Читать книгу Minu lugu - Mart Poom - Страница 7

Hooaega 1987 alustasime märtsis Bakuus, kus alistasime kaks jalgpallikooli noortemeeskonda, aga mängisime ka täiskasvanute vastu. Viigistasime linna eelmise aasta meistriga ning kaotasime Bakuu Noorusele (koosnes veteranidest!) ja linna tšempionile Spartakile. Bakuus käisime vaatamas Nõukogude Liidu kõrgliigameeskonna Bakuu Nefttši üht mängu liidu olümpiakoondise vastu, kus nägin pealtvaatajana male maailmameistrit Garri Kasparovit.

Kui üks kodune märtsikuine treeningmäng Floraga välja arvata, siis alustasin just Bakuus enese hindamist iga mängu järel. Panin endale viiepunktisüsteemis eraldi hinded mängus hakkamasaamise ja vormi eest. Lähtusin Ubakivi seletusest: 1) ei tohi lasta endale väravat lüüa; 2) kaitse juhendamine; 3) rünnakust osavõtt ehk palli lahtimängimine.

Erinevalt koolist ei olnud ma selles arvestuses kaugeltki viiemees. Kõige sagedasem hinne oli kolm ja see oli juba suhteliselt hea. Isegi kolm miinus võis peegeldada hakkama saamist, aga kolm pluss ja eriti neli miinus olid juba läbinisti positiivsed. Ubakivi ütles, et kui oleme kaotanud, siis ei tohi head tuju olla. Ilmselt see mõjutas ka mu päevikute tooni.

28. märtsil olen Bakuu mängude kokkuvõtteks päevikusse kirjutanud: “Vorm on vilets, eksin palju, pole enesekindlust, pean treenima üldkehalist, väljatulekuid, hüppeid, reageerimist, penaltite võtmist, kõrgeid palle, pean juhendama rohkem kaitset, lööma ja viskama palli tugevamini ja täpsemini välja, pean õppima mänguolukordi hindama, lihvima üks ühte, mängima jõulisemalt. Õnnestus mul esimene mäng.

P. S. Bakuus sai süüa väga halvasti, tervis ei ole kõige parem.”

Samal kevadel hakkasime Lõvidega Tallinna Nooruse nime all mängima Eesti meistrivõistluste teises liigas meeste konkurentsis. Põhituumik sai sama aasta jooksul 16-aastaseks, mina olin veebruaris saanud 15 täis. Tõsi, mängisime vaid esimese ringi. Üheteistkümnest mängust võitsime kaks ja kaotasime üheksa.

Aasta tippsündmuseks kujunes rahvusvaheline noorteturniir Helsinki Cup. See oli üldse esimene kord, kui üks Eesti noortevõistkond sai mängida raudse eesriide taga. Võitsime B-vanuseklassis kõik neli alagrupimängu väravate vahega 31: 0. Viimases mängus alistasime Sao Paulo meeskonna, kelle üks asjamehi oli 1980. aastate tippmängija Roberto Falcao, kes pärast 0: 6 kaotust eestlastele keeldus Olev Reimile isegi autogrammi andmast.

Enne kuulsat penaltiseeriat Helsinki Cupil 1988.

Järgnenud play-off’ides võitsime vastaseid samuti kuivalt. Finaali jõudsime väravate vahega 42: 0, tõsi, vastane Espoo Honka oli seda teinud sama ülekaalukalt – 43: 1. Finaali võitsime 3: 1 olümpiastaadioni soojendusega varuväljakul sellesama Falcao ja Soome peaministri Harri Holkeri ees. Toomas Krõm, Martin Reim ja mina tunnistati meeskonna parimateks mängijateks. Krõm oli 14 tabamusega turniiri resultatiivseim ja jäi sealt silma Nõukogude Liidu omaealiste koondise treenerile. Olev Reim kirjutab Lõvide-raamatus, et peale oskuste oli abiks asjaolu, et kõik vastased alahindasid meid. Kui nime ees oleks Tallinna asemel olnud Moskva, Leningrad, Kiiev või Tbilisi, oleks suhtumine olnud teine. Sedavõrd madalal oli Eesti jalgpalli maine välismaal.

Soomes-käik aitas täiendada varustust. Sain oma esimesed päris väravavahikindad. Hiljem kujuneski Soomest peamine kanal, kust varustust hankisime. Kui soomlased siin käisid, sai nendelt osta. Vahel pidi kindaid ostma Soomes müüdud viina eest. Nii käis asi siis, kui eestlastel polnud välisraha. Siis oli meie valuuta viin, mille müümine oli enamikule vastik, aga sageli möödapääsmatu. Enne seda mängisin vene kummikinnastega, mille materjal meenutas lauatennisereketi kummi. Isegi neid polnud poest alati saada. Need kulusid ruttu läbi ja kui ilm oli märg, siis püüdsin tavaliste puuvillakinnastega, millel oli parem haakuvus. Praegu on varustus juba nii hea, et arvatakse, nagu püüaks kinnas ise palle.

