Читать книгу 100 silmapaistvat Eesti naist - Martin Kivirand - Страница 7

15. detsember 1860 – 25. august 1927

Elisabeth Aspe oli esimesi eesti naiskirjanikke, realistliku proosakirjanduse teerajajaid.

Elisabeth Aspe on läinud kultuurilukku ilukirjanduslike jutustustega talurahva, meremeeste ja linlaste elust. Tema teoste väärtus peitub heas jutustamisoskuses ja rahvuslikus elutunnetuses.

Olles pärit jõukast perekonnast, mõjutas tema hariduskäiku juba varakult baltisaksa kultuuriruum – oli ju kogu haridusmaastik saksakeelne ja kandis saksa vaimu. Ometi säilitas tema perekond alati eestimeelsuse ning ehkki see polnud alati kerge, jätkas seda tava Aspegi.

Aspe õppis Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis, kuid lõpueksam jäi tal siiski sooritamata, sest vanematele näis, et on aeg tütrele vääriline kaasa leida. Ärksa vaimuga neiu arvas aga teisiti – ta lükkas abikaasa kandidaadid eemale, tundes, et nende eesmärk on pigem hea kaasavara kui tema ise. 20. eluaastate alguses tegi Aspe ka esimesed kirjanduslikud katsetused, avaldades ajalehtedes tõlkeid ja algupärast loomingut. Varsti ilmusid tema olulisemad teosed, muu hulgas jutustus „Ennosaare Ain“ (1888), mis loob pildi esimeste eesti haritlaste kujunemisteest teoorjuse ajal.

Järgnevatesse aastatesse mahtus palju muret ning vaevalist hoolitsemist oma lähedaste eest, kellest mitmed surid haiguste tagajärjel, seega oli loominguga vähe mahti tegeleda. Elu lõpuaastatel sai aga Elisabeth Aspe taas aega rohkem kirjutada ja pälvis ka avaliku tunnustuse kirjanikuna. Eduard Vilde kõrval on teda peetud üheks Eesti kaalukamaks sajandilõpu realismikirjanikuks.