Читать книгу Lux Gravis. Raske Valgus - Mart Sander - Страница 4

Just sellest pühast kohast leidis ta end – tema, viimane tsentuurio. Vähemalt ta tundis end sel hetkel viimasena – hetkel, kui torm algas. (Ta ei teadnud selle koha pühadusest, ent ta pidi sellest õige pea teada saama.) Selleks ajaks oli väljas juba väga pime ja ta hobune astus aeglaselt nagu haavatud eesel, ehkki see oli puhastverd täkk, kes oli suutnud neid mõlemat selle lõputu ühise rännaku jooksul kindlalt kanda. Aga nüüd hakkas taevas tõmbuma liiga hämaraks ja sombuseks, et tol maastikul – mille olid kahtlemata kujundanud pimeduse jõud – äärmise ettevaatlikkuseta edasi liikuda. Nad mõlemad teadsid seda, sest mitte ainult peremees, vaid ka hobune olid tõelised roomlased.

Kumbki polnud viimase kahe päeva jooksul peale metsa kasinate andide midagi söönud, kumbki polnud end pärast nendele randadele saabumist nii üksiku ja hüljatuna tundnud. Sellest hoolimata uskusid mõlemad, et teine tunneb nende ühist teed. Dyaus, hobune, siiski eksis selles asjas: tema peremees oli ammu loobunud suunda seadmast, mis siis, et ta käed hoidsid endiselt tugevasti looma lakast kinni. Tema keha ja meel, mõlemad kokkuvarisemise äärel, ootasid, et kõrgem vägi nende samme juhiks. Sest mees hobuse seljas oli kristlane, ainus mitmesajamehelise leegioni hulgas, mis oli saabunud Britannia udusele rannikule mitme talve eest. Teised sõdurid olid samuti ametlikult kristlased – esimene roomlaste põlvkond, kes sellesse usku sündis –, aga nad kaldusid südames ja kommetes teenima oma vanu sõdalasjumalaid ning rõõmustasid, kui uus imperaator Jupiteri poole kummardas.

Just siis oligi ratsanik, õrnas noorukieas, kodust lahkunud ja oma kauni ratsuga siia saabunud, südames veendunud, et ratsutab vastu talle määratud saatusele. Ta ei teadnud veel sõna „misjonär” – aga selle kummalise sõna mõte oli tema südamele tuttav. Sest ta tundis ja mõistis täielikult oma hinge, ehkki ta ei olnud enda üle eriliselt rõõmus või uhke. Sest Octavianus – selle nime oli ta endale valinud siis, kui otsustas nendel kallastel uut elu alustada – ei olnud julge mees. Ta oli küll väga noorena kuulnud Kristuse sõnumit, ent oli otsustanud, et ei järgi selle kutset. Ta tundis, et peaks kõigepealt olema Rooma ja alles seejärel Kristuse sõdur, levitades tema sõna selles maailmas, mis jäi väljapoole Igavest Linna. Ja nüüd – see kõik tundus nii rumal, nii naeruväärne. Võib-olla oli ta ette kujutanud, et leiab siin, tõotatud maal, teisi uude ilmakorda uskujaid, või oli ta unistanud, et barbarid on heledate juuste ja selgete silmadega lapsed, kes ootavad õhinal sõnumeid jumalast, kellest nad polnud kunagi kuulnud.

Pikad aastad olid viinud ta silmitsi ükskõiksusega. Ta polnud leidnud uusi sõpru barbarite seast, kes rääkisid tema keelt vastumeelselt, ja ta oli kaotanud vanad sõbrad, kes olid väsinud tema juttudest orjade nõrgast religioonist. Aga mitte keegi – ei sõbrad ega barbarid – polnud pöördunud tema vastu taolisel moel, nagu tema Jumal nüüd näis pöörduvat. Sest ta ei osanud süüdistada kedagi teist – oleks olnud rumal kiruda hobust –, et oli nendes metsades ära eksinud nagu purjus koolipoiss, eksinud otse selle reisi eelõhtul, millega ta oli hakanud juba peaaegu leppima – reisiga tagasi koju. Tema töö siin oli tehtud – nüüd, kui nende isehakanud imperaator kutsus oma mehed maailma sellest ebasõbralikust otsast tagasi, et need võitleksid oma kodu eest teistel kallastel ja teistes mägedes. Lõppude lõpuks oli Rooma – Ema ja Suur Hoor – siiski tema kodu ning õnnelikud mälestused valgetest marmorteedest ja apelsiniaedadest käisid teda kummitamas seda tihedamini, mida sügavamale selle Ultima Thule hall ja mitte iialgi muutuv reaalsus ta südamesse puges, seda jääkülmade hammastega järades.

