Читать книгу Sünge juhtum viinamarjaistanduses - Martin Walker - Страница 6

Koguni arvutiajastul polnud sugugi lihtne välja uurida, kellele kõrbenud põld ja põlenud kuur kuulusid.

Linnapea sekretär Claire küürutas maakatastri kohal, mis kujutas endast lahmakat kaarti, kuhu olid märgitud kõik suure St Denis’ kommuuni hooned. Lisaks nägi sellelt kõiki krundipiire, igaühele eraldatud katastrinumber. Kuni nad seda krunti üles ei leia, ei õnnestu neil seda otsida ka maamaksu nimekirjast, mis sisaldab kõiki registreeritud omanikke.

„Seal üleval pole kaardi järgi ühtegi hoonet,“ kaebas Claire. „Oled sa kindel, et õige tee nimetasid, Bruno?“

„Jah, kindel.“ Pestud, raseeritud ja lisamundrisse riietunud ning arstide poolt terveks tunnistatud Bruno tundis end taas endana, kui kulmud välja arvata. Ta tuli naise juurde suure kaardi äärde, olles ettevaatlik, et enda ja Claire’i lopsakate kumeruste vahele ruumi jätta. Isegi ärritatud olekus ei suutnud naine vastu panna võimalusele temaga flirtida ja plagistas paljast harjumusest ripsmeid. Ainsa vallalise mehena kogu linnavalitsuses oli Bruno juba Claire’i kommetega harjunud.

Ta ajas sõrmega mööda teed, kus ta hommikul oli sõitnud. Mikrolaine-raadiojaam oli näha, nagu ka veetorn, niisiis pidi veetoru kulgema mööda teed. Selle kohani, pomises ta enda ette ja asetas sõrme kindlalt paika. Ta oli veendunud, et sattus õige krundi peale, aga ka Claire’il oli õigus. Kaardile polnud hoonet kantud. See polnud mitte ainult väga veider, vaid ka kriminaalkuritegu, kuna kommuun polnud järelikult ehitusluba väljastanud. Ja kuna maa teenindas ka veetoru ja püstikut, hoiti kõrvale iga-aastasest veemaksust kommuunile. Katastrinumber oli tal siiski käes. Ta jättis Claire’i kaarti kokku rullima ja läks kitsukesse ruumi, mida nimetati registriks, et maksunimistust maaomaniku nime otsida.

Omanikuks osutus piiratud vastutusega äriühing nimega Agricolae, registreeritud asukohaga Pariisis, ja krunt oli kolm aastat varem ostetud kaitseministeeriumilt. Agricolae – see nimi oli ka metallist lipul, mille Bruno oli maast üles tõmmanud ja Albert’i pompier’ide kuuetaskusse toppinud.

Ta peab selle kätte saama. Kaustast ilmnes, et veemaksu polnud tasutud, samuti mitte ehitusmaksu, ja ehitusluba polnud väljastatud. See tähendas Agricolae ettevõttele pahandusi. Ta oli just telefoni haaramas, et Albert’ile helistada, kui Claire ukse vahelt pea sisse pistis ja teatas, et talle on külaline.

„St Denis’ tähtsaim mees pärast linnapead, ja ometi hoitakse sind ikka selles urkas, mida nad julgevad kontoriks nimetada!“ kõmistas kaitseministeeriumi haldusalas tegutseva riigipolitsei ehk Police Nationale’i juhtivuurija, komissar Jean-Jacques Jalipeau. Ta astus pool sammu kabineti sisemusse ja näis selle otsekohe täitvat.

„Issand, näed sa vast sant välja, nägu puha punane ja kulmud ära põlenud,“ jätkas JJ oma tiraadi. „Kindel, et sa ise põlengut ei alustanud? Ninapidi juures olid seal küll.“

„Liigagi juures,“ vastas Bruno ja naeratas kolleegile. „Taevas hoidku seda vennikest, kes tulekahju süütas, kui ma olen esimene, kes ta kätte saab.“

Brunole meeldis JJ, hoolimata sõbra pidevast ja õigustatud süüdistusest, et Bruno arusaam õigusemõistmisest teenis pigem St Denis’ kui kriminaalkoodeksi huve. Nad olid paari juhtumi juures edukalt koostööd teinud ja ka ühiseid maitsvaid eineid nautinud. Bruno juhatas JJ raekoja iidsest kivitrepist alla ja läbi kangialuse Fauquet’ kohvikusse, kus JJ kaks Ricardi aniisiviina tellis.

„Kuidas Isabelle’il läheb?“ alustas JJ vestlust. „Ta peaks nüüd iga hetk Pariisi uuele töökohale minema.“ Isabelle oli olnud uurija JJ alluvuses politsei piirkondlikus peakorteris Périgueux’s, enne kui ta karateoskused ja välimus pälvisid siseministri tähelepanu ja kindlustasid tema kauni foto äratrükkimise ajakirjas Paris Match. JJ tundis kogu suve õitsenud romaani vastu heatahtlikku huvi ja tema eneseuhkust kõditas see, et ta oli need kaks kokku viinud.

