Читать книгу Iga viimne kui vale - Mary Kubica - Страница 8

ENNE

TOL hommikul voodijalutsis seistes ja magavat Clarat silmitsedes ei osanud ma arvata, et meie elu muutub peagi. Jäin sinna kavatsetust kauemaks seisma, olles täielikult hüpnotiseeritud tema silmade võbelemisest laugude all, ninakumerusest, huulte haprusest ja juustest. Kuulasin ta hingamise tekitatud tasast ühtlast heli, mida katkestasid üksikud sügavamad hingetõmbed; õhuke sinine lina oli tõmmatud kaelani ja kattis meie last, paisudes iga hingetõmbega.

Seisin voodijalutsis ja silmitsesin magavat Clarat, soovides kogu hingest uuesti voodisse pugeda ja sinna terveks päevaks jääda, keskendudes vaid teineteisele, nagu me seda kunagi tegime, libistades oma käsi ümber kumerduva kõhu ja saates tunde mööda meie pisipoisile nime välja mõelda üritades.

Voodi kohale kummardudes ja Clara otsaesisele suudlust vajutades ei saanud ma kuidagi teada, et väljas on paisumas torm, hävitav raju, mis peagi meie elust läbi tuhiseb, ja et atmosfääris ringi uitavad ebastabiilsed õhumassid on juba meie eesukse taga ootel.

Ma ei saanud kuidagi teada, et mul hakkab aeg otsa saama.

Magamistoa ukse taga seisab Maisie, käed rinnal vaheliti, juuksed püsti peas. Tüdruk on alles poolunes, ta silmad üritavad harjuda läbi koridori akna tuppa tungivate valgustriipudega. Ta hõõrub silmi. „Hommikust, Maisie,“ ütlen sosinal, laskun lapse kõrvale põlvili ja surun ta enda vastu, selle tibatillukese olendi, kes väsinu ja vaevatuna minu vastu vajub. „Kuidas oleks, kui sööksime hommikust ja laseksime emmel veel natuke magada?“ küsin teda sülle võttes ja trepist alla kandes, teades, et Clara ööuni oli häiritud ja rahutu nagu viimasel ajal ikka, tingituna tema suutmatusest magamiseks mugavat asendit leida. Viimastel öödel on ta keset ööd ärganud kas krampi kiskuvate jalgade või välja pääseda soovides põtkiva lapse pärast. Tal on öö ja päev segamini läinud, ütles Clara, kuigi minul on raske uskuda, et emakas võiks mingi päevakava kehtida ja lapsel oleks mingitki aimu, millal on öö ja millal päev. Aga mine sa tea.

Krampide või põtkimise osas ei saa ma kuidagi abiks olla, aga ma võin mõnda aega Maisie meelt lahutada, et Clara magada saaks.

Soojendan külmutatud vahvlid praeahjus üles ja serveerin neid laua taga istuvale Maisiele koos siirupiga. Teen endale kohvi – kofeiinivaba, kuna ma olen samuti rase; lubasin Clarale, et ta ei pea rasedusega kaasnevat vaeva üksi nägema – ja valan Maisiele mahla. Panen Maisie jaoks teleka mängima ja seadistan köögitaimeri tunni aja peale. „Palun ära aja emmet enne üles, kui sa oled kaks seeriat „Max & Rubyt“ ära vaadanud või taimer heliseb,“ ütlen tüdrukule ja lisan, „eks sa vaata, mis enne juhtub,“ ning suudlen siis tedagi laubale, mis on veel unest kleepuv. „Kas sa kuulsid mind, Maisie?“ küsin. „Millal sa võid emme üles äratada?“ Soovin kindel olla, et Maisie kuulas mind ja pani tähele, mida ma ütlesin. Maisie on tark tüdruk – mõnikord targem, kui see talle endale kasulik oleks –, aga samas on ta ka kõigest neli aastat vana, ning ta silmad ja kõrvad kuuluvad meie telekaekraani täitvatele multifilmijänkudele.

„Kui taimer heliseb,“ vastab tüdruk mulle otsa vaatamata. Harriet istub ta kõrval põrandal, lootes, nagu ikka, et Maisie vahvli põrandale pillab.

„Tubli tüdruk.“ Surun kingad jalga ja otsin oma autovõtmed üles. „Nägudeni,“ ütlen väljumiseks garaažiust avades.

„Kägudeni,“ vastab Maisie, suu toitu täis.

Lähen garaaži. Olen poolel teel, kui mu telefonile tuleb sõnum ja ma peatun poolelt sammult, et seda lugeda, ägades mõttes, kuna ma juba tean, et need on kindlasti halvad uudised. Head uudised ei saabu kunagi kell seitse hommikul tekstisõnumi kujul.

Ära kiirusta, ütleb sõnum. Järjekordne äraütlemine. Wilsonid viskasid varvast. – N.