Читать книгу Iga viimne kui vale - Mary Kubica - Страница 7

LEIN puudutab mu elu väga mitmesugusel moel.

Mu hommikuid täidab kurbus, õhtuid melanhoolia. Omaette olles ma nutan. Ma ei suuda Maisiele tunnistada, miks Nicki siin ei ole, niisiis olen hakanud valetama, öeldes mu ees seisvale igatseva pilguga tüdrukule, et isa on väljas, ta on mingeid asju ajamas, on tööl. Toetun kulunud vastustele – ta tuleb varsti koju; ta tuleb hiljem koju – ja olen tänulik, kui Maisie naeratab ja vastusega leppides rõõmsalt minema kepsleb. Andes mulle sel moel amnestia, armuaega. Ma ütlen talle seda hiljem. Varsti. Mu isa tuleb ja mu isa läheb. Ta toob õhtusöögi ja istub mu kõrval lauas ja käsib mul süüa. Ta torkab toidu kahvli otsa ja surub kahvli mulle kätte. Ta pakub end Maisiet mänguväljakule viima, kuid ma keeldun, kartes, et minuta lahkudes ei tule Maisie enam tagasi. Ja niisiis püsime kodus ja sooldume kurbuses. Me marineerime ja upume selles. Me laseme kurbusel imbuda oma olemise igasse tahku ja see muudab meid hellaks ja nõrgaks. Isegi koer Harriet on kurb ja tõmbab end mu jalge ette põrandalappi meenutavaks keraks, sellal kui mina päev otsa istun, Felix süles, ja tuimalt teleriekraanilt Maisie multikaid vahin. „Max ja Ruby“, „Curious George“. Harrieti kõrvad kerkivad mööduvate autode mürinat kuuldes kikki; naabermaja ukse taga peatuvat pitsakullerit kuuldes viskub koer püsti, arvates tühikäigul undavat mootorit kuuldes ekslikult, et tegu on Nickiga. See ei ole Nick, tahaksin koerale öelda. Harriet, Nick on surnud.

Maisie osutab millelegi telekaekraanil ja naerab, vasekarva kiharad varjavad ta silmi. Ta on igati rahul võimalusega vaadata telekast kaheksa tundi jutti rääkivaid jänkusid, süüa hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks pakkide viisi mikrolaineahjus tehtud plaksumaisi – küsides minult: kas nägid seda? ja mina noogutan elutult, kuigi ma ei näinud midagi. Ma ei näe mitte midagi. Nick on surnud. Mida mul veel näha on?

Kui ma pole kurb, siis olen vihane. Vihane Nicki peale, kes mu maha jättis. Kes oli hooletu. Kes kihutas, kui Maisie autos oli. Kes kihutas, punkt. Kes kaotas auto üle kontrolli, vuhises läbi õhu ja põrkas vastu seda puud ja kelle keha jätkas edasiliikumist ka auto äkilise peatumise järel. Ma olen ka puu peale vihane. Ma vihkan seda puud. Löögi jõud painutas auto ümber Harvey Roadil seisva vana tammepuu ja Nicki suhtes diagonaalis tagumisel istmel istunud Maisie ei saanud mingi ime läbi üldse viga. Ta lihtsalt istus seal, kui auto duralumiinium ta ümber kaevanduskäiguna kokku vajus ja tüdruk autokere sisse lõksu jäi ning Nick juhiistmel oma viimased iseseisvad hingetõmbed tegi. Põhjus: Nicki valitud kiirus, päike, kurv. Just seda mulle räägitakse, seda fakti korrutatakse oksendamiseni ajalehtedes ja uudistes. Ühe ohvriga lõppenud avarii Harvey Roadil. Õnnetuse põhjuseks on hooletu sõidustiil. Uurimist ei algatata. Kui Nick oleks elus, siis esitataks talle terve rida süüdistusi kiiruse ületamise ja lohaka sõidustiili eest ja see oleks alles algus. Mulle öeldakse konkreetselt, et juhtunus on süüdi Nick. Nick põhjustas oma surma ise. Tema on see põhjus, miks ma pean nüüd üksi toime tulema kahe lapse, purunenud auto ja haiglaarvetega. Nagu selgub, on suremine võrdlemisi kallis lõbu.

