Читать книгу Sünge juhtum viinamarjaistanduses - Martin Walker - Страница 5

Sireeni kauge undamine raekoja katusel lõhestas Prantsuse suveöö tardumuse. Koiduni oli veel tund aega, aga Bruno Courrèges oli juba ärkvel, mõtetes ketramas „oleksid“ ja „poleksid“ seoses naisega, kellega oli ta viimase ajani voodit jaganud. Hetkeks ta kangestus, jahmunud tontlikust helist, mis tähistas väga ränka ajalootaaka ja hädaohtu. Kunagi oli sama sireen teavitanud ta naabreid St Denis’ linnakeses sõjast ja sissetungist, vabastamisest ja rahust, ning tähistanud iga keskpäevatundi. Lisaks kutsus selle läbitungiv vingumine tööpostile linnakese priitahtlikke pritsimehi. Taoline hädaolukord nõudis ka tema kohalolu, oli ta ju St Denis’ ainuke munitsipaalpolitseinik. Seepärast tundis Bruno peaaegu kergendust, et jõhker kutse teda süngetest mõtetest säästis, ja heitis sassis teki pealt.

Kui ta riietus ja linnupetteks piimapakist rüüpas, helises telefon. Helistas Albert, üks kahest kohalikku tuletõrjebrigaadi juhtivast päästjast, kes oli oma masina ja öövahiga juba teel.

„Vana St Chamassy tee peal on suur tulekahju,“ alustas hääl rutakalt, „mäe otsas, kohe enne St Cyprieni teeotsa. Küün ja suur põld. Sellel aastaajal võib tuli miilide kaugusele levida, kui tuule alla saab.“

„Juba tulen.“ Bruno pigistas silmad kinni, et manada silme ette St Denis’ laialisirutuva kommuuni kaart, mida ta mälus talletas. See koosnes tema patrullitavatest teedest, eemalasuvatest majapidamistest ja külakestest, millel ta silma peal hoidis, tuttavatest taludest hane- ja pardi- ja sea- ja kitsekarjadega, mis tegid sellest paigast Prantsusmaa toidukultuuri südame. Tutvus maaga, mille üle ta valvas ja kus ta pärast vihma seenel käis, tähendas, et see kant oli talle sama hästi teada kui naisele ta isiklik nägu.

Käratus telefonist, mille ta oli õla ja kõrva vahele kiilunud, kui üritas särginööpe kinni panna, tõi õnnetuse tagasi ta teadvusesse.

„Surnutest pole teatatud,“ kandis Albert ette, „aga helista parem kohe päästekeskusesse, kui oled linnapeaga rääkinud. Ma kutsun Les Eyzies’st ja St Cyprienist abiväge. Kas saad ka jaamast läbi käia ja veenduda, et nad veetankreid juurde saadavad? Istu kasvõi ise paagiauto rooli, kui vaja. Meil läheb vaja kogu vett, mis leida õnnestub. Nüüd hakka liigutama. Seal näeme.“

„Kuidas evakuatsiooniga jääb? Seal kandis on neli-viis talu.“

„Ei tea veel, aga lase linnapeal see korda ajada. Parem oleks, kui ta hakkaks rahvast läbi helistama, et kõik valvel oleksid. Ja Radio Périgord võiks ka hädateadet edastada.“

Bruno saatis teele palve, et ta vanaldane furgoon esimesel katsel käivituks. Siis andis ta koerale kiiresti toidu ette, jättis kanad endaga ise hakkama saama ja jooksis auto juurde. Justkui õnnetusest teades käivitus see otsekohe ja Bruno tüüris autot ühe käega oma majaesiselt teelt linna poole, näppides teisega kiirvalimisklahve, et teavitada juhtunust esmalt linnapead ja siis tohtrit, kes olid juba sireeni peale ärganud. Tuled põlesid ja linn oli ärkamas, kui ta sandarmeeriasse kihutas, et paluda vanal öövalvuril Jules’il helistada Périgueux’ raadiojaama ja saata mehed sündmuskohta maanteed sulgema. Kui Bruno tagasi oma auto poole kiirustas, tõttas väikesest kasarmust kohale capitaine Duroc, kes alles vormikuube selga sikutas, ning Bruno jättis selgitamise Jules’i hooleks. Pritsimajas pusisid Ahmed ja Fabien paagiautode pukseerimisseadme kallal, samal ajal kui kohale tilkus teisi vabatahtlikke, kellest piisas tuletõrjeautode ja -voolikute mehitamiseks. Bruno sõitis suurimal kiirusel, mille ta kastiauto välja võlus, sinine tuli vilkumas ja raekoja sireen seljataguses öös endiselt huilgamas.

