Читать книгу Minu lugu - Mart Poom - Страница 4

Sündisin 3. veebruaril 1972 Tallinnas. Samal päeval avati Sapporos taliolümpiamängud, millest oli igal pool palju juttu. Kui mind sünnitusmajast koju toodi, siis arvas kolmeaastane õde Katrin tõsimeeli, et Sapporo on minu nimi. Isa kiitis oma naljadega takka.

Mulle on räägitud, kuidas ma kodu lähedal isaga palli mängisin. Elasime Mustamäel Sõpruse puiesteel ja maja kõrval oli palju vaba ruumi. Praegu asuvad seal Statoili tankla ja McDonald’s. Isa Avo istus kivile, lõi palli eemale. Mina jooksin pallile järele ja tõin isale, kes oli vahepeal saanud natuke ajalehte lugeda. Nii meie mäng käiski, see muruplats oli minu esimene jalgpalliväljak.

Varases koolipõlves käisin ujumas ja malemajas maletrennis. Siis läksin korvpallitrenni. Tõenäoliselt oleks ma jäänudki korvpalli mängima, kui 1979. aasta sügisel poleks 32. keskkooli kehalise kasvatuse tundi tulnud Olev Reim.

Legendaarne treener Roman Ubakivi oli alustanud ulatuslikku tegevust, mille eesmärk oli elustada rahvusjalgpall. Ta oli üles kasvatanud esimese põlvkonna eesti poisse, kellest tuntumad olid Nõukogude Liidu noortekoondisse jõudnud Ott Mõtsnik, kaug- ja nurgalöökide meister Tiit Kõmper ning hilisemad Eesti koondislased Urmas Hepner ja Urmas Kaljend. Ubakivi saatis nad teismelistena Mustamäe ja Õismäe eestikeelsetesse koolidesse, et moodustada uusi meeskondi. Koos Olev Reimiga tuli meie kooli poisse valima ka Sepo Vilderson. Meid pandi mängima, lõin isegi värava. Juba esimesel proovitreeningul saatis Olev Reim mu väravasse, sest olin üks pikemaid. Jäin sinna karjääri lõpuni. Olev kutsus mind Lõvide poistevõistkonna treeningule ja elu esimeses jalkatrennis – mäletan seda surmatunnini – hakkas mulle peale lööma Tiit Kõmper ise.

23. märtsil 1974 vanaema Lilli juures. Õde Katrin on peaaegu viieaastane, mina veidi üle kahe aasta vana. Isa puhub õhupalli.

Tiit Kõmper: “Kindlasti ei teinud ma talle liiga oma löökidega! Mäletan, et ta oli vaikne ja tõsine poiss ning teiste seas mitte kõige säravam, selles grupis särasid Martin Reim ja Indro Olumets. Aga väravavaht ongi ju mängija, kes jääb kuidagi teiste varju. Hoovijalgpallis lükati tavaliselt väravasse need, kes mängida ei osanud. Mul polnud siis kogemust ega huvigi vaadata poisse selle pilguga, kellest võiks tulevikus asja saada. Eks see treeningute läbiviimine oli meile Ubakivi poolt peale surutud, aga tagantjärele tuleb öelda, et ilma selleta oleks paljud hilisemad mängijad jäänud avastamata. Ubakivi käskis kõigil poistel panna oma koolis esimese klassi poistest grupp kokku. Mina tegin seda 3. keskkoolis. Hiljem tulin üle 44. keskkooli, kus olidki Reim, Olumets ja Poom. Tegelesin nendega mitu aastat, tõenäoliselt keskkooli lõpuni. Paar korda nädalas oli treening ja pühapäeviti said kõik Ubakivi treeningrühma poiste grupid kokku ning toimusid võistlused. Minu grupis oli teise juhendajana igal treeningul kohal Olev Reim.”

