Читать книгу Reeturlik metsavend: Krolli esimene juurdlus - Martin Kukk - Страница 5

Veel reedel teadis Susi, et paha poisi maine ja sarm aitavad tal maha murda ükskõik millise naise. Laupäeva õhtuks oli ta ise murtud mees ja seda igas mõttes. Endisest naistelemmikust oli järel vaid tema vari. Siniseks tõmbunud ja tugevalt paistes parema käe näppude liigutamine oli karjuvalt valus. Hiiglast meenutava mehe rusikahoobid olid nagu raudkangi löögid ja murdsid iga luu, mis nende ette sattus. Ka vasak silm, mida paremsirgega kostitati, oli kinni paistetanud. Jalaluud tundusid terved, ent liikuma ta sellegipoolest eriti võimeline ei olnud. Ainuüksi püstitõusmine kutsus esile peavalu koos iiveldustundega, mis sundis Susit kiirelt istuma või lausa pikali heitma. See võis tähendada ainult üht: aju oli korralikult põrutada saanud. Stjopa oli hoolt kandnud selle eest, et arreteeritu isegi ei kaaluks iseseisvat põgenemist.

Hoobi sai ka Susi eneseuhkus. Ta oli pidanud end õigupoolest tabamatuks. „Olen Susi, parima haistmismeelega kiskja selles metsas, ning tunnen kommunisti haisu kilomeetrite kauguselt ära,” oli ta vahel semude ees vintis peaga eputanud. Kurioosne seik iseenesest, sest just viina pärast ta lõksu langeski. Hella puskar oli mürgitatud. Ja nüüd, nähes oma arreteerijat uksel seismas, jätkas metsavend samal teemal juba valjult:

„Kuradi Stjopa! Mees mehe vastu ei söandanud, vaid sokutasid midagi puskarisse!”

Külanõukogu esimehel polnud tõesti mingitki tahtmist bandiidiga käsivõitlusesse astuda. Ramm käis tal Susist kahtlemata üle, kuid Jakovlev ei saanud iial kindel olla, mida metsavend teiste pilkude eest peitis ja hõlma all kandis. Heal juhul ainult pussi, tõenäolisemalt oli bandiidil siiski kaasas püstol, mille kasutamine oleks aga kogu plaani nurjanud. Alevis oleks keegi kindlasti laske kuulnud, kohale tormanud või mis veel hullem, miilitsat teavitanud. Just seda Jakovlev seekord ei vajanud. Uinutav preparaat Neptun 22 oli efektiivsem kui mis tahes relv. Julgeolek sokutas seda „võlujooki” alalõpmata oma agentide kaudu metsavendade lauale. Nõndaviisi tabati viimastel aastatel mitukümmend bandiiti ilma ühegi lasuta ja nüüd lisandus Neptuni ohvrite hulka üks Sepapoistest, hüüdnimega Susi.

Stjopa võttis kindad käest, andes ühtlasi märku, et rusikatega tal enam kavatsust tööd teha ei ole. Võttes tabureti istumise alla, astus külanõukogu esimees lõpuks vestlusesse:

„Selline sa siis oledki, Susi. Mis su õige nimi on, Hunt, Metsasanitar? Võin pea anda, et oled mulle Tapal kunagi juba vastu jooksnud. Su molu peal esile küündiv kartul ei saa niisama tähelepanuta jääda.”

Susi välimuse juures polnud midagi ebatavaliselt väljakutsuvat. Ta nina oli puruks, lausa koledalt paistes, ja sellest ka köögivilja mainimine. Kinnipeetu ei vastanud veel, vaid jõllitas üksnes raevu täis silmadega.

„Kepimees oled küll kõva või nagu te eestlased öelda tavatsete – vigurvänt, aga vaat juua sa ei oska,” jätkas Jakovlev. „Teadsin kohe, et kui korra juba Hella jalge vahele ronid, siis järgneb sellele ka teine visiit,” lisas ta, astus põrandal lamavale vangile lähemale ning äigas talle jalaga kõhtu. „Siin majas äratuskellad puuduvad. Maast aitavad su nüüdsest lahti vaid minu hellitavad puudutused.” Ja otsekohe suunati Susi poole uus löökide seeria. Ohver suutis end vaevu toolile upitada ja jäi jõhkardile küsivate silmadega otsa vaatama.

„Noh, tahad kindlasti teada, kuidas sa siia sattusid? Puhas õnn, seltsimees Susi. Ivanov tundis su Tapa turul ära. Muuseas, ta on nüüdsest su naaber ja parim sõber. Pesitseb teine hetkel kõrvalruumis. Kui tahad süüa või kusele minna, siis ainult tema abiga. Kui sa selleks muidugi üldse suuteline oled,” irvitas Jakovlev. „Ei oleks olnud vaja Hella tagumikku kõigi nähes silitada, Casanova selline. Teadsin, et tuled Amblasse saagi järele.”

Jakovlev andis kinnipeetule minuti jagu aega ennast koguda, enne kui uuesti suu lahti tegi:

„Hella puskar on kahtlemata hea kraam, kuid see polnud vikat, mis su jalust niitis. Keemiateadusest oled midagi kuulnud? Pole mina veel näinud metsavenda, kes viinapudelisse sülitaks. Lisasin väheke võluainet Hella samakale. Ja kui litsi süüdistad, siis asjata. Ta pole süüdi. Pigem vastupidi. Vihkab meid nagu kogu ülejäänud rajoon.”

„Polegi nii loll, nagu kõik räägivad. Kannatlik pealekauba. Reedel jälgis ning laupäeval ründas. Ja kus on julgeolek või siis vähemalt miilits? Kindlasti on siin peale Ivanovi ja Popovi veel keegi,” mõtles Susi ja lausus seejärel valjult:

„Kuule, fakiir, milleks kogu see tsirkus. Jäta ikka julgeoleku kõrilõikajatele ka mingi koht kehal, mida tümitada.”

„Nende juurde jõuad alles esmaspäeva hommikul. Seni lõbustan end mina,” vastas Jakovlev.

„Mul on praegu küll selline tunne, et homse päeva valgus minuni ei jõua, kui sama edukalt oma rusikatega jätkad. Mis siis veel ülehomsest rääkida.”

„Võib-olla tõesti nii juhtubki, kui sa ei tee seda, mida tahan. Annan KGB meestele su laiba üle. Küll ma juba mingi seletuse leian. Hakkad näiteks põgenema, viis korda järjest.”

Peavalu tõttu ei taibanud kinnipeetav kohe Jakovlevi nõudmise sisu. Susi meeli paelus laual olev pooleldi täis veeklaas, mispeale suunas ta küsiva pilgu Stjopale. Viimane noogutas, lubades metsavennal veidike kurku märjutada. Kähisevast häälest lahti saanud, jätkas Susi uue küsimusega:

„No räägi siis juba asjast! Mis tahad siis?”

„Kus on punker?”

„Optimist oled, Stjopa. Miks sa arvad, et ma salka heast peast reetma hakkan?”

„Võin ju ka organiseerida selliselt, et põgenemine õnnestub, esimese korraga.”

„Või nii! Aga milleks sulle see teadmine? Tahad, et ma aitaks sul Nõukogude Liidu kangelase tiitlit välja teenida?”

Sel hetkel kahetses Susi korraks, et oli verbaalselt vasturünnakule asunud, ent vastureaktsioon jäi tulemata. Jakovlev kehitas seepeale õlgu ja lausus suhteliselt ükskõiksel häälel:

„Minu asi on pakkumine teha. Eks sa ise tead, millise variandi kasuks otsustad.”

„Kogud teavet, et mind seejärel koos informatsiooniga üle anda? Või ikka valetasid ning julgeolek on ukse taga ja laseb sul tööd teha? Ma ei usu niikuinii, et ma ilma KGB abita kinni kukkusin. Ma ei usu ka seda, et mul minna lased. Kui tahad, siis mine otsi ise Sepapoisse ja kärva nagu su eelkäijadki! Selle üle oleks paljudel väga hea meel,” jätkas Susi ründavalt.

Jakovlev tahtis juba toolilt tõusta, et vangi järjekordse löögiga kostitada, kuid Susi hüüatas:

„Pastoi! Kas tohib siiski järele mõelda?”

„Hakkab juba looma. Ikka võib, lausa kolm minutit annan selleks. On veel soove?”

Susi haistis imepisikest šanssi. Hellaga saaks meestele sõnumi kohale toimetada. Kui Stjopa siiski ei valetanud ja julgeolek saabub alles töönädala alguses, oleks Sepal piisavalt aega, et kinnikukkunud relvavend välja tuua. Juhul kui Amblas oleks tšekistid, jääks nad nii või naa pika ninaga. Sepp on liiga hea vaistuga, et varitsust mitte märgata. Lisaks annaks kohalikud muutustest oma elupaigas küsimise peale kindlasti teada. Ning viimane aspekt: eelluure, ilma milleta ühtki retke põhimõtteliselt läbi ei viidud. Kõige suurem ohuallikas oli hoopiski Hella. Metsavendadel oli käskjala läkitamine tegelikult kokku lepitud, ent kasutatud seda võimalust veel ei oldud. Kui Hella läheks Ohepalusse „sabaga”, sõltuks kõik Ritsikast, tema kannatlikkusest ja oskusest naisele järgnev julgeolekutöötaja ära tunda, arutles Susi omakeskis ning vastas Jakovlevile:

„Saada Hella mind kokku lappima ja kärakas võiks seekord ilma lisanditeta olla. Seejärel lase naisel minna. Ta võib sinusuguseid küll vihata, kuid sa tead väga hästi, et ta pole meiega mestis. Las elab. Loodan, et oled sõnapidaja mees ja vabastad ka minu. Vastutasuks näitan siis punkri kätte. Hea oleks, kui leiad mingi kaardi, kuhu täpp joonistada.”

Jakovlevi näoilme muutus sekundi murdosa jooksul rahulolevaks. Plaan võttis ilmet kiiremini, kui ta esialgu arvas. Ta kiirustas ruumist välja, et naine kohale toimetada.

Stjopa eemalolek andis Susile aega järelemõtlemiseks. Erilisi lootuseid oma edasise käekäigu suhtes ta ei hellitanud. „Suure tõenäosusega laseb kohe Amblas maha. Sama teeb ka julgeolek Tallinnas,” lausus ta endale. Temasugustele oli kohtuotsus ammu välja kuulutatud. Varem valmis trükitud paberile tuli lihtsalt nimi kirjutada ja kogu selle sisu kohtuhoones ette lugeda. Selleks oli ta võimule oma metsas veedetud aastate jooksul piisavalt põhjust andnud. Samas mõistis ta vägagi hästi, et seni kuni teda vallamajas hoiti, keegi mingit hukkamist täide viia ei saanud. Ta elu rippus sellegipoolest juuksekarva otsas ja ainuke, kes siin tema heaks veel midagigi teha sai, oli Sepp. Pealiku otsus ja kiirus olid need faktorid, mis ta elu pikendada võisid. Mis puudutab onu Stjopat, siis viimane sai oma punkri, küll hiljuti maha jäetu, ent sellest pidi hetkel piisama.