Читать книгу Reeturlik metsavend: Krolli esimene juurdlus - Martin Kukk - Страница 6

„Mind lasti asitõendite puudumise tõttu tulema. Paistab, et olin nendele lihtsalt üks vahend. Mis aga Susit puudutab, siis homme on konvoi kohal, ja uskuge mind, Tallinnas ta elulõng katkeb,” ütles Hella. Naise hääles oli värinat. Seltskond, mille keskel ta viibis, ei olnud kahtlemata see, kus ta oli harjunud olema. Lisaks maskid, mis meeste nägusid katsid. Sepapoistel polnud plaanis kedagi kollitada. Tegemist oli puhta ettevaatusabinõuga, millel olid külalise jaoks lihtsalt kõrvalnähud. Naine võttis lõpuks kogu julguse kokku ja lasi endast välja kõik, mida edastama pidi:

„Hetkel on ta Stjopa ning tema kahe sabaraku valve all, aga nende pärast muretseda ei tasu, minu puskar niidab jalad ka Kalevipojalt endalt. Küll ma juba selle eest hoolitsen, et need paar ohrannikut oimetuks joota. Teil pole vaja teha muud kui majja sisse murda, mees vabastada ja kindlasse paika toimetada. Arvestage sellega, et ta peksti poolenisti sandiks ning oma jalgade abiga ta kaugele ei jõua. Transport kuluks marjaks ära.”

„Ja see ongi kõik?” küsis Koolmeister.

„Oi, peaaegu oleks unustanud. Ta palus kindlasti edasi öelda, et kui teisiti otsustate, siis saab ta sellest aru.”

Mehed ei lausunud seepeale sõnagi. Sisimas kiruti Susit, et ta jooksuaega just nüüd alustama pidi. „Lähitulevikku oli planeeritud üks viimaste kuude suurimaid reide ja tema raisk läheb hoorama,” sõimas Veebel kinnikukkunud kaaslast endamisi. Ta oli kogu aeg teadnud, et kui võimud peaks Susi kunagi tabama, siis kindlalt mingi seeliku tõttu, ja nii juhtuski. Üldjuhul oli Susi oma hüüdnime vääriline ja kodus iialgi ei murdnud, mistõttu jäi Tapa linn temale tabuks. Ühegi naise sängi ta oma kodukohas igatahes soojaks ei teinud. Ambla asus seevastu kindlatel jahimaadel ning seal metsavendade praegune külaline elaski.

Hella-suguse naise nägemine Sepapoisse sealjuures ei üllatanud. Susi maitset teati ja ainsast pilgust piisas, et öelda, kelle saadik metsas eksles. Selleks tunti oma võitluskaaslast piisavalt hästi. Süsimustad pikad juuksed, suured pruunid silmad, kindlasti mitte paks, aga naisel pidid olema kohad, kust sai ilma pingutamata kinni haarata, ning rinnad, need pidid Susi sõnutsi naisel väga nähtavalt kaasas olema. Enam-vähem sarnasele kirjeldusele vastav naine punkris oma nutulaulu esitaski.

„Võib-olla tuleme talle järele, võib-olla mitte,” lausus Koolmeister. „Kuid mitte sinu pärast, sest oled vaid järjekordne murtud lammas, kellelt Susi on parimad tükid saanud,” tahtis ta lisada, ent suutis keele hammaste taga hoida, jäädes siiski asjakohaseks.

„Nüüd võid lahkuda. Selle koha pead muidugi ära unustama. Said aru?”

Hella üksnes noogutas ja lahkus kiirel sammul. Mehed võtsid seejärel maskid peast ning vaatasid üksmeelselt Põdra suunas, kes kohe alustas:

„Ritsikas, oled sa täiesti kindel, et eidel saba taga ei olnud?”

„Tõesõna! Ta juhatati Ohepalus otse minu juurde. Ootasin vähemalt pool tundi, aga keegi ei järgnenud. Eks tee oma järeldused ja võta vastu üks saalomonlik otsus!” kõlas vastus.

Ajutine pealik süütas paberossi ning vajus kümneks minutiks mõttesse, et otsus välja kuulutada.

„Kuulake tähelepanelikult,” lausus ta viimaks. „Teeme ettevalmistused selleks, et Susi välja tuua. Kordan, ainult ettevalmistused. Ritsikas, võta mu vend ja Veebel ja suundu kohe Amblasse. Nuusutage õhk üle! Äkki haiseb julgeoleku järele. Küsitle paari tuttavat! Veli, sina sulged koos Koolmeistri, Kruustangi ja Metsavahiga selle punkri siin. Asjad tassite peidikusse. Seejärel võtate Tapalt veoki ja sõidate Jussi juurde, kus kohtume kõik kell kümme õhtul. Ise lippan Sepa jutule. Eks näis, kas ta annab käsu operatsiooniks või siis taandumiseks.”

Mitu tundi hiljem retkele minnes mõtles omanimelise metsavendade jõugu pealik, keda hüüti Sepaks, viimase ööpäeva sündmustele. Mis oli põhjuseks, et tema kõige ustavamat kaasteelist polnud kiirelt pealinna uurimisisolaatorisse toimetatud, vaid ta pidi rohkem kui kakskümmend neli tundi Ambla Külanõukogus kopitama? Sepp nimetas seda hoonet vahel ka vallamajaks nagu vanal heal kodanlikul ajal. Susi-taolise bandiidi võrkusattumine oli võimuorganitele ometi üpris priske suutäis ning pealikule tundus üsna kummaline, et ei leita masinat, millega kuulus metsavend kohe Tallinnasse toimetada.

Ja mida kujutab endast hommikul punkrisse visiidi teinud Hella? Naine võis ju meestele rääkida tõde või õigemini seda, mida ta oma silmadega nägi ja kõrvadega kuulis, kuid kas ta oli tõesti ainuüksi Susi saadik? Enamik rühma liikmeid pidas teda usaldusväärseks. „Poleks ju Susi meie kontakti asukohta oma järjekordsele armukesele naljalt kätte näidanud,” kostis sõnumi toonud Põder. Pealiku silmis ei olnud see argument aga kopikatki väärt. Sepp teadis, et ta abiline ei kavatse kohtuotsuse ettelugemist ära oodata ning haarab kinni pea igast õlekõrrest, kaasa arvatud Hella mitteintiimsetest teenetest, et kõrgeimast paragrahvist pääseda. Teist teed tal lihtsalt ei olnud. Pealinnas oleks Susi endale kahtlemata käe külge pannud, selles polnud kahtlustki, ent siin, Tapa rajooni metsades, tegutses tema rühm, Virumaa üks kuulsamaid relvastatud ühendusi, mis oma võitluskaaslast naljalt hätta ei jätaks.

„Teisest küljest ei saadaks ka Susi oma kaasvõitlejaid kindlasse hukku,” arutles Sepp edasi. Äkki on asjasse siiski segatud Pagari tänava mehed ja „neljas osakond” tahab korraga kõiki võllas rippumas näha, meelitades salga Amblasse? Selleks pidi asulasse saabuma kindlasti kamp hea väljaõppega tšekiste, kuid Ritsikas oma luurekäigul midagi kahtlust äratavat ei avastanud. Kes ka Seppa päästeretkele ei meelitanud, ümberkaudsete metsade kardetuim bandiit võttis väljakutse vastu ja selleks ta Ambla suunas teel oligi.