Читать книгу 100 silmapaistvat Eesti naist - Martin Kivirand - Страница 5

23. november 1906 – 19. juuni 1989

Betti Alver oli väljapaistev luuletaja, prosaist ja tõlkija.

Betti Alver on läinud meie kultuurilukku ühe silmapaistvaima eesti poeedina. Kirjandusareenile astus ta aga 21aastaselt romaaniga „Tuulearmuke“, mis võitis 1927. aastal Looduse romaanivõistlusel teise auhinna. Peagi hakkas ta siiski värsse kirjutama ja temast kujunes kiiresti erakordselt andekas luuletaja. Kuni Teise maailmasõjani elas Betti Alver Tartus, töötades kutselise kirjanikuna ning liikudes tolleaegses haritlasringkonnas.

Teine maailmasõda tõi luuletaja ellu suured muutused. 1945. aastal arreteeriti tema abikaasa Heiti Talvik, kes surigi vangilaagris, ning nõukogude võimu jaoks kahtlase elemendina oli ka Alver sunnitud pikaks ajaks avalikust elust tagasi tõmbuma. 1950. aastal heideti ta Kirjanike Liidust välja kui nõukogude võimule ebasobiv autor. Sellega kaasnes ka sotsiaalne tõrjutus, kuid õnneks see karm otsus tühistati peagi ja 1956. aastal sai ta taas liidu liikmeks. Pärast seda kolis vahepeal Pühastes elanud Alver tagasi Tartusse ning astus ülikooli, kuid elas aastaid siiski väga viletsates oludes.

Betti Alver oli üks neist autoritest, kes valis ahistavates nõukogude tingimustes propagandakirjanduse asemel vaikimise. Sõja järel ilmus tal vähe uusi luuletusi – pärast pikka pausi hakkas ta taas loomingut avaldama alles 1965. aastal. Oma igapäevast leiba teenis Alver tõlkijana, näiteks on tema vahendusel eesti keelde jõudnud Aleksandr Puškini üks tippteoseid „Jevgeni Onegin“.

1990. aastast annab Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond välja Betti Alveri kirjandusauhinda. 2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri muuseum, mille juurde on loodud ka mälestuspark.