Selleks ajaks, kui ta Sarlat’ raudteeliini kõrval kulgevale maanteele jõudis, nägi ta juba eespool kõrguvatelt küngastelt tulekuma. Bruno värises ootusärevusest. Tuli hirmutas teda. Ta oli seda alati kohelnud ettevaatliku lugupidamisega, mis oli kasvanud millekski hirmusarnaseks alates sellest ajast, kui ta Balkani sõjas haavatud Prantsuse sõdureid põlevast soomukist välja tiris. Neid arme kandis ta tänini käsivarrel. Öökapi sahtlis lebas tal Sõjarist, millega valitsus oli teda pärjanud pärast pikki bürokraatlikke vaidlusi, kas Bosnia rahuvalvemissioon ikka sõjaks kvalifitseerub.

Bruno mõtiskles aga selle üle, kas miski kogu selle pudi-padi seas, mida ta oma mikrobussi tagaosas hoidis, kõlbaks kaitsevarustuseks. Seal olid jahikuue varrukas kindad ja müts, jahisaapad, spordikotis ujumisprillid ja veepudel. Tõenäoliselt leiaks ta ka vana tennisesärgi, mida vette kasta ja näomaskina kasutada. Ta üritas gaasipedaalist viimast võtta, kui auto mäest üles ukerdas. Kuigi ta tundis piirkonda hästi, ei tahtnud talle meenuda, kus võiks nii kõrgel asuda küün, kuna taolisel kõrgustikul oli pinnas põlluharimiseks kehvavõitu. Peamiselt kohtas siin metsi, hõreda taimestikuga nurmi ja mõnd poollagunenud vanadest kividest karjusehütti, aga siin oli ka kõrge mikrolaine-raadiotorn.

Kui Bruno võttis enne lavamaale jõudmist viimase kurvi, näis kogu öötaevas puude kohal punaselt tukslevat. Ta väristas end, meenutades kuiva suve ja seda, kuidas jõetase oli nii madal, et turistide kanuud pidid otsima sügavamaid veesooni. Kui ta esimest korda kõrbehaisu tundis, aeglustas ta refleksist käiku ja märkas siis, et vähemalt osa sellest tukslevast hõõgusest pärineb Albert’i tuletõrjeauto vilkurist. Bruno parkis auto teeserva. Ta tõmbas saapad, kindad ja jahimütsi ülle, jäi korraks ujumisprille silmitsema ja pistis need siis taskusse, valas tennisesärgile vett ja jooksis mööda teed tuletõrjemasina juurde, kus kaks tule taustal välja joonistuvat pompiers’i veevoolikut ühendasid.

„Mitte küün, vaid ainult üks suur puust kuur. Siin polnud enam midagi päästa!“ karjus Albert üle leegipragina ja mootorimöirete. Ta küünitas end auto tagaistmele ja tõmbas sealt Bruno jaoks raske kollase tuletõrjuja vammuse. Siis heitis ta pilgu Bruno kogukatele saabastele ja noogutas heakskiitvalt.

„Oleks saan’d ka hullemini minna. Jõudsime jaole, enne kui tuli metsani jõudis. Aga kuur koos saagiga on läinud, mida seal ka ei hoitud.“

Taamal hakkasid tuled taas tugevamalt pulseerima, kui lähenes Ahmed teise tuletõrjemasinaga, tema järel veetanker ja seejärel siniste vilkuritega sandarmiauto. Albert helistas naaberkommuunide tuletõrjepealikele, teatamaks, et nende abi ei lähegi vaja.

„Inimestest pole märki?“ küsis Bruno, kui ta kõne lõpetas. Albert raputas pead ja rühkis teisele pritsiautole vastu. „Aga kust sa tulekahjust kuulsid?“ hüüdis Bruno talle järele.

„Coux’ telefoniputkast tehti anonüümne kõne,“ hüüdis Albert vastu.

Bruno pani selle kõrva taha, kui üritas olukorda hoomata. Talle meenus, et see teejupp on mõlemalt poolt palistatud tihnikuga, aga praegusest asukohast nägi ta metsasihti ja värske välimusega pinnakatteta teed, mis käänas madalalt, kuid ühtlaselt leegitsevale laiale põllu- ja karjamaale. Vähene tuuleõhk, mida ta põskedel tundis, puhus tema ja seega ka metsa suunas, kus pompier’id põõsastikku kastsid, et leegid lisakütust ei saaks. Suurim tulekahju möllas kunagise kuuri varemetes keset kõrbenud vilja.

Bruno jalg takerdus millegi taha. Ta vaatas maha ja nägi väikest metallist lippu, sellist nagu need, mida põllumehed kasutasid põllukultuuride tähistamiseks erivagudes. Tõmmanud selle maast välja, luges ta tuletõrjeauto esitulede valgel kokku sõnad „Agricolae Sech G71“. See ei öelnud talle midagi, aga ta pistis lipu ikkagi taskusse. Selja tagant kostis karjumist, ja kui ta vaatama pöördus, nägid veel mõned kollaste kuubedega pompier’id kurja vaeva, et kohale tarida teist voolikut, mis nende käte vahel täitudes perutas ja siis võimsa veejoa metsaserva saatis.

„Sa ei tunne imelikku haisu?“ küsis Albert, kes ootamatult ta kõrvale ilmus. „Tule siiapoole.“

Ta näitas teed üle hõõguva kamara ja teisele poole kuuri külge, kus nad sattusid vaiksemasse kohta vastutuult. Kuurist paistis halvasti eristatavaid esemeid. Metallist laual, mis oli ikka veel nii kuum, et aurustas katusetalade jäänustelt tilkuvat vett, oli kõrbenud masinaosi. Kobakalt, mis meenutas kartoteegikappi, turritas taeva poole kaks suitsevat katusepalki. Bruno haistis põlenud plasti ja kummi, aga midagi veel.

„Bensiin?“ küsis ta.

„Mulle tundus ka. Saadame mõned näidised Bordeaux’ laborisse, aga võin kihla vedada, et siin on tegu süütamisega. Kui lähed põllu tagumisse nurka, tunned sama haisu. Keegi tegi puhta töö: vilja, kuuri, kõigega. Sinul tuleb siin palju rohkem tööd kui mul.“

„Kui see on tahtlik süütamine, siis uurib seda Police Nationale,“ vastas Bruno. See tähendaks ka piirde paigaldamist Coux’ telefoniputka ümber, et sealt sõrmejäljed võtta.

„Kui sihtmärk oli vili, siis on see kohalik asi. Mõne põllumehe vihavaen, või on kellegi naine üle aisa löönud. Ja see tähendab, et Police Nationale’il poleks halli aimugi, kust pihta hakata.“

Bruno noogutas, kiigates osmiku sisemusse. „Albert, see on veider. Kas sa oled kunagi mõnes põllumehe kuuris keset põldu näinud kartoteegikappi ja muud kontoriträni?“

„Ei. See seal meenutab arvutit, aga siin üleval pole ju elektrit. Äkki on see kirjutusmasin.“

Bruno pöördus temast eemale ja läks üle põllu kohta, kus kõrbenud vili lõppes, ja seisatas, kui tuhmi kolksuga toimus plahvatus. Valgus purskas kõrgusse ja kuumapahvak lõi ta oimetuks, kui ta end pööras ja nägi Albert’i kuurirusude vahel põlvili prantsatamas, samal ajal kui varemed nüüd uue jõuga lõõmasid.

