Читать книгу Saaremaa 1944 - Mart Laar - Страница 13

Territoriaalkorpuse edasise saatuse suhtes etendas otsustavat rolli 22. juunil 1941 natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahel puhkenud sõda. Sõja algus tekitas Nõukogude juhtkonnas esialgu kaose. Stalin oli valmistunud ründesõjaks Saksamaa vastu, lootes Hitlerit sobival hetkel esimesena rünnata. Nüüd kasutati sama relva tema enda vastu. Saksa väed tungisid kiiresti Nõukogude Liidu territooriumile, lüües puruks piiridele rünnakformatsiooni seatud punaväe üksused. Ränk lüüasaamine tekitas Punaarmee juhtkonnas peataoleku, millest saadi üle alles teiseks sõjanädalaks. Siit tuleb otsida ilmselt ka seletusi vastukäivatele korraldustele, mida anti 22. territoriaalkorpusele sõja esimestel päevadel. Sõja puhkedes paiknes enamik Eesti korpusest Värska lähedal traditsioonilises suvelaagris. Korpuse 10 348 mehest olid Eestist pärit ligi 8000. 23. juunil 1941 sai korpus esimese lahingukäsu – asuda Põhja-Eesti ranniku kaitsele. Korpust hakati kiiresti täiendama, kuid mitte Eestist, vaid Venemaalt toodud mobiliseeritutega, keda oli kokku ligi 18 000 meest. Sellega muutus territoriaalkorpuse rahvuslik koosseis radikaalselt. Kui enne sõja puhkemist moodustasid eesti sõjaväelased sellest 75%, siis nädal hiljem 27%. Kiiresti vahetati välja ka korpuse juhtkond. Juuli alguses määrati korpuseülemaks kindralmajor Aleksander Ksenofontov (1895–1966). Kindral Ksenofontov erilist karjääri sõja ajal ei teinud. Ta juhatas kaks korda lühiajaliselt armeed ja ülendati 1943. aasta novembris kindralleitnandiks, kuid lõpetas sõja Kaug-Idas, olles endiselt korpuseülem.

Peagi sai Punaarmee juhtkonnale aga selgeks, et Eestisse jäetuna kujutab territoriaalkorpus endast tõsist riski. Seetõttu võeti juba 25. juunil vastu otsus viia Eesti, Läti ja Leedu korpused „kontrrevolutsiooniliste elementide väljaastumise ohu tõttu” sügavamale Venemaa tagalasse. Peaaegu täielikult komplekteeritud laskurkorpuse tagalasse saatmine oli tollases olukorras pretsedenditu otsus ning tingitud usaldamatusest 1940. aastal okupeeritud territooriumide elanike suhtes. Eestlasi pidi ilmselt ootama sama saatus kui 1939. aastal Nõukogude Liidu küüsi jäänud poola sõjaväelasi, kelle seas NKVD viis läbi totaalse puhastuse. Igatahes tühistati 25.–26. juunil 1941 korpusele antud lahingukäsk ning korpusele anti korraldus liikuda Pihkva taha õppelaagrisse. Korpuse põhiosa alustas liikumist 27.–28. juunil, viimased väeosad lahkusid Eestist juuli esimestel päevadel. Käsk kodumaalt lahkuda seadis eesti sõdurid raske valiku ette. Sõja puhkemise oli suur osa neist vastu võtnud vaimustusega. Toonane nooremleitnant Paul Maitla meenutas seda oma päevikus: „Ent siis korraga 22. juunil saabus nii kaua oodatud rõõmusõnum. [...] Pole kunagi nii hästi vene keelest aru saanud kui seekord. Polnud enam mingit kahtlust, et nüüd on saabunud meile see kauaoodatud vabastamise moment. Juubeldasin toas, Endla päris, mis lahti on, vastasin, et sõda ja nüüd saame kommunistidest lahti. Ta puhkes nutma öeldes, et nüüd lähed sina rindele ja ei tule enam tagasi. Ent mul pole veel kunagi olnud kindlamat tunnet kui siis, et tulen kindlasti kord tagasi koju, kui Eesti on juba vaba ja kindlasti saan selleks kaasa aitama, et kommunistid siit võimalikult kiiresti kaoksid. [...] Läksime koos „Musta Kassi” lõunatama ja ees ootavaile sõpradele kuuldud uudist viima. Teel minnes oli mul imelik tunne, kui nägin tänavail rahulikult liikuvaid inimesi. Arvatavasti keegi neist ei teadnud veel ootamatult tulnud rõõmusõnumist. Oleks tahtnud kõigile hüüda, ent pidi kahjuks vait olema ja oma pakitsevat rõõmu maha suruma. [...] Käisin ltn. Aalde pool, ka ltn. Kõlu^[a] oli sääl ja mõlemad olid südamest rõõmsad sõja puhkemise üle. Soovisime üksteisele õnne, et nüüd saame ükskord ometigi politrukkidest ja kommunistidest valla ja lisaks sellele saab neid isegi varsti puua.”

Optimistlikule meeolule aitas kaasa esimene lahingkäsk, mis korpuse Põhja-Eestisse rannakaitsesse saatis. Paul Maitla meenutas: „Diviisi staabis oli rahvas kõik täie hooga tööl, ehkki kell oli juba paar tundi üle südaöö liikunud. Väljaantavad kaardid olid Põhja-Eesti rajoonist, tekkis mingi lootuse säde, et meid Eestist välja ei viida ja mis siis viga Põhja-Eestis oma rahva seas sõdida, kus pärast ületulekut võib kohe venelasi hakata kupatama või soodsa momendi saabudes isegi varem päästa rahvas rüüstamisest. Teel Petseri sõites lendasid pääst läbi kõiksugu plaanid põgenemise kohta. Moment oli soodus, ainult üks politrukinärakas istus taga auto kastis, kerge oli sellega hakkama saada ja siis koos eestlasest autojuhiga metsa kaduda. Ent puudus mu truu sõber 9-mm püstol, kaasas oli vaid väike Singer kuue padruniga. Ja tekkis mõte, et kuhu jäävad sugulased ja roodus asuvad tublid eesti poisid, kui mina siit jalga lasen. Eesti kaardid aga näitasid, et Venemaale mineku hirmu pole vaja tunda.”