Читать книгу Reeturlik metsavend: Krolli esimene juurdlus - Martin Kukk - Страница 7

Kell oli ligikaudu neli varahommikul, kui Vladimir Ivanov kuulis läheneva veoauto häält. Seepeale kargas viimane püsti, vaatas aknast välja ja nägi maja ette parkivat veokit. Roolis paistis vormi kandev sohver. „Juba kohal!” kraaksatas ta oma magava kaaslase suunas. „Kurat küll, Stjopa ju ütles, et osakond saadab grupi alles hommikuks Susile järele. Ärka üles, Slava! Peame end käbedalt üles putitama. Tulid varem, aga meie oleme veel täiega pohmased. Pista pea vette ja sea end valmis! Anname päti üle!”

Tegemist oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Julgeoleku Komitee neljandasse osakonda komandeeritud spetsialistidega. Mõne kuu eest saadeti need kaks väga kogenud ja head KGB spetsialisti Stepan Stepanovitš Jakovlevi juurde Amblasse täitsa tavaliste asjaajajatena, kes ei reetnud oma õiget identiteeti kellelegi, ka külanõukogu esimehele enesele. Keskuses jõuti järeldusele, et hästi organiseeritud bandedele suurte jõududega peale lennata ei tasu. See tooks kaasa mõttetuid ohvreid ja edu pole sugugi garanteeritud. Otsustati kasutada hoopiski väikest, kuid parima väljaõppe saanud löögiüksust. Nendel kahel mehel kulus ainult üks kuu, et Pihlaka jõugu liikmed neutraliseerida, ning kolm, et Susi kätte saada. Amblas istuv vang polnud seal kindlasti juhuse tõttu, nagu Jakovlev endale ette kujutas. Kõik lihtsalt pidi välja nägema nii, nagu kukkunuks kuulus metsavend täiesti kogemata trellide taha. Tegelikult oli tegemist hoolikalt planeeritud ettesöötmisega, et julgeolekukomitee neljanda osakonna uurijate edasisi ülesandeid mitte ohustada.

Nüüd tuli järgmine osa suurest plaanist ellu viia ja Susi minema toimetada, selleks haaras Stanislav Popov esimese asjana telefoni, et kindluse mõttes konvoi nõnda varajase ilmumise kohta Tallinnast kinnitust saada, ent telefon oli tumm. Seepeale näitas ta oma kolleegi suunas kõri läbi lõikavat liigutust ning ütles vaiksel häälel:

„Kahtlane. Siin võib lahinguks minna! Kuskilt on lekkinud. Ja usu mind, välja pole end mõtet murda. Saaksime igast suunast sisse. Majas on pisike võimalus olemas. Jääme kaitsesse.”

Ivanov vaid noogutas vastuseks.

„Otkroite, Stepan Stepanovitš! Prišli za zakljutšonnõm!” kostis ukse tagant venekeelne nõue.

Ivanov kergitas imestusest kulmu. Kui tegu poleks olnud võimalike metsavendadega, oleks ta sellist aktsenti kuuldes pigem naerma hakanud, kuid praegu oli situatsioon tõsiseimast tõsisem, ning et kaaslase kahtlusi kinnitada, astus major hiilides akna juurde ja kiikas välja. Üksnes kahekesi? „Ei, see on lõks,” mõtles Ivanov ja pöördus oma kaaslase suunas:

„Kindlalt bandiidid. Pane end valmis!”

Hoone käimlapoolsest servast pidanuks kostma Jakovlevi vastus. Hüüti ju ikkagi teda. Lisaks oli ta seltsimeestele pärast viinavõtmise lõpetamist öelnud, et jääb töö juurde ööbima ja koju ei lähe, sest tahab metsavenna isiklikult üle anda.

„Lähen kontrollin, äkki magab sügavalt,” sosistas Ivanov.

„Tiri Susi ka kartsast välja ja pane kontoriruumi, enda juurde. Muidu laseme kogemata käest ning siis karistavad omad takkaotsa. Seejärel jääd külgustel ja maja hoovil silma peal hoidma. Mina katan siit tänavapoolset osa ja proovin peaust jälgida. Ärme tee nende elu kergeks,” jagas Popov juhtnööre.

