Читать книгу Lux Gravis. Raske Valgus - Mart Sander - Страница 1

Sõnumeid ei tulnud enam.

See fakt, see idioom oli hakanud valitsema terveid sugupõlvi. See oli hakanud muutma ja asendama kõiki teisi veendumusi, tõustes järk-järgult prioriteetide hierarhias, kuni kõik muu oli ebaoluline. Ja samas polnud keegi väljaspool agentuuri võrku sõnumite olemasolust isegi mitte kuulnud.

Nende saabumine oli lõppenud ootamatult ja ammu, kuus ja pool sajandit tagasi. Miks – see oli endiselt teadmata.

Esialgu oli üleüldine seisukoht, et maailma eksistents oli lõppenud. See tundus loogiline, see pakkus isegi mingit kummalist turvatunnet. Lõpu kuupäev näis nii kaugel, nii ebareaalne, et isegi oma kohutavuses ei suutnud see arusaam eriti kedagi korralikult raputada.

See oli juhtunud süütu põlvkonna ajajärgul, keda oli õnnistatud teadmatuse ja arusaamaga, et aeg ei lõpe iial. Neile olid järgnenud kahtlev põlvkond, sõjakas põlvkond, kes peaaegu hävitas iseenda, ja seejärel leppiv põlvkond, kes lasi end peaaegu maamunalt pühkida. Vahepeal oli olnud veel põlvkondi, aga need olid minetanud koos kõigi teistega tähtsuse, kuni sündis viimane põlvkond. Juba sajandeid oli teada, et just nemad katkestavad sõnumite edasiandmise traditsiooni, millest nende maailm oli sõltuma hakanud. Nüüd oli nende ülesanne lahendada mõistatus, avastada ellujäämise võrrand või leida õigustus väljasuremiseks.

Ühel hetkel olid nad loobunud esimesest valikust.

Ja ikkagi olid maailm ja ühiskond ideaalses korras, asjad kulgesid paremini kui kunagi varem. Sajandite jooksul oli üks põlvkond teise järel pannud ajud tööle ning loonud Maal ja kosmoses imelisi asju. Oma saavutuste valguses olid nad kaotanud teeotsa, mis viiks neid müsteeriumi lahendamisele lähemale.

Uksele koputati ja sisse astus kaks nooragenti, silmis varjatud erutus. Agentuuri asjalikus ja üsna emotsioonitus maailmas näisid nad nagu elevil lapsed, kes peavad veel õppima, et sellal, kui vanemad kolleegid tööd teevad, ei tohi neid häirida. Ent Trebor teadis, et varsti on neid õpetatud süsteemi austama.

„Te esitate oma aruande homme, eks ole?” küsis üks.

„Tundub, et pean,” nõustus Trebor paratamatusega.

„Meie tuleme vaatama,” ütles teine noor mees. „Me ei jäta kunagi ühtegi esitlust vahele. Me usume teisse jäägitult.”

„Jah, te olete legend,” lisas esimene.

„Palun ärge kütke ootusi liialt üles,” tõrjus Trebor, tundes kerget ebamugavust pealetükkiva imetluse ees. Ta ei pannud väikest meelitust üldjuhul pahaks, aga ta oli suure pinge all ja kuigi mehed püüdsid toetust avaldada, rõhutasid nad, et temalt oodatakse palju, samas kui tal polnud peaaegu midagi pakkuda.

„Me peame,” ütles teine praktikant vaikselt. „Kui me ei saa kinni haarata igast lootusesädemest, mis meile siis järele jääks…?”

Pärast ebamugavat vaikusehetke sai esimene mees optimistlikuma meeleolu tagasi.

„Te andsite meile korralduse informeerida teid kõigist olulistest sündmustest,” ütles ta. Mehed töötasid kommunikatsioonikeskuses, töödeldes suurel hulgal informatsiooni, nii ebaolulist kui ka olulist. „Põhjaaladel on toimunud veel üks titaaniintsident.”

„See on kahetsusväärne,” märkis Trebor häiritult. „Meil pole seda juhtunud nüüd juba… ilmselt üle kümne aasta. Palju hukkunuid on?”

„Seitse,” vastas praktikant. „Ainult et sel korral on üks ellujäänu!”

