Читать книгу Iga viimne kui vale - Mary Kubica - Страница 5

ÖELDAKSE, et surmad tulevad ikka kolmekaupa. Esimene mineja oli mees, kes elas mu ema ja isa vastas. Härra Baumgartner suri seitsmekümne nelja aasta vanusena eesnäärmevähki. Ja seejärel suri mu keskkooliaegne klassiõde, vaid kahekümne kaheksa aasta vanune ema kopsuemboli – otse ta kopsu tabanud vereklombi – tagajärjel.

Ja järgmine oli Nick.

Istun parasjagu diivanil, kui telefon mu kõrval helisema hakkab. Telefoniekraanile ilmub Nicki nimi ja ma kuulen tuttavat häält nagu kõigil neil tuhandetel kordadel, mil ta helistanud on. Aga seekord on kõik teisiti, sest see jääb ta viimaseks kõneks.

„Tere,“ ütleb Nick.

„Tere sulle ka.“

„Kuidas sul seal on?“ küsib tema.

„Kõik on hästi,“ vastan.

„Kas Felix magab?“

„Jah,“ vastan mina. Vastsündinutel on komme öösiti üleval olla ja siis päev otsa magada. Laps on mul süles ja muudab mu liikumisvõimetuks. Ma ei saa teha muud kui jälgida tema magamist. Felix on nelja päeva ja kolme tunni vanune. Seitsmeteistkümne minuti pärast on ta nelja päeva ja nelja tunni vanune. Sünnitus oli pikk ja vaevaline, nagu need harilikult ikka on. Valu vaatamata epiduraalanalgeesiale, kolm tundi pressimist vaatamata tõsiasjale, et sünnitamine pidanuks iga järgmise lapsega lihtsamalt kulgema. Felixi sünniga võrreldes oli Maisiega kõik kiiresti ja kergelt läinud; poisiga oli kõik raske.

„Ehk peaksid ta üles äratama?“ soovitas Nick.

„Ja kuidas ma seda tegema peaksin?“

Mu sõnades ei ole pahameelt. Neis on väsimus. Nick teab seda. Ta teab, et ma olen väsinud.

„Ma ei tea,“ vastab mees ja ma sisuliselt kuulen, kuidas ta õlgu kehitab, näen liini teises otsas Nicki enda väsinud, kuid poisiliku naeratust, tema alati siledaks raseeritud nägu, mille ülahuulele ja lõuale selleks kellaajaks pruunikas habemetüügas tekkima hakkab. Ta sõnad on summutatud. Telefon on ta suust eemale libisenud ja ma kuulen, kuidas ta enda kõrval olevale Maisiele sosistab: Käime enne minema hakkamist pissil ära, ja kujutan endale ette, kuidas mehe osavad käed kahvaturoosade balletisusside paari erkroosade Crocside vastu vahetavad. Kuulen, kuidas Maisie jalad ta käte vahel siplevad ja eemale tõmbuvad. Maisie tahaks ühineda teiste kohmakalt jalasirutust ja varvaste puudutamist harjutavate nelja-aastastega rühmaga.

Aga issi, kostab tüdruku vaikne virin. Mul ei ole pissihäda.

Ja sellele vastuseks Nicki kindel, kuid leebe korraldus: Sa pead proovima ära käia.

Nick on parem lapsevanem. Mina kipun käega lööma, ütlema olgu siis, ja saan seda mõned kilomeetrid hiljem koduteel kahetsema, kui Maisie ühtäkki oma jalgevahet kobab ja üürgab, et kohe tuleb piss, kuigi häbitunne ta silmis reedab, et juba tuligi.

Maisie hääl kaob tüdrukute tualettruumi suunas ja telefonist kostab taas Nicki oma. „Kas ma toon midagi õhtusöögiks?“ tahab ta teada ja ma vahin ainiti mu endiselt välja veninud kõhul lamavat Felixit. Mu rinnad tilguvad valge puuvillase pluusi all. Istun sünnitusjärgsete vaevuste leevendamiseks jääpaki peal. Vaja läks episiotoomiat ja niisiis on mul õmblused; ma veritsen. Ma pole täna pesemas käinud ja viimase nelja päeva jooksul näpistatud unetunde on võimalik kokku arvata ühe käe sõrmedel. Mu silmalaud muutuvad raskeks ja ähvardavad kinni vajuda.