Kui Nick oleks vaid kiirust vähemaks võtnud, siis poleks ta praegu surnud.

Kuid lisaks Nicki raskele jalale ja hoolimatusele on teisigi asju, mis mind vihale ajavad. Näiteks tema esiukse taha laiali loobitud jooksukingade kuhi. See ajab mind raevu. Need vedelevad endiselt seal ning hommikuti, järjekordsest unetust ööst väsinu ja unisena, komistan ma neile otsa ja olen maruvihane Nicki peale, kel ei jätkunud oidu enne surma oma jalanõusid ära koristada. Kurat küll, Nick.

Samu tundeid tekitas tema köögivalamusse jäetud kohvitass ja hommikusööginurgas lohakalt vedelev ajaleht, mis lehekülgede kaupa põrandale vajus. Korjasin need üles ja virutasin puust lauale, tundes viha kogu selle segaduse põhjustanud Nicki vastu.

See on Nicki süü; see on tema süü, et ta nüüd surnud on. Järgmisel hommikul hakkab Nicki äratuskell kell kuus lärmi lööma nagu alati – harjumuse jõud, mida järgib ka Harriet, kes lootuses jalutama pääseda end püsti ajab. Täna ei lähe keegi Harrietiga jalutama; homme ei lähe keegi Harrietiga jalutama. Proua, teie abikaasa sõitis liiga kiiresti, oli politseinik öelnud enne Felixi ja minu patrullautosse juhatamist ning haiglasse sõidutamist, kus ma andsin allkirja dokumendile, milles ütlesin lahti oma abikaasa silmadest, südamest ja elust. Otse loomulikult, kinnitan endale. Nick sõidab alati liiga kiiresti. Päike, ütles mees süüdistavalt ja kordas siis uuesti: Ta sõitis liiga kiiresti.

Ega keegi viga saanud? küsisin nürilt ja ootasin politseinikult eitavat vastust. Ei saanud. Oi, küll ma olen ikka rumal. Kui keegi viga ei saa, siis politseinikku lähedaste järele ei saadeta. Ja siis tekitab mu enda rumalus minus viha. Viha ja piinlikkust.

Lasen Maisiel oma magamistoas magada. Isa hoiatab mind, et see ei ole hea mõte. Kuid ometi teen ma seda. Ma lasen tal oma toas magada, kuna voodi on ühtäkki liiga suur ning ma tunnen end selles väikese ja eksinu ja üksildasena. Maisie on rahutu magaja. Ta räägib unes, pomiseb vaikselt midagi issi kohta ja ma silitan lapse juukseid, lootes, et ta peab minu puudutust oma isa omaks. Ta peksab unes jalgadega. Hommikul ärgates on ta pea jalutsis ja vastupidi.

Kui me õhtul poole kaheksa paiku magama asutame, Felix oma korvis voodi minupoolses servas, küsib Maisie minult mitmekümnendat korda „Kus issi on?“ ja mina annan ikka ühesuguse tühja vastuse: „Ta tuleb varsti koju“, teades, et Nick ei teeks niimoodi. Nick ei läheneks asjadele nii, kui mina surnud oleksin. Oi, kuidas ma soovin, et surnud oleksin mina. Nick oli parem lapsevanem. Ta kasutaks selgitamiseks sõnu, leebeid sõnu, peitesõnu ja kõnekeelseid väljendeid. Ta võtaks lapse sülle ja põimiks oma käed ta ümber. Ta magab rahulikku und, ütleks ta tüdrukule, või siis Ta läks paremasse paika, nii et Maisie kujutaks endale ette, kuidas ma Disney Worldis kuningas Stefani lossi kõige kõrgemas tornis Uinuva Kaunitari seltsis tukastan ja tõsiasi, et ma olen surnud, et tekitaks temas kurbust ega ebakindlust. Selle asemel kujutaks ta endale alati kadedusega ette, kuidas ma kaunist õhtukleiti kandes luksuslikus voodis laman, juuksed nägu raamimas, kroon peas. Mind ülendataks printsessi seisusesse. Printsess Clara.

