Читать книгу Põhjused, miks valida elu - Matt Haig - Страница 12

Olin olnud päevi korraliku toiduta. Ma polnud märganud nälga kogu selle hulluse pärast, mis toimus mu keha ja ajuga. Andrea ütles, et ma pean sööma. Ta läks külmiku juurde ja võttis välja paki Don Simoni gazpacho’t (Hispaanias müüakse seda nagu mahla).

„Joo seda,” ütles ta, keeras korgi pealt ja andis paki mulle.

Võtsin lonksu. Samal hetkel sain aru, kui näljane ma olen, nii et lonksasin veel natuke. Ilmselt jõin pool pakki ära enne, kui pidin minema ja jälle oksendama. Ilmsesti pole oksendamine pärast Don Simoni gazpacho joomist maailma kindlaim haiguse märk, aga Andrea ei võtnud riski.

„Jumal küll,” ütles ta. „Nüüd me läheme.”

„Kuhu?” küsisin.

„Haiglasse.”

„Nad sunnivad mind tablette võtma,” ütlesin. „Ma ei saa rohtu võtta.”

„Matt. Sul on tablette vaja. Sa oled ületanud piiri, kus on veel võimalik tabletid võtmata jätta. Nii et lähme?”

Ma panin sinna küsimärgi, aga ma tegelikult ei mäleta seda küsimusena. Ma ei tea, mida ma vastasin, aga ma tean, et me läksime haiglasse. Ja et ma sain tablette.

Arst uuris mu käsi. Need värisesid. „Kui kaua paanika kestis?”

„See polegi tegelikult lõppenud. Mu süda lööb ikka liiga kiiresti. Ma tunnen end veidralt.” „Veider” ei sisaldanud kaugeltki kõike. Kuigi ma ei usu, et ma seda lisasin. Ainuüksi rääkimine oli raske pingutus.

„See on adrenaliin. Ongi kõik. Kuidas hingata on. Kas ajab hingeldama?”

„Ei. Ainult süda. See tähendab, et hingata on ... veider ... ja kõik tundub veider.” Ta katsus mu südant. Ta katsus seda käega. Surus kaks sõrme mu rinnakorvi vastu. Ta ei naeratanud enam.

„Kas sa tarbid narkootikume?”

„Ei!”

„Oled neid tarbinud?”

„Kunagi jah. Aga mitte sel nädalal. Ma olen küll palju joonud.”

„Vale, vale, vale,”^[1.] ütles ta. „Sa vajad diasepaam. Maksimumi. Suurimat annust, mis ma võin anda.” Maal, kus diasepaami võis saada vabalt üle leti, nagu see olnuks paratsetamool või ibuprofeen, oli arsti suust seda päris märkimisväärne kuulda. „See aitab sind. Ma luban.”

Ma lamasin seal ja kujutlesin, kuidas tabletid töötavad. Hetkeks kahanes paanika tugeva ärevuse tasemele. Aga see hetkelise lõdvestuse tunne vallandas tegelikult suurema paanika. Ja see oli tulv. Ma tundsin, kuidas kõik eemaldub minust nagu siis, kui Brody istub filmis „Lõuad” rannal ja mõtleb, et ta näeb haid. Ma lebasin seal diivanil, aga tundsin end sõna otseses mõttes eemale kistavat. Nagu miski tõukaks mind reaalsusest veelgi kaugemale.

1  Olgu, olgu, olgu! (hisp) [ ↵ ]