Nicki hääl jõuab taas läbi telefoni minuni. „Clara,“ ütleb mees ja teeb otsuse minu eest. „Ma ostan koduteel midagi õhtusöögiks. Me oleme Maisiega varsti kodus. Ja siis saad sa puhata,“ ütleb mees ja meie õhtune olemine kujuneb umbes selliseks: mina magan ja Nick äratab mu üles, kui Felixil söögiaeg on. Seejärel on kesköö käes ja Nick magab ja mina veedan ülejäänud öö ärkvel olles, ärritatud Felix süles.

„Hiina või Mehhiko toitu?“ küsib Nick ja ma valin Hiina toidu.

Need on viimased sõnad, mida ma oma abikaasaga vahetan.

Ootame Felixiga elutu teleri kilejalt musta ekraani põrnitsedes Nicki terve igaviku; pult on toa teises otsas nahkdiivanil neerumustrilise diivanipadja all peidus. Ma ei taha seda võtma minnes Felixi äratamisega riskida. Ma ei taha Felixit üles äratada. Vaatan korduvalt vilksamisi puldi poole ja pööran pilgu ära, nagu suudaksin ma teleka telepaatia teel sisse lülitada ning vältida lämmatavat igavust ja korduvat mustrit, mis imiku eest hoolitsemisega kaasneb – söömine, magamine, mähkmevahetus, otsast peale –, mõnda minutit „Õnneratta“ või õhtuste uudiste seltsis veetes.

Millal Nick koju jõuab?

Harriet, meie punasekirju kolli, lamab kerra tõmbununa mu jalge ees ja sulab džuutvaibaga kenasti ühte – ta on osa sisustusest ja ühtlasi meie valvur. Koer kuuleb auto lähenemist enne mind. Üks ta kõrvadest kerkib püsti ja koer ajab end jalgele. Ootan asjatult garaažiukse avanemise heli, Maisiet läbi metallukse klobinal sisse tormamas ja väikese baleriinina piruette joonistades üle meie kodu puitpõrandate keerlemas. Mõte Nicki saabumisest ja toidust paneb mu kõhu korisema. Ma olen näljane.

Aga selle asemel kostavad eesukse poolt hääled, asjalik koputus vastu puitu ja Harriet teab juba enne mind, et tulija ei ole Nick.

Tõusen diivanilt ja teen ukse lahti.

Minu ees seisab mees, ta sõnad on põiklevad ega jõua minuni. Need heljuvad meie vahel õhus nagu jaanimardikad ja lendavad kärmesti minema, kui ma üritan neid pihku püüda. „Kas teie olete proua Solverg?“ küsib mees ja ütleb minu jaatavat vastust kuuldes: „Proua, juhtus õnnetus.“

Tal on seljas musta värvi kangast särk, jalas musta värvi kangast püksid. Mehe särgil on õlakud, pagunid. Minu sissesõiduteel seisval autol on kiri „Teenida ja kaitsta“.

„Proua?“ küsib mees, kui ma ei vasta. Felix ripub mu süles nagu kartulikott. Ta keha on lõtv, liikumatu, laps magab endiselt ja muutub iga hetkega raskemaks. Harriet istub võõrast meest põrnitsedes mu jalgade ees.

Mu kõrvad küll kuulsid öeldud sõnu, ent mu aju ei suuda neid töödelda. Ma ajan selle unevaeguse kaela või on tegu hoopis eitusega. Jõllitan enda ees seisvat meest ja küsin mõttes: mida ta minust tahab? Mida ta müüa üritab?