Ja mitte Nick.

„Millal issi koju tuleb?“ küsib tüdruk ja ma libistan sõrmedega läbi ta juuste, sunnin end naeratama ja stampvastust andma: “Varsti“, pöördudes ise lapsest eemale ja hakates pahura Felixiga askeldama, et tüdruk mu pisaraid ei näeks.

Nicki matusepäeval sajab vihma, nagu tunneks taevaski koos minuga nuttes mulle kaasa. Päike keeldub oma süüdlaslikku nägu näitamast ja varjab end taevast täitvate, turvaliselt täissöönud hallide vihmapilvede taha. Kauguses küünitavad pilved kurjakuulutavalt taeva poole nagu pilvede Saint Heleni mägi. Mu kõrval, minust vasakul, seisab Nicki parim sõber Connor ja paremal pool mu isa, Maisie meie kahe vahele peidetud. Kui kirikuõpetaja Nicki keha mulla rüppe on andnud, poetame kirstule pihutäie mulda.

Me jalad vajuvad mutta ja Maisie hoiab mul käest kinni. Tüdrukul on jalas kummisaapad, sinakasrohelised kummisaapad, mille säärtel on kutsikate pildid, ja seljas must A-lõikeline kleit. Ta on juba väsinud Nicki järele küsimast ja nii ta siis seisab seal midagi kahtlustamata, sellal kui ta isa mulda sängitatakse.

„Mida me teeme, emme?“ tahab ta teada, tundes huvi, miks kõik need mustadest vihmavarjudest moodustunud varikatuse all seisvad leinavad inimesed on siia kogunenud, vaadates, kuidas mingit kasti mulla sisse maetakse, umbes samamoodi, nagu Harriet tagaaias oma konte matab.

„See on täiesti vastuvõetamatu,“ ütleb Nicki ema mulle pärast, kui me surnuaialt lahkudes oma pargitud autode poole suundume.

„Sa peaksid talle rääkima, Clarabelle,“ ütleb mu isa, kasutades hüüdnime, mida ma olen hakanud armastama ja mis oli mulle kunagi vastumeelt. Maisie keksib oma noorema, vaid kolmeaastase nõo seltsis ja kumbki neist isegi ei märka silmanähtavat kurbust, mis niiskust täis õhus ripub. Väljas on palav ja lämbe, sääsed ja muud hammustavad putukad paljunevad otse meie silme all. Lükkan kärus olevat Felixit üle aukliku muru ja ümber graniidist hauakivide. Surnud inimesed. Küsin endalt, kuidas nad surid.

„Ma ütlen talle siis, kui ma selleks valmis olen,“ nähvan neile mõlemale, oma isale ja Nicki emale. Kui ma pole kurb, olen vihane. Mu isa tahab vaid head; Nicki ema aga mitte. Ma pole talle mitte kunagi raasugi meeldinud, kuigi need tunded ei peaks olema vastastikused. Aga on.

Pärast matuseid tuleb koos minuga koju üksnes mu isa. Ülejäänud hajuvad eri suunas laiali, olles enne mind hüvasti jättes kohmakalt, närviliselt kallistanud. Nad ei jää kauemaks, kartes, et surm ja ebaõnn on nakkavad. Ja kui nad piisavalt kaua minu seltskonnas viibivad, võib see pisik neidki tabada. Isegi Connor lahkub kiirustades, kuigi küsib enne minekut, kas ta saaks minu heaks midagi teha. Ükskõik mida. Vastan eitavalt.