Olev Reim: “See oli Ubakivi, kes ütles, et mine kammi kool läbi. Läksingi esimese klassi poiste tundi ja panin nad rahvastepalli mängima, et leida väravavaht. Silma jäi kõige pikem poiss, kes oli peenike nagu piksevarras. Ma polnud sellist varem näinudki, võib-olla ainult filmis. Ma ei tea, kas Kiir oligi nii peenike! Aga mõjus see, et ta ei kartnud. Rahvastepalli kaptenid viskasid palli üle teiste mängijate peade ja suurem osa jooksis eest ära. Tema aga püüdis, ja püüdis hästi

Sepo Vilderson: “Panin Poomi väravasse, sest ta oli pikk, tal olid pikad käed ja jalad ning ta oli väga julge. Just see julgus – ta ei kartnud palli ega kokkupõrkeid – tekitas talle ilmselt karjääri jooksul ka vigastusi. Poom oli nagu kindad käes sündinud.”

Olev Reim: “Poom tundus nagu õnnetu. Et ta ei tea, kas saab hakata trennis käima. Et kuidas ema suhtub. Läksin ema juurde jutuga, et on oodata talenti. Ema kahtles, kas pojas on perspektiivi ja kas ta on andekas. Vastasin, et perspektiivikad võivad paljud olla, aga andekaid on vähem. Mardi ema ütles, et perekond eelistab korvpalli. Mis oli mõistetav: ema oli pikk, isa oli Palusalu! Aga ema lubas ikkagi Mardi trenni. Nii uskumatu kui see ka pole – väga ruttu saabus hetk, mil poisid hakkasid ütlema, et kui Mart on väravas, siis on värav lukus. Ma arvan, et selline ütlemine kujunes juba esimese aastaga.”

Tbilisis üleliidulise Nahkpalli finaalvõistlustel 1982.

Teised olid koos treeninud ja mänginud juba ühe talve. Kohe jäid meelde Reim ja Olumets. Väikestes saalides oli lust vaadata, kuidas nad kombineerisid. Ja see žongleerimine! Minul hakkas klappima Argo Sauliga, sest olime koos lasteaias olnud ja nüüd saime uuesti trennis kokku. Argo mängis keskkaitset – ta oli rahulik, valis hästi positsiooni, oli hea löögiga. Ükskord tuli Wismari (siis Mitšurini) tänava väljaku staadionil pikk pall, läksime seda mõlemad klaarima ja ma hüppasin talle hammastega nii õnnetult pähe, et Argo viidi haiglasse õmblemisele.

Kõigist Ubakivi eraldi treenivatest vanemate poiste gruppidest moodustati Lõvide meeskond. Ega ma teistest väravavahtidest palju mäleta. Urmas Uiboaed oli tõenäoliselt minust vanem, vahepeal oli meil ka Indrek Köster. Ma ei mäleta, miks teised väravavahid ära kadusid. Võib-olla nad ei käinud nii pühendunult trennis? Olin kohusetundlik, ilma põhjuseta ei puudunud kunagi. Ju siis pidasin sellele tambile vastu. Mulle meeldis see amet. Olin sihvakas ja mul oli suhteliselt hea koordinatsioon, sest mängisin ka korvpalli, rahvastepalli ja muid pallimänge. Ma ei olnud nii tehniline kui teised ja väljakul poleks ma põhikoosseisu saanud. Väravavahina oli mul võimalus.

Mu vanemad oleks parema meelega näinud, et oleksin edasi käinud Olev Baari ja August Soku juures korvpalli mängimas. Sel ajal tundus see eestlastele kultuursem. TPI (Tallinna Polütehniline Instituut – toim.) lõpetanud vanemad rõhutasid alati hariduse tähtsust. Jalgpall ei sobinud nagu kõrghariduse ega eestlusega. Isa oli eriti otsekohene: jalgpall ei anna ametit.

