Читать книгу Lux Gravis. Raske Valgus - Mart Sander - Страница 3

Uues kehas ärgates tundis Trebor end nagu madu, kes on vana naha maha ajanud ja tajub nüüd iga liigutuse juures valu. Uus keha oli talle võõras, liiga vastuvõtlik ja tundlik, muutes külluslikult intensiivseks kõik, mida ta nägi ja kuulis. Liiga kena ja õiges proportsioonis, tekitades temas kadedust. Ta tundis end nagu maskiballil, kus külalistele on antud võimalus olla keegi teine, kuni nad hakkavad järk-järgult oma uusi identiteete ise uskuma.

Ta polnud valmis vastu võtma seda uuesti pakutud nooruse, ilu ja vitaalsuse reaalsust, mis – nagu ta teadis – oli petlik. Taolised laenatud võimed tekitasid meestes janu enama järele ja taoline janu võõrandas nad reaalsusest.

Ta oli sisse maganud.

„Ma olen sööklas,” oli agent Nowan talle sõnumi saatnud. See oli saabunud kahe tunni eest.

Trebor oli iseenda peale maruvihane, sest oli hommikul esimese asjana taas kolleegile alla jäänud. Samavõrra vihane oli ta siis, kui mõte läks tagasi nende eelmise õhtu kohtumisele. Agent Nowan oli ilmselgelt tema peal mingeid psüühilisi võimeid rakendanud, saades tema põhjendatud usaldamatusest ja eelarvamustest kergesti jagu. Ta pidi täna rohkem valvel olema, näitama selgroogu. Ehkki see oli kõigest maskeraad, ei soovinud ta selle kahtlase olevusega sõbraks saada.

Kui ta oma ruumidest välja astus, tõusis kohalik ohvitser püsti ja teretas.

„Kas kinnipeetav on täielikult toibunud?” küsis Trebor.

„Ma kardan, et on halbu uudiseid, sir,” vastas ohvitser. „Ta suri.”

Ootamatule sõnumile järgnenud vaikusehetkes kuulis Trebor, kuidas ta keha hambaid krigistas.

„Suri?! Millal?”

„Umbes tunni aja eest, sir.”

„Kas ta keha ei taastunud?”

„Ta lihtsalt lõpetas toimimise. Kogu ajutegevus peatus. Kõik katsed teda elustada ebaõnnestusid.”

Trebor istus. See oli midagi, mida ta polnud ette näinud, polnud isegi kartnud.

„Sellist asja pole kunagi varem juhtunud,” lisas ohvitser. „Meie meeskond on taastanud lugematul hulgal kahjustada saanud kehasid, alati edukalt.”

Milliseid suuri lootusi oli ta endale lubanud! Ta oli ennast veennud, et see mees, kes oli heitnud pilgu pimedusse, oli toonud endaga kaasa mingisugust salapärast teadmist teispoolsusest, mingisugust moondunud, ent asjakohast tõde, mis elas ja millega ei saada kokku valguses, vaid varjudes.

Just seetõttu ta ei lootnud ega unistanud kunagi.

Oleks parem lihtsalt ringi keerata ja ära minna, mõtles Trebor endamisi. Aga ta pidi enne Keskusesse naasmist teada saama nii palju kui võimalik. Tema ettekandeni – millest ta polnud sõnagi kirja pannud – oli veel jäänud kuus tundi. Ta oli rajanud liiga palju lootusi sellele ülekuulamisele, mis oli tühistatud kõige kõrgemalt võimalikult tasandilt. Nüüd tahtis ta ise asja uurida, mitte õngitseda inforaasukesi agent Nowanilt, kes teadis kahtlemata ebamõistlikult palju.

„Kas kinnipeetava tausta uuriti?” küsis ta ohvitserilt.

„Jah, aga me ei leidnud peaaegu midagi,” vastas ohvitser. „Tal olid ulatuslikud põletushaavad, samade vigastuste tõttu hukkusid ka teised intsidendis osalenud mehed. Me ei leidnud isikukiipi, nii et me arvame, et ta oli selle eemaldanud.”

„Soov omada erinevaid identiteete viitab mingisugusele kriminaalsele minevikule,” mõtiskles Trebor. „Ma pole palju aastaid identiteedivahetusest kuulnud. Arvasin, et see on võimatuks tehtud.”

„Kus eksisteerib soov midagi teha, leitakse võimalus. Peale selle,” lisas ohvitser, „näis ta olevat geneetiliselt puhastatud.”

„Seda saab ju teha, eks ole?” küsis Trebor.

„Saab tõesti, ehkki see on keeruline protseduur ja kaugelt liiga kallis, et seda ilma väga erilise põhjuseta läbi viia.”

„Sinna ma sihingi,” noogutas Trebor. „Vastavaid kohti, kus seda teenust pakutakse, ei saa olla liiga palju. Kas selle kohta peetakse mingit registrit?”

„Ametlikul tasemel – kindlasti. Aga taolist tüüpi illegaalseid protseduure saab läbi viia ilma kontrollita.”

„Kas on veel teisi põhjusi, miks ühel inimesel ei ole geneetilist sõrmejälge?” Trebor tahtis, et ükski kivi ei jääks ümber pööramata.

„Tegelikult mitte,” ütles ohvitser. „Kui ta muidugi ei sündinud enne aega, mil geneetiline kood muutus kohustuslikuks standardiks.”

„Kui vana peaks ta sellisel juhul olema?” Trebor vaatas ohvitserile otsa.

„Vähemalt kahesaja-aastane, aga sellest vanusest tundus tal küll kõvasti puudu olevat. Mina kirjeldaksin teda kui umbes viiekümneaastast meest.”

„Kas agent Nowanit on surmast teavitatud?” Trebor juhtis oma mõtted taas olevikule.

„Agent Nowanit?” Ohvitser näis kõhklevat. „Aga ta oli sündmuse hetkel seal.”

„Ta oli… kus?”

„Kinnipeetava juures. Voodi kõrval.”

Trebori kohtlaselt pilkuvad silmad tekitasid õhku ahmiva kala häält.

„Ta oli üksinda palatis koos titaaniintsidendi ainsa ellujäänuga, kes suri seejärel tema juuresolekul teadmata põhjusel?” Trebor ütles seda aeglaselt ja aina kasvava uskmatusega hääles.

„Nüüd, kus te seda niimoodi sõnastate, kõlab see üsna kahtlaselt,” ütles ohvitser pärast hetkelist pausi. „Aga me oleme turvasalvestused juba läbi vaadanud. Agent Nowanil polnud kinnipeetavaga isegi füüsilist kontakti. Ei ole midagi, mis viitaks, et tema juuresolek poleks olnud kõigest kokkusattumus.”

„Kas mina olen tõesti ainus, kes on kuulnud, et agent Nowan on võimeline skaneerima teadvust ja sisenema inimese mõtetesse?” küsis Trebor järsult ohvitserilt, kes astus instinktiivselt sammu tagasi.

„Agent Nowani kohta ringleb tõesti palju kuulujutte,” möönis ohvitser end kiiresti kogudes. „Ent ikkagi oleks täiesti teine asi oletada, et agent Nowan võiks seda tehes inimest vigastada või tappa!”

„Mida ta tegi pärast kinnipeetava surma?”

„Ta võttis viivitamatult ühendust Keskusega ja umbes kümne minuti pärast helistas Keskus talle tagasi.”

„Kas te teate, kellega konkreetselt ta ühendust võttis ja mis oli jutu sisu?” Trebor haaras kinni viimasest õlekõrrest, teades, et taolist infot talle ei avaldata.

„Ei tea. Ta kasutas erakanaleid ja sama tegi tema kontaktisik Keskusest.”

Ohvitser jäi vait, oodates – lootes – ilmselt, et Trebor lahkub.