„Juba läks,“ ütles Bruno, püüdes häält neutraalseks sundida. „Nad teatasid, et ministril tuleb mingi välisreis ja ta soovib Isabelle’i oma delegatsiooni.“

„Noh, eks sa teadsid kogu aja, et ta ära läheb,“ arvas JJ. „Ja teil oli kolm õnnelikku kuud.“

Bruno noogutas. Teadmisega kuklas, et Isabelle varsti lahkub ja seab oma Pariisi karjääri ettepoole sellest, mis iganes tema ja Bruno vahel ka oli, hakkas suhtesse siginema mingi kohmetus. Müürid, mida mees oli nii kaua oma südame ümber pidanud, kaitsevallid, mida Isabelle’il oli õnnestunud lammutada, hakkasid taas lausa tuntavalt paika loksuma. Viimasel koosveedetud nädalal lamas Bruno öösiti ärkvel, taibates naise hingamisest, et temagi vaid teeskleb magamist, ja peaaegu tundis, kuidas tema sisemuses kerkib kivi kivile. Kummalisel kombel muutus armatsemine sellest veelgi tulisemaks, aga lõplik hüvastijätt St Denis’ rongijaamas jäi pisarateta.

„Igatsen teda,“ jätkas JJ elavalt, „sest ega mu uuest uurijast talle suuremat asendajat ole. Tema on ka naine, aga silmale pooltki mitte nii hea vaadata.“

„Kas kutsud ta seda juhtumit lahendama?“

„Veel mitte. Meil pole seni isegi pritsimeestelt süütamise kohta ametlikku kinnitust. Aga sain pärast lõunat Pariisist ühe neist salajastest kõnedest, kus öeldi, et nad tahavad kiiret lahendust. See pole nende tavaline mure ökosabotööride pärast, vaid siin on kellegi kõrgema nina huvi mängus. Mis sa oskad mulle rääkida?“

Bruno jutustas öistest sündmustest, ebatavalisest veevarustusest, krundi varasemast kuuluvusest kaitseministeeriumile, ning kirjeldas lõpuks Agricolae ettevõtte maksupõlgurlust ja ehitusloa puudumist.

„Mina seda ökosabotööride versiooni ei usu,“ lisas ta. „Tavaliselt ajavad nad ju avalikkuse tähelepanu taga ja kutsuvad ise ajakirjanikud ja telekaamerad kohale?“

JJ kehitas õlgu ja keerutas jääkuubikut klaasis, valas vett juurde ja jälgis, kuidas Ricard piimjaks muutub. Ta võttis helde sõõmu. „Mul on prefektilt su linnapeale ametlik taotlus määrata sind selle juhtumi peale, et meid vaeseid linnapollareid kohalike teadmistega aidata. Nii et võid end värvatuks lugeda. Mul on Périgueux’s juba uurimisrühm sõjakaid ökomökusid kontrollimas ja praeguseks on Bergeracist üks kriminalistikarühm juba põllule jõudnud. Mida sa kohalikest ökomökudest tead?“

„Ei midagi erilist. Üks valiti meil linnavolikokku, selline vanapoolne hipi, kellel on mägedes oma kommuun. Kena mees, kuldse südamega, võtab kodutuid ja hulguseid kostile. Siis on üks rühm, mis korraldab protestimarsse ja nõuab kohaliku saekaatri sulgemist, kuna see ajab korstnast saasta välja. Aga tõeliselt sõjakas pole keegi. Rohelised ei saa häältesaagist kümmet protsentigi. Lähme astume depoost läbi ja räägime Albert’iga. Laboriaruandeid tal veel olla ei saa, aga ehk on juba teada, kas see oli tõesti tahtlik süütamine või mitte.“

„Tahtlik?“ sekkus kohvikuomanik Fauquet, kes tundis suurt uhkust, et tal on esimese kõlakate kuulja maine. Ta nõjatus letile ja libistas nende poole kaht kohvitassi. „Maja kulul, härrased. Kas ütlesite, et keegi pistis sinna meelega tule alla?“

„Ei, seda ma ei öelnud,“ nähvas JJ ja tõukas kohvitassi nii jõuliselt tagasi, et osa selle sisust Fauquet’ valgele särgile pritsis. Suure turske mehena, kelle kasimata välimuse taga peitus terav mõistus, võis JJ hirmu nahka ajada küll.

„Ja kui ma kuulen, et teie see pistja olitegi, olen siin tagasi terve armeetäie kahtlustavate terviseameti inspektoritega ja vahistamisordeniga takkapihta. See on tõsine politseiasi. Saite minust aru, monsieur?“