuks, senised kasarmeeritud kompaniid liideti Saaremaal formeeritava 36. politseipataljoniga. Peagi formeeriti vabatahtlik Saaremaa Omakaitse aga uuesti, seekord kolme territoriaalpataljoniga, mis allutati Saksa välikomandandile. Omakaitse liikmete arv kasvas 1228 mehele, kelles ainult 37 olid palgalised. Saaremaa Omakaitse maleva pealikuks sai kapten Peeter Kangro. Kangro hoiakutele vihjab tema poja käitumine, kes keeldus 1943. aastal allumast Saksa mobilisatsioonile, põgenes Soome ning astus Soome sõjaväkke.

Lisaks Omakaitsele formeerisid sakslased kohalikest meestest SD-kompanii, mis kasvas peagi SD eesti piirikaitse pataljoniks (Estnische Grenzbataillon). Ostlandi riigikomissariaadi tollipiirikaitse teenistuse moodustamise järel viidi pataljon SD alluvusest välja ja sellest sai eesti tolli-piirikaitsepataljon nr. 44. See allus administratiivselt Saksa korrapolitsei (Ordnungspolizei) Tallinna staabile, asus aga kogu oma eksistentsi aja saartel ja täitis tolli-piirikaitse (Zollgrenzschutz) ülesandeid. Pataljoni staabi moodustasid saksa ohvitserid ja allohvitserid, enamik liikmeid olid eestlased. Raskerelvi ega soomustehnikat tolli-piirikaitse käsutuses ei olnud. Nii tundus sõda Saaremaal teenivatele sakslastele kauge ning ohutuna. Pole imestada, et neile Saaremaal teenimine sedavõrd meele järele oli. 1944. aasta suvel tähistasid saksa piirivalvurid Sõrve säärel I maailmasõja suurtükipositsioonidel I maailmasõja alguse 30. aastapäeva veinijoomisega. Lauldi, lasti veinil hea maitsta ning tunti end hästi. Sel hetkel ei võinud keegi teada, et möödub vaid mõni kuu ning Saaremaa muutub veriste lahingute tallermaaks.

1 Kolonel Mylo ülendati 1941. aasta detsembris kindralmajoriks. Eesti ala tsiviilvalitsuse alla andmise järel allutati tema välikomandantuurile (nr. 819) Lääne- ja Saaremaa. Välikomandantuuri keskused olid Haapsalus ja Kuressaares. 1942. aastal viidi Walter Mylo üle Prantsusmaale, Chartres’i ja Marseille’i välikomandandiks nr. 894. Toim.