Читать книгу Sünge juhtum viinamarjaistanduses - Martin Walker - Страница 8

Pärast kolme viljatut päeva uurimisjaama töötajate ülekuulamist oli Bruno just jõudnud viimaks oma igakuisel lõikusel meestejuuksuri toolis lõõgastuda, kui sai kõne Nathalielt, kassapidajalt Hubert de Montignaci viinamarjaistanduse veinipoes. Nimetatud „Hachette’i veiniteejuhis“ üheks parimaks veinikeldriks Prantsusmaal, oli see üks ainult kolmest kohast väljaspool samanimelist viinamarjaistandust, mis on tootnud Château Pétrusi veini katkematult alates 1944. aastast. Bruno jaoks, kes mõistis hästi, et suur osa seadusesilma kohustest on ülal hoida Prantsusmaa ja St Denis’ vahvaid traditsioone, oli tegu vaat et pühapaigaga. Ta kargas juuksuritoolist püsti, hoolimata Baptiste’i välkuvatest kääridest, heitis endalt lina pealt ja tõmbas ametimütsi pooleldi nüsitud lokkidele. Peatudes vaid selleks, et sinine vilkur katusele panna, pani ta mootori möirge saatel ajama.

Nathalie polnud hädaolukorda kuigi täpselt kirjeldanud, öeldes vaid, et jama on majas ja Bruno tulgu parem kiiresti kohale. Brunol võttis alla kolme minuti, et end sillaotsa ringteel läbi tavapärase liiklusummiku pressida ja Hubert’i masaja ühekorruselise küüni eesõue pöörata. Hoolimata luuderohust ja õiekobaratest, mis igasugu vanadelt veinivaatidelt alla rippusid, polnud see Hubert’i tunnistuse kohaselt just muljet avaldavaim sissepääs, mida nii kuulus asutus väärinuks. Ent samas, nagu Hubert armastas selgitada, eelistas ta raha kulutada sisu, mitte välimuse peale. Enda välimuse pealt ta siiski ei säästnud ja hoidis inglise härrasmehe joont, kandes tviidist spordijakke ja Viyella särke, kootud lipse ja käsitööna valminud raskeid tugevaid kingi, mida ta Londoni ostureisidelt kaasa tõi.

Bruno nägi õuel tavalist autovalikut: Mercedeseid ja BMWsid, Citroëne ja Renault’sid ja Peugeot’sid kõikjalt Prantsusmaalt. Ta pilk jäi pidama rohelisel Briti numbrimärgiga Range Roveril.

Pühendunud jahimehena, kes leidis end liigagi sageli vedamas hirverümpi mööda pikki konarlikke metsateid, oli see ainuke sõiduk, mis temas kadedusepiste tekitas. Aga ta teadis, et talle sobiks paremini sõjaväe ülejäägist eraldatud Citroëni džiip, mille jaoks ta raha kogus.

Bruno vaatas õuel kiirelt ringi. Sissepääsule kõige lähemal seisis ühe avatud uksega valge Porsche kabriolett, mille ümber käis vali vaidlus. Kõrvalistmelt paistis äärmiselt kena noor naine.

Hubert ise seisis juhipoolse ukse ees ja hoidis kämmalt roolil, et üks väga vihane erkkollastes pükstes ja roosas polosärgis mees ei saaks autosse istuda ja minema sõita. Morni näoga Nathalie toetas end Porsche kapotile, tema kõrval seisis üks Brunole tundmatu neiu, tõenäoliselt mõni uus töötaja. Päike tema paksudelt blondidelt juuksekräsudelt ja suurtelt tumedatelt silmadelt vastu helkimas, oli uus tüdruk piisavalt pilkupüüdev, et Bruno teda silmitsema jääks. Tüdruk vahtis julgelt vastu, pilk nii otsekoheselt hindav, et säärast võinuks oodata vanemalt ja kogenumalt naiselt.

Neiu kõrval seisis Max – nägus blondiks värvitud salkudega noormees, kelle nahk tervisest hiilgas.

Brunot nähes ajas ta suu kõrvuni, kuna Bruno oli talle ragbitrenne andnud. Nüüd Bordeaux’ ülikoolis õppiv Max oli suveks Hubert’i juurde tööle tulnud. Porsche ümber toimuva stseeni taustal oli veinikeldri ukse juurde kogunenud väike salk vaatepildist kütkestatud kliente.

Sinine vilkur alles töös, oli Bruno peatanud oma mikrobussi esiotsa peaaegu Porsche külje vastas, et selle ärasõitu takistada. Ta võttis märkmiku välja ja pani autonumbri kirja. See lõppes 75-ga, mis tähistab Pariisi. Siis sammus ta seltskonna juurde, kes nüüd vait jäi. Harjumuspäraseks muside ja käepigistuste ringiks polnud õige aeg. Oli hoopis aeg demonstreerida seaduse anonüümset majesteetlikkust.

„Messieurs-Dames,“ alustas Bruno, puudutades tervituseks teravatipulist mütsi ja lastes pilguga üle seltskonna. „Politseiülem Courrèges teie teenistuses.“

Bruno vaatas hoolega üle võõrad näod ja kalli auto. Roosasse ja kollasesse riietunud mees pidi olema hilistes viiekümnendates. Tal oli uhke peatäis pikki lokkis valgeid juukseid, ees väike õllekõht ja sõrmes kuldne abielusõrmus. Porsches istuv naine paistis olema kahekümnendates. Ta kandis suuri päikeseprille ja kingi, mis maksid Bruno hinnangul vähemalt tema kahe nädala palga. Ta täheldas, et naisel oli sõrmes muljet avaldav kollektsioon teemante, aga abielusõrmust mitte. Naise jalge ees istus suurepäraselt pügatud väike valge puudel, kaela ümber võltsteemantidega ehitud rihm.

„Ta kukutas 82. aasta Château Pétrusi põrandale ja keeldub seda kinni maksmast,“ kuulutas Hubert toonil, mis sobinuks kalli sugulase surmast teatamiseks.

„Tahad öelda, et ta lõhkus selle ära?“ küsis Bruno hämmastunult. „Kaheksakümne teise aasta pudeli?“ See oligi kalli sugulase surm.

„Kahe tuhande kahesaja euro väärtuses veini puha põrandal laiali!“ kilkas Nathalie vahele.

„See oli õnnetus,“ lausus roosas särgis mees. „Pudel oli libe, rasvane. Polnud minu süü.“

„Ja teie olete, monsieur?“ päris Bruno.

„Lihtsalt turist, lühipuhkusel.“

„Teie dokumendid, palun.“

„Kuulge, ma olen ainult läbisõidul. Sõidan kohe edasi, kui need siin auto eest ära tulevad ...“

„Teie dokumendid, monsieur. Ja teie omad ka, madame.“

„Mademoiselle,“ parandas teda hoolitsetud noor daam ja sobras käekotis isikutunnistuse järele. Bruno märkas äratuntavat Chaneli kaubamärki.

„Andestust, mademoiselle ... ahaa, d’Alambert. Kas see on teie kehtiv aadress – Maurice Barrès’ puiestee Pariisis?“

Naine noogutas. Bruno pani selle kõik märkmikku kirja. Naine oli 24-aastane ja sündinud Lille’is.

Sellest Põhja-Prantsusmaa tööstuslinnast oli omajagu pikk hüpe Barrès’ puiesteele, kust avaneb vaade Bois de Boulogne’ile, Pariisi rikkaima linnaosa kuulsale tänavale. Naise elukutseks oli märgitud modell.

„Monsieur,“ kordas Bruno, „teie dokumendid.“ Mees ajas huuled tõrksalt torru, kehitas õlgu ja sirutas siis käe rahakoti järele, mis oli õhuke kallis krokodillinahast mudel, ja ulatas ID-kaardi ja juhiloa Brunole.

„Monsieur Hector d’Aubergny Dupuy, aadressiga Fochi avenüül Pariisis, 16. departemangus. Vastab tõele?“

Mees noogutas. Fochi avenüü oli kõva sõna ja vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel nii Bois de Boulogne’ist kui ka Barrès’ avenüült.

„Ja kui ma teie lauatelefonile helistaksin, monsieur, kas keegi oleks siis vastamas, et teie nime kinnitada?“ Bruno tegi kõneka pausi ja kiikas Porsches istuva neiu poole. „Vahest madame Dupuy?“

Dupuy nägu vahetas värvi ja hakkas tõmbuma polosärgi roosaga sama tooni. „Sellel kellaajal vaevalt.“

„Ja teie töökoha aadress, kui te vastu pole.“

Mees avas uuesti rahakoti ja õngitses välja visiitkaardi, millel seisis ta tiitel chef d’entreprise ehk omanimelise ärikonsultatsioonifirma tegevjuht, ning kontori aadress Monceau avenüül. Bruno tõmbas taskust mobiiltelefoni. „Ja kas sellel Pariisi numbril saab kellegagi rääkida, monsieur, kes kinnitaks teie isikut ja seda, et see auto kuulub teile?“

„Jah, mu sekretär. Aga mul on autopaberid ja kindlustus ja ...“

Bruno tõstis käe, pöördus kõrvale ja valis numbri, et helistada Philippe Delaronile, kes tegutses pulmapiltnikuna ja kirjutas Sud-Ouesti ajalehele uudiseid kohalikest spordivõistlustest, et poole kohaga spordireporter kaameraga kohale kutsuda. Bruno pöördus tagasi nüüd vaikiva salga poole.

„Ma pole kindel, et oleks sooritatud kuritegu, aga kindlasti terendab siit tsiviilkohtumenetlus, kuhu mind kindlasti tunnistajaks kutsutakse. Niisiis palun teil kannatust varuda, kuni teen endale korralikult selgeks, mis siin juhtus,“ selgitas ta sihilikult pika igava ettekande maneeri kasutades. „Ja sellest tulenevalt olen palunud meiega liituda fotograafil, kes mõnikord politseid vaidlusi tekitavate kuriteopaikade jäädvustamisega abistab.“

„Kas sa mõtled Philippe’i, kes ajalehe jaoks pilte teeb?“ tahtis Nathalie teada. Seekord märkas Bruno enda meeleheaks, et Dupuy’ roosa nägu hakkas taas valgeks tõmbuma. Bruno vaatas veinipoe töötajate poole, kes olid Porsche kapoti ümber kobaras.

„Madame, teen ettepaneku, et nüüd, kus kõik on kontrolli all, tuleksite oma postilt maha ja läheksite poodi kundesid teenindama.“

Nathalie hüppas kapotilt maha ja tema kõrval istunud noor ilus võõras libistas end sealt alla vähem graatsiliselt, nagu Bruno pidi tõdema. Ta märkas ka, et Hubert sirutas end otsekohe teda alla aitama, kuid Max jõudis ette. Nathalie, Hubert’i kauaaegne armuke, oli samuti Hubert’i kaitserefleksi märganud ja ta lõug tõmbus pingule.

„Sa pole vist veel tuttav meie uue välismaa praktikandi mademoiselle Jacqueline Duplessis’ga Québecist. Terane tüdruk – taipas esimesena auto otsa ronida, kui pudel ära lõhuti ja klient üritas vehkat teha,“ kiitis Hubert. „Ta õpib Californias veini ja töötab selle aasta meie juures, et meie tavasid õppida. Tema Kanada suguvõsa toodab väga huvitavat dessertveini.“

Bruno pakkus kätt neiule, kes seda karva võrra liiga kauaks hoidma jäi, tervitas Brunot imeliku prantsuskeelse Kanada aktsendiga ja peaaegu silitas mehe peopesa, kui Bruno käest lahti lasi. Bruno lõi käed jäigalt seljal kokku ja pomises viisakusi, enne kui tagasi keldriukse poole pöördus, kaaludes, kuidas oleks kõige parem edasi toimida. Esimese asjana katsub ta asja nii vaka all hoida kui võimalik.

„Enam pole siin midagi vaadata, Messieurs-Dames!“ hüüdis Bruno väikesele vaatajaskonnale ukseavas. „Minge õige sisse ja jätkake ostmist.“ Ta astus edasi, käed laiali sirutatud, aga naeratus näol, et neid sisse ajada. Siis manas ta uuesti näole ametliku ilme ja pööras end Pariisi valgepäise kavaleri poole.

„Monsieur Dupuy, te ei vaidlusta, et käsitsesite Château Pétrusi pudelit ja see kukkus teil käest maha?“

„Noh, see libises. Pudel oli rasvane.“

„Lähme siis sissepoole ja vaatame need pudelikillud üle. Kui te lubate, monsieur de Montignac?“

See veinikelder oli üks Bruno lemmikkohti. Kõige ees seisid Hubert de Montignaci enda veinid, tema edu allikas. Ta oli hakanud erinevate kohalike viinamarjakasvatajate valgeid veine segama omaenda Bergeraci kaubamärgi valgete, punaste ja roosade veinidega. Siis oli ta omandanud väikese viinamäe Monbazillaci lossi lähedal, et toota oma versiooni sealsest magusast ja kuldsest dessertveinist. Hiljem tuli partnerlus ühe inglise ärimehega, kes oli soetanud hooletusse jäetud veinimõisa ja viinamarjaistanduse Bergeraci külje all ja tootis veini, mis võitis preemiaid kuulsatel Dijoni ja Pariisi laatadel. Paremal seisis keldri au ja uhkus: rivide kaupa Bordeaux’ parimaid veine, aastakäikude kaupa Latoure ja Lafite’e. Cheval Blanc ja Angélus ning katkematult toodetav Château Pétrus. Vasakule jäi üks parimaid valikuid linnaseviskisid väljaspool Šotimaad, nagu räägiti, ning üks parimaid kogusid vanade aastakäikude armanjakke Prantsusmaal.

Nende kahe tiiva vahel oli veinikeldri süda: kuus kõrget plastsilindrit. Need hiiglaslikud vaadid väljastasid külge monteeritud kütusepumpadest hulgikogustes veini. Kõik saabujad võisid neist endale kaasa tankida kohalikku Bergeraci valget ja punast ja roosat veini, vin de table’it ehk lauaveini ja magusaid valgeid veine hinnaga euro liiter või vähemgi, eeldusel, et tulijal oma plastnõu kaasas on ja ta ise tankimisega hakkama saab. Siit ostis Bruno oma igapäevase veini. Õhk oli paks veiniaroomidest, nii vanade kui ka noorte, värskelt valatute ja äsja avatute, vähemalt osa neist hingematvalt kallid.

Kuna Bruno teadis, kus Pétrusi riiulid asuvad, juhtis ta oma väikese saatjaskonna selle veinitempli altari ette ja jäi leinavalt silmitsema plaaditud põrandale puruks lennanud pudelit. Château Pétrus ’82.

Austusest võttis ta mütsi peast ja põlvitas seda lähemalt uurima. Hind, kirjutatud hoolikalt valget värvi ja elegantselt kitsaste valgete joontega, oli 2200 eurot.

Bruno koondas pilgu suurimale pudelikillule. Sellel oli tõesti rasvajälg, mis meenutas piklikku laiali määritud sõrmejälge. Ta pööras end ja vaatas Dupuy higist pärlendavasse näkku.

„Monsieur, ma märkasin ennist teie auto juhipoolses uksetaskus päikesekreemi tuubi. Päikesekreem on muidugi väga mõistlik valik, kui kabrioletiga sõita, kuigi mõnevõrra rasvane. Millal te seda viimati näo peale määrisite?“

Dupuy kehitas õlgu, samal hetkel avanes uks ja sisse astus Delaron, kaamera kaelas rippumas.

„Monsieur Delaron, vahest pildistate kõigepealt seda Porschet, mis ukse ees seisab, ja vaadake kindlasti, et numbrimärk peale jääks, kõrvalreisijast rääkimata,“ alustas Bruno juhtnööridega. „Siit võib lehe jaoks ka uudise saada: „Kaheksakümne teise aasta Pétrusi õnnetu surm“ ...“

„Ma maksan pudeli kinni. See võis ikkagi minu süü olla,“ sekkus Dupuy ja ulatas Nathaliele musta värvi krediitkaardi. Ja siis unustame, et selline asi juhtus.“

„Vedas teil, et see kuuekümne esimese aasta oma polnud,“ ütles Nathalie. „See maksab neli tuhat ükssada eurot. Muide, Bruno, mis su juustega juhtus?“

„See on väga kena žest, monsieur, just see, mida võiks ühelt džentelmenilt oodata,“ kiitis Bruno, eirates Nathalie märkust, aga kattis oma pooleldi nüsitud juuksed kiiresti mütsiga. „Kahju, et teiesuguseid mehi rohkem pole. Ja ma olen kindel, et leppimise märgiks sooviks monsieur de Montignac pakkuda teile klaasikese ...“

Hubert oli juba leti taga ja õngitses külmikust pudelit. „Mõtlesin degusteerida uut üheksakümne viienda aasta Krugi saadetist, kui monsieur Dupuy tahaks minuga liituda, ja mademoiselle muidugi ka.“ Ta koputas pudeli põhja, et see üle ei hakkaks ajama, ja eemaldas korgi mõõduka, kuid piduliku pauguga. Jacqueline vudis pokaalidega lähemale ja Nathalie seisis rangelt ukse juures, näpu vahel krediitkaardi tšekk, mis ootas Dupuy’ allkirja. Max ilmus tohutust taga-angaarist mopi ja kühvliga ning hakkas koristama. Bruno läks õue ja kutsus igavleva mademoiselle d’Alambert’i nendega klaasikest šampanjat mekkima. Naine väljus autost hämmastava kiiruse ja kintsuvälgatusega, jättes puudli sinnapaika.