Bruno pistis jooksu, käsivars kõrvetava kuuma tõrjeks silme ette tõstetud, ja haaras kohale jõudes Albert’il kraest. Võideldes peas kaikuva hirmuröögatusega, kui ta sukeldus tulekeelte vahele, mis näisid olevat ahned teda alla neelama, vinnas ta Albert’i eemale. Tuletõrjeülema jalad lohisesid lõdvalt üle lõkendava kuurivooderdise ja ta püksid põlesid. Kui nad rusudest eemale olid jõudnud, ajas Bruno käed-jalad laiali ja kattis enda kehaga Albert’i jalad, et kuue tulekindla kangaga leeke summutada. Siis jõudsid kohale ka teised tuletõrjujad ning pihustasid nad mõlemad tulekustuti vahuga üle.

Ahmed tiris Bruno eemale ja pimestas teda taskulambi vihuga, karjudes „Kombes või?“, samal ajal kui teised Albert’iga tegelesid. Bruno noogutas, raputas end, tõusis võnkudes jalule ning hakkas keha katvat vahtu maha rapsima.

„Servast kõrbenud, aga ei midagi tõsist. Hea, et Albert mulle selle jope andis,“ vastas ta. „Mis kurat seal plahvatas?“

„Aerosool, võib-olla purk värvi või lambiõli. Närakad jätavad tühja bensiinikanistri kuritööpaika, kork peal. Sellised lendavad õhku nagu pommid, kui piisavalt kuuma saavad,“ pakkus Ahmed õlgu kehitades. „Albert poleks pidanud nii lähedale minema. Me oleks seda edasi kastnud, aga pidime enne tulepiiri kustutama, et see metsa ei leviks.“

„Minu viga,“ tunnistas Bruno. „Küsisin kuuri all olevate seadmete kohta. Kuidas tal on?“

Albert oli jalgele hiivatud ja ta raputas nüüd pead selgeks, vahutükid kiivrilt ja kuuelt lendamas.

„Hing on sees, jõuan end veel mõnda aega lolliks teha. Mingi kuradi värk tabas mind vastu kõrva,“ kaebas Albert. Ta surus käe vastu pead, ja kui ta käe ära võttis, oli see üleni verine. Keegi pritsimeestest ulatas talle veepudeli ja ta neelas isukalt, sülitas, vaatas Bruno poole ja nookas korra. „Ole sa tänatud,“ ütles ta vaikselt ja ulatas pudeli Brunole. Albert’i käsi värises. Tema enda oma ka, märkas Bruno.

„Kuidas jalad on?“ küsis Bruno. Tema hääl kähises ja kurk tulitas. Mõte bensiinist ja tulekahju tahtlikust süütamisest keerutas viha üles. Ta tõmbas sügavalt hinge, et end talitseda.

„Pole hullu. Tulekindlad aluspüksid, nagu rallisõitjatel,“ kommenteeris Albert kiledal häälel. Ta kõneles kiiresti, peaaegu vuristades, kuna ta kehas möllas adrenaliin. „Mul pole häda midagi, ainult sellest obadusest pisut uimane. Astun pärast kliinikust läbi, lasen selle üle vaadata. Sa peaksid sama tegema.“

„Määrustik,“ lisas Ahmed. „Te teate reegleid. Kui meil tuli teid juba vahutada, siis peate mõlemad kontrollis käima.“

Nende tagant kerkis uut kisa ja üks tuletõrjuja tuli jooksuga lähemale.

„Kuule, pealik, siin on veetoru. Sandarmid sõitsid püstiku otsa.“

Albert heitis Brunole pilgu ja vangutas pead. „See on vist küll esimene kord, kui Capitaine Durocil õnnestus midagi leida, ja siis pidi ta ka sellele otsa koperdama.“

Nad suundusid tagasi teele, kus katkisest püsttorust purskas kõrge kaarega veejuga ja Fabien kangutas midagi raske mutrivõtmega sandarmite ainsa allesjäänud pealambi valgel. Taamal oli kuulda, kuidas kapten Duroc vihaselt oma meeste peale kärgib. Fabien vinnas viimast korda mutrivõtit ja veevool lõppes.

