Читать книгу Saaremaa 1944 - Mart Laar - Страница 12

1939.–1940. aasta „hääletu alistumine” oli kahtlemata traagilisemaid sündmusi Eesti ajaloos. Võib vaid ette kujutada meeleheidet, mis haaras neil päevil Eesti kaitseväelasi, kes pidid Eesti vastupanuta sissetungijale loovutama ning jõuetult pealt vaatama, kuidas Vabadussõjas verega lunastatud iseseisvus hävitati. Need mehed olid andnud vande Eesti Vabariigile, ent sellesama vabariigi juhtkond käskis neil nüüd võitluseta alistuda. Nii kaitseväge kui kogu Eestit oli kasvatatud vaimus, et sissetungivale vaenlasele astutakse igal juhul vastu. Nüüd olid aga riigijuhid otsustanud vastase niisama maale lasta.

Inimesi haaranud meeleheitest annavad hea pildi päevikud ja mälestused. Eesti ohvitserkonna meeleolu võtavad lühidalt kokku leitnant Oskar Uluotsa sõnad: „Võib olla olid 1939. aastal vastuvõetud otsused poliitiliselt õiged, et säästa maad ja rahvast, kuid meie suhtes oli see ülekohus. Meil ei lubatud täita oma kohust. Meil ei lubatud surra ohvitseri surma. Meid tapeti niikuinii. Ja tapeti kui lojuseid, mitte aga mehi, kes olid andnud vande.” Hilisemate sündmuste mõistmiseks on oluline meeles pidada seda pettumuse-, isegi reedetusetunnet, mis tollel hetkel mehi haaras. Mitu kõrgematki ohvitseri tunnetasid, nagu oleks nende Eestile antud vanne ühepoolselt tühistatud, nad pidid nüüd ise vaatama, kuidas uues olukorras toime tulla. Senine elukorraldus ning põhimõtted tundusid suureneva kaose taustal mõttetute ja ülearustena, igaühel tuli vaid enda eest seista. Pettumus viis passiivsuseni, see tegi uutele võimukandjatele Eesti kaitseväe tasalülitamise lihtsamaks. Juba Nõukogude Liidu poolt ametisse nimetatud Johannes Varese nukuvalitsus oli võtnud suuna Eesti kaitseväe lammutamisele, kasutades samasugust sõjaväelaste komiteede süsteemi nagu see, mis oli 1917. aastal laastanud Vene sõjaväe. Ametlikult nimetati seda, tõsi küll, demokratiseerimiseks. Paralleelselt altpoolt õhutatud õõnestustööga vahetati välja sõjaväe kõrgem juhtkond, algas ka avalik terror sõjaväejuhtide vastu. Lõplikult likvideeriti Eesti sõjavägi pärast Eesti inkorporeerimist NSV Liitu 6. augustil 1940. Algselt oli kavatsetud Eesti, Läti ja Leedu sõjaväed lihtsalt laiali saata, ent hiljem otsustati need reorganiseerida ja punaväega liita. NSV Liidu kaitse rahvakomissari 1940. aasta 17. augusti direktiivi kohaselt reorganiseeriti Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi Punaarmee territoriaalseteks laskurkorpusteks, mis pidid koosnema korpuse juhatusest, kahest laskurdiviisist ning korpuse eriüksustest – rahuaja koosseisuga kokku 15 142 meest. Territoriaalsed laskurkorpused tuli Punaarmee määrustike ja programmide alusel ümber õpetada, puhastada „mitteusaldusväärsest elemendist” ning teha võitlejatele selgeks vene keel. Reaalsuses tähendas reorganiseerimine Eesti armee seniste juhtorganite ja väeliikide likvideerimist ning kogu relvastuse, varustuse ja hoonete üleandmist Punaarmeele. 1940. aasta septembri keskpaigaks oli territoriaalkorpuse formeerimine paberil põhiliselt lõpule viidud. Korpuse staap jäi Tallinna, 180. diviis paigutati laiali Põhja-Eestisse, 182. diviis Lõuna-Eestisse. Septembri keskel täiendati korpust NSV Liidu kodanikega, kellest moodustati muuhulgas korpuse ja diviiside NKVD eriosakonnad^[a] ning kompartei algorganisatsioonid. Korpuseülema kohusetäitjaks sai Varese nukuvalitsuse aegne kaitseväe juhataja kindralmajor Gustav Jonson.