„Kas sellega oodata ei anna?“ küsin ja surun Felixi vastu rinda, et mees ei näeks rinnapiimast mu pluusile jäänud niiskeid laike. Mu sisemus on raske; mu jalasooned löövad tuld. Ma lonkan; see on sünnitamise tagajärg. „Mu abikaasa jõuab kohe koju,“ luban mehele, „ta peaks iga minut kohal olema,“ ja ma näen mehe tundetuks muutunud näole laskumas teeseldud haletsust. Ta on seda ennegi teinud, palju kordi. Räägin talle Maisie balletitunnist, sellest, kuidas Nick just praegu koju sõidab, kuidas ta iga hetk kohale jõuab. Räägin politseinikule, kuidas ta pidi üksnes õhtusöögi ostmiseks peatuma ja kohe pärast seda koju sõitma. Ma ei tea, miks ma nii palju räägin. Teen ukse lahti. Kutsun mehe sisse.

„Kas te ei tahaks teda toas oodata?“ küsin ja ütlen uuesti, et Nick jõuab kohe koju.

Väljas on peaaegu kakskümmend üheksa kraadi sooja. On kahekümne kolmas juuni.

Mu küünarnukki puudutab kellegi käsi; mees hoiab oma mütsi käes. Ta siseneb mu koju, hoides minu lähedale, et saaks Felixit kaitsta, kui ma kukkuma peaksin.

„Proua, juhtus õnnetus,“ ütleb mees uuesti.

Hiina toit, mida me harilikult sööme, on pärit naaberlinnas asuvast väikesest toitu kaasa müüvast restoranist. Nickile meeldivad nende praetud pelmeenid, mulle munahüübesupp. Restoran asub kõige rohkem kaheksa kilomeetri kaugusel, kuid sinna pääseb mööda külateed, mida Nick eelistab kiirtee tiheda liikluse vältimiseks kasutada, eriti tipptunnil. Harvey Road on ühetasane ja lausik; siin ei ole mägesid. Tee on kitsas; kaks sõidurada tunduvad kahe auto jaoks kitsaks jäävat, eriti kurvis, mis on järsk üheksakümnekraadine L-tähte meenutav nurk; autod, mis pimesi U-kujulisse kurvi kihutavad, ei pane seda läbistavat kahekordset kollast joont tähelegi. Harvey Roadi ääres asuvad ridamisi hobusefarmid: suured, lippaedadest ümbritsetud nüüdisaegsed majad, mille juures peetakse täisverelisi või Ameerika veerandmiilihobuseid. Tegemist on maapiirkonna luksversiooniga, mis on end ära mahutanud kahe lumepallina kasvava, kaubamaju, kodupoode, bensiinijaamu ja hambaravikabinette ligi meelitava eeslinna vahele jäävasse soppi.

Päev on päikesepaisteline, sedalaadi imekaunis päev, mis hääbub hunnitusse päikeseloojangusse, muutes maailma kuldseks, nagu oleksid seda puudutanud kuningas Midase käed. Päike viivleb taeva kõhus nagu Hiina latern, kuldne ja särav, pimestades pendelrändajate silmi. See leiab tee autode tahavaatepeeglitesse ja meenutab oma valgusesse sõitvaid autojuhte pimestades, kes tegelikult maailma valitseb. Aga päike on vaid üks õnnetuse põhjustest. Oma osa on ka järsul kurvil ja Nicki suurel kiirusel, nagu ma peagi teada saan; need kolm asja ei klapi omavahel kokku, täpselt nagu valgendi ja äädikas.

Seda ta mulle räägibki, see kootud materjalist särgis ja pükstes mees, kes minu ees seisab, mind küünarnukist toetab ja mu kukkumist ootab. Näen, kuidas päike avatud eesukse vahelt läbi imbub ja mu majja siseneb, ümbritsedes trepi, vanutatud hikkoripuust põranda ja juuksed Felixi abitus peas kuldse kumaga.

Kõlavad sõnad ja väljendid, mis on niisama hoomamatud nagu õnnetus: liiga suur kiirus ja kokkupõrge puuga. „Kas kõik jäid terveks?“ küsin, teades, et Nick kipub kihutama, ja näen oma vaimusilmas, kuidas ta teise auto teelt välja surub ja too vastu puud sõidab.

