Читать книгу Minu lugu - Mart Poom - Страница 6

Lõvide meeskonna esimestest aastatest on ülevaatlikult kirjutanud Olev Reim, kes koos treener Roman Ubakiviga meid kantseldas. Kõiki neid värvikaid juhtumeid Nõukogude Liidu eri otstes teavad täiskasvanud meist paremini. Nemad puutusid otseselt kokku kõige sellega, mis toimus väljaspool platsi. Meil oli oma väikeste jalgpallipoiste maailm, oma huvid ja vastastikused jagelemised. Meie asi oli mängida, mitte vastutada. Muidugi jõudsid ka meieni täiskasvanute jutud kõikvõimalikest sohitegemistest, paljutki kogesime omal nahal ja vihale ajas see kõiki. Hiljem täiskasvanutena Tallinna Spordiga Nõukogude Liidu meistrivõistlusi mängides sama teema jätkus: mängude ostmine oli igapäevane ja võõrsil põhjuseta meie kahjuks antud penaltid samuti. Lõvide aja sündmusi meenutades toetun paljuski hiljem kuuldule ja loetule.

Meil läks hästi. Saime hakkama ka suurklubide Moskva Spartaki ja Dinamo ning Leningradi Zeniidi omaealistega. Kõikjal imetleti meie väljakumängijate silmapaistvat tehnikat ja nende vabal ajal näidatud trikke. Mängisime head tehnilist jalgpalli, meeldisime sellega kohalikele ja tegime endale nime. Grusiinid pidasid ennast ilusaima jalgpalli mängijateks, neid nimetati liidu brasiillasteks ja nad olid imestunud, et ka Eestis osatakse ilusasti mängida. Olime seal popid poisid. 1982. aasta Nahkpalli üleliidulisel finaalturniiril Tbilisis oli vabamaadluse kahekordne olümpiavõitja Levan Tediašvili valmis Martin Reimi ja Indro Olumetsa oma Volgaga võistluspaika sõidutama! Tbilisi spetsialiseeritud jalgpallikooli direktor ja vanemtreener tegid ettepaneku, et nad asuksid sealses internaatkoolis treenima! Mind valiti oma vanuseklassi turniiri parimaks väravavahiks. See oli suur tunnustus, millega sain võistkonna üheks põhitegijaks. Tundsin oma rolli olulisust, sain kiita üleliidulises ajakirjanduses.

Oma teist tipphetke Tbilisis ma ei mäleta. Ma olevat võitnud males Gavriil Katšalinit, kelle juhendamisel võitis Nõukogude Liit 1956. aastal Melbourne’is olümpiakulla.

Üleliidulisel Nahkpalli finaalturniiril Tuulas 1981. Ees vasakult: Rein Mälton, Argo Saul, Martin Reim, Lembit Rajala, Indro Olumets, Rainis Maasing, Risto Kallaste. Taga vasakult: Erki Vapper, Toomas Kallaste, Valdo Lips, Mart Poom, treener Olev Reim, Indrek Köster, Theimo Tülp ja Olari Viide.

Olev Reim: “Ubakivil oli nõue, et poistel peavad malendid kaasas olema ja kõik pidid temaga ka mängima. Kes ei viitsinud, see andis kiiresti alla, aga Ubakivi sättis siis malendid uuesti paika. Ta ühendas malemängu jalgpalliga. Tbilisis oli ka kuulus Katšalin, kes võrdles Balti poiste jalgpalli mõistusega mängivate sakslaste ja skandinaavlastega. Kutsusin ta meie poistele esinema. Ta tuligi ja kui sai teada, et kõik oskavad malet, siis tahtis nendega mängida. Kümneaastane Poom oli kõige tugevam ja Ubakivi saatis meie meeskonna pesamuna talle vastu.”

Roman Ubakivi: “Katšalin kaotas ja oli tohutult pettunud. Ta vajus näost ära, aga talitses ennast. Ta oli tulnud meid parimate kavatsustega harima, aga välja kukkus umbes nii, et suur treener tuli eskimotele õpetama, mida on veel vaja, et jalgpalli hästi mängida. See oli talle suur üllatus, et meil selline tase oli. Venemaal oli nimelt traditsioon, et male kuulub jalgpallurite treeningu hulka. See oli minu arvates õige traditsioon ja võtsin selle sealt üle.”