Puudulik varustus arendas mu püüdmistehnikat, sest ma ei saanud loota kvaliteetsetele kinnastele. Isegi Inglismaal öeldi, et mul oli hea püüdmistehnika. Helsingis sain ka elu esimese väravavahisärgi, mis on siiani alles.

Kuni sidemeteni Soomega oli puudus nii headest putsadest kui ka spordijalatsitest üldse. Midagi polnud saada. Mäletan vene kummiputsasid, mis olid pealt riidega kaetud. Õiged jalgpallisaapad sain Oktoobri rajooni spordikooli kaudu: oranži triibuga Adidased! Kõik putsad kanti toona ribadeks. Kui enam mitte kuidagi mängida ei saanud, alles siis visati minema. Vahel Ubakivi andis meile Hepneri põlvkonnast üle jäänud paare.

Kodus ootasid ees koolinoorte spartakiaad, mille võitsime, ja vastuvõtt toonase haridusministri Elsa Gretškina juures. Ajakirjanduses said meist kangelased. Turniiri omamoodi jätkuna käis meie finaalivastane Espoo Honka Tallinnas. Mäng meelitas Kadrioru staadionile tuhandeid pealtvaatajaid. See oli esimene kodumäng nii suure publiku ees. Võitsime 4: 1, tõsi, Honkal oli puudu viis omaealiste rahvuskoondisse kutsutud mängijat.

Sügisel hakkasin treenima 32. keskkooli väikeseid poisse. Nii nagu Ubakivi esimene põlvkond pidi hakkama tegelema väikestega, kellest kasvas välja Lõvide meeskond, pidime meie omakorda rahvusjalgpalli juuri veel enam harali ajama. Minu treeneriaeg aga jäi lühikeseks, sest perestoika ja välissõitude tõttu vajus kohustus ära.

1988. aastal mängisime edukalt meeste konkurentsis Tallinna taliturniiril. Veebruaris käisime Leningradis ja alistasime 5: 2 sealses hallis Zeniidi eakaaslased. Mais võitsime Nõukogude Eesti õppiva noorsoo spartakiaadi, oktoobris Eesti A-klassi meistrivõistlused. Mängisime veel kahel tähtsal turniiril. Eesti täiskasvanute meistrivõistluste kõrgliigas Tallinna Lõvide / Flora nime all saime 12 meeskonna seas kaks võitu, ühe viigi ja 18 kaotust ning eelviimase koha. Väravate vahe oli 40: 66. Need 40 väravat olid liiga 7.–8. näitaja. 18 mängust 12 kaotasime ühe väravaga.

Lõime kaasa ka Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste tsooniturniiril, kus olime konkurentidest aasta jagu nooremad, aga saime kolmanda koha. Võitsime Chisinau Nistrut 3: 0, Vilniuse Žalgirist 2: 0, Beltsõ Zarjad 4: 0 ja Leningradi Smenat 5: 2 ning viigistasime Riia Daugavaga 0: 0.

Juulis siirdusime jälle Helsinki Cupile. Seekord võistlesime A-klassis ja olime enamikust konkurentidest kaks aastat nooremad. Jõudsime 16 parema hulka vaevalisemalt kui aasta varem, esimese mängu koguni 0: 0 viigistasime. 1/8-finaalis oli 14. juulil vastaseks Helsingi Kiffen. Normaal- ja lisaaja järel oli seis 0: 0. Läksin mängima 37,7-kraadise palavikuga.

Ajalehes Noorte Hääl 2. augustil 1988 ilmunud intervjuus olen penaltiseeria kohta rääkinud järgmist:

“Kolme löögivooru järel olime 2: 3 kaotusseisus. Siis eksis meie neljas mees. Olukord tundus väljapääsmatuna. Väljarabelemiseks pidi liiga palju õnnelikke juhuseid omavahel kokku jooksma. Vastased pidanuks ebaõnnestuma neljandas voorus, misjärel meie pidanuks sisse lööma. Siis pidanuks vastased uuesti eksima. Ja kogu selle äärmiselt vähetõenäolise stsenaariumi täideminekul oleks võiduküsimus ikka olnud veel lahtine!

Kõik ülesloetud “oleksid” läksid tõeks ja jõudsite 3: 3 viigini. Kuid sellega polnud teie õnnelikud ebaõnnestumised veel lõppenud.