Mu küünarnukki toetab käsi, tugev käsi, mis aitab mul püsti püsida. „Proua,“ ütleb mees uuesti. „Proua Solberg.“ Ta ütleb mulle, et seal ei olnud kedagi teist. Õnnetusel ei olnud pealtnägijaid, keegi ei näinud, kuidas Nick kiirusega kaheksakümmend kilomeetrit tunnis kurvi kihutas ja auto füüsikaseaduste mõjul lendu paiskus; kiirus ja Newtoni esimene seadus, mille kohaselt liikuv objekt jätkab liikumist, kuni saabub kokkupõrge tammepuuga.

Ütlen endale: kui ma oleksin tahtnud Mehhiko toitu, oleks Nick nüüd juba kodus.

Päevavalguslampide rida laes meenutab foori taga peatunud autode jada, ikka üks teise järel ja järgmine tema sabas. Valgus peegeldub koridori linoleumpõrandatel ja liigub minu poole mõlemast suunast täpselt nagu kõik muugi selle ühe, ainsa hetke jooksul mõlemast suunast mu poole tuleb: Felix oma äkilise ja otsusekindla vajadusega süüa; haiglavormi kandvad mehed ja naised; mööda vuhisevad kanderaamid; kellegi käsi mu käsivarrel; murelik naeratus; klaas jäist vett mu vabisevas käes; külm kõva tool; Maisie.

Felix kaob mu käte vahelt ja ma tunnen end sekundi murdosa jooksul eksinuna. Nüüd on mu isa kohal, ta seisab mu ees ja hoiab süles Felixit ning ma surun end tema vastu ja ta hoiab mindki. Mu isa on kõhn, kuid sitke. Ta juustest on alles vaid üksikud hallid viirud muidu siledal, vanusest maksaplekilisel peanahal. „Oi, isa,“ ütlen ja alles siis, oma isa käte vahel, luban ma reaalsusel pärale jõuda, faktil, et mu abikaasa Nick lebab elutuna lõikuslaual; ta on ajusurmas, kuid masinad hoiavad teda kuni organite vajajate kokkukutsumiseni elus: kes saab endale mu abikaasa silmad, ta neeru, ta naha? Tema eest hingab masin, kuna Nicki ajul pole enam võimet kopsudele hingamiseks käsku anda. Ajutegevus puudub ja ka veri ei liigu enam. Seda kõike räägib mulle minu ees seisev arst; isa seisab mu selja taga, nad on kahekesi nagu mind püsti hoidvad raamatutoed.

„Ma ei saa aru,“ ütlen ma arstile, kuigi asi pole arusaamises, vaid pigem selles, et ma keeldun kuuldut uskumast, ning ta juhib mu tooli juurde ja soovitab istet võtta. Seejärel seletab ta kõike mulle otsast peale, sellal kui mina tema pruunidesse, distsiplineeritud silmadesse vaatan.

„Teie abikaasal on traumaatiline ajukahjustus. See omakorda põhjustas ajuturse ja -verejooksu,“ ütleb mees käsivarsi oma kõhna keha ette vaheliti põimides. „Ajuverejooks. Veri on üle ajupinna laiali valgunud.“ Ja mingil hetkel kaob mul järg käest, kuna ma suudan endale ette kujutada vaid liivasele rannale voogavat punast vereookeani, mis liiva fuksiaroosaks värvib. Ma ei suuda enam ta sõnu jälgida, kuigi ta pingutab kõigest väest, et asju mulle selgitada, valides sedamööda, kuidas ilme mu näol juhmimaks ja segasemaks muutub, aina lihtsamaid ja algelisemaid sõnu. Meie juures peatub keegi naine, kes palub allkirja organite annetamise blanketile, selgitades mulle sellal, kui ma lohakalt oma pookstavid paberile vean, millele ma alla kirjutan.