Järgmisel päeval oli Katšalin tagasi tulnud, sest kaotus ei andnud talle rahu. Mina seda jälle ei mäleta, aga seekord olevat ta revanši võtnud. Ubakivi ise tahtis alati meiega mängida ja kui sõitsime rongiga Leningradi (praegune Peterburi) või Moskvasse, pidid kõik ta kupeest läbi käima. Kaotada ta ei armastanud, ta ei sallinud isegi viike. Mäletan, kuidas ta võttis julmalt oma käike tagasi või hoidis juba käigu teinud malendil kaua-kaua sõrme peal ja veendus, kas on ikka hea käik.

Saime Tbilisis viienda koha, Olev Reim on kirjeldanud, kuidas grusiinid tegid kõik neist oleneva ka mänguväliselt, et nende meeskond alagrupist nelja parema hulka pääseks.

See oli vist samuti Tbilisis, kus oli kultuuriprogramm, milles mõni asi oli huvitav, aga enamasti tüütu ja seotud punase kommunistliku jamaga. Meelde on jäänud mingi koosolemine, kus treeneritele oli kaetud suurele terrassile napsilaud. Ubakivi ei olnud alkoholilembene ja hästi mäletan, kuidas ta pärast toosti pitsi hooga üles tõstis ja valas sujuvalt üle õla!

Need sõidud üle suure riigi võimaldasid paljutki näha ja kogeda. Užgorodis nägime filmi Pelest. Vau! See oli kustumatu mälestus. Hiljem Tallinnas vaatasin filmi kinos uuesti. Gruusias ja Aserbaidžaanis olid puuviljad, mida kahe suupoolega õgisime. Tbilisis nägime esimest korda suurel staadionil liidu meistrivõistlusi. Meelde on jäänud sihvkade söömine. Väljakul aga nägime kõvasid staare. Lennud Tbilisisse ja Bakuusse olid mu elu esimesed õhusõidud. Lennukid olid seest nagu peldikud. Seal tohtis suitsetada, pakuti kanakoibasid ja mineraalvett. Moskvas ja Leningradis me kõrgliiga mänge ei näinud, sest seal käisime enamasti talvel, et mitte unustada suure väljaku tunnetust. Need suured hallid olid meile ahvatlus, sest meie tegime trenni kitsas koolivõimlas. Ubakivi sai aru, et peame saama häid mänge ja need käigud olid väga kasulikud. Moskva ja Leningrad tahtsid meiega mängida, sest olime head ja nende vastu ka edukad. Enamasti sõitsime rongiga, tavaliselt platskaardis, harva, kui olime kupees. Rongisõidust on meeles kruusid, millest pakuti tasuta teed. Leningradist on meelde jäänud, et saime mandariine. Mul tekkis neist mingi lööve. Muidu oli toit Venemaal kehv, sõime ikka kusagil pelmeenikohas.

Ubakivil oli komme, et sööklas oli tema alati esimene ja teised tulid paremusjärjestuses vastavalt tehnilistel katsetel saavutatud kohale. Ükskord Riias hakkasime minema kohe, kui esimesed olid söönud. Tagumised pidid imekiiresti tegema, et mitte tühja kõhuga jääda. Mina olin tagumises otsas, sest väravavahina jäin meie tehnikavirtuoosidele alla.

Viljandi laagris oli komme, et kõik, mis lauale kanti, pidi otsa saama. Kui siis parematele midagi ei meeldinud või nad enam ei jaksanud, anti road edasi tagumistele, kes pidid kõik portsud ära sööma. Laud pidi puhas olema. Olev Reim ikka võitles meie õiguste eest, aga teda polnud igal pool kaasas. Vastuvaidlemist Ubakivi ei sallinud.

Moskvas käisime Punasel väljakul ja suurtes kaubamajades, kus oli välismaa kaupa. Sealt sai ikka midagi osta. Ka metrooga sõitsin esimest korda Moskvas või Leningradis. Venemaal puutusime kokku ka vargustega. Užgorodis näiteks varastati meie uued dressid ära.