Mõnes mõttes oli süüdi tollane aeg. Vähesed uskusid, et Eesti jalgpall võib kuhugi tõusta, et saame iseseisvaks. Ubakivil aga oli jonn ja kinnisidee, et eestlased oskavad jalgpalli mängida. Ta suutis meid tööle panna ja tema jutt oli innustav. Tahtsime saada headeks mängijateks, tunnetasime, et meil on hea punt ja selle kinnituseks tulid võidud.

Olev Reim unistas, et Lõvid lähevad koos meesteklassi ja teeme seal suuri tegusid. Tagantjärele mõeldes poleks see vist võimalik olnud. Mõnes mõttes oli see naiivne, aga sel ajahetkel ilus ja motiveeriv eesmärk.

Ma ei mäleta, kas Ubakivi sõnastas meile selged eesmärgid, aga väljund võis olla Nõukogude Liidu meistriliiga. Liidu koondis tundus kauge ja võimatu, ehkki omad lemmikud mul olid. Näiteks Konstantin Beskovi juhendatud Moskva Spartak ja Tbilisi Dinamo, kelle mängu olin ise tribüünilt näinud. Väravavahtidest meeldisid Rinat Dassajev ja Otar Gabelia. Tbilisi Dinamo võitis Euroopa riikide karikavõitjate karika. Teadsime David Kipianit, kellega pärast Gruusias kohtusime. Vaatasin telerist venekeelset jalgpalliülevaadet “Futbolnoje obozrenije”, Euroopa karikamänge, EM- ja MM-võistlusi ning Soome TV-st Inglismaa liigat. Eks me ühel hetkel kindlasti hakkasime unistama ka Nõukogude Liidu kõrgliigast, sest Urmas Hepner ja teisedki käisid nende klubidega tutvumas. Toomas Krõm pääses meilt liidu noortekoondisesse.

Ühel suvel olime Ubakivi esimese põlvkonna paremikuga koos Viljandis laagris. Mulle oli suur asi treenida koos Tõnu Vanakesa ja Mehis Luigega. Mäletan, et Vanakesa suhtus minusse väga hästi. Isegi oma treeningpäevikut hakkasin tema järgi pidama. See andis palju motivatsiooni. Seal olid veel Urmas Hepner, Ott Mõtsnik, Urmas Kaljend, Aavo Sarap, Tiit Kõmper, Sepo Vilderson jt. Päris väikesena käisime nende mängudel pallipoisteks, siis lihtsalt mänge vaatamas ja hiljem mängisime koos Tallinna Spordis.

Meie elasime kõrvuni jalgpalli sees, aga Eestis tervikuna ei olnud jalgpall popp ja mu vanemad ei näinud sel alal Eestis tulevikku.

Roman Ubakivi: “Mardi ema rääkis ausalt ära, et ka tema oli jalgpalli vastu. Mõlemad – isa ja ema – olid vastu. Paljud lasid end isadest halvas mõttes mõjutada. Mardil oli hingejõudu ja meelekindlust. Mina ei utsitanud Poomi isa vastu. Inimene peab ise tulema trenni. See oli Poomi tugevus, et ta ei allunud isa mõjule. Müts maha! Kui tal poleks iseloomu olnud, poleks temast asja saanud. Ega jalgpall ole midagi põlastusväärset. Kui Poomist poleks saanud jalgpallur, võinuks temast saada hoopis insener, aga võib-olla hoopis töötu insener. Ega haridus iseenesest halb ole, aga üksnes haridus ja paber taskus ka ei loe.”

Ema Malle Poom: “Minu arvates teda mõjutati, et ta jalgpalli juurde jääks. See polnud tema valik, aga ta ei julgenud ära öelda.