Emily on ainus, kes kauem kui kaheks ja pooleks sekundiks paigale jääb. „Helista, kui sul midagi vaja on,“ ütleb naine ja ma noogutan, teades, et seda ma ei tee. Tema abikaasa Theo seisab umbes kolm sammu kaugemal naise selja taga ja vaatab meie paarkümmend sekundit kestnud jutuajamise jooksul kaks korda kella ning Maisie sööstab teda nähes minu kõrvale, klammerdub kogu jõust mu käe külge ja peidab oma keha poolenisti minu oma taha. Ta toob kuuldavale nõrga karje ja Emily ütleb lapsele kaasa tundes: „Vaeseke“, nagu oleks Maisie hirm kuidagi seotud Nicki surma, mitte Theoga. Emily on naaber, üks neist, kelle seltskonnas ma majaesisel terrassil laisku pärastlõunaid veedan, sellal kui meie lapsed, minu Maisie ja tema Teddy, kes on samuti nelja-aastane, omavahel mängivad. Teddy, täisnimega Theodore, on saanud nime oma isalt, keda kutsutakse Theoks. Theo ja Emily ja Teddy. Ainult et siis, kui Theo on kodus, ei luba me Maisiel Teddyga mängida. Theo on jäme ja vihasena, kuid vahel ka heast peast vägivallale kalduv mees. Emily on seda jutu sees maininud ja me kõik – Nick, Maisie ja mina – oleme kuulnud mehe häält, mis avatud akendest kostab ja läbi suveõhtu kaigub, kui ta teadmata põhjustel Emily ja Teddy peale karjub.

Theo tekitab minus samasugust hirmu nagu Maisies.

„Luba mulle, et sa helistad,“ ütleb naine, enne kui Theo iseteadlikult oma käe ta käsivarrele asetab ja ta minekule pöördub, kõndides koos teiste kalmistult pagejatega minema, sammuke mehest tagapool üle muruplatsi. Ma ei anna mingeid lubadusi. Alles siis, kui nad on silmist kadunud, laseb Maisie käe viimaks lahti ja astub mu turvalisest varjust välja.

„Kas sinuga on kõik korras?“ küsin talle otsa vaadates ning kui Theo ja Emily on nägemiskaugusest väljas, siis Maisie viimaks noogutab ja vastab jaatavalt. „Ta on nüüd läinud,“ kinnitan lapsele ja tema naeratab kõhklevalt.

Kui me koju jõuame, ei jää ka mu isa sinna pikalt pidama. Ta ei saa seda teha. Asi on mu emas, kes koos oma hooldajaga kodus istub, sellal kui isa minu eest hoolitseb. Ta tunneb tõmmet kahes suunas. Ta ei saa korraga tema ja minu eest hoolitseda.

„Ta näeb mingeid asju,“ ütleb isa mulle tõrksalt. „Hallutsinatsioone, täpselt nagu arst hoiatas. Musta varest kardinapuul istumas,“ lisab mees, „ja putukaid.“

Teen grimassi. „Missuguseid putukaid?“ tahan ma teada.

„Sipelgaid,“ vastab isa, „need ronivad mööda seinu.“

„Mine tema juurde,“ ütlen. Teadmine, et mu ema dementsus on hullemaks läinud, tekitab masendust. „Mul pole häda midagi,“ kinnitan talle, puudutan oma pihuga ta kõhna maksaplekilist käsivart ja annan loa lahkuda. Felix magab; Maisie keerutab end magamistoas ringiratast ja tantsib kõike muud unustades.

Kui mu isa auto sissesõiduteelt välja pöörab, näen tema hoiakus alistumist. Ta ei ole kindel, kas lahkumine on õige tegu. Tõstan teda julgustades pöidla. Minuga on kõik hästi, paps.

Kas ikka on?