„Nüüd annab seda kasutada,“ teatas ta. „Rõhku eriti pole, aga piisavalt, et tukke niisutada.“

„Kuhu see veetoru välja jõuab? Miks seda kaardil pole?“ nõudis Albert pahaselt vastuseid, pühkides taskurätiga oma verist kõrva.

„Tundub, et veetornist raadiotorni juurde. See kuulub kaitseministeeriumile, eks neil on seal siis vahipost,“ selgitas Fabien. „Ja püsttoru on siin sellepärast, et siit läheb üks toru ka tolle kuuri ja põllu juurde. Paistab, et sinna on mingi äge kastmissüsteem rajatud.“

„Kastmissüsteem? Siia üles või?“ küsis Albert uskmatult. „Mõnel on küll raha rohkem kui nutti.“

„Naljakas, et põlema pandi just see põld, kus on oma kastmissüsteem,“ märkis Bruno. „Kas teie olete sellisest asjast kuulnud nagu Agricolae?“ Ta pistis käe taskusse ja tõmbas sealt väikese metallist lipu, mille ta ennist oli maast välja tõmmanud.

„Mina küll mitte. Võib-olla mingi katseseeme või miskit taolist, aga siin üleval pole sellist küll varem nähtud.“

Nad suundusid tagasi tuletõrjemasina juurde, kus seisis teeservas kannatlikult linnapea Gérard Mangini vanaldane kuju. Tema taga oli rida pargitud autosid, mis kuulusid sündmust uudistama tulnud kohalikele. Linnapea astus lähemale, naeratas tervituseks ning surus Albert’il ja Brunol kätt.

Kaamera välgatas. Philippe Delaron jäädvustab ilmselt sündmust kohaliku lehe jaoks.

„Pole suurt midagi ette kanda,“ ütles Albert. „Oht on möödas ja pole märki, et keegi oleks viga saanud. Mina ka mitte, tänu Brunole. Üks kuur põles maha, viljapõld on hävinud ja veetoru katki. Mul on omad kahtlused, millest tuli alguse sai, aga pean laboriaruande ära ootama.“

„Tahad öelda, et seda tehti sihilikult?“

„Paistab sedamoodi, monsieur linnapea. Ja see kärakas, mida te kõik nägite, oli ilmselt bensiinipaagi plahvatus. Aga eks ootamevaatame. Mis see ka polnud, oleks see võinud kellegi tappa.

Näiteks minu, kui Bruno poleks mind välja tirinud.“

„Ma ei arvanud, et asi nii tõsine oli,“ sõnas linnapea.

„Lähen parem vaatan, kuidas poisid tagasi depoosse saada. Pärast peame Brunoga arsti juures käima. Aga enne võtaksin selle tulejaki tagasi, kui sa vastu pole, Bruno. Need vammused maksavad terve väikese varanduse.“

„Mida need ka ei maksaks, on need iga santiimi väärt,“ vastas Bruno, heitis kuue seljast ja rapsis sellelt vahtu maha. Siis pöördus ta tagasi linnapea poole. „Siin on rohkem teoksil, kui esmapilgul paistab, sir. Põllule oli veetud eraldi veevarustus ja kuuris oli midagi kontorimasinate taolist. Üldse mitte see, mida võiks oodata lagedalt kõrgendikult keset pärapõrgut. Pean maaomanikule teatama, arvatavasti ka kindlustuse jaoks aruande koostama ja nii edasi.“

„Kas oled sellest ka sandarmitele rääkinud?“

„Veel mitte. Kapten Duroc on vist praegu oma mikrobussi mõlgiga ametis. Paistab sedamoodi, et nad sõitsid veetorule otsa.“

„Jah, seda ma nägin.“ Selginevas koiduvalguses nägi Bruno, et üle meeri huulte libises muie.

