Читать книгу 100 silmapaistvat Eesti naist - Martin Kivirand - Страница 3

19. detsember 1915 – 31. august 1999

Erna Abel oli legendaarne suusataja ja treener.

Erna armus suusatamisse algklassiõpetajana Jõgevamaal. Esimesed suusad ostis ta endale lihtsalt lõbu pärast, ent talvel 1938–1939 võttis ta juba osa suusatamisvõistlusest – nii algas tema elus uus ajajärk. Esimesi põhjalikke juhtnööre jagas noorele naisele Herbert Abel, kellest sai hiljem tema abikaasa ja kaastreener.

1942. aastal astusid Abelid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakonda. Erna võistles õpingute ajal mitmel spordialal, aga tema anne lõi välja just murdmaa- ja mäesuusatamises: aastatel 1941–1964 võitis ta Eesti meistrivõistlustel 53 medalit, neist 32 kulda. See on kordumatu saavutus suusaspordis.

Sportimise kõrval asus Erna Abel tööle ülikooli suusatamise ja kergejõustiku kateedri assistendina ning sai hiljem vanemõpetajaks.

Abelite õpilastele on nende suusatreeningud meelde jäänud rõõmsameelse ja hea õhustiku poolest – seal ei räägitud üksnes suusatamisest. Üks Erna põhimõtetest oli see, et edu saavutamiseks suusatamises ei piisa ainult suusatamisest – on vaja teha kõike, olla hea ja oskuslik teistelgi spordialadel. Abelite juures treenis väikese tüdrukuna ka tulevane Eesti naisesisuusataja Kristina Šmigun.

1964. aastal sai Erna Abelist esimene ENSV teeneline sporditegelane. Legendaarset suusatajat ja treenerit on tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga.