Читать книгу Lux Gravis. Raske Valgus - Mart Sander - Страница 5

See hommik oli oluliselt heledam kui paljude viimaste päevade hommikud. Octavianus ärkas ja hetkeks valdas teda pettekujutelm, et ta virgub isamajas kolde ees. Kui ta pilk langes hõõguvale puule, purunes see kujutlus kibedateks kildudeks, aga Octavianus oli mees, kes teadis, mida tähendab tänulikkus: talle meenus ootamatu pääsemine ning selle asemel, et hakata nutma haihtunud mälestuste pärast, põlvitas ta oma mõõga ette ja luges tänupalve leegitseva puu ime eest. Ringi vaadates nägi ta, et hobune oli juba ärganud ja leidnud ise tee allika juurde. Ka Octavianus kustutas janu ja tegi tiiru ümber puu, leides veel ühe tuvi ja mõned oravad, kellele oli ilmselt osaks langenud sama saatus mis linnule, kes oli olnud valitud ta elupäästjaks. Ehkki need väikesed olevused ei olnud nii mahlased kui viimane õhtusöök, olid nad sama hõrgud kui mis tahes suupisted, mida tuuakse lauale patriitsi pulmapeole järgneval hommikul.