„No see tundub igatahes selge, et siin toimus kuritegu.“

„Just, ja see tähendab Police Nationale’i, mitte sandarmite haldusala. Vahest tahavad nad isegi kriminalistid kohale saata.“

Bruno läks edasi autorivi ja väikese rahvahulga juurde teatama, et ohtu pole, show on lõppenud ja neil palutakse autod eest ära ajada, et tuletõrjemasinatel oleks ruumi ümber pöörata ja minema sõita. Piimatootjast Suur Stéphane, Bruno sõber jahiklubist, oli kohale tulnud oma noorukese tütre Dominique’iga. Nende talu asus kohe mäe all ja oleks arvatavasti esimesena pihta saanud, kui tuli oleks levinud, pealegi oli just esimese lüpsi aeg. Bruno tõrjus nende küsimusi ja veenis enamikku pealtvaatajaid autodesse minema. Siis astus ta kapten Duroci juurde, et too saadaks sandarmi Coux’sse telefoniputkat sulgema. Kell oli äsja saanud kuus hommikul, Fauquet’ kohvik pidi avatud olema ja Bruno vajas kehakinnitust.

Ta läks üle tee kahe tuttava auto juurde: üks neist vanamoeline Citroën DS ja teine veelgi vanem Citroën deux-chevaux, mudel, mis pärines 1930ndatest. Bruno sõber Parun, pensionil tööstur, kelle trimmis keha ei peegeldanud sugugi ta vanust, nõjatus oma auto vastu. Tema kõrval seisis kohaliku külalistemaja omanik, keda suurem osa St Denis’st kutsus hüüdnimega Hull Inglanna. Bruno oli nad kokku viinud tenniseväljakul, kus Pamela ja tal külas olnud sõbranna neile korralikult tuule alla tegid.

„Ma ärkasin alles Paruni telefonikõne peale. Sireeni ma ei kuulnudki,“ sõnas Pamela.

See kena naine, kelle näojooned olid liiga tugevad, et teda saaks pelgalt „ilusaks“ nimetada, kandis Hermèsi pearätti ja päevinäinud versiooni inglise vahariidest jopedest, mis olid Prantsusmaal väga moodi tulnud. Ükskõik, kas naine seisis, kõndis või ratsutas, uskus Bruno teda alati ka kaugelt ära tundvat juba rühist: sirge selg ja uhke kael, sellise naise julge kõnnak, kes tunneb end täiesti vabalt.

„Kus su hobune on?“ küsis Bruno ja kummardus naist mõlemale põsele suudlema. Naine tõmbus naerdes eemale.

„Vabandust, Bruno. Tavaliselt armastan ma prantslaste musitamistungi hullupööra, aga sa haised kohutavalt ja näed veel hullem välja. Sa haised kärsatanud villa ja vist ka selle kohutava vahu järele, millega sa koos oled. Kulmud oled ka ära kaotanud. Selle paksu tahmakorra alt on muidugi raske näha.“

„Pole mul häda midagi,“ vastas mees ja katsus sõrmedega kulme. Need tundusid nagu habemetüükad.

„Täna ma hobust kaasa ei võtnud,“ jätkas naine. „Arvasin, et tuli võib teda hirmutada. Tulin ainult vaatama, kas meil tuleb evakueeruda.“

„Mis hoone seal maha põles?“ küsis Parun. „Enda arust tunnen neid mägesid nagu oma viit sõrme, aga osmikust polnud kuulnudki.“

„Ma ka mitte,“ ütles Bruno. „Metsasihist pöörab tee põllu poole, nii et ega seda otse näha polegi. Aga ma pean hommikust sööma. Näeme Fauquet’ juures?“

„Hea mõte,“ nõustus Parun, „kell on nagunii liiga palju, et uuesti magama jääda. Pamela, laske meil ennast kostitada. Aga ainult siis, kui lubate, et naudite meie seltskonda rohkem kui inglise ristsõna.“

„Aga muidugi, armas Parun. Te olete kaugelt lõbusam kui ükski ristsõna. Aga ma arvan, et Bruno peaks enne pesema ja riideid vahetama.“ Ta jäi meest silmitsema. „Need püksid tuleb vist maha kanda. Loodan, et linn maksab uue vormi kinni.“

Nad pöördusid vaatama tuletõrjemasinat, mis kaks korda tuututas. Ahmed viipas, et Bruno tähelepanu tõmmata. „Tule, Bruno, sina ja Albert lähete jalamaid haiglasse. Reeglid on reeglid.“