Kui ta Tbilisis käis – neil oli ilus vorm, millel lõvid rinna peal – siis see varastati ära. Läks Užgorodi, teel sinna sattus tema ainsana täiskasvanute kupeesse. Aga sinna ta magama ei läinud, vaid jäi poiste juurde. Oli kellegagi kitsa nari peal, kukkus öösel maha, magas põrandal. Sai sealt pisiku, põsk läks mädanema, ma ei teagi täpselt, aga arm põsel on tal siiamaani vist sellest. Siis ma küll rääkisin talle, et kaks reisi ja kaks jama – dressid varastati ära ja tuled mädapaisega tagasi – kuhu sa küll selle jalgpalliga jõuad? Piirid on kinni, hakkad mööda Venemaad sõitma, mis su tulevik on? Tema vastu, et ma tahan Nõukogude Liidu koondisse! Teda ei heidutanud, et karjäär hakkab kulgema Venemaal. Mul olid oma komandeeringutest sinna hirmsad mälestused: Leningradis sain toidumürgituse ja milline mustus oli lõuna pool!

Meie isaga tahtsime, et ta korvpalli mängiks, sest korvpall oli Eestis kõrgel tasemel, aga jalgpallil polnud perspektiivi. Minul olid ka isiklikud huvid (naerab – toim.), sest minu peal oli pesu pesemine. Pool Venemaa muda ja Eestimaa oma takkaotsa on kanalisatsioonitorust alla läinud. Kõike tuli käsitsi pesta, sest pesumasina trummel oleks kinni jäänud.”

Sõber ja meeskonnakaaslane Rainis Maasing: “See võis olla seitsmendas klassis, kui toimusid koolidevahelised kossuvõistlused ja meie Mardiga läksime korvpallitrenni. Tahtsime nii kangesti. Me oskasime korvpalli ka mängida, ega me teistele suurt alla jäänud. Aga Ubakivi teadis sellest. Igatahes meid ei võetud vastu, et te ju käite jalkatrennis. Ubakivi võitles oma asja eest. Kui kunagi aastaid hiljem otsustasin jalgpalliga lõpu teha ja treeningutelt kolm nädalat puudusin, siis tuli ta koju, rääkis isa ja minuga.”

Ühel hetkel pidin valima kahe ala vahel. Ma polnud ainus. Teised poisid käisid samuti vahel mõnes muus trennis, Martin Reim näiteks salaja jäähokit mängimas. Lõpuks pidi temagi valima. Ubakivile äraütlemine ei tulnud kõne alla. Kindlasti ei langetanud ma valikut jalgpalli kasuks vastumeelselt.

Minu spordiriiete pesemine on saavutanud meie perekonnas legendi mõõtmed. See oli tõesti minu hea ema, kes päevast päeva küüris poriseid treening- ja mängudresse. Olen talle selle eest väga-väga tänulik! Suviti, kui olin emapoolse vanaema Lilli juures Nõmmel ja trennist otse sinna läksin, sai temagi vahel mu mudaste väravavahiriietega vatti näha. Küll ta imestas, mida ma seal trennis teen, et riided nii mustad on. Talle kuulub imeline soovitus: “Mis sa siis iga palli järele hüppad, lase mõni sisse ka, emal vähem tööd!” Vanaemagi rõhutas, et peaksin mingi kindla ameti õppima, sest jalgpalliga pole hilisemas elus midagi teha.

Malle Poom: “Vaidlesin vist isegi Ubakiviga, et jalgpalliga tegelemisel pole perspektiivi. Ma ei mäleta, mis Ubakivi vastu ütles. Alguses ei näinud Mardis perspektiivi ka Martin Reimi isa Olev, kes rääkis, et üksikud jõuavad kaugele, aga Mart on peenikese ja hapra kondiga. Mart oli tõesti kilu. Suure tööga kasvatas ta end hiljem lihastesse. Teine, kes temasse ei uskunud, oli isa Avo.”