Nüüd nuttis ta kaotatud aastate pärast, kujutades ette – unistades – suurtest edusammudest, mida kristlased on Roomas kindlasti teinud pärast seda, kui imperaator oli pühad kombed taastanud. Lõppude lõpuks oli oluline vaid Rooma, mitte need sood ja lauskmaad oma metslastega, kelle maailm unustab peagi pärast seda, kui Rooma päike lõpetab oma viljastavate kiirtega nende üksluiste elude paitamise.

Koos viimaste leegionitega lahkus selt uduselt rannikult ka päike. Üks pühamees – ehkki ta eelistas Mithrat ja Isist Lunastajale – oli ennustanud, et kui viimane roomlane maalt lahkub, kaob ka päikesevalgus, nagu oli olnud iidsetel aegadel enne seda, kui päikesejumala pojad siin jala maha panid.

Mineviku kohta Octavianus ei teadnud, aga esimene väide näis paika pidavat: kuu aja eest oli päike end varjama hakanud ja alates tunnist, mil ta oma salga juurest eksis, oli Apollo oma pilgu ta pealt ära pööranud, kahtlemata selleks, et valgustada roomlaste teed tagasi tsivilisatsiooni juurde. Näis, et ka Artemis, kelle sirbikuju barbarid näisid austavat, oli ta hüljanud. Octavianus märkas end mõtlevat vanadele jumalatele, sest ta teadis, et tema Jumal on mõnikord oma rahva vastu karm. Tal oli olnud Jumala hoolde nii palju usku, ent nüüd näis, et oleks palju lihtsam olla kristlane vanade jumalate soojas embuses. Ja oli tal üldse mõni jumal alles jäänud, kellega kõnelda? Ta süda valutas mõttest, et tegelikkuses pole ta sugugi targem kui ta hobune, lootes pimesi kellegi peale, kes samal ajal usaldas teda.

Kui välgunool läbi niiske õhu raksatas, ei võpatanud ei tema ega ta väsinud ratsu. Välk oli löönud väga lähedale ja hobune pöördus instinktiivselt eemale suunast, kust vali kärgatus kostnud oli. Ratsanik ei takistanud teda, alludes sellele viimasele pilkele ükskõik milliselt jumalalt, kellele ta oli pettumuse valmistanud. Aga siis nägi ta silmanurgast hubisevat valgust ja tabas end mõttelt, et võib-olla polnud need nooled üldse määratud tema elule lõppu tegema. Taamal värelesid punased leegid ja Britannia sügise pidevas hallis hämus tundusid need hõõguvat sama värskelt kui kõik Appiuse aia apelsinid.

Octavianus tundis suurt nukrust, mõeldes, et neid puuvilju, mis olid talle nüüd igavesti kättesaamatud, võisid selsamal hetkel noppida mõned tema lapsepõlvesõbrad; ent tema hinge sigines ka erutus, mida jagas kuuldavalt tema hobune, kes oli pööranud pilgu loitva leegi poole ja nuhutas nende sõõrmeisse kanduvat sooja suitsu lõhna. Maapind oli taas nähtav ja nad liikusid edasi, tulele lähemale, peatudes turvalises kauguses. Mõlemat valdas hubane ja soe tunne, olgugi et lõke võis nendes paksudes metsades tähendada palju suuremat hädaohtu, kui nad seni olid kogenud. Ent oli olnud vihmane aeg ning see ihu paitav ja verd sulatav soojus muutis need õnnetud olevused leekide liitlasteks. Mõne aja pärast, kui Dyaus näis olevat püsti seistes tukkuma jäänud, hakkas Octavianus tähele panema avanenud vaatepildi üksikasju. Tappev välgunool oli tabanud väikese lagendiku keskel kasvavat suurt vana tammepuud. Tulesoojus oli taastanud nii Octavianuse värskelt kinnitust saanud usalduse Tõelise Jumala vastu kui ka tuima näljatunde. Ta pomises põgusa tänupalve, kui nägi, et üks tuvi, kes oli ilmselt puu otsas maganud, oli maapinnale kukkunud ja lebas siuglevatel juurtel, kõrbedes puud aeglaselt nilpsavate leekide kuumuses. Octavianus hüppas hobuse seljast maha ja astus kilpi kuumuse kaitseks ees hoides linnu poole. Läks väga palavaks, aga tuul oli tagantpoolt ja vettinud karunahk, mida ta kasutas sadulatekina, hoidis teda leekide kuumuse eest.