Mind lubatakse traumakeskusesse vaatama, kuidas teine arst, seekord naisterahvas, sooritab täpselt kõik needsamad kontrolltoimingud, mis meesarst värskelt läbi viis, kontrollides, kas Nicki pupillid laienevad, kas ta refleksid töötavad. Nicki pead pööratakse paremale ja vasakule, sellal kui tohter seda oma terassiniste silmadega jälgib. Arsti silmad on ranged, ta ilme muutub mornimaks. Kompuutertomograafi pilti vaadatakse üha uuesti ja uuesti ja ma kuulen, kuidas ruumi libisevad sõnad: ajustruktuuride nihe ja koljusisene verejooks ning soovin, et nad plaasterdaksid haava kinni ja me saaksime kõik koju minna. Sunnin Nicki mõttes silmi avama, häält tegema, arste tegema seda kõike, mida neilt oodatakse. Anun Nicki, et ta köhataks, et ta pupillid laieneksid ja ta end kanderaamil istukile ajaks ja rääkima hakkaks. Ta küsiks „Hiina või Mehhiko toitu?“ ja seekord valiksin ma Mehhiko toidu.

Ma ei söö enam mitte kunagi Hiina toitu.

Ma jätan hüvasti. Seisan Nicki endiselt elus, kuid tegelikult juba surnud keha kõrval ja jätan hüvasti. Aga midagi muud ma ei ütle. Asetan oma käe käele, mis kunagi minu oma peos hoidis, mis vaid mõne päeva eest mu niiskeks tõmbunud juukseid silitas, sellal kui mina last oma kehast välja pressisin. Kätt, mis vaid mõne tunni eest hoidis kinni Maisie väikesest käest, kui nad koos uksest välja keksisid – tüdruk kahvaturoosas trikoos ja tüllseelikus, isa samades riietes, mida nüüd katavad verepritsmed ja mille mõne õe kiirustavad käed on ta keha ümbert lahti lõiganud nagu poe sooduskupongid –, nemad läksid balletitundi, sellal kui mina jäin koju, Felix süles. Libistan tõmbleva käe üle ta juuste. Puudutan näole tekkinud habemetüügast. Tõmban keelega üle pöidla ja pühin ära vedelikutilga silma kohal. Surun oma huuled ta otsaesisele ja nutan.

Ma ei taha teda mäletada sellisena, lamamas siin, aseptilisel voodil, voolikud käsivarte, kõri ja nina külge teibitud; kleeplinditükid näole kinnitumas; masina kähedad piiksud meenutamas, et nendeta oleks Nick juba surnud. Tema nägu on muutunud ja korraga taipan, et see polegi minu Nick. Tehtud on kohutav viga. Mu süda teeb rinnus hüppe. Selle mehe nägu siin on kaetud muljumisjälgedega ja paistes ning pole enam äratuntav, mitte mulle, mitte ta õnnetule abikaasale, teisele naisele, kellele peagi ta mehe surmast teada antakse. Nad on siia ruumi toonud mingi teise mehe – pidades teda ekslikult Nickiks – ja tema naine, selle vaese mehe naine, uitab parasjagu haigla ühetoonilistes koridorides, küsides endalt, kus ta mees olla võiks. Ehk on temagi nimi Nick, aga minu Nick on koos Maisiega kuskil mujal. Silmitsen enda ees lamavat tundetut keha, vereplekilisi juukseid, kaamet ja vetruvat nahka, riideid – Nicki riideid, nagu ma vaid mõne minuti eest arvanud olin, kuid taipan nüüd, et näen täiesti tavalist sinist polosärki, mida võib kanda iga mees –, mis on ta keha küljest lahti lõigatud. See ei ole minu Nick; tean seda nüüd kindlalt. Pööran end kärmelt ringi ja kiirustan kardinate vahelt välja, et otsida keegi, ükskõik kes, kellele oma avastusest teada anda: see surev mees seal haiglavoodis ei ole minu abikaasa. Vaatan täielikus segaduses olevale õele otse silma ja tahan teada, mida nad mu abikaasaga on teinud.

„Kus ta on? Kus ta on?“ anun end naise käsivarre külge haakides ja seda raputades.

Aga mõistagi on see Nick. Mees haiglavoodis on Nick. Minu Nick ja nüüd vaatab viimane kui üks haiglas viibiv inimene mind haletsusega, olles mõttes tänulik, et see ei juhtu temaga.