„Ellujäänu? Tõesti?” Trebori silmad läksid veidi suuremaks.

„Jah. Teda hoitakse praegu kolmanda osakonna kõrgeima turvatasemega kinnipidamiskohas.”

„Kas teda on küsitletud?” uuris Trebor.

„Kahjuks on kogu juhtum rangelt salastatud. Pole avalikku teavet. Pealegi võeti ta vahi alla alles kümne minuti eest.”

„Kui aus olla…” täpsustas noorem mees ettevaatlikult, „ei ole esitatud isegi ametlikku aruannet.”

„Veel,” lisas teine kiiresti.

„Ja et kuidas te siis…” Trebor laiutas küsivalt käsi.

„Me sattusime täiesti juhuslikult peale mõnele kolmanda osakonna eriüksuse sõnumile,” aimas teine agent-praktikant ta küsimust ette. „Me ei luuranud nende järele. Me pole teinud midagi seadusevastast.”

„Noh, ma olen kindel, et ametlik aruanne on nüüdseks juba esitatud,” mõtiskles Trebor, ehkki teadis, et oleks pidanud alluvaid natukenegi võimupiiride ületamise eest noomima.

„Ka meie oleme selles kindlad, sir,” nõustusid mehed. „Me lihtsalt tahtsime, et teie sellest esimesena teada saaksite.”

„Tänan teid, agendid,” ütles Trebor väikese pausi järel, austades praktikante tiitliga, mille nimel need veel töötama pidid.

Minuti pärast oli ta direktor Cato juures. Mitte igaüks polnud Keskuse ühe tähtsaima mehe kabinetis oodatud, aga vana mees oli Trebori mentor ja Cato uks oli talle alati avatud.

Trebor leidis vanemohvitseri suures tugitoolis istumas, silmad suletud. Trebor andis oma saabumisest märku kerge köhatusega. Cato ei reageerinud. Tema nahk tundus külmas hämaras valguses läbipaistev, kergelt paokil huuled olid kuivad ja pragunenud. Treboril jäi hing kinni, kui ta märkas põrandal lebavat pliiatsit, mis oli maha kukkunud, kui seda hoidev käsi oli lõtvunud.

„Sinu teenistuses, agent Trebor,” kostus õblukesest, pärgamenditaolisest kehast nõrk hääl.

Trebor ohkas kergendatult. Isegi päeval, mil iga viimane kui inimene kogu agentuuride võrgustikus valmistus kohtuma lõpuga, oli üksikisiku surm ikkagi midagi erakordset.

„Ma lihtsalt mõtisklesin.” Vana mees avas silmad.

„Millest?”

„Surmast.”

„Me teame, et surma ei ole olemas, seetõttu pole midagi karta,” tegi Trebor loogilise järelduse.

„See pole surmahirm,” ütles direktor Cato. „Ma mõtlesin juba noore poisina surmale. Aga ma ei mõelnud kunagi, et see on nii kaugel.”

„Sul vedas, et sündisid esimesse pikaealiste põlvkonda.” Trebor valas kahte klaasi vett.

„Ma pole selle vedamise osas nii kindel.” Cato oli ikka veel mõttesse vajunud. „Kui ma veel poisike olin, oli oodata, et ma elan ehk saja-aastaseks, vaevalt et rohkem. Ühtäkki pikendas teadus seda väljavaadet kaks korda. Kas see on kahekordistanud ka elu sisu? Tegelikult mitte. See on pannud meile õlgadele topeltsuure mälestuste ja kahetsuste koorma. Surma edasi lükates on see pannud meid võtma elu kui enesestmõistetavust. Ja nüüd me – peaaegu kahe sajandi vanused inimesed – hoiame oma eksistentsist kümne küünega kinni, sest see on ainus, mida tunneme.”

Ta vaatas Treborile otsa, tema niisked silmad polnud kaotanud kübetki sellest läbitungivast teravusest, mida kartsid tuhanded.

„Kas sa muretsed homse ettekande pärast? Pole vaja,” ei andnud ta Treborile võimalust vastata.

„See pole mure,” raputas Trebor pead. „See on täieliku mõttetuse tunne. Miks ma peaksin astuma kogu võrgustiku ette ja raiskama hingeõhku sellele, et räägin midagi tähtsusetut?”

