Читать книгу Saaremaa 1944 - Mart Laar - Страница 7

Kevad saabub Saaremaale küll hiljem kui mandrile, ent vastu suve on saar seda ilusam. Külma ning jää vangistusest vabanenud kiviklibune pind lööb õitsele. Et sellest osa saada, tuleb rändajal minna Sõrve, liivasäärele, mille Vanapagan legendide kohaselt Suure Tõllu käest pääsemiseks merre kuhjas ning mis just varasuvel on eriti kaunis. Ja kurb. Sest kuidas rändaja ka sooviks, ei saa ta mööda vaadata kõige inimtühjemates kohtades, sügavas võpsikus uhkelt õide läinud sirelitest. End nende juurde välja murdnud, võib olla kindel, et sirelipõõsaste lähedalt leitakse vundamendijupp, trepimade, heal juhul ka keldri- ja kaevuvare – kuni 1944. aasta sügiseni oli siin kellegi kodu.

Need seniajani püsinud, hävinud kodusid tähistavad sirelid olid selle raamatu sünni peamine põhjus. Sest unustada neid ei saa ega tohigi.

Enne II maailmasõda oli Sõrve üks Saaremaa tihedamalt asustatud osi. Viimases sõjas hävis 23 suuremast Sõrve külast täielikult või osaliselt 17. Sellist hävingut polnud kusagil mujal Eestis, välja arvatud Narva ning selle lähem ümbrus. Sõrve hävingu muudab eriti traagiliseks piirkonna rikas ajalooline pärand. Siinne kivine maa tegi põlluharimise raskeks. Peamine elatusallikas oli meri, mis koduste vete kõrval viis Sõrve mehi ka õige kaugetele randadele. Sellele vaatamata või vahest hoopis sellest tingituna on Sõrve rahvas läbi aegade vaimselt aktiivne olnud. Pole imestada, et just siin, Salmest umbes kilomeeter Sääre poole asuval Massinõmme lagendikul peeti kirikuõpetaja Martin Körberi ning Anseküla koolmeistri Peeter Süda eestvõtmisel 21. mail 1863 Eesti esimene laulupidu, millel osales 60 lauljat ning 500 kuulajat.

Täisvõimsuse saavutas sõrulaste eneseteostamise hoog pärast iseseisvuse saabumist. Saaremaa raamatukogus säilitatakse bibliograafilist ülevaadet Sõrve kultuuri- ja seltsielust neil aastatel. Seda lugedes võib vaid imestada, et kust võeti inimesed arvukate kohalike organisatsioonide jaoks. Poliitilised erakonnad, vabatahtlik tuletõrje, Kaitseliit, skaudid ning noorkotkad, maanaiste ühendus, laulu- ja mänguselts on vaid osa nimekirjast. Kõigile seltsidele jätkus nii vedajaid kui aktiivseid kaasalööjaid. Kuid ei möödunud kahte aastakümmetki, kui kõik see oli halastamatult hävitatud. 1941. aastal Saaremaad tabanud kahe küüditamise käigus saadeti suur osa Sõrve tublidest meestest Siberisse, kus nad oma elupäevad ka lõpetasid. Pikka aega polnud nende saatusest midagi teada. Eluga pääsenud pereliikmetele teatati alles 1960. aastatel ametlikult, et nende mees või isa oli 1940. aastatel kuskil vangilaagris haigusesse, tavaliselt südamenõrkusse surnud. Ning alles Eesti taasiseseisvumise järel, kui arhiivid avanesid, selgus kogu tõde – paljud küüditatud mehed olid juba 1941. aasta sügisel maha lastud. 14. septembril 1941 Kirovi oblastikohtu otsusel mõrvatute seas oli sõjaeelse Sõrve seltsi- ja spordielu üks vedajaid Anton Kask, kohalik konstaabel. Ta on minu naise vanaisa, minu kaks korda Siberisse saadetud äia isa. See on teine põhjus, miks ma seda raamatut kirjutan.

1939. aasta sügisel seisis peagi 7-aastaseks saav Hanno Kask isa kõrval Sääre tuletornis, kust olid näha Nõukogude Liidu sõjaväebaaside alla minevad talud. See oli esimene sõrulaste küüditamine II maailmasõjas, järgnevatest tunduvalt leebem. Järgnesid 14. juuni 1941 ning sellele omakorda 3.–4. juuli 1941, kui Saaremaalt saadeti külmale maale sadu peresid. Möödus vaid kolm aastat ning Sõrvet ootas uus katsumus. Seekord läks tee läände. Saksa väejuhatuse korraldusel tühjendati Sõrve poolsaar 1944. aasta oktoobris tsiviilelanikest. Nad saadeti laevadel hävivale Saksamaale, vastu tundmatule saatusele. Seegi haav pole tänaseni armistunud. Hävitustöö viis lõpule nõukogude võim, mis jättis katsumuste kiuste koju pöördunud sõrulased ilma kodudest, ohverdades need oma sõja-Moolokile ehk sõjaväebaasidele.

