Читать книгу Iga viimne kui vale - Mary Kubica - Страница 9

HOMMIK. Leinajate jaoks nagu hukkamise edasilükkamine. Tumedasse taevasse ilmuvad esimesed päikesekiired, mis annavad lämbuvale maailmale taas hapnikku ja muudavad hingamise kergemaks.

Ma ärkan põrandal vannitoa ukse kõrval, Felix välja sirutatud jalgade juures pikutamas. Vannitoa uks on lukus ja ma logistan juba kaheksateistkümnendat korda selle klaasist uksenuppu. See on antiikne, 1920. aastate kristallklaasist uksenupp; võtit meil enam ei ole. Võimalik, et meil pole seda kunagi olnudki, kuid see polnud ka oluline, vähemalt hetkeni, mil Maisie ukse enda taga kinni keeras, nagu ta tegi seda möödunud öösel, olles enne voodist välja sööstmist hüüdnud: Paha mees ajab meid taga. Ta saab meid kätte.

Välja ta ei tule.

Põrand on üleni klaasikilde täis.

Ta on nüüdseks neli tundi teisel pool ust olnud ja ma olen pidanud kuulama, kuidas ta ahastav nutt hääbus vaikseks nuutsumiseks ja issi hüüdmine vaibus, kuni ta end viimaks magama nuttis. Ja nüüd on naasnud päikesevalgus, mis varjud seintelt minema peletab.

Olen tunde Maisie öeldud sõnu mõttes korranud: Paha mees ajab meid taga! Ta saab meid kätte. „Palun, Maisie,“ anun ma neljakümne seitsmendat korda. „Palun, tule välja.“

Aga Maisie ei tule välja.

Maisie istub hommikusöögilaua taga ja jõllitab tuimalt enda ees taldrikul olevaid mikrolaineahjus kolm minutit kuumutatud pannkooke. Pudelis oli järel vaid sorts siirupit ja niisiis on koogid valdavalt kuivad. Aga see pole põhjus, miks ta neid ei söö. Minu ees laual ei ole midagi, ei ole toitu. Minagi ei söö. Mitte enne, kui keegi mind selleks sunnib ja peagi see juhtub. Mu isa valab mu kohvikruusi täis, toob selle laua juurde ja asetab minu ette.