„Siis muuda see tähtsaks!”

„Sa oled halastamatu, Cato.” Trebor istus mentori vastu. „Mul on vähem kui kakskümmend neli tundi aega ja nüüd tahad sa, et ma leiaksin midagi, mida aastatepikkune uurimistöö pole suutnud leida!?”

„Sa töötad kõige paremini pinge all, Trebor. Oled alati töötanud, isegi siis, kui olid alles laps.”

„Mitte keegi ei tööta pinge all hästi!”

„Siiski, paljud,” tõstis Cato tõrjuvalt käe. „Paljud õpivad nägema asju teisiti alles siis, kui satuvad pinge alla. Seepärast meil need ettekanded ongi. Seepärast me valimegi esinejaid juhuslikkuse alusel ja anname neile ainult kaks päeva ettevalmistuseks. Pooled neist suudavad saavutada nende päevade jooksul parema tulemuse, kui nad on kogunud aastatepikkuse uurimis- ja mõttetööga.”

„Mis tulemuse?” küsis Trebor ängistunult. „Kas me pole kuulnud viimase kümmekonna aasta ettekannete jooksul kõiki võimalikke ja võimatuid stsenaariume? Me lihtsalt sörgime ringiratast.”

„Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke meetmeid. Me teame, et kolme päeva pärast peaks juhtuma midagi seletamatut, millele on nii kaua viidatud kui maailmalõpule – mina pean seda piisavalt meeleheitlikuks.”

„Ära tee nalja, Cato,” noomis Trebor endast mitu korda vanemat meest nii, nagu mõni võiks noomida oma vanaisa.

„Loe kroonikaid,” julgustas Cato teda. „Ma olen veendunud, et lahendus peitub üleskirjutatus, oodates, et mõni ergas noor mõistus selle avastaks.”

„Mul on kroonikad peaaegu peas ja ma olen kaevanud läbi tuhandeid lehekülgi igapäevaseid aruandeid. Sama on teinud tuhanded teised agendid. Ma pole mitte midagi leidnud.”

„Aga sa ei tulnud siia lihtsalt hingelist juhatust saama, õige? Sa oled liiga tugev, et vanduda alla hetkelisele nõrkusele.” Cato terav pilk puuris veelgi teravamalt Treborit.

„Sul on õigus,” noogutas Trebor. „Ma tahan, et sa annaksid korralduse viia mind kolmandasse osakonda, küsitlema viimases titaaniintsidendis ellujäänut.”

„Kas toimus intsident? Ellujäänuga? Kust sa sellest kuulsid?” küsis Cato aeglaselt, ent Trebor polnud kindel, kas direktor oli uudisest üllatunud või kontrollis, mida täpselt Trebor teab.

„Mõned mu luureohvitserid sattusid selle info peale,” ütles Trebor, lootes, et sellest üldsõnalisest selgitusest piisab. „Nii palju kui mina aru saan, on see esimene kord, mil leiti ellujäänu. Kui sa annad selle korralduse kohe praegu, võin ma olla esimene, kes ta üle kuulab. Tema küsitlemine võib anda mulle midagi olulist, mida homme öelda. Midagi sellist, mida poleks tuhandeid kordi varem kedratud.”

„Sa lihtsalt küsi ta käest − miks?” ütles Cato.

„Miks mida?”

„Miks nad teevad seda, mida teevad. Miks nad valivad võimaluse olla rahulolematu maailmaga, mis pakub neile ennenägematul hulgal rahu ja jõukust.”

„Alati on olnud neid, kes mässavad ühiskonna vastu, mis on teinud nende elu liiga mõnusaks,” vastas Trebor. „Mineviku anarhistid. Enamikul neist oli liiga palju vabadust, aega ja raha.”

„Mis on mässamise mõte praegu, kui lõpp võib olla ainult loetud päevade kaugusel?”

„Meie mõtleme niimoodi. Kodanikud ei tea sellest väljavaatest midagi.”

„Õnnelikud närukaelad,” pomises Cato. „Aga sul on minu nõusolek ja täielik voli minna juhtumit uurima. Ma lasen kolmandal osakonnal end sinu vastuvõtuks valmis panna, kohe kui sa oled valmis minema.”

„Ma olen valmis.”