Esimeses lisavoorus ei saanud me jälle palli väravasse. Korraks jõudsin mõelda: nüüd on lõpp; seejärel kadusid üleliigsed mõtted peast. Keskendusin tõrjumiseks. Tavaliselt on väravavahil kaks võimalust: minna aimamise või reageerimise peale. Tihtipeale hüppab puurivaht liiga vara ja mängijal on lihtne saata pall tühja nurka. Mida hiljem väravavaht oma kavatsuse reedab, seda parem. Teisalt pole liigne viivitus hea, sest tugevale löögile ei jõua nagunii õigeaegselt reageerida. Otsustasin minna aimamise peale …

… Mille järgi väravavaht hüppesuuna valib?

Põhiliselt jalaasendi järgi. Ka jooksutrajektoori põhjal. Palju sõltub konkreetsest lööjast – igal mehel on oma lemmiknurk. Mõnikord heidab väravavaht kõik muud mõtted kõrvale ja otsustab, et hüppab igal juhul paremasse nurka. Mina vaatan mängijale silma. Pilgust võib palju lugeda. Samavõrra võib pilguga muidugi ka petta.

Niisiis otsustasid minna aimamise peale …

… Just. Abi oli ka meiega kaasas olnud kohtunikust, kes korra ütles mulle ette, kuhu sama mängija oli eelmises kohtumises löönud. Viskusingi õigesse nurka ja tõrjusin löögi.”

Teises lisavoorus viis Toomas Kallaste meid 4: 3 ette. Lõplikuks võiduks pidin tõrjuma neljanda penalti järjest. Olen selle kohta 15. juuli 1988. aasta Helsingin Sanomates öelnud: “Ta lõi sedavõrd aeglaselt, et võisin tõrjuda täies rahus. Nägin hästi jalaasendit ja seda, mis suunas pall lendama hakkas.”

Ei pea vist rõhutama, et artikli suurt pealkirja – “Mart Poomist sai Lõvide lõvi” – oli uhke lugeda! Intervjuu andsin soome keeles, mille olin selgeks saanud Soome televisiooni vaadates.

See oli üks väheseid kordi, kui sain Ubakivilt kiita. Mul oli tõesti hea meel! Rõõmu suurendas asjaolu, et seekord mängisime sinimustvalgete lippude lehvides. See oli suvi, kui meie trikoloor oli kogu Eestis välja toodud.

15. juulil võitsime nii veerand- kui ka poolfinaali. Palavik, kui seda mõõtsin, kõikus 38,7 ja 39,1 kraadi vahel. Järgmisel päeval alistasime finaalis Finnairi Pallo 2: 0. Mind valiti turniiri parimaks mängijaks. Finaali eel sõlmisin muuseas oma elu esimese “reklaamilepingu”. Uhlsport pakkus kõigile finaalis osalenud väravavahtidele oma varustust tingimusel, et kes sellega finaalis mängib, võib endale jätta. See pakkumine sobis kõigile!

Kohe pärast võitu ja karika üleandmist kiirustasime laevale: sõitsime Stockholmi, kust siirdusime edasi Göteborgi Gothia Cupile. Alagrupi läbisime puhtalt: kolm mängu, kolm võitu, väravate vahe 7: 0. Play-off-mängudes võitsime kolm mängu järjest väravate vahega 7: 0. Veerandfinaalis viigistasime ungarlaste Dunajvarosega 0: 0. Penaltitega seekord kaotasime 2: 4. Saime kokkuvõttes viienda koha, mis polnudki paha: olime ju turniiril lubatud vanusest kaks aasta nooremad ja mängust ei lasknud me Göteborgis endale lüüa ainsatki väravat.

Saan parima mängija auhinna Helsinki Cupil 1988.

Need kaks turniiri andsid meile palju kontakte ja küllakutseid. Sügisel sõitsime võistlusreisile Saksamaa Liitvabariiki, kus mängisime Schwerinis ja Kielis (kolm võitu, üks viik, väravad 29: 4). Aga need, nagu ka 1989. aastal Dallas Cupil peetud mängud polnud enam nii tähenduslikud, kui meie kaks turniirivõitu Helsinki Cupil. Võidud Soome pealinnas olid märgilised meile, Eesti jalgpallile ja küllap kogu meie spordile. Jah, vastased ei olnud Helsingis nii kõvad kui laias Nõukogude Liidus või läänes peetud teistel noorteturniiridel. Ent asjaolu, et võitsime n-ö päris välismaal suure rahvusvahelise turniiri, andis ühiskonnale usku: eestlased võivad jalgpalli edukalt mängida. Nendel võitudel oli sümboli väärtus. Meile, Lõvide meeskonnale, oli Helsinki Cup justkui hüvastijätt noorteklassiga. Mängisime juba niigi Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel. Nüüd ootas ees läbimurre profijalgpalli, võitlus koha eest Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängivas Tallinna Spordis.