Kui ma olen lõpetanud, juhatatakse mind teise ruumi, kus Maisie mu isa kõrval haiglalaual istub ja teda innukalt oma balletiõpetajat, preili Beccat puudutavaga kurssi viib: naine on ilus, ta on tore. Haiglatöötajad on mulle küll öelnud, et Maisiega on kõik korras, kuid teda oma silmadega nähes voogab minus üle tohutu kergenduslaine. Temaga on tõepoolest kõik korras. Mu jalad nõtkuvad põlvist ja ma klammerdun uksepiida külge, kinnitades endale, et see peab paika. Temaga on tõesti kõik korras. Tunnen peapööritust; tuba tiirleb ümber minu, nagu oleksin mina Päike ja tuba Maa. Felix on mu isa süles ja Maisie hoiab peos pulgakommi, kirsipunast, see on ta lemmik, mis värvib tüdruku keele ja huuled erkpunaseks. Tüdruku käsi on sidemes – kõigest pisike lõikehaav, kinnitatakse mulle – ja ta näol on naeratus. Lai. Särav. Naiivne. Ta ei tea, et ta isa on surnud. Et ta sureb just praegu, hetkel, mil me omavahel räägime.

Maisie pöördub pärastlõunase balletitunni veel hääbumata elevuses minu poole. „Vaata, emme,“ ütleb tüdruk, „tata on siin.“ Nii kutsub ta mu isa sellest ajast, mil ta oli kaks aastat vana ja „p“ ja „t“ tähe segamini ajas. Ta asetab oma pulgakommist kleepuva pihu mehe kolm korda suuremale käele. Minu silmadest purskuvad pisarad ei lähe talle kõige vähematki korda. Tüdruku kõhnad jalad kõlguvad üle läbivaatuslaua serva, üks ta kingadest on kokkupõrkega kaasnenud keerises kaotsi läinud. Sukkpüksipõlv on puru. Aga Maisie ei tee sellest väljagi. Üks ta patsidest on samuti lahti tulnud ning pooled korgitserina keerduvad kiharad valguvad õlgadele ja seljale, sellal kui teine pats püsib kindlalt palmikus.

„Kus issi on?“ küsib tüdruk silmi kissitades ja vaatab Nicki otsides minust mööda. Ma ei suuda talle öelda, mis Nickiga juhtus. Kujutan endale ette, kuidas ta armas ja süütu lapsepõlv kolme sõna raskuse all kokku variseb: issi on surnud. Ta vaatab ainiti ukse poole, oodates Nicki tulekut, ja ma näen, kuidas ta oma pisikest kõhtu patsutab ja ütleb, et ta kõht on tühi. Nii tühi, et ta võiks terve põrssa ära süüa, ütleb tüdruk. Ma peaaegu parandan klišeed, mida ta kasutas, „terve hobuse“, kui taipan korraga, et sel pole enam tähtsust. Maisie silmad on lootusrikkad, ta naeratus lai.

Kuni enam ei ole.

Valjuhääldajate vahendusel kuulutatakse välja Sinine Häire ja koridorides algab silmapilk sagimine. Arstid ja õed pistavad jooksul, elustamisvahenditega käru lükatakse mööda linoleumiga kaetud põrandat. Selle tekitatud heli on vali, mööda põrandat liikuvad rattad tekitavad kõuekõminat, metallist sahtlites hoitavad tarvikud kolisevad. Maisie toob kuuldavale hirmunud karjatuse, hüppab laualt alla ja vajub põlvini ning tõmbab end põrandale kerra. „Ta on siin,“ vingub tüdruk ja minagi vajun põlvili, haaran ta käte vahele ja tunnen, kuidas laps väriseb. Minu ja mu isa pilgud kohtuvad.

„Ta leidis meid siit üles,“ hüüatab Maisie, kuid ma vastan talle, et issit ei ole siin, surun Maisie kaissu ja silitan tüdruku sassis juukseid, ent mu pähe kerkib paratamatult küsimus, mida Maisie sellega öelda tahab. Ta leidis meid siit üles ja paari sekundiga on lootus Nicki näha asendunud hirmuga.

„Mis on, Maisie?“ küsin. „Mis lahti on?“

Aga ta üksnes raputab pead ja surub silmad kõvasti kinni. Ta ei räägi mulle.