„Aga ole ettevaatlik.”

„Mille suhtes?”

„Selle mehe suhtes.” Cato hääl oli vaibunud sosinaks. „Ta erineb sinust ja minust. Ta on näinud pimedust.”

„Ka mina tunnen pimedust.”

„Sinu põlvkonda on säästetud lähedasest kokkupuutest kurjusega, mis pesitseb sügaval inimese hinges.”

„Ma olen uurinud inimkonna koleduste ajalugu.”

„See on hoopis midagi muud,” jäi Cato enda juurde. „Ükskõiksus inimese hinges ja kaastunde puudumine, mis on sundinud meid tegema üksteise vastu kirjeldamatuid asju, on olnud peaaegu kaks sajandit blokeeritud. Ma mäletan ikka veel episoode oma lapsepõlvest, kui poisid nautisid endast nõrgematele haiget tegemist ja kiusamist. See kõik lõppes üleöö, kui tööd alustas esimene empaatiasagedusel kiirgav majakas. Me nimetasime seda hingemasinaks. Tellimuse peale tehtud hinged neile, kes olid sündinud ilma hingeta. Kaastunne ja empaatia, mida kogetakse vahetult ja kollektiivselt. Teadus oli võimeline teoks tegema selle, mida religioon, filosoofia ja psühholoogia polnud suutnud. Nii et ära arva mitte hetkekski, et sa oled valmis kohtuma tõelise kurjusega nõnda, et see sind ei mõjutaks, noor mees!”

„See mees, see ellujäänu – ta ei pruugi üldse halb inimene olla,” vaidles Trebor vastu. „Võib-olla tal lihtsalt vedas, et ellu jäi, ja nüüd ta kiidab pääsemise eest Jumalat.”

Cato ei vastanud kohe, vaid libistas kõhna sõrmega üle klaasi serva, tuues kuuldavale vaevukuuldava vilistava heli.

„Kas sa tead agent Nitrami juhtumist?” küsis ta siis.

„Kas ta mitte ei uurinud paljude aastate eest esimest titaaniintsidenti?” üritas Trebor meenutada. „Ja kas ta ei surnud peagi pärast seda, üsna noorelt?”

Cato noogutas, siis aga raputas pead.

„Jah ja ei. Ta tõepoolest uuris, aga tema surm… see ei juhtunud päris niimoodi.”

„Sellest pole ma kunagi kuulnud,” lausus Trebor.

„Peaaegu keegi ei ole,” sõnas Cato. „Seetõttu ma peangi rääkima sulle midagi, mida on teadnud ainult käputäis inimesi.”

„Hea küll,” lausus Trebor vastumeelselt. Ta ei tahtnud eriti kuulda asjust, mille teadmine võis temale või info avaldajale ohtlik olla.

„Agent Nitram oli üks rahutu hing – kahetsusväärsel moel üsna sinu sarnane,” rääkis Cato. „Ma kasutan seda sõna seetõttu, et liigagi tihti võib uudishimu meid hukatusse viia. Ma mäletan seda juhtumit väga selgelt. Ma olin sellal sinust veidi vanem. Grupp kodanikke oli avastanud vana titaanihoidla, ühe maa-aluse võlvkeldri. Olime agentuuris arvanud, et meil on arvel kõik hoidlad, mis olid ehitatud viimase sõja ajal, kui esimest korda kasutati elektromagnet- ja ultrahelirelvi. Aga need varjendid ehitasid tolle ajastu sõjaväelised valitsused ülisalajaste projektidena, et majutada valitsuse tippametnikke, ja dokumentatsioon hävis sõjas. Me arvasime, et kõik need hoidlad on lammutatud või sisse varisenud. Nagu selgus, jäid mitmed arvele võtmata ja head kodanikud komistavad aeg-ajalt nende otsa, olgu siis tahtlikult või mitte.”

„Tahtlikult?” küsis Trebor. „Mulle jäi mulje, et need on kahetsusväärsed juhused.”

