Читать книгу Reeturlik metsavend: Krolli esimene juurdlus - Martin Kukk - Страница 9

Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Julgeoleku Komitee ülema kabinet suitses. See ei põlenud, vaid oli paksult täis Belomorkanal-tüüpi sigareti lõõma. Ruumi põhiasukas Gavril Karpov oleks hetkel justkui omaenese rasvas praadinud. Igale plotskile järgnes uus. Närvilisuse põhjuseks oli mõni tund varem osakonna ülema lauale maandunud käsk otse Moskvast. NSV Liidu ehk keskvalitsuse ministrite nõukogu KGBle olid Eestis aset leidnud sündmused silma hakanud, seda üpriski negatiivses plaanis, ning see sundiski Karpovit häält tõstma:

„See, et metsavendlus on sellest neetud Baltikumi liiduvabariigist kadumas, pole kellelegi silma jäänud. Rahvuskomitee on läinud. Suuremad vastupanukeskused purustatud. Järele on ju jäänud sisuliselt üksiküritajad. Ja nüüd, kui hukkub kaks nende majorit, korraldatakse selline aplaava! Kurat võtaks, me ju hävitasime selle Pihlaka bande! Ka tapakad kaotasid pooled oma bandiitidest. Kuule, kas see ikka ettekandesse läks?”

Neljanda osakonna ülem Beljajev, kes viibis samas ruumis, noogutas.

„Ja see ei tähenda neile ikkagi midagi? See pole midagi muud kui avalik solvamine. Mõnele on selliste tulemuste eest punatäht rinda kinnitatud, aga minule jagub üksnes uusi ja absurdseid korraldusi. Kuulake, mida nad oma käsus kokku kirjutasid,” teatas Karpov ja hakkas üksikuid lõike tsiteerima:

„Puudujäägid kodanlike natsionalistide ja põrandaaluste elementide likvideerimisel. Puudujäägid nõukogudevastase tegevuse tõkestamisel. Banditismiilmingute kasv. Likvideerida puudused mitte hiljem kui 30. september 1954.”

„Kõik on jama, kaasa arvatud tähtaeg!” röökis KGB ülem.

See, mis „natšalnikut” kõige enam marru ajas ja tema näo lillakaspunaseks värvis, oligi just tähtaeg. Sepapoiste bandet kolmanda kvartali lõpuks enam eksisteerida ei tohtinud ning sellega löödi Tallinna „harukontori” plaanid pihuks ja põrmuks. Karpovil oli metsavendade jaoks tegevuskava olemas, kuid selle lõppfaas ehk bande neutraliseerimine oli planeeritud uude aastasse.

Beljajev ei teinud muud, kui üksnes noogutas vastuseks.

„Seltsimehed rahvasaadikud soovivad Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks minult paremaid töötulemusi. Nad arvavad, et me täidame siin viisaastakuplaani. Otse loomulikult võime ka terroristide suhtes plaanimajandusele üle minna. Sõidame Tapale ja hakkame suvalisi kodanikke arreteerima. Nii või naa on seal kõik parteitud ja võimuvastased. Lihtne ja mis kõige tähtsam, plaan täidetud,” ironiseeris Karpov. „Mis seis meil hetkel üldse on? Tahan iga päev kokkuvõtteid oma lauale. Iga päev, ütlen ma sulle! Ja veel, äkki peaksime poisi siiski veel kõrvale jätma? Mis kostad?” küsis ta juba hulga tõsisemal toonil.

„Just nii, kannan isiklikult ette. Mis aga Krolli puudutab, siis ta on igati tarmukas. Minu ettepanek oleks ta ikkagi kaasata. Ma ei tea, äkki lisame ahju veidi rohkem puid juurde ja tõmbame graafiku koomale. Paari kardinaalse ümberkorralduse peale peaksime igal juhul mõtlema. Teeme näiteks juba augustis otsa lahti. Nii jääb meile peaaegu kaks kuud. Sellest peaks piisama, et Tapaga ühele poole saada,” tegi polkovnik Nikolai Beljajev ettepaneku, kui ta ise samal ajal endast peajagu pikemale ülemale küsivalt otsa vaatas.