Paralleelselt korpuse formeerimisega alustati sõjaväes põhjalikku puhastustööd. 1940. aasta 21. septembri ettekande järgi oli selleks ajaks sõjaväest erru saadetud 2351 inimest, nende seas juhtivast koosseisust 212. Praktilistel kaalutlustel jäeti esialgu alles Eesti sõjaväe vormiriietus, millele õmmeldi peale Punaarmee eraldusmärgid. Eestis, Lätis ja Leedus ei korraldatud esimesel okupatsiooniaastal kutsealuste väkkekutsumist, mistõttu 22. territoriaalkorpuse koosseis hakkas kiiresti vähenema. 7. juuniks 1941 oli selles vaid 9025 meest. Lisaks pingelisele väljaõppele allutati korpuse koosseis massiivsele poliitilisele kasvatustööle, mille käigus üritati sõduritest kasvatada nõukogude võimule kui mitte lõpuni ustavaid, siis vähemalt käsku kuulavaid teenreid. Erilist mõju poliitilisel kasvatustööl siiski polnud. Lisaks vastumeelsusele vägisi kehtestatud kommunistliku süsteemi, Venemaa ning Stalini ülistamise vastu tekitas eestlastes võõristust ka uute võimukandjate positiivne lähenemine Hitleri-Saksamaale. 1941. aastal välja antud poliitõppe grupijuhtide õpiku järgi otsustades õigustati poliittundides Saksamaa agressiooni Euroopas, Poola jagamist Saksamaa ning NSV Liidu vahel ning anti eestlastele vastuvõetamatu tõlgendus NSV Liidu rünnakust Soome vastu. Sellisel propagandal võis olla vaid loodetule vastupidine tulemus.

Rahvuslik meelsus ja protestivaim ei kadunud territoriaalkorpusest seega kuhugi. Kuigi mingi osa sõduritest ja ohvitseridest kasutas olukorda karjääri tegemiseks, suhtus meeste enamik pealesunnitud muudatustesse eitavalt ega hoidnud oma suhtumist vaka all. Lisaks eluolu puudutavatele protestidele, mida on värvikalt kirjeldanud Juhan Peegel, osaleti ka suurematel stiihilistel meeleavaldustel. Nii oli see näiteks 20. juulil 1940 Rakveres, kus Virumaa uued kommunistlikud juhid tegid teatavaks „Rakvere töötava rahva” palve võtta Eesti vastu NSV Liidu koosseisu ning protestiks selle vastu tekkis Vabadussõja monumendi juures stiihiline meeleavaldus, kus osales arvukalt 5. jalaväepataljoni ning 1. sidekompanii sõjaväelasi. 5. jalaväepataljoni nooremallohvitser Eduard Marrand pidas rahvale sütitava kõne, mille järel lauldi Eesti hümni. 1940. aasta septembris toimus sõjaväelaste stiihiline meeleavaldus Narva raudteejaamas, kus lauldi rahvuslikke laule ning demonstreeriti isamaalist meelsust. Peagi saadi siiski aru, et oma hoiakute avalik demonstreerimine on otseselt ohtlik. Korpuse eriosakonnad alustasid kiiresti tööd ja arreteerisid mehi juba esimese kahtluse korral. Nii arreteeris eriosakond 1940. aasta 20. septembril 180. diviisi 86. polgu rooduülema major Aleksander Uuki (VR II/3) selle eest, et ta ei suutnud „ära hoida” eelpoolkirjeldatud meeleavaldust Narva jaamas. 23. aprillil 1941 mõistis NKVD vägede Balti ringkonna sõjatribunal ta surma ning ta lasti 23. juunil 1941 Tallinnas maha. Sellised juhtumid õpetasid, et targem on keel hammaste taga hoida ning tunded maha suruda. Sõjaväelaste seast kadus senine usalduslikkus, enam ei teatud, keda võib usaldada, keda mitte. Punaarmee juhtkond ei varjanud oma umbusku Eesti sõjaväelaste vastu, see omakorda suurendas veelgi trotsi nõukogude korra vastu.

Nii läks territoriaalkorpus 1941. aasta suvele vastu väliselt rahustatuna, ent seesmiselt käärivana. Piisas vaid Saksa-Nõukogude sõjal 22. juunil 1941 alata, kui vaoshoitud emotsioonid taas pinnale paiskusid. 23. juunil 1940 arreteeriti üheksa 42. laskurpolgu võitlejat, keda süüdistati selles, et nad olid 22. juunil lõhkunud väeosa punanurga, rebinud maha „juhtide” portreed ning eemaldanud punaväe tunnused oma mundritelt. 30. juunil 1941 lasti nad NKVD vägede Balti ringkonna sõjatribunali otsuse alusel maha.