Isa oli väga tark, hea mälu ja lahtiste kätega mees. Ta töötas teaduste akadeemia keemiainstituudi katsetehases ja siis Kirovi-nimelises näidiskalurikolhoosis ning sai isegi riikliku preemia. Mäletan, kuidas joonistasin ENE (“Eesti nõukogude entsüklopeedia” – toim.) järgi paberist kaartidele riigilippe, mille taha märkisin riigi pindala ja rahvaarvu. Meil oli mäng, kus pidime neid andmeid teadma: kes teadis täpsemalt, sai lipu endale. Võistlesime isaga riikide pealinnade tundmises. Ähmaselt on meeles, kuidas ta võttis mind kunagi kaasa võimlasse, kus ta ise korvpalli mängis. Isa ostis defitsiitset Spordilehte ja sealt hakkasin ka mina spordi vastu huvi tundma. Ta oli aktiivne tugitoolisportlane, kellega koos vaatasin igasugu võistlusi, näiteks jalgpalli ja jäähoki MM-i. Olen talle väga tänulik, et ta õpetas mind malet mängima. See tuli hiljem kasuks. Käisin malekoolis, mäletan maleõpikuid ja Kerese raamatut. Ta pani suvilasse üles korvirõnga ja kui ma Ubakivi korraldatud kehalistel katsetel ei jaksanud lõuga tõmmata, siis tõi ta korterisse kangi.

Kõige selle hea juures polnud tal minusse usku, ta ei sisendanud minusse piisavalt enesekindlust. Isa ei uskunud, et võiksin jalgpallis kuhugi jõuda, ta käis haruharva vaatamas, kuidas me Lõvidega mängisime. Ma olin väga enesekriitiline, vajasin hirmsasti heakskiitu. Jalgpallis hakkas kohe hästi minema ja jalgpall pakkus mulle võimaluse saada tunnustust meeskonnakaaslastelt ning treenerilt.

Isal oli viinaviga. See jättis meie suhetesse sügava jälje. Meil ei olnud usalduslikku suhet, isa ei olnud mulle autoriteet. Tean omast käest, kui halvasti mõjub lapse psüühikale, kui öeldakse, et oled kehv ega jõua kuhugi. Ühelegi oma lapsele ei ütle ma kunagi, et sinust ei saa kedagi! Et sa oled mõttetu mees või tegeled mõttetu asjaga.

Kui isa oli jälle napsi võtnud või kui kodus tekkis tüli, siis muutus ta agressiivseks õiendajaks. Ta heitis mulle ette poriseid riideid ja seda, et ema pidi neid käsitsi pesema. Sellel teemal oli palju ütlemist.

Mingisugune trots isa vastu jäi mulle sisse karjääri lõpuni. Ma mängisin jalgpalli mitte tema, vaid kire pärast selle mängu vastu, aga vahest tahtsin siiski talle sisimas alateadlikult tõestada, et suudan läbi lüüa. Mul oli tohutu saavutusvajadus ja võib-olla just isalt saamata jäänud tunnustus pani mind minema läbi seina. Küllap vasardas mul kuklas soov näidata, et jõuan jalgpallis kuhugi, saan heaks mängijaks. Mu loomuses on teha kõike hästi. Karm isa ja nõudlik treener võisid mulle tahet ja indu juurde anda.

Tõenäoliselt just isalt saamata jäänud toetuse tõttu on mul olnud kogu karjääri ajal madal enesehinnang.

Emaga seevastu olen alati olnud väga lähedane, ta on mind tohutult aidanud ja toetanud. Ema on olnud nõudlik, aga hea ingel. Minu nooruses valitses üle Nõukogude Liidu kaupade defitsiit ja raske oli saada varustust. Ema oli see, kes õmbles mulle lauatennise reketitelt võetud kummist väravavahikindaid ning svammist ja riidest põlve- ning küünarnukikaitsmeid, mis andsid treeningul palju kindlust juurde. Kui sain tõsisema obaduse või mõne pisitrauma, siis tegi ema viinakompressi ja tohterdas. Ema leidis alati lahenduse.

Ülal vasakult: suvilas kivi peal; lasteaias etlemas (vasakul); üks väheseid värvilisi pilte lapsepõlvest; koos õde Katriniga, vasakul lapsepõlvekaaslane Raul ja paremal tema vend Ivar.

All vasakult: rahulolev mina; pärast mängu soomlastega Mustamäe majade vahel; esimesi medaleid.