„Esimene kindlasti oligi,” selgitas Cato. „See juhtus peaaegu kakssada aastat pärast sõda. Keegi ei mäletanud enam hoidlate olemasolu. Esimene rühm oli lihtsalt üks tsiviiluurijate meeskond, kes avastas maa-aluse ruumi ühe ehitusprojekti käigus. Esimene intsident oli üks suur ja sünge mõistatus. Kui rühm leiti surnult ja sai selgeks, et nad olid tapnud üksteist kõige julmemal moel… Viie põlvkonna jooksul polnud midagi taolist juhtunud! Sa saad aru, kuidas see mõjus vaestele meestele, kes juhtunut uurima pidid.”

„Kas sina polnud mitte üks neist?” küsis Trebor ettevaatlikult.

„Olin. Ja see muutis mind. Kahjuks oli see alles sündmustejada algus.”

„Mis viis agent Nitrami surmani?”

„Lõpuks jah. Tookord me ei mõistnud, mis juhtus inimestega nende sügavate varjendite sisemuses. Alles hiljem saime aru, et titaanikeldrid olid nagu pimedusetaskud, mis blokeerisid üleilmse empaatiakupli. Kui inimesed sinna sattusid, olid nad hingemasina mõju alt väljas. Õrn surve, mida see sagedus meie otsmikusagarale avaldab, katkes. Aga keegi ei osanud oodata, et masin polnud tegelikult meie aju ega hinge muutnud. Peaaegu sajandipikkune signaali mõjuväljas viibimine ei olnud meis hävitanud tungi halba teha – vaid oli selle lihtsalt lülitanud ooterežiimile sellesse aju ossa, millele meil polnud juurdepääsu seni, kuni sageduse edastamine ei katkenud. Ma arvan, et mahasurutud kurjus viibis inkubatsiooniseisundis nagu mürgise ämbliku munad. Meie tume pool muutus nähtamatuks pimesooleks, mis meid ei häirinud, ent säilitas endas võimaluse, et ühel päeval puhkeb põletik, mis meid tapab. Kui turvasüsteem oli maha võetud, väljendus see äärmusliku vägivalla ja enesehävitusena.”

„Kas agent Nitramiga nii läkski?”

Cato noogutas.

„Tema uudishimu ajas ta tagasi maa-alusesse ruumi, üksinda. Ta ei rääkinud mitte kellelegi. Keegi meist ei teadnud, et ta oli uuesti alla läinud, aga loomulikult oli see turvasalvestistel näha, kui me juhtumit hiljem uurisime. Kui ta välja tuli, ei olnud ta enam endine. Ta oli kohtunud pimedusega enda sees – ma arvan, et see oli ta ära nõidunud.”

„Ära nõidunud?” kordas Trebor masinlikult.

„Ära lase sel endaga juhtuda, armas poiss.” Cato kallutas end ettepoole ja võttis õpilasel käest kinni. „Ära end üle hinda. Tegelikult oleme kõigest mehhanismid. Võta tulemüür maha ja meie kaitsemehhanism variseb kohutavate tagajärgede saatel kokku.”

„Mis siis agent Nitramiga juhtus?”

„See on saladus, mida agentuur on püüdnud unustada, tulemusteta,” sosistas Cato. „Nitram põgenes. Ta kadus pikaks ajaks, vältides meid kõiki. Tegelikult rändas ta maailmas ringi ja otsis kaardistamata hoidlaid. Aja jooksul kogus ta enda ümber midagi sektilaadset – inimesi, kes olid piisavalt rumalad, et eksperimenteerida tumedama poolega; inimesi, kes uskusid, et neilt on röövitud nende vabadus. Meie parimatel agentidel kulus aastaid, et talle jälile jõuda.”

„Ja… siis?” küsis Trebor, teades ebameeldivat vastust juba ette.

„Ta tuli kahjutuks teha,” lausus Cato põiklevalt. „Mõte, et üks inimene tapab teise, tekitab sulle külmavärinad, ja ka meie tundsime tookord sama. Aga tema ega ta järgijate rühma jaoks ei olnud enam tagasipöördumist. Me arvasime, et meil õnnestus juhtum lõpetatuks lugeda, aga ilmselt elab legend Renegaadist edasi.”

„Nitram… oli Renegaat?” See vana nimetus oli Treborile tuttav.

„Võlvkeldrite müüt näib siiani vastu pidavat,” nõustus Cato. „Iga kord, kui me usume, et see on välja surnud, leiavad mõned õnnetud, kes arvavad, et koos nende kõige madalamate loomalike instinktidega oleme neilt võtnud ka mingisuguse vaba tahte, uue hoidla.”

