Читать книгу Sünge juhtum viinamarjaistanduses - Martin Walker - Страница 7

Bruno meelest oli põllumajanduslik uurimisjaam Les Eyziesi maantee ääres paikneva vana talumaja kõrval seisvale ühekorruselisele hoonele liiga uhkeldav nimi. Selle St Denis’le hankimine oli linnapea hiilgavamaid saavutusi. Uurimisjaamas toimetas vaid neli teadlast ja neli tehnikut, aga talu ja kasvuhoonete eest hoolitsemiseks peeti palgal poolt tosinat kohalikku. Direktori ja vanemteaduri Gustave Petitboni kabinet paiknes vana talumaja kunagises parimas toas. See pikk kiitsakas, silmatorkava küüruga mees istus poole kannikaga kirjutuslaua serval ja vahtis tõrksalt kaht politseinikku.

„Ma ei või teile öelda, mida seal kasvatati, mitte ilma volituseta. See on nimelt ärisaladus,“ teatas ta. Bruno oli Petitboni mõnikord kohanud linna ragbimatšidel ja paaril linnapea vastuvõtul, kus Petitbon seisis enamasti eraldi nurgas ja piirdus klaasikese veiniga. Ta elas linnas oma abikaasaga vaikset elu ja neil polnud ka lapsi, kes võinuks Bruno ragbi- või tennisetrennis käia.

„Monsieur Petitbon, mul on Pariisist siseministri korraldus uurimine läbi viia,“ andis JJ rangelt vastu, hääl iga sõnaga kerkimas. „Vaevalt seda oleks juhtunud, kui keegi üsna prominentne isik põllumajandusministeeriumist, kes on teie tööandja, poleks palunud siinse departemangu juhtivuurijal asi isiklikult käsile võtta. Olen ootele pannud ühe mõrva, kahe vägistamise ja pangaröövi juurdlused, et siia tulla. Seega mu aja raiskamise asemel soovitan teil helistada Pariisi ministeeriumisse ja saada mis iganes volitust teil vaja läheb, enne kui ma helistan oma ministeeriumisse ja teatan neile teie vahistamisest juurdluse takistamise eest.“

Petitbon näis olevat kohkunud ähvardusest, mida kujutas endast ainuüksi JJ suur kogu, ja kobis töölaua taha telefoni manu. Siis keeras ta end oma pöördtoolil neile uhkeldavalt selja ja pomises telefoni. Ta kuulas valvsalt, kui hääl teises otsas talle nähtavasti korraldusi haukus. Toru lajatati hargile, enne kui Petitbon oma aupakliku „Oui, Monsieur le Directeur’iga“ ühele poole sai. Petitbon võpatas kergelt, pööras end koos tooliga ja pani telefoni ära.

„See, mida mul teile öelda on, siit kabinetist kaugemale ei jõua,“ alustas ta tähtsalt, ajades selja väga sirgu. „Põlenud vili oli riikliku tähtsusega projekt, mida toetas põllumajandusministeerium, aga algatas selle kaitseministeerium. Murest kliimamuutuste pärast soovitas kaitseministeerium teha eriprojekti põuakindlate põllukultuuridega, mis kasvaksid väheviljakatel muldadel. Projekt hõlmas üht farmaatsiafirmat ja üht agrokeemiafirmat, ja selleks, et teadustööd korraldada ja rahastada, moodustati uus eraettevõte Agricolae SA. Me oleme katsetanud mitmesuguseid põllukultuure, nagu sojat ja teisi kaunvilju, maisi ja kartulit, mõnd viinamarjasorti. Need olidki hävitatud külvid. Nüüd on äärmiselt oluline kiiresti välja selgitada, kes selle teo eest vastutab ja kes võis üldse projektist haisu ninna saanud olla. See oli ülimalt salajane.“

Brunole meenus väike lipp, mille ta katsejaamast kaasa oli haaranud. „Väike metallist tähis kirjaga Agricolae Sech oleks tõenäoliselt teie oma? Leidsin põllult ühe sellise.“

„Agricolae Sech – pikemalt Sécheresse ehk põud – tähistab seda põuakindlat geeni, mida me üritame aretada. Osa külve kasvab siin talumaadel ka, aga tahtsime neid katsetada ka viljatutel muldadel. Sellepärast me need sinna kõrgmaale külvasime. Ja tundub, et kõik on hävinud koos hulga kaustade ja uurimismärkmetega. Kolme aasta töö.“