„Ma tahaksin uurida seda titaanikeldrit,” tegi Trebor ettepaneku, püüdes anda häälele mõjukust.

„Te peate esitama avalduse koos agent Nowaniga.” Ohvitser istus taas laua taha. „Te teate väga hästi, et selle objekti uurimiseks on vaja vähemalt kaht määratud eriagenti. Kõik, kes sinna sisenevad, peavad olema füüsiliselt ühendatud nii empaatiavõrgu kui ka osakonnaga, nii et nende seisundit saaks pidevalt jälgida.”

„Väga hea. Ma pean rääkima agent Nowaniga,” andis Trebor alla. Ehkki ta peaaegu ei kahelnudki, et see krüptiline olevus, kes esines lihast ja luust inimesena, oli kuidagi seotud tunnistaja surmaga, kes oli näinud midagi, mida temale endale kunagi ei lubataks, teadis ta, et see oli tema parim ja ainus võimalus pöörduda tagasi targemana kui saabudes.

„Ma kardan, et te jäite napilt hiljaks,” ütles ohvitser. Treborile tundus, et nägi mehe silmis vaevuvarjatud halvakspanu Keskuse agendi vastu, kes oli enda ümber toimuvast erakordselt puudulikult informeeritud.

„Kas ta… lahkus osakonnast?”

„Nii see on. Tema keha saadeti umbes poole tunni eest tagasi laborisse.”

Kõik oli öeldud. Trebor lahkus ohvitseri juurest, tundes end ebaadekvaatse ja naeruväärsena. Polnud mingit mõtet kolmandas osakonnas ringi kolada – uudised tema professionaalsest alandusest käisid temast kindlasti ees.

Viimane pilk peegelseintele – sportlikule siledale kehale, mis tuli tagastada kui kolmanda osakonna vara. Läbi suurte klaasseinte nägi Trebor ühte teist ilusat ja sümpaatset keha, mis oli uppunud läbipaistvasse liimitaolisse substantsi. Nowan oli lahkunud, oli põgenenud tema eest mingisugusele teisele reaalsustasandile, mis oli surelikele kättesaamatu. Ta oli endaga kaasa võtnud kõik lootused, mis olid lühikeseks ajaks Trebori südames leegitsema löönud.

„Kas on tõsi, et agent Nowanil ei ole seda kõike vaja?” küsis Trebor, kui ta keha rihmadega kinnitati ja juhtmetega ühendati, et lükata ta ajuportatsiooni seadmesse, mis pidi rebima ta teadvuse aju füüsilistest kammitsatest ja kanaliseerima selle kvantimpulsina valguse kiirusel Keskusesse, kus see pidi taasühinema tema vananeva, kergelt kulunud ja armistunud kehaga.

„Tõsi,” vastas laboriassistent. „Ta läks lihtsalt transsi ja siis kadus. Meie teada ei vaja ta teadvuse säilitamiseks füüsilist karkassi.”

„Nii et meil pole mingit võimalust teda kätte saada, teha kindlaks, kus ta on või kus end uuesti ilmutab,” ohkas Trebor pettunult.

„Vastupidi,” vastas assistent, silmis süvenemas see uskumatust väljendav hämmeldus, mis oli kolmanda osakonna ametnike hulgas juba traditsiooniks saamas.

„Pidage.” Trebor asetas käe mehe käele, kui too valmistus liugalust vaikselt surisevasse aparaati lükkama. „Kuidas te saate teada, kuhu ta läks?”

„Sest talle pandi kasutamiseks valmis teine surrogaatkeha.”

„Kuhu?” küsis Trebor, keda tema usaldusväärsuse langus enam ei huvitanud.

„No ma arvasin, et see on ilmselge, sir,” vastas laboriassistent, vajutades nuppu, mis juhtis aluse masina õõnsasse sisemusse. „Ta läks Keskusesse, nagu teiegi!”