Hiljem süüdistas Nõukogude julgeolek mitut 22. territoriaalkorpuse kõrgemat ohvitseri nõukogudevastase vandenõu organiseerimises. 1941. aasta kevadel hakkasid 21. polgu noored ohvitserid tankitõrjepatarei ülema leitnant Elmar Lehola eestvedamisel moodustama „Vastulöögigruppi” ehk „Vabadusvõitlejate ühendust”. Vastupanugrupi loomisega ei jõutud kuigi kaugele – leitnant Jaan Mets osutus reeturiks. Esialgu gruppi kuulunud ohvitsere ei vangistatud, ilmselt loodeti nende kaudu jõuda teiste vastupanurühmadeni. Norilski laagris algatati vastupanugrupi asjas uurimine ning enamik selle liikmeid lasti maha. Samalaadne vastupanurühm moodustati 150. õhutõrjedivisjonis Tapal, divisjoni juhtivad ohvitserid arreteeriti enamjaolt juba 1940. aasta lõpul. Osa neist lasti maha Eestis, teised aga Siberi vangilaagris. 30. detsembril 1940 vahistati 625. suurtükipolgu ohvitser Rudolf Pruuli, keda süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ning ülestõusu organiseerimises ning kes lasti sõjatribunali otsuse kohaselt maha 10. juunil 1941. Karmilt karistati ka territoriaalkorpusest deserteerunuid. Nii lasti 1941. aasta 6. jaanuaril maha Soome põgeneda üritanud Aleksander Pilter ja Vello Vesiloo. 24. aprillil 1941 tabas Pirita-Kosel Scheeli krundil sama saatus Harald Koha, Johannes Lumistet ja Hugo-Lembit Rootalu.

Kuigi osaliselt olid süüdistused vastuhaku kavandamises fabritseeritud, oli neis vahel omajagu tõtt. Ka rahvusliku vastupanuliikumise tegelaste – näiteks Tartu tervishoiumuuseumi grupi liikmete mälestustes on mainitud kontakte Eesti territoriaalkorpuse vanemohvitseridega, et arutada ülestõusu korraldamise võimalusi sõja puhkemisel. Tegelikult olid meeleolud territoriaalkorpuses isegi mingi organiseerimiseta sellised, et sõja puhkedes oleks sellest Eestis Punaarmee jaoks saanud püssirohuvaat, mille üksainus säde oleks võinud plahvatama panna. Leitnant Oskar Uluots on meenutanud, kuidas 1941. aastal juuni alguses tuli tema juurde grupp sõdureid, kes ütlesid: „Teate, härra leitnant, me oleme aru pidanud ja jõudnud arusaamisele, et siit laagrist tuleb jalga lasta ja metsa minna. Kui olete nõus, siis me teeme kõik, mida käsite.” [...] „Ütlesin neile ära põhjendusega, et kui see ka tõesti õnnestuks, siis üle paari nädala me metsades vastu ei pea. Ootame ära, mis ilmas sünnib, ja siis tuleme selle jutu juurde tagasi. Teades, et venelased on sokutanud kõikjale oma salasid, oleksin võinud selle jutu juures kahtlustada provokatsiooni minu kontrollimiseks, kuid nende meeste puhul mul kahtlust ei tekkinud. Liiga eestimeelsed ja ausad olid need noored mehed, pealegi veel väge täis. Tagantjärele olen mõelnud, et meestel oli õigus – oleks pidanud minema. Oleks vaid teadnud, et paari nädala pärast algab sõda, ja ette aimanud seda, mis meid, ohvitsere, ootas.”

Tagantjärele on loomulikult lihtne tark olla. 1941. aasta juuni alguses ei osanud aga veel keegi arvata, et vaid mõne päeva jooksul jõuab punane terror Eestis uuele tasemele. 14. juunil 1941. aastal saadeti uurimise ja kohtuotsuseta ning koos perekondadega külmale maale suur osa tollasest Eesti eliidist. Loomulikult kuulus nende hulka enamik kõrgemast ohvitserkonnast, kelle elimineerimisega loodeti võimalik vastupanuliikumine juba eos juhtidest ilma jätta. 2.–10. juunini 1941 tagandati territoriaalkorpusest selle ülem ja staabiülem, diviiside ja polkude ülemad, korpuse ja diviiside suurtükiväe juhtkond ja teised vastutavatel kohtadel olevad eestlastest ohvitserid – kokku 26 meest. Nad saadeti mitmesugustele juhtivkoosseisu kursustele Moskvas ja Gorkis, kus suurem osa neist Saksa-Nõukogude sõja puhkemisel aga arreteeriti. Arreteeritutest pääses eluga vaid viis meest, kes ilmusid välja 1942. aastal 8. eesti laskurkorpuse formeerimise ajal ning tõusid seal kõrgetele kohtadele. Täit usaldust nende vastu siiski ei tuntud, näiteks 1950. aastate alguses arreteerisid julgeolekuorganid laskurkorpuse kunagise staabiülema kindral Jaan Lukase ning saatsid vangilaagrisse, kus ta 1953. aastal ka suri.