„On teil mingi konkreetne põhjus, miks seda tahtlikuks süütamiseks pidada?“ küsis Bruno kergel toonil. „Mõni vaenlane, vihane endine töötaja, armukade abikaasa?“

Petitbon naeratas ja ta kitsas kirvenägu muutus peaaegu meeldivaks. „See viimane oleks parim. Aga ei, mulle ei tule küll ühtegi vaenlast pähe, kui just need sõgedad ökosõdalased kõne alla ei tule. Oli see siis süütamine?“

„Ootame laborianalüüsi vastuseid.“

„No võib-olla saan teile ise öelda. Meil oli kuuri küljes veebikaamera, mis edastas pilti siia katsejaama arvutisse, et saaksime pilti tagasi kerida ja võrrelda kasvukiirust, värvust, küpsusastet ja nii edasi. Seal peaks ka näha olema, kas põllul või kuuri ümber oli kahtlast liikumist. Isegi kui oli hämar või öine aeg, annab pilti tõenäoliselt natuke teravdada.“

„Kas kaamera ära ei põlenud? Ja kust see toidet sai?“

„Meil oli päikesepaneel üleval ja sellest oli enam kui küll. Kaamera on tõenäoliselt hävinud, aga lindistus on arvutis tallel. Kavatsesingi seda vaatama hakata, kui te tulite.“

„Tunnen selle kolme aasta töö pärast kaasa, monsieur.“

„Aitäh. Lähme parem labori poolele. Seadmed on seal.“

„Üks asi veel,“ sekkus Bruno. „Need viljasordid, mida te aretasite, kas need olid geneetiliselt muundatud, nagu see kraam, mille vastu rahvas kisa tõstab?“

„Muidugi. Sellepärast neid kõiki salajas hoitigi. Ja me oleme seal mäel mõne sojaoa geeniga päris häid tulemusi näinud.“

„Kui paljud siit katsejaamast selle projekti sisu teavad?“ küsis JJ.

„Pakun, et peaaegu kõik. Kindlasti kõik teadlased ja tehnikud ja ka need, kes reaalselt põldu harivad. Nad kõik on teadlikud, et asi on salajane. Meil keelati seda isegi oma abikaasadega arutada.“

„Kokku siis oma kümme-viisteist inimest,“ pakkus JJ.

„Neliteist. Ja mul pole põhjust neist kellegi lojaalsuses kahelda.“

„Mul on vaja nende töötajakaustu ja üht ruumi siin jaamas uurimisrühma jaoks. Siin oleks nende töö ehk diskreetsem kui kesklinnas.“

„Olgu pealegi,“ nõustus Petitbon. „Eks kasutage siis minu kabinetti. Ma saan alati laboris ka töötada. Ja läki nüüd vaatama, mis veebikaameral näidata on.“

Aga veebikaameral oli näidata vähe. Kuuriräästa alla paigaldatud kaamera ei olnud salvestanud midagi tähelepanuväärset, kuni taimer kuvas kellaaega 03.02, mil põllu kauges lääneservas oli märgata esimesi märke liikumisest. Kell 03.06 paistis veel liikumist põhjaserval ja siis hakkas kaamerapilt värisema.

„See võis olla sissetungija, kes katsus, kas uks on lukus,“ pakkus Petitbon. „Lukus see oli, aga selle järgi, kuidas kaamerat järjest tugevamalt raputatakse, kahtlustan, et uks murti lahti.“ Kell 03.09 ilmus kaamera vaatevälja hägus tulekuma, mis paistis väga kaamera lähedalt, ja siis ootamatu leegipahvak.

Veebikaamera ülekanne lõppes kell 03.18.

„Noh, vähemalt saime aja teada,“ ütles JJ. „Kas saate sellest kriminalistide jaoks koopia teha? Nad saavad seda ehk teravdada ja midagi nendest liikumistest välja lugeda. Aga kui minu käest küsida, siis see bensiinivalaja teadis täpselt kaamera asukohta ja tegevust, niisiis peab meie esimeseks uurimissuunaks olema see, kas tegu polnud mitte asutusesisese kuritööga.“

„Ainult üks küsimus veel,“ lisas Bruno, „kas teil on veel veebikaameraid?“

Petitbon noogutas. „Jah, jälgime osasid teisi külve ka.“

„No ma arvan, et pange need õige siia üles, ümber kontori ja kasvuhoonete. Kes see ka polnud, kes vilja maha põletas, võib tahta tagasi tulla ja jaamas ka puhta töö teha.“