„Nii et see agent Nitram… tema oli selle juhtumi juures sinu paarimees?” küsis Trebor, kahetsedes oma otsekohesust peaaegu kohe.

„Jah, oli,” sosistas Cato raskelt. „Ma oleksin pidanud tal silma peal hoidma. Ma oleksin pidanud ta kavatsusi teadma ja teda takistama. Just seetõttu ei vii kunagi kelderhoidlate uurimist läbi ainult üks agent.”

Trebor köhatas.

„Ma saan aru, et see oli vihje mulle – et ma vajan paarimeest.”

„Õige,” nõustus Cato.

„Ma ei tööta partneritega,” meenutas Trebor ülemusele ettevaatlikult.

„Sul pole lihtsalt varem kunagi ühtegi vaja olnud,” oli Cato kõigutamatu. „Nüüd on.”

„Võin ma vähemalt valida kellegi oma osakonnast?” pakkus Trebor ärevalt.

„Mul on üks mõttes,” ütles Cato.

„Kes?”

„Keegi, kes teab rohkem, kui meile teistele ohutu oleks,” vastas Cato.

„Kes!?”

„Üks agent, kellega sa pole kunagi kokku puutunud, sest ta on teatavas mõttes vabakutseline ega ole seotud ühegi konkreetse osakonnaga. Tegelikult, ta polegi agent, aga juhtumite puhul, kus me tema abi kasutame, eelistame teda niimoodi nimetada. Agent Nowan.”

Trebori käsi tõmbus kuuldava naksatusega rusikasse.

„Agent Nowan?! On see üldse päris inimene?” hüüatas ta.

„Loomulikult.”

„Kas ta pole lihtsalt meie vanaisade aegne linnalegend?”

„Rahu, Trebor,” naeratas Cato. „Agent Nowan on olnud meie seas palju kordi ja ta on alati olemas, kui me peame tegelema millegagi, millest me aru ei saa. Ma olen kindel, et teist saab hea meeskond.”

Trebor oli end püsti ajanud ja hingeldas nüüd raskelt.

„Ma eelistan töötada koos inimestega,” teatas ta käheda häälega.

„Agent Nowan on sama palju inimene kui sina ja mina.” Cato tegi käega liigutuse, mis sundis Trebori taas istet võtma. „Tema algne kodu võib olla mujal, aga ta määrati meie juurde juba kauges minevikus ja sellest ajast on ta inimene nii oma kehalt kui ka südamelt.”

„Mulle on äärmiselt vastumeelne töötada koos galaktikatevahelise spiooniga,” protestis Trebor edasi.

„Naeruväärne,” rehmas Cato kannatamatult käega. „Sind kuulates jääb mulje, nagu oleks ta mingi tulnukas. Meil kõigil on surematud hinged. Minu arvates tuleks meil süüdistada iseennast, sest me ei tea, kust meie hinged tulevad ja miks saadetakse need sündimiseks Maale, mitte aga Nowanit sellepärast, et ta teab, kes ta on ja miks ta sünnib siin üha uuesti ja uuesti.”

Trebor jäi kuulekalt vait, nähes ärritusesädet Cato silmis. Ta tõusis taas püsti ja kummardas.

„Kanna mulle kohe ette, kui tagasi oled, sõltumata kellaajast,” ütles Cato. „Ma tahan teada kõike – nii ellujäänu kui ka agent Nowani kohta.”

„Sa… sa pole siis teda kunagi oma silmaga näinud?” Trebor seisatas ukse juures.

„Aastaid tagasi, kui ma noor olin… ja tema oli endiselt üks meist. Ma ei tea, kas tema seda mäletab.” Cato raputas pead. „Praegu ei tea keegi, kus ta on või mis ta on. Ta ilmutab end soovi korral ainult surrogaatkehade kaudu, aga tema mõistus võib olla hoiul üldse mõnes teises dimensioonis. Sa vaata ja räägi siis mulle ise.”

Lahkunud, tundis Trebor kahetsust, et oli mentorile järsult vastu rääkinud, ning soovis kirglikult ja mõneti õelalt, et agent Nowan oleks täpselt see, millele ta nimi1 vihjas.