Territoriaalkorpuse juhtkonna „õppustele” saatmise järel jõudis järg nende madalamatel ametikohtadel teeninud sõjaväelaste kätte, kes olid eriosakonnale silma jäänud. Arreteeritavate nimekirja koostasid korpuse ja diviiside eriosakonnad, mida 1941. aasta juunis juhtisid Venemaalt Eestisse saadetud eesti päritolu kaadritšekistid Paul (Pavel) Utikas, Rudolf Prants ning Johannes Tipner. 14. juunil 1941 kutsuti vahistamisele kuuluvad ohvitserid õppustele saatmise ettekäändel Petseri Kaitseliidu hoonesse, kus nad kinni võeti. Mehed viidi endisesse Petseri Kaitseliidu ülema kabinetti, kus neid ootas tollane 180. diviisi staabiülema asetäitja alampolkovnik M. Mihhailovski. Siit hakati ohvitsere „eriülesande” saamiseks välja kutsuma. Tagasi ei pöördunud neist keegi. Pimendatud vaheruumis kontrolliti veel kord ohvitseri nime, seejärel juhatati ta vastasuksest sisse. Niipea kui ohvitser sisenes, käsutati tal käed üles. Üks relvastatud mees seisis keset tuba ohvitseri ees, teine vasakul ning kolmas rabas ohvitserilt tema relva. Ohvitseridele teatati, et nad on armeest vallandatud ja arreteeritud. Süüdistust ei esitatud, seda polnud olemaski. Ukse kaudu ruumi vasakus seinas viidi mehed saali lava alla, kus nad läbi otsiti ning isiklikud asjad konfiskeeriti. Seejärel viidi arreteeritud saali, kus nad pandi valve all, mees mehe kõrval, põrandale istuma. Öösel kella kolme paiku hakati mehi Petseri raudteejaama vedama, kasutades spetsiaalselt selleks kohandatud, presendiga kaetud veoautosid. Teadaolevalt vahistati Petseris 231 sõjaväelast, neile lisandus 36 mujal Eestis kinnivõetud kaadrisõjaväelast. 15. juunil saadeti ohvitserid Petserist Riia poole teele, kus arreteeritute rongile haagiti järele vagunid vahistatud leedu ja läti ohvitseridega, kõik kokku umbes 1100 meest. Samal päeval peeti väeosades suurejoonelised miitingud, kus teatati, et eelmisel päeval olevat Punaarmee end puhastanud reeturitest ja Briti luure agentidest ning avaldati veendumust, et see suurendab truudust Nõukogude võimule. Paljude territoriaalkorpuse võitlejate jaoks oli see aga viimaseks tilgaks karikasse, mis sundis nad mõni kuu hiljem Punaarmeest deserteeruma.

Petseris arreteeritud ohvitseride saatusest polnud pikka aega midagi teada. Eestis tekkis veendumus, et nad lasti kuskil Petseri lähedal maha. Seetõttu otsiti Petseri ümbrusest ja kaugemaltki pikka aega tagajärjetult ohvitseride ühishauda. Otsingutes osales aktiivselt ka peaminister Jüri Uluots, kelle vend leitnant Uluots oli samuti kadunute hulgas. Tegelikult veeti ohvitserid Venemaa vangilaagritesse, kus neist suur osa järgneva aasta jooksul tõepoolest maha lasti. Eluga ei pääsenud ka enamik kergema karistuse ehk pikaajalise vangistuse saajaid – nende eluküünla kustutasid Siberi orjalaagrite ebainimlikud olud. 1941. aasta juunis arreteeritud eesti sõjaväelastest pöördus Stalini surma järel kodumaale tagasi vaid 37 ellujäänut.

1 Siseasjade rahvakomissariaadi eriosakonnad täitsid salapolitsei ja vastuluure rolli ning nende peaülesanne oli väeosade puhastamine „nõukogudevastasest elemendist”. Toim.