1983. aastal toimus Nahkpalli üleliiduline finaalturniir Tallinnas. See oli võimalus näidata kodus, milleks oleme võimelised. Meile seletati, et võime üle-eestilisest Nahkpalli eelvõistlusest eemale jääda, sest meie tasemes pole kahtlust ja oleme finaalturniirile koha taganud. Korraldav liiduvabariik sai traditsiooniliselt välja panna kaks meeskonda: üldvõitja ja korraldava linna meeskonna. Vabariikliku finaalturniiri võitis Narva Energia. Tallinnas aga kerkis Lasnamäe Stardi nimi. Ikkagi rahustati meid ELKNÜ (Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing – toim.) keskkomiteest, et teie osavõtt on kindel. Nädal enne finaalturniiri aga teatati komsomoli keskkomiteest meile Viljandi laagrisse, et mängivad teised!

Olev Reim kirjutab raamatus “Lõvide lugu”: “Eesmärk ja unistus purunesid kildudeks. Olime valmis võitlema oma maa ja rahva nimel, võidu eest omas kodus, niivõrd tõsine oli olnud moraalne ja psühholoogiline ettevalmistus, muust rääkimata. Poisid sõitsid laiali juba samal päeval, laagri tegelikku lõppu ära ootamata. Meid ei olnud ju enam kellelegi tarvis. Urmas Vahe aga kirjutas “Noorte Hääles”: “Muud võidud, ka vabariigis nime teinud “Lõvide” omad, on jäänud siiski juhuslikeks lehekülgedeks”.”

Lasnamäe meeskond sai 24 võistkonna konkurentsis 17. koha, Narva poisid jäid viimaseks. Tsiteerin veel kord Olev Reimi raamatut: “Meenub, et peale teist mänguvooru, mis tõi meie esindustele juba teised kaotused järjest, tuli minu juurde turniiri korralduskomisjoni esimees, Tallinna linna komsomolijuht Jan Tanvel ja küsis närviliselt: “Kus su poisid on, paneme nad mängima!” Vastasin, et neid lihtsalt ei ole. Mulle jäi arusaamatuks, kas nüüd taheti viga parandada ja sobinguga pooleks olukorda päästa? On ju lausa piinlik nii mannetult esineda omas kodus, pealegi kui teada, et on võimalik paremini. Niisiis oli ka meie komsomol valmis manöövriteks. Staadionilt lahkudes sattusin kõrvuti Arnold Greeniga, kes minule kuuldavalt oma vestluskaaslasele märkis: ““Lõvide” ärajätmisega panid nad küll mööda.””

1984. aastal jäime Nahkpalli üleliidulisel finaalturniiril Užgorodis jälle nelja parema seast välja. Taas toimetati midagi kulisside taga, rikuti lausa juhendit. Teise finaalturniiri võitsime ja saime kokkuvõttes tuttava viienda koha.

Užgorodist mäletan ka pisaraid. Venemaal pidid olema teistest üle, et võit kätte saada. Kui olid võrdne, siis tehti: penalti andmine või suluseisuga manipuleerimine käis lihtsalt. Ubakivi ja Reim lootsid, et meist jõuab rohkem poisse liidu koondisse, aga siiski teadsime, et sinna pääsemiseks maksti altkäemaksu. Sageli oli põhjust kahelda vastaste vanuses, sest neil kasvasid vuntsid ja habe.

Meie väljakuvirtuoosid jätsid taas vaimustava mulje: Martin Reimi foto ilmus nädalaajalehe Futbol. Hokkej esikaanel (16. september 1984) ja Indro Olumetsa foto järgmisel aastal ajakirja Sport v SSSR esikaanel (8/1985). Mind valiti Užgorodi turniiri parimaks väravavahiks, meie meeskond sai ajalehe Pionerskaja Pravda eriauhinna kui turniiri kõige tehnilisem meeskond. Samas ajalehes (24. august 1984) kiitis meid Kiievi Dinamo ja Nõukogude Liidu endine koondislane Vladimir Muntjan, meist oli terve artikkel.