Maisie magab sel ööl taas minu juures. Ta tatsab mu magamistuppa, süles sakris mängukaru, mis kuulus kunagi mulle. Tüdruk on karul kõrva peaaegu küljest närinud; see on närvilisusest tingitud harjumus, mis aina hoogu kogub. Ta seisab voodi jalutsis oma lillekimpudega kaunistatud pidžaamas – kõikvõimalikes toonides daaliad, fuksia-, lõhe- ja kirsipunased –, valged sokid jalas. Ta vasekarva juuksed langevad seljale, sassis ja salkus, patsi otsas tolkneb juuksekumm.

„Emme, ma ei saa magada,“ ütleb tüdruk vaese karu kõrva järades, kuigi me mõlemad teame, et hetkest, mil ma oma voodis lamavale lapsele head-ööd-musi andsin, on möödas vaid kolm ja pool minutit. Ja ma tõmbasin lina talle kenasti peale. Ja suudlesin karu otsaesisele ja panin tallegi teki peale. Ja ütlesin Maisiele, kui ta tahtis, et issi tuleks teda voodisse panema ja head-ööd-musi andma: „Küll ta tuleb koju jõudes sinu toast läbi“, ise lootes, et ta mu häbematut valet läbi ei näe.

Felix on mul süles ja ma äiutan teda seljale patsutades aegamööda unele. Poisil on seljas kollane magamiskott, millega tal hõõguvkuumas toas ilmselt palav on. Paistab, et konditsioneer ei tööta enam. Mida katkise konditsioneeriga ette võetakse? Seda oleks teadnud Nick ja ma tunnen taas viha, et Nick jättis mulle kaela rikkis konditsioneeri ja mul pole aimugi, mida sellega teha. Nick oleks pidanud ootamatu surma võimalusega arvestades sedalaadi olukordade jaoks nimekirja koostama. Kes parandab konditsioneeri, niidab muru, maksab ajalehepoisile?

Aknad on lahti. Laeventilaator keerleb meie kohal, kui me Maisiega kahekesi suures voodis lebame. Koer Harriet magab voodi jalutsi juures, Felix meetri kaugusel oma korvis. Mina ei maga, kuna ma olen lakanud magamast. Uni hoiab minust eemale nagu kõik teisedki viimastel päevadel. Tuba on pime, kui välja arvata kumav öölamp, mida Maisie pimedust kartes kustutada ei luba. Aga öölamp heidab pimedatele seintele varje ja just neid ma üksisilmi vahin, sellal kui Felix magab ja Harriet norskab ja Maisie magades voodis tiirleb nagu kosmoserämps Maa orbiidil, õhukest puuvillast lina mu higistavalt kehalt maha rebides.

Ja siis, kell 1.37, ajab Maisie end voodis istukile.

Ta räägib unes niisama palju kui ärkvel olles, niisiis ei pööra ma tema suust tulevale vadale erilist tähelepanu. Jutt on suuresti arusaamatu. Lihtsalt sonimine. Kuni ta hakkab rääkima Nickist. Kuni ta silmad lahti paiskuvad ja ta mind oma hirmunud ja pärani aetud roheliste silmadega jõllitab. Ta higised väikesed käed kobavad minu järele ning ta hüüab ahastavalt ja paluvalt: „See on paha mees, issi. Paha mees ajab meid taga!“

„Kes, Maisie?“ küsin teda õrnalt ärkvele raputades. Aga Maisie juba on ärkvel. Harriet hakkab end voodi jalutsis liigutama ja Felix meie kõrval nutma. See on tasane tihkumine, ta on lihtsalt häiritud. Laps sirutab käed pea kohale ja ma tean, et mõne hetke pärast kasvab tihkumisest välja vali kisa. Felix tahab süüa ja mu rinnad hakkavad nagu ettevalmistusi tehes läbi öösärgi tilkuma.