„Uže idu! Potšemu tak rano prijehali! Govori parolj,” hüüdis Ivanov külalistele ja astus maja keskel asuvasse kotta, ent ei keeranud peaukse taga seisva külalise suunas, vaid suundus kartsa poole. Nähes külgukse alt varju, tõstis ta PPŠi ja lasi mõtlemata valangu. Vastuseks lendas läbi ukse ülemise akna sisse granaat. Ivanov taandus varem kokku lepitud ruumi ning pääses surmavatest kildudest, kuid ka seal ei antud rahu. Kusagilt hoovist hakati akendesse väga täpset tuld andma. See sundis Ivanovi esialgu põrandale tõmbuma. Ta teadis täpselt, et maakivist sein ei hoia kinni mitte ainult kuule, vaid ka suurtükimürsu. Vastata aga ju kuidagi tuli, mispeale tõstis ta automaadi pea kohale, suunas selle toru akna suunas ja lasi pimesi. Otsekohe järgnes väljast vali oigamine, mis mõne sekundi pärast katkes.

„Uskumatu, kuidas ma teda tabada suutsin,” mõtiskles Ivanov. Lasud ei katkenud sellegipoolest. Kuulid tabasid seina tema selja taga vastu kajavate mütsatustena. Siin ei tohtinud mingil juhul ühele kohale ootama jääda. Ivanov roomas kõrvaltuppa, mille tagumine nurk tundus piisavalt pime. Sealt sai snaiprile mingitki moodi vastata. Hoovist paistev suitsupilv andis aimu, kus laskur asus, ning sinna Ivanov oma esimese salve tühjendaski. „Kus see kuradi Stjopa on?” jõudis ta eneselt küsida, enne kui uuesti teise ruumi hiilis.

Kerge polnud ka Popovil. Kuulid, mis läbi akende kohale jõudsid, hoidsid tedagi põrandal. Selleks et lahingu käiku mõjutada, liikus ta toast neljakäpukil välja, keeras paremale koridori ja hüppas paari pika sammuga läbi eeskoja saali. Suurema ruumi neli akent andnuks võimaluse olukorda paremini kontrolli all hoida ja laskepositsioone vahetada. Nagu ta kaasteenistujagi, hoidis Popov tagaseina ligi, et võimalikult vähe silma hakata. Ta nägi korraks isegi metsavennast laskurit, kuid vastase täpsus sundis taas kohta vahetama. Ja nii ta liikuski edasi-tagasi, tõstes üheks silmapilguks relva, et päästikule vajutada, ning seejärel laskus uuesti käpukile, et teisest aknast välja tulistada. Järgmisena kuulis Popov väljas vilet ja sellele järgnenud potsatusi põrandal. Midagi enamat ta ei kuulnudki. Granaadid, mis sisse lendasid, tapsid julgeolekuohvitseri silmapilkselt.

Samal ajal tundus Ivanovile, nagu oleks „limonkad” maja igasse aknasse tunginud, sest plahvatusi kostis kõikjalt. Seejärel oli kuulda auto mootori häält ning tugevat raksatust. „Kartsa aken, Slava! Kui väljuvad, siis lase maha,” hüüdis ta nüüdseks juba langenud kaaslasele. Jällegi vile, granaadiplahvatused, ja mõne minuti pärast hakkas veoauto hääl kaugenema, misjärel saabus vaikus. Ei ühtki püssipauku ega plahvatust. Ivanovi tähelepanu köitis õues hiiliv isik. Ta liikus akna juurde, piilus hoovi ja nägi sahvri juures kaht surnukeha. Laipade kõrval lebasid granaadid. „Lausa kaks sai kobaga maha niidetud ja sellepärast minu tuppa midagi ei kukkunudki,” taipas Ivanov. Siis aga kõlas üksik lask, mis tappis teisegi julgeolekumajori.

Veel eelmise päeva õhtul andis pealik käsu. Jussi tallu kogunesid kõik Sepapoisid: Ritsikas, Veebel, Kruustang, Metsavaht, vennad Põdrad, Veli ja Koolmeister. Sepp oli luureandmete põhjal otsustanud ikkagi vallamajja minna, et Susi välja tuua. Olles enne objekti juurde liikumise koordineerinud, alustas pealik reidi detailidega:

„Kogu operatsiooni proovime ilma verevalamiseta joonde ajada. Lähen ukse taha, kõnetan neid kaht valvurit ja proovin Susi üle võtta. Kui keelduvad, siis viskan ultimaatumi letti. Juhul kui kõmmutama kukuvad, siis vastame, ja selleks kuulake nüüd hoolega: Veebel, sina leiad sobiva koha, kust maja esiaknaid tule all hoida. Kruustang, sina teed tagaakendega sama. Vaadake, et valite head laskepositsioonid. Kui paugutamiseks läheb, lasete põrgu lahti. Ja vaadake, et kartsa suunas ei tulista. Oleks eriti kurb, kui ise Susi ära kustutame. Vilet kuuldes lõpetate.” Ta keeras end järgmise grupi poole ning jätkas:

„Nüüd aga teie, mu sõbrad, „granaadiheiturid”. Ritsikas, sina võtad tänava poolt vaadates vasakpoolse majakülje, selle, kus uks on. Hiilid ligi ja jääd mu vilet ootama. Metsavaht, sina teed sama maja teise küljega. Põdrad, teie jaotate omavahel hoovipoolsed aknad. Kui ma ei eksi, siis neid on lausa kaheksa. Mina ja Veli hoolitseme vallamaja tänavapoolse külje eest. Nagu juba ütlesin: kui annan vilet, jooksete kõik majani ja heidate granaadid akendesse. Kui olen ankru trellide külge kinnitanud, annad sina, Koolmeister, gaasi. Toon Susi välja, vilistan veel korra, mille peale heidate viimased granaadid majja ja igaüks kaob nii, nagu saabus. Samas kohas, alevi piiril, ootan teid autos. Nüüd aga, Põdrad, korrake, mis ma ennist käskisin!”

Esialgu kõik sujuski. Vallamajani liikumine ei valmistanud kellelegi raskusi. Katjad leidsid laskepositsioonid, kus maja aknaid korralikult tule all hoida. Ka kõik ülejäänud olid lähtekohad valmis vaadanud, ent siis hakkas operatsioon esialgsest plaanist kõrvale kalduma. Kui Sepp oli hüüdnud mingid venekeelsed sõnad, astus Ritsikas külgukse juurde, et kontrollida, kas suudab ikka granaadi pisikesest aknast sisse poetada, kuid teda tabasid järsku läbi ukse tulnud kuulid, mis lendasid alt üles. Pihta said jalg, kops ja pea. Ainus, mis ta enne surma teha suutis, oli heita veel üks granaat. Pigem see küll lihtsalt kukkus tal käest õigesse aknaauku.

Valang, mis Ritsika tappis, ei kõlanud kohe kindlasti nagu Sepa automaadi heli, sakslaste MP-40 ehk Schmeisser. Selles olid kindlad nii Veebel kui ka Kruustang. Teisalt oli ju keegi ikkagi tulevahetust alustanud ja mis seal enam oodata. Mehed võtsid aknad sihikule ja alustasid nende augustamist.

Sepp ei andnudki kokkulepitud märguannet, ent lahing oli alanud ja katkestamisele ta selle apsaka pärast veel ei mõelnud.

Teisel pool maja, sahvrini jõudnud, seadsid vennad Põdrad granaadid valmis, kuid keegi kihutas neile kuulid keresse kohe pärast tulevahetuse algust. Täpselt sama saatus tabas Metsavahti vallamaja teises servas. Ka tema kõmmutati maha. Maja ees vilet andev pealik ei teadnud sellest midagi. Ta heitis koos Veliga granaadid kokkulepitud akendesse ja hoolitses selle eest, et akna ja trellide konstruktsioon pärast ankru kinnitamist ja auto liikumahakkamist kartsa eest minema lendaks. Seejärel hüppas Sepp majja, võttis Susi selga ja ronis tuldud teed tagasi. Veel enne, kui ta oma kaaslast masinasse upitama hakkas, lasi ta vile lendu, ent kuulis ainult paari granaadi plahvatust. Kohe liitus temaga ka Veli, kes lausus:

„Mul ainult kaks oligi järel. Kas sulle tundus samuti, et ma olin ainus, kes veel pauku tegi? Ja veel, Metsavaht sai surma. Ma ei hakanud kaasa tassima.”

„Ritsikas on samuti kutu. Aita Susi masinasse toppida ja paneme minema.”

Koolmeister hoidis samal ajal juba käiku sees ja sidurit all. Pealiku märguande peale andis sohver gaasi ning auto suundus kokku lepitud kogunemiskohta, kuhu jäidki ilmumata Ritsikas, mõlemad Põdrad ja Metsavaht.