Karpov keeras end aga hoopiski kirjutuslaua poole, mille kohal seinal rippus Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimese sekretäri suur foto, ja sellele ta nüüd osutaski:

„Näe, tema ajaks asja joonde. Käbin on mees.” Siis pööras ta enda ukse poole. „See, kelle all sina, Kolja, seisad, on argpüks. Praegusel hetkel laseb ta sulle laias kaares lihtsalt pähe. Tee parem vihmavari kohe lahti.” Sellega oli mõeldud Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeest Valter Potisseppa. Karpov aga jätkas:

„Kui palusin luba esimese sekretäri poole pöörduda, siis vastas ta eitavalt ja lubas isetegevuse korral subordinatsiooni rikkumise eest karistada. Ütles, et teda ei huvita ja käsk olgu täidetud.”

Seintel rippus veel kaks suurekaliibrilist fotot. Ühel oli kujutatud Vetšekaa alusepanijat Vladimir Iljitš Leninit ennast ja teisel julgeolekuorganite töö elluviijat Feliks Edmundovitš Dzeržinskit, keda asjatundjatel oli kombeks hüüda revolutsioonirüütliks. Karpov viskas korraks pilgu ka nendele ning tõdes, et nõudmised KGB töötajate tegevuse, parteilise karastatuse, teadmiste ja tööstiili suhtes olid aasta-aastalt kasvanud. Operatiivsus oli viidud kõrgele professionaalsele tasemele, samas pidid töötajad aina rangemalt kinni pidama konstitutsioonisätetest ja Nõukogude seadusandluse normidest, mis banditismivastast heitlust alati just kergemaks ei teinud. Vanad head meetodid, revolutsiooni- ja Stalini-aegsed menetlusviisid, muudaks võitluse klassivaenlasega lihtsamaks. Eriti aga jääb otsustavusest puudu uutel „aparatšikutel”, mõistis ta juba mõnda aega. Ja nüüd, kui ülema pulss oli veidi alanenud, tuli Karpovil endal resolutsioone kirjutama hakata, ent selleks vajas ta informatsiooni.

„Ega siin polegi midagi teha. Peame kuidagi välja rabelema. Kõnele parem, mis tegelane see Kroll on. Kuidas meie juurde sattus ja mis tal seni ette näidata on. Ütlesid kunagi, et hakkas sulle silma. Või ma eksin?”

Beljajev avas kaasavõetud toimiku ning hakkas ette lugema:

„Endel, Jüri poeg Kroll. Sündinud 10. jaanuaril 1932. aastal Tapal. Isa on olnud eluaegne raudteelane. Pärast Tapa Raudteekooli lõpetamist alustas lihtsa pöörmeseadjana ja nüüd on jaamaülem. Kuulub parteisse. On pärjatud töökangelase medaliga. Midagi kahtlustäratavat või antikommunistlikku tema kohta välja tuua ei ole. Kas jätkan?”

Karpov noogutas.

„Ema Linda, neiupõlvenimega Karask, abiellus Krolliga kohe pärast kooli. Praeguseks hetkeks on surnud. Endlil õdesid ja vendi ei ole. Kogu koolitee läbis Tapal. Neli aastat tagasi asus õppima Tallinna Miilitsa Erikeskkooli, kuid ainuüksi see teda ei rahuldanud. Kooli juures toimusid paralleelselt põhikursusega kriminaaljälituse kursused. Meie sõber sebis enda nendele kuulajaks ning hakkas silma. Ta on tõesti nende paari aastaga üpriski soliidseks „operativnikuks” arenenud. Mehel on nuppu, arutleb enne, kui otsustab. Ei ütle üleliigseid sõnu ja ausalt öeldes on tal süda õige koha peal. Ka selliseid on meil vaja kõigi nende rusikakangelaste kõrvale. Mina võtaks ta praktikandina sisse,” lõpetas Beljajev ja sulges toimiku.

„Kellele ta silma hakkas? Miilitsakooli ülemale endale?”

„Just nii. Mainisin talle, et hetkel on meie raskuskese Tapa rajoonil. Ja nii ta tõigi poisi esile. Ütles, et ei taha talendil raisku minna lasta. No ja lihtsalt sauaga vehkijaid leiaksime ju piisavalt. Minu arvates oli tal selle koha pealt õigus. Mul on niigi viimase vahejuhtumi kohta hulk küsimusi ning arvan, et just noor tapakas Kroll oleks ikkagi kõva trump taskus. Ta peaks ju linnas paljusid tundma. Võidab usalduse, kui vaja.”