Mõne kiire liigutusega lõikas ta tuvi tükkideks, et see võiks ühtlaselt küpseda, ja astus tagasi. Ehkki ta tahtis Issandat kiita, oli eesootava pidusöögi lõhn liiga ahvatlev, et sõnadele keskenduda. Leekide valgel ringi vaadates leidis ta mõned seened ja marjad, mis andsid talle taas jõudu juurde; lähedusest avastas ta ka väikese allika, mis tõi talle meelde joogikohad Roomas, kus oli tavapärane, et vesi voolas välja seina või müüri seest, et siis taas maapinda neelduda. Ta teadis, kuidas neid asju tehakse, sest ta isa oli olnud arhitekt, aga ta sai aru, et see läte siin oli ainuüksi Looduse Jumala kätetöö.

Ta polnud end kunagi elus nii väsinuna tundnud; väsimusest tugevam oli aga nälg, mida võimendasid küpsevast tuvist tõusvad aroomid. Sestap palvetas ta veel veidi, niisutas oma nüüdseks kuiva mantlit veesilmas ja nautis peagi pidusööki, mis oli sama värske ja hõrk nagu road, mida Lucullus ise oleks võinud oma kuninglikele külalistele pakkuda.

Siis aga vajas ta und.

Tsentuuriona oli ta harjutanud end nii kergelt magama, et ka mööduv liblikas võis ta äratada. Sel õhtul muutsid kurnatus, maitsev toit ja põleva puu lakkamatu pragisemine tema une tavapärasest palju sügavamaks. Ent mitte nii sügavaks, et üks uus ja kummaline hääl teda äratanud poleks. Ta kuulis läbi une heli, mis meenutas võtme keeramist ja raske metallukse avanemist. Ta teadis, et nendes metsades ei ole uksi ega lukke, ja pidas neid helisid osaks unenäomaailmast, milles oli aastate jooksul palju uksi avanenud ja sulgunud. Ta paotas veidi silmi ja hetkel, mil need taas sulgusid, tundus talle, et näeb läbi põõsa virvendamas ähmast, ebamaist kuma. See pidi olema vaid pettekujutelm – ja taas vajutas väsimatu Morpheus käe ta laugudele.

Peagi kerkis ta silme ette kummaline unenägu, liiga õrn, et teda äratada, ent piisavalt tugev, et end kuuldavaks teha. Näis, et keegi oli hakanud temaga kõnelema, või pigem kõnelema temast, kirjeldades kõike, mis oli temaga sellel päeval juhtunud, nimetades tema, ta hobuse ja tema isehakanud imperaatori nime, jutustades otsekui nähtamatule kuulajale, kuidas ta oli leidnud tuvi, allika ja koopa. Hääl oli pehme ja kuidagi väsinud, otsekui oleks see ühte ja sama lugu lõputult jutustanud. Sõnad olid lausutud emotsioonitu tooni ja üsna ebahariliku aktsendiga. Seejärel hakkasid kostuma sõnad ja mõtted, mis olid Octavianusele võõrad, ja ta magas taas veidi aega.

Võis olla möödunud mõni tund, kui ta jälle ärkas: põleval puul tantsivad leegid olid madalamad kui varem ja taevasse oli tõusnud Selene kirgas poolkaar. Aga üles oli teda ajanud taas see hääl – ainult et see polnud nüüd sama hääl, vaid noorem ja elavam, korrates juba kuuldud sõnu. Üheks hetkeks virgus Octavianus täiesti ärkvele, olles korraga veendunud, et see polegi unenägu. Ent siis magas ta jälle, tundus, et terve igaviku.