Sõrve loo II maailmasõjas muudab eriti süngeks nii siinsete inimeste traagiline saatus kui ka see, et Sõrve pind on kastetud tuhandete eestlaste verega. Ühegi teise koha pärast Eestis ei valatud II maailmasõjas nii palju eestlaste verd kui selle kitsa poolsaare vallutamiseks. Punaarmee väejuhatus saatis Sõrve vallutamiseks surma tuhandeid eestlasi, ent selle vallutuse traagikat pole just palju käsitletud, kui nõukogudeaegsed propagandistlikud kangelaseeposed välja arvata. Ühena vähestest üritas seda juba nõukogude ajal teha Ülo Tuulik, kelle 1974. aastal ilmunud romaan „Sõja jalus” käsitles nii lahinguid Sõrves kui sõrulaste küüditamist Saksamaale oma aja kohta väga realistlikult. Mis aga puutub tollastesse „ametlikesse mälestustesse”, siis juhtivatel kohtadel istuvad ning oma kangelastegudega kelkivad korpusemehed ei jätnud Punaarmees teeninud eestlastest just head muljet. Nende mälestused paistsid silma erilise silmaklapistatuse poolest ning olid täidetud vihkamisest. Pole siis ime, kui üks sedalaadi seltsimees pidi tulevase haridusministri Tõnis Lukase omal ajal julgeolekusse saatma, kui too julges ühel avalikul üritusel küsida, et kuidas vana suurtükimees end siis ikkagi tunneb – pärast sadade suguvendade hauda saatmist Narva all.

Siit tulebki ilmselt otsida põhjust, miks taasiseseisvunud Eestis ei ole korpusepoistest praktiliselt midagi kirjutatud, justkui oleksid nad vaikimisi paariateks kuulutatud. Punaarmee 8. laskurkorpuse veteranide vastu näib huvi tundvat peamiselt Vene saatkond, kelle kontaktisikute – sealhulgas kadunud Arnold Meri – Eesti-vastased avaldused on veelgi suurendanud umbusku laskurkorpuse vastu. Eitamata seda, et nii mõnedki mehed tegid laskurkorpuses teenimise toel Eesti NSV-s karjääri ning harrastasid aktiivset koostööd okupatsioonivõimuga ja et nii mõnedki laskurkorpuse võitlejad on Eestis toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, on kõigi korpusepoiste süüdistamine ometi ülekohtune. Nad pole seda ära teeninud.

On viimane aeg teadvustada, et 8. eesti laskurkorpuses teenisid enamasti samasugused eesti mehed nagu teisteski II maailmasõjas võidelnud eesti üksustes. Saatus oli neid selles sõjas sundinud kandma Punaarmee vormi, kuid suur osa neist pürgis samamoodi kogu südamest Eesti iseseisvuse poole, nagu tegid seda Eestisse jäänud mehed. Tasub meeles pidada ka seda, et suur osa korpusepoistest ei kasutanud neile võimude poolt kehtestatud privileege. Olen rääkinud paljude laskurkorpuses võidelnud meestega, lugenud nende kirju ja päevikuid. Nende soov oli pääseda koju, tagasi omaste ja kallimate juurde. Seda soovi ei saa keegi pahaks panna. Mõnes mõttes oli nende saatus traagilisemgi kui Saksa poolel võidelnud eestlastel. Viimased jäid võitluses küll alla, kuid samas ei pidanud nad oma vaimus vastutama Eestis sõja lõpul kehtima seatud režiimi eest. Nemad polnud vastutavad arreteerimiste ja piinamiste, mõrvade ja küüditamise, talude hävitamise ja sundkollektiviseerimise, rahvuskultuuri maa põhja tampimise ja venestamise eest. Mäletan üht laskurkorpuse meest, kellega 1980. aastate keskel ajaloolise pärimuse kogumise ajal Võrumaal juttu ajasin. Oma üleelamistest laskurkorpuses ta rääkida ei tahtnud. Kui teda ikka oma pärimistega tüütasin, vaikis ta pikalt ja ütles siis: „Mind vaevab see asi tegelikult siiani. Sest koos meiega tuli ju kogu see õudus Eestisse.”

On viimane aeg see koorem nende meeste õlgadelt võtta ning panna kirja eesti laskurkorpuse tõeline lugu. Õnneks on sellega ka algust tehtud. Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi välja antud artiklikogumik „Korpusepoisid” annab mõnevõrra ebaühtlase, kuid siiski ülevaatliku pildi eesti laskurkorpuse formeerimisest ning võitlustest. Olgu „Korpusepoistele” täienduseks ka käesolev raamat, sest soov lasta korpusepoistel oma tegelikku lugu rääkida on kolmas põhjus, mis tõukas mind seda raamatut kirjutama. Annan endale aru, et punaväkke mobiliseeritud eestlaste lugu viib lugeja pisut eemale raamatu peamisest teemast – Saaremaa lahingutest. Ent rääkimata jätta seda ka ei saa.

Kõigest sellest on aga vähe kasu, kui vaatame ajalookirjutusele kui millelegi, mille ülesandeks on jätkuvalt vaid kedagi õigeks või hukka mõista. Vahest liiguksime oma asjadega paremini edasi, kui keskenduksime rohkem mõistmisele. Sellest võiks kasu olla ka nendele, kes on meie seast lahkunud – nendele, kes hingedepäeval võtavad koha sisse hävinud kodutanumatel, meenutades kadunud päevi ning leinates oma kodukohta. Neid unustades võime peagi unustada ka iseenda.