„Tema!“ vastab tüdruk ebamääraselt, vajub voodiriiete alla ja tõmbab need üle pea. Maisie peidab ennast. Ta peidab end mingi mehe eest. Paha mehe, kes teda ja Nicki taga ajab. Aga Maisie ei tea ju pahadest meestest midagi või vähemalt nii olen ma seni arvanud ja üritan end veenda, et tegemist on lihtsalt väljamõeldisega, jahimeestega, kes tapsid Bambi ema või siis kapten Konksuga, kes teda ja Nicki unes taga ajab. Kuid ta kordab taas öeldut, ise täiesti ärkvel ja seekord palju suuremat hirmuga kui väljamõeldise puhul oletada võiks – paha mees ajab meid taga! –, ja mu kujutlusvõime täiendab Maisie öeldut üksikasjadega, maalides pildi, kuidas paha mees Nicki ja last mööda Harvey Roadi taga ajab, ning mu süda hakkab sellele mõeldes kloppima ja käed veelgi rohkem higistama.

„Maisie,“ ütlen nii rahustavalt, kui oskan, kuigi sisimas olen ma kõike muud kui rahulik. Aga Maisie on nüüd voodiriiete all peidus ega vasta mulle. Kui ma üritan teda puudutada, siis karjatab tüdruk „Lõpeta!“ ja jääb siis vait nagu mänguasi, mille patareid on just tühjaks saanud. Ta ei ütle vaatamata mu küsimustele ja palvetele enam midagi. Ja kui palved ei mõju, tunnen, kuidas ma hakkan vihaseks saama. See on muidugi tingitud meeleheitest. Minu vihastamise põhjus. Ma tahan meeleheitlikult teada saada, millest Maisie ometi jahvatab. Mis paha mees? Mida Maisie sellega öelda tahab?

„Kui sa mulle sellest räägid, Maisie, siis ostame hommikul sõõrikuid,“ luban talle maasikaglasuuriga üle valatud Long Johni maiustusi.

Luban teisigi materiaalseid asju – uut mängukaru, hamstrit –, lootes last linade alt tintmustast ja lämmatavast maailmast välja meelitada. Aga see maailm seal linade all on ühtlasi Maisie jaoks turvaline ja ta ei tule välja.

Aga nüüdseks on Felix karjuma pistnud. „Maisie,“ üritan veel kord Felixi kisast üle rääkides ja tekiserva ta sõrmede vahelt lahti kangutada püüdes. „Mis paha mees?“ küsin ahastavalt ja urgitsen üksnes oletuse najal edasi. „Kas see paha mees oli autos?“ ja tajun, kuidas Maisie pea linade all vastuseks noogutab ja tasane hääleke sosistab: „Jah,“ ning ahmin seda kuuldes õhku.

Paha mees. Autos. Maisiet ja Nicki jälitamas.

Silitan Maisie juukseid ja sunnin end rahulikumalt hingama, püüdes kõigest väest rahulikuks jääda, sellal, kui maailm mu ümber kokku variseb ja hingata on üha raskem.

„Paha mees,“ nuutsub Maisie uuesti, kui ma mängukaru lina alla, ta kleepuvate käte vahele libistan ja rahulikult küsin: „Kes, Maisie, kes? Milline paha mees?“, kuigi oma sisimas olen ma kõike muud kui rahulik. Kes oli talle ja Nickile järgnenud paha mees? Kes oli see paha mees, kes võttis mu mehelt elu?

Ja tüdruk kordab, ajamata end voodis istukile või nägu teki alt välja pistmata, häälega, mida tihedad linad summutavad: „Paha mees ajab meid taga! Ta saab meid kätte,“ viskub seejärel voodist välja nagu rakett ja sööstab vannituppa, lüües selle ukse enda järel kiirustades sellise pauguga kinni, et pilt seinalt alla kukub ja selle klaas põrandale prantsatades tuhandeks killuks puruneb, ning lükkab riivi enda järel kinni.