Kogu Lõvide aeg oli üks treenimine, laagrites harjutamine ja suur reisimine. Leningrad oli tavaline sihtpunkt. Peale selle Moskva, aga ka Kaukaasia, Kesk-Aasia, Krimm ning kõik muud lähemad liiduvabariigid. Vaba aega mul tõesti polnud, suvepuhkusest polnud juttugi.

Kui Nahkpallist välja kasvasime, hakkasime Eestit esindama üleliidulistel Nooruse võistlustel. Sealne tase oli midagi muud, sest liiduvabariigid ning Moskva ja Leningrad said välja panna koondise. See polnud enam mäng Moskva Spartaki, vaid Moskva kõigi suurklubide järelkasvu vastu. Meie olime ju kõigest ühe fanaatikust treeneri treeningrühm jalgpallivõõras spordivabariigis, kus puudus edasiviiv konkurents. Need ja mitu teist turniiri, kuhu meid kutsuti, oli kõva kool.

Ema tehtud svammipükstega oli maandumine pehme!

Juunis 1986 saabus Tallinna treeninglaagrisse Nõukogude Liidu noortekoondis. Nad olid sündinud pärast 1. augustit 1970, seega meist aasta vanemad. Mina omakorda olin meie poistest aasta noorem. Tallinnas valmistusid nad Ungaris toimuvaks kontrollturniiriks, mis oli omakorda ettevalmistus EM-valikmängudeks.

Mängisime nendega 28. juunil Norma staadionil. Nägime üle suure Nõukogude Liidu valitud varaküpsenud noormeeste kõrval välja nagu poisikesed. Pealtnäha ootas ees ebavõrdne võistlus, aga kaotasime talutava jalgpalliskooriga 0: 3. Mõni päev hiljem viigistas meie toonane esindusmeeskond, liidu teises liigas mängiv Tallinna Sport sama vastasega 3: 3. Aasta hiljem tuli meie vastane omaealiste maailmameistriks. MM-finaalis Nigeeria vastu kuulus algkoosseisu seitse mängijat, kes olid Norma staadionil põhirivistuses ka meie vastu. Selles valguses – polnud ju üldse paha!

1987. aasta märtsis alustasin päevikupidamist. Seda nõudis Roman Ubakivi kõigilt poistelt. Pikapeale paljud loobusid. Mina pidasin päevikut karjääri lõpuni. See on üks asi, mille eest olen treenerile väga tänulik.

Tänapäeval on kõiges süüdi kohtunik, pall ja putsad. Vähe on eneseanalüüsi ja – kriitikat. Päevik, mida esimestel aastatel ehtisid välismaa ajakirjadest väljalõigatud fotod staaridest, kõike seda pakkuski. Kirjutasin sinna üles treeningul tehtu ja analüüsisin kõiki võistlustel sisselastud väravaid. Kritseldasin iga värava puhul kaks skeemi, millel oli kujutatud trahvikast. Ühel märkisin ära väravalööja ja enda koha väljakul ning mõlema liikumised. Teisel näitasin ära, kuidas oleksin pidanud tegutsema, kuhu liikuma, millal ja kui tugevalt hüppama selleks, et värav ära hoida. Kui niimoodi pidevalt kaasa mõtled, tuleb see kasuks ja jääb pikkamööda kõrvade vahele. Kui kordub mõni varasem olukord, langetad ühel päeval õige otsuse. Päevik arendas õpivõimet, aitas kaasa mängu lugemise parandamisele.

Olen maksimalist ja analüüsisin ka sisselastud penalteid. Ma ei hoolinud, et penalti sisselaskmise puhul ei saa väravavahti süüdistada, joonistasin ikka ideaalhüppe suuna üles ja arutlesin, kas pidanuks minema aimamise peale, kas pidanuks arvestama või hoopis eirama meeskonnakaaslase vihjet lööja eelistuste kohta, kas pidanuks jääma kindlaks kõhutundele ja viskuma esimesena pähekaranud nurga suunas või pisut kauem joonel ootama, et lööja nurgavalikut raskendada.

Ubakivi nõudis, et igale löögile järele läheksin. Kui kõikidele pallidele järele hüppad, siis ühel päeval võid võtta ka üliraskeid palle! Ubakivi sõnul võimatuid palle ei olegi – teoreetiliselt võib ära võtta iga pealelöögi. Sa peadki meeskonda päästma – see on sinu roll, sisendas Ubakivi. Tema meelest pidin olema õnnelik, et mul on palju tööd, sest see annab võimaluse end näidata. Ubakivi ütles, et naudiksin hetke – ma saan silma paista! Kui olin juba vanem ja Itaalia koondise või Inglise klubide vastu mängisin, siis tuli see Ubakivi õpetus alati meelde: sa oled väravas, sa peadki päästma, sul on võimalus end näidata, sa peaks õnnelik olema, et sul on palju tööd! See oli mul meeles ka oma Premiershipi-debüüdi ajal, kui me Derbyga Old Traffordil Manchester Unitedit võitsime.

Vahel kirjutasin skeemidele lisaks sisendusi ja aforisme ning kui Inglismaal seda kõike sirvisin, siis tuli mäng paremini meelde ja meenusid ka positiivsed asjad, mis andsid enesekindlust. Päevikut lugedes sisendasin endale õiget tegevust, see oli osa mänguks valmistumisel. Tagasivaates võrdlesin, mida ja kui palju treeningtunde olin teinud eelmisel aastal. Minu arvates on raske loota arengut ilma analüüsita.

Ubakivi oli väga nõudlik ja kriitiline treener, väga harva kuulsin tema suust kiitust. Palju tarkusi sain temalt ja paljud põhitõed kinnistusid tema kriitika abil. Näiteks kui lasin värava lüüa esinurka, sain sõimata. See on sinu nurk! Kindel sinu viga!

Ubakivile meeldisid pikad koosolekud, eriti laagrites. Ta võttis läbi kõik, mida keegi saanuks paremini teha. Ta tõi välja kõik eksimused. Vahel kestsid koosolekud kaks tundi. Mina võtsin neid väga tõsiselt. Olin kindel, et ikka oleks saanud paremini. Juunioride klassis küsis Ubakivi, mis ma endale hindeks panin. Igaüks pidi endale hinde panema ja analüüsima. Kes ei olnud piisavalt enesekriitiline ja pani endale hea hinde, selle võttis Ubakivi ise ette.

Roman Ubakivi: “Alguses sundisin kõiki päevikut pidama. Hiljem polnud sundimisel mõtet – kes sai aru, see sai. Poom sai ja mõtles ise. Sinna polnud vaja end vahele segada. Kui tuli konkreetselt küsima, siis vastasin. Tema oli ainuke, kes küsima tuli. Mäletan, et Poom küsis psühholoogilise ettevalmistuse kohta. Mul olid pedagoogilise instituudi loengumaterjalid enesesugestiooni kohta. Sain teda aidata.

Halb oli, et tingimused olid võimatud. Pidin oma õpilasi mõtteliselt tõstma teisele tasemele, sest meil puudus profikultuur, millega mina olin õnneks mängijana kokku puutunud. Võtsin vene jalgpallikultuurist parima.

Mulle olid Lõvid lisagrupp, vaba aja sisustus, sest palka sain oma esimese põlvkonna treenimise eest. Lõvide jaoks polnud piisavalt aega ja eraldi väravavahtide treenerit meil ei olnud. Ma oleks võinud ja pidanud teoreetiliselt seda teadmist rohkem andma, aga energia ja võim oli piiratud. Siiski ma ei põdenud, sest nägin, et temas oli seda, mida hindasin kõige rohkem. Tal polnud hiilgavat reaktsiooni, kuigi mõni ütleb, et oli. Ta oli kõhetu, lihaseid polnud – ta ei saanudki end kiirelt liigutada. Paljud olid temast kehaliselt andekamad, aga lollid. Kõige olulisem: tal oli intellekt tasemel ja ta armastas jalgpalli.

Väravavaht ei saa kunagi öelda, et värav pole minu süü. Alati on võimalus, teinekord küll väikene šanss. Ka penalti – kui on suhtumine, et pole minu asi, siis … Ka seal on šanss olemas. Kui ta oli juba Inglismaal, siis vahel seletas, et oli võimatu pall. Ütlesin, et vaata, milline su positsioon oli – pool meetrit vale nurga all!”