Читать книгу Minu lugu - Mart Poom - Страница 3

Räägitumaid mänge minu karjääris on debüüt Inglise Premier League’is (Inglismaa jalgpalli kõrgeim liiga – toim.), mis lõppes 3: 2 võiduga Manchester Unitedi üle nende kuulsal Old Traffordi kodustaadionil. See on üks neist olulistest seikadest, mida Briti ajakirjandus alati mainis, kui minust juttu tuli. Meie vastu astus maailma paremaid klubisid, Inglismaa meistrisarja liider. Derby võitles liigasse püsimajäämise eest. Juba Manchester Unitedi algkoosseis oli võimas: Peter Schmeichel, Gary Neville, Ronny Johnsen, Gary Pallister, Phil Neville, Nicky Butt, David Beckham, Ryan Giggs, Roy Keane, Andy Cole ja Eric Cantona. Vahetusest sekkusid teisel poolajal Ole Gunnar Solskjaer, Denis Irwin ja Paul Scholes. Neist koguni üheksa osales kaks aastat hiljem UEFA meistrite liiga finaalis Barcelonas, kus ManU lõi Müncheni Bayernile üleminutitel kaks imeväärset väravat ja võitis.

Mina olin oma esimesele mängule Inglise meistriliigas tulnud Tallinna Flora laagrist Küprosel. Sealsetes kontrollmängudes olid vastasteks peamiselt Skandinaavia klubid, kelle klass ja pakutav mängutempo olid tunduvalt aeglasemad. Olin oma uue meeskonnaga koos olnud vaid mõne päeva ega teadnud isegi kõigi kaaslaste nimesid, kui üritasin valjuhäälselt kaitseliini juhendada.

Päevikut tagantjärele sirvides imestan ka ise, millise möllu ja emotsioonide sisse olin sattunud ja kui palju juhtus alates 25. märtsist 1997, kui Derby Countyga lepingu allkirjastasin. Ime, et kogu see sebimine ja sahmimine enne suurele lavale astumist ei seganud mu keskendumist.

Päev pärast lepingu sõlmimist toimus Derby vanal kodustaadionil Baseball Groundil pressikonverents, kus peale minu tutvustati ka kostariikalasi Paulo Wanchope’i ja Mauricio Solisi. Nii ajalehtedele kui ka raadiole ja televisioonile tuli anda väga palju intervjuusid, mis oli päris väsitav ning nõudis energiat. Samuti pidi tohutult kaua poseerima fotograafidele. Siis treenisime koos. Pärast seda viidi meid Nexti kaubamajja, kus võeti mõõdud klubipintsaku, – särgi ja – pükste jaoks. Olin suurtest emotsioonidest ning tähelepanust üle väsinud ega leidnud ööde kaupa korralikku und.

Ma pidanuks keskenduma MM-valikmänguks Šotimaa vastu Kilmarnockis, aga hoopis muretsesin täiesti ebaprofessionaalselt selle pärast, kuidas Derbys hakkama saan ning mõtlesin 5. aprilli mängule Manchester Unitedi vastu! Pidin endale sisendama, et hirm on ainult pettekujutelm (olin just lugenud Michael Jordani elulooraamatut), et ma ei tohi midagi karta, et ma olen väga hea väravavaht ja muutun iga päevaga aina paremaks.

Järgmisel päeval andsin jälle paar intervjuud ajalehtedele ja ühele telekanalile. Pärast õhtust trenni ja jalgade massaaži helistasin Lissule ning psühholoog Irene Kalvetile. Nendega sain kõigest vabalt rääkida ja see aitas.

Kilmarnockis kaotasime 29. märtsil koondisega Šotimaale 0: 2. Tagasi Eestis tegelesin tuhande asjaga, mis tahtsin enne Inglismaale siirdumist korda ajada. Muu hulgas käisin Hansapangas, TV3-s intervjuud andmas, Eesti Telefonis (kujutage ette tollast aega: me saime koju telefoni!), TTÜ (Tallinna Tehnikaülikool – toim.) õhtuõpikonnas, kus võtsin jälle akadeemilist puhkust. Õhtustasime koos perega. Öösel läksin sõbranna ja tulevase naise Lisseliga külla Risto Kallastele, kellega kavandasime ühist sporditarvete äri.

1. aprillil pidin sõitma Inglismaale. Hommikul käisin Irene juures, siis kohtusin Aivar Pohlakuga. Pakilised asjad aetud, tormasin koju asju pakkima, mis on mulle maailma üks vastikumaid tegevusi. Nagu ikka, jäin ajahätta ja läksin närvi, sest pidin enne lennujaama veel Nõmmelt vanaema juurest läbi minema ning ajakirjanik Sven Sommerile intervjuu andma. Lahkusin kodust Mustamäel kell 17.00, lennuk väljus 17.40. Tormasin Nõmmele, võtsin ema auto peale, jätsin vanaema, õde Katrini ja tema mehega hüvasti ning kihutasin lennujaama. Andsin jooksu pealt veel selle intervjuu ja lennukist helistasin Keilasse memmele-taadile. Olin ülinärvis ja vihane, sest mul oli tunne, et kõik tahavad mind Eestis tükkideks rebida ning ma ei tule kuidagi oma ajaga toime: liiga palju on vaja teha, liiga paljude inimestega kokku saada, liiga paljudega telefonis rääkida jne. Lendasin äriklassis Kopenhaageni kaudu Birminghami, kus oldi mul vastas ja sõidutati autoga hotelli Derby lähedal. Olin rampväsinud.

Kolmapäeval tegin meeskonnaga esimese treeningu, kokku oli kaks trenni. Sain rendiauto ja kaks paari Puma putsasid (jalgpallisaapad – toim.). Järgmisel päeval pandi mind trennis põhimeeskonna väravasse. See oli viimane märk, et peatreener Jim Smith kavatses mind Old Traffordil väravasse panna. Muidugi oli seda mulle juba varem öeldud ja nii kirjutas ka Derby kohalik ajaleht. Russell Houltiga ei oldud rahul, Martin Taylor oli vigastatud ja lahkus klubist kohe pärast minu tulekut. Pärast trenni, kaks päeva enne kohtumist, sõitsime Manchesteri lähedale hotelli. Olin ühes toas hollandlase Ron Willemsiga. Päev enne mängu sain kätte Derby County ülikonna. Helistasin Aivarile ja Irenele. Magada ei saanud ikka. Proovisin end rahustada ja positiivselt häälestada. Sirvisin treeningpäevikuid, vaatasin sisselastud väravate analüüse. Mul oli komme kirjutada treeningpäevikus endale suurte trükitähtedega positiivseid sisendusi. Lugesin neid.

Enne mängu olin Daily Mailile öelnud, et Old Trafford on debüüdiks küll põrgulik koht, aga ma ei karda. Mõistagi polnud see päris nii. Enne mängu olin ikka päris närvis.

Lisaks kõigele kasutas Manchester United imeliku nahaga Umbro palle, mida oli vaatamata mu uutele Sondico kinnastele väga libe püüda. See häiris mind kõvasti. Tavaliselt tegin soojendust soojenduskinnastega ja mängisin mängukinnastega. Nüüd pidin sellest rutiinist loobuma. Lootsin, et niiskus on imendunud ja pidamine parem.

Mul polnud selles mängus õiget särkigi. Võeti lihtsalt üks Russell Houlti särk, mindi ManU suurde fännipoodi, lasti Houlti nimi ja number kinni katta ning asendati minu nime ja numbriga. Soojendusel sisendasin endale: “Keskendu pallile, ära vaata üles tribüünidele!” Seal oli 55 243 pealtvaatajat. Lisaks Põhja-Eesti televaatajad, sest Soome TV tegi mängust otseülekande. Et mäng on Eestis nähtav, teatati mulle telefonikõnedega aegsasti. Tahtsin end soojendusel sellest kõigest välja lülitada.

5. aprillil kell 15 lõi Derby County palli kohtunik David Elleray vile järel keskpunktist lahti. Tribüünid kohisesid, seal käis melu, millega ma polnud harjunud, aga mis on suures jalgpallis nii igapäevane ja inspireeriv! Tohutu lärm ja kisa valitses terve kohtumise, atmosfäär staadionil oli fantastiline.

Esimese pallipuute tegin 4. minutil. Sain palli otse Schmeichelilt, kellelt põrkas lahtilöök teisi mängijaid puutumata minuni. Ma ei võtnud palli kätte, vaid lükkasin selle Christian Daillyle. Esimene puude on oluline. See rahustab ja annab tunde, et oled mängus sees. Manchester United surus peale kõva tempo, pall pandi kiiresti liikuma, oli näha, et nad tahavad lüüa kiire avavärava. Tegin häält, et juhatada kaitseliini. Ka rääkimine aitas pinget alla võtta ja rahuneda.

Ryan Giggs põrutas 7. minutil paremaga posti kõrvalt mööda. Minut hiljem Giggs tsenderdas ning Roy Keane lõi täiesti vabana taga posti juurest peaga – mööda!

12. minutil püüdsin nurgalöögi. Hoidsin palli kaua käes – see andis kindlust.

ManU otsis kogu aeg käike, kuidas meie kaitsest läbi pugeda. Mäng oli jõuline ja agressiivne. Staadionil keerutas tugev tuul, mis liigutas isegi nurgalöögi ootel olevat palli.

Sondico kinnastega mängisin oma avamängu Old Traffordil Manchester Unitedi vastu. Sondico oli mu kindasponsor ja tegi mu esimese ametliku autogrammikaardi.

18. minutil tsenderdas Phil Neville ja Eric Cantona lõi terava palli peaga minust vasakule nurka. Viskusin ja püüdsin palli, mille peale Derby fännid hakkasid hüüdma: “Buuuuu!”, mis Inglismaal tähendab väljavilistamist. Mõtlesin, mis küll valesti läks. Kui tõrje peale välja vilistatakse, siis mida peab tegema, et aplaus teenida!? Meenus, et sama asi oli olnud Portsmouthis. Ka seal hääldasid fännid mu nime Puum ja minu suunas buutamine ei tähendanud midagi halba. Isapoolsed sugulased olevat rääkinud mõnikord meie perest omavahel kui Põumidest. See oli huumor, et nime hääldati justkui inglispäraselt. Eks heal lapsel olegi mitu nime!

Ryan Giggs pääses 21. minutil seitsmelt meetrilt peaga lööma. Mul oli vähe aega reageerida, aga löök tuli enam-vähem minu suunas ning jõudsin hüpata ja käed vastu panna. Sain veelgi enesekindlust juurde.

28. minutil võitis teine Inglise kõrgliiga debütant Paulo Wanchope vastaste trahvikastis peavõitluse ja suunas palli Ashley Wardile, kes selle maapõrkega üle Schmeicheli lati alla põrutas. Me juhtisime 1: 0! Aga mängida oli nii palju, et mingeid võidumõtteid ei tekkinud. Teadsin, et ManU suurendab survet. 35. minutil tegi suurepärase soolo Wanchope. Ta alustas oma reidi koos palliga meie väljakupoolelt, muudkui läks ja läks – väliselt selliste aeglaste, isegi uimaste liigutustega –, aga lõpuks oli ta ManU karistusalas ning lükkas neljast vastasest ümbritsetuna palli Schmeicheli selja taha! Uskumatu, aga me juhtisime Old Traffordil 2: 0! Võidust ei julgenud ikka mõelda.

Viis minutit hiljem sai Ashley Ward otse Schmeicheli nina alt kolm korda järjest löögile ja tema viimane üritus riivas posti. Siis mõtlesin küll, et kui seis oleks 3: 0, siis …

Kohe teise poolaja alguses võttis Cantona trahvikasti kaare sees varbaotsaga maha mängu tulnud Solskjaeri söödu, lükkas selle endale paremale poole jooksu peale ette ja põrutas väikse nurga alt šoti madala – nii nimetas jalapealsega tehtud tugevat maast kuulina liikuvat lööki Roman Ubakivi – taganurka. See ei tõotanud midagi head.

ManU surve aina tugevnes. Mäng oli tohutult kiire ja pingeline. Ei mingit palliveeretamist ega tänapäeva tiki-takat – vastased liikusid otsustavalt meie värava suunas, isegi nende keskkaitsja Gary Pallister purjetas palliga kartmatult edasi ja otsis söötu, mis tooks neile viigivärava. Tsenderdusi tuli rohkesti ja neile oli hulga raskem vastu joosta, kui olin seni harjunud. Esiteks kuhjus värava ette palju mehi ja teiseks olid tsenderdused maailmaklassist: ülitugevad ning teravad. Lasin kaitsjail võidelda peapallide pärast ja hoidsin end väravajoonel ootevalmis. Meie mehed võitlesid, hambad ristis, ja suutsid blokeerida mitu teravat pealelööki. Kaitse üks tugitala oli Iirimaa ja Manchester Unitedi kogenud mängija Paul McGrath, kes haigete põlvede pärast treeningutel ei osalenud, käis ainult mängimas. Tema andis meile kindlust ka Old Traffordil. Meil oli õnne: vastaste ässad põmmutasid väravast mööda või meie mängijate jalgadesse. Eriti lõpus jäime meistrite liiga poolfinaali jõudnud Unitedi väga tugeva surve alla.

74. minutil tegin väravalöögi, mis lendas pärast maapõrget Schmeicheli valduste suunas. Pallister üritas palli katta, et vastu rutanud Schmeichel saaks selle ise ära lüüa, kuid tegi valearvestuse ja andis Dean Sturridge’ile võimaluse pall üle puurivahi tõsta ja skoorida. Seis oli 3: 1!

Aga kohe löödi meile üks tagasi. Solskjaer pääses üks-üks läbi ja saatis lati alla ülitugeva laksu. Kümme minutit enne lõppu põrutas Beckham karistuslöögi meie müüri. Keane saatis pealöögi mulle sülle. Püüdsin Beckhami kauglöögi. Schmeichel tuli juba viis minutit enne lõppu meie karistuskasti nurgalööki noolima. Giggs ja Solskjaer lõid üle lati. Üritasin terve mängu, eriti aga viimastel minutitel keskenduda ainult pallile. Siis kõlas David Elleray lõpuvile.

Millegipärast mäletasin, et sain pärast mängu oma iidoli Peter Schmeicheli särgi. Videot vaadates on hoopis näha, et jõuan Schmeichelit küll kätelda, kuid kuulus taanlane kiirustab väljakult mängijate tunneli poole. Meie aga suundume meeskonnaga otsatribüüni suunas, kus asetsevad Derby fännid.

Rõõm oli tohutu. Ka peatreener Jim Smith võis rahul olla, sest oli paras risk panna väljakule kaks debütanti: Paulo Wanchope ja mina. Ta ei pidanud kahetsema.

Õhtul hotellis vaatasin kogu mängu telerist üle, järgmisel päeval ostsin kõik ajalehed. Juhtunu oli nagu uni, mis ei jõudnud mulle veel kohale. Olin kergelt šokis.

Algus uues klubis ja uues liigas on väga tähtis. Sellest sõltub palju, kuidas edaspidi minema hakkab. Mina olin startinud võiduga poisipõlve lemmikklubi ja iidoli Peter Schmeicheli üle.

Schmeicheli särgi sain sama aasta oktoobris, kui juba uue hooaja raames viigistasime 2: 2 Derby County kodustaadionil Pride Parkil. Aastaid hiljem sain sellele ka Schmeicheli autogrammi koos väikese tekstiga: “Parimate soovidega Mardile.” See särk on siiani üks mu kallimaid mälestusesemeid. Nagu ka debüütmängu särk, millele mu nimi vahetult enne etteastet peale trükiti. Hiljem oleme vahetanud Schmeicheliga särke mitu korda.

Kuni selle unistustemänguni olin teinud meeletult tööd, kogenud palju meeldivaid võite, talunud kibedaid kaotusi ja pidanud karmi võitlust, liikudes oma eesmärkide poole. Veel suuremad õnnestumised, aga ka valusad tagasilöögid ootasid ees. Kõigest sellest räägingi oma raamatu järgnevatel lehekülgedel. Sõna sekka ütlevad lähedased, lapsepõlvesõbrad